Sulev Vahtre elude koordinaadid on lihtsad ja selged Tartumaa mees, kes 1947. aastal astus ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda aja lugema. Pärast ülikooli lõpetamist aspirantuuri kandidaadiväitekiri 1955 ja doktorid institutsioon 1970 nüüd juba 30 aastat ülikooli õppejõud. Aga kuidas ja miks sai Laiuse valla taluperest võrsunud noorest mehest ajaloolane, kelle kuuekümnendat sünnipäeva nüüd tähistamas olek? No ega sellele nii nii väga lihtsalt ja ühesõnaga vastata ei oskagi, nii nagu seda mõnigi kord tahetakse, et et antud elukutse jaoks nagu oleks, oleks kohe sündinud ainult ainult sellele mõtelnud kogu aeg. Paraku see vast tavaliselt nii ei ole kellegi juures ja ja mina ka ei teadnud seda, et ma minust ajaloolane saab vast enne, kui keskhariduse lõpetamise paiku kokku on huvitanud. Võib-olla kaks ainet koolis rohkem, üks oli matemaatik. Ja teine oli ajalugu ja, ja üldse humanitaaralad kirjades ja sellised. Ja ikka mõnda aega mõtlesin rohkem ja rohkem matemaatika peale, aga majandusteadus oli veel selle sellega seotud, mis, mis vahepeal päris nagu esiplaanile tõusis. Aga lõpuks otsustasin ikkagi ajaloo kasuks. No te olete siis huvitavat tüüpi või õieti head tüüpi inimene, kelles ühinevad nii nii täppisteaduste võimed kui ka humanitaaria. Nojah, täppisteaduste ja oskustega ma, ma ei julge nüüd hiilata, eriti praegu kus juba on algamas teine kirjaoskus ja tundub see kaunis kehvapoolne olevat ikka. Aga no siiski mingil mingil määral on sellega tegemist olnud ja ja no vähemalt logaritmitabelit ma ikka olen osanud kätte võtta ja, ja seda on ka päris palju tarvis läinud. Ja aega teadlase tööd teisiti ei tee, see on päris selge. Aga kui me nüüd mõtleme meid kõiki, on kuskil poisikesepõlves teatud aastates mõjustanud porn tasu ja ja noh, selline rahvusromantiline aja puudutus. Nojah, eks see ole ikka jah ja minu juures on ta just täpselt niisamuti seda raamatut sai ikka ikka lugeda ikka ikka suure huviga ja mitmeid kordi ja ja noh, kindlasti ikkagi mõtteid sinna ajaloo poole viis kuigi noh, nüüd ma tean, et et ajalugu ja ajalooteadus on, on midagi tunduvalt muud, aga huvi tekkides aga siiski ma ei ütleks ainult seda, ma tuletaksin meelde oma algkooliaastaid ja ja seal õpetati ka jalule kogu võrdlemisi võrdlemisi nii meeldejäävalt. Nii et see tekkidest tekitas tõsist, tõsist huvi ja mitte ainult niisuses romantilises laadis ja ma ütleksin nüüd see tolleaegne ajaloo õpetamise metoodika meie algkoolis oli nii kõrgel tasemel, et noh, vähemalt siis ajaloo põhifakte ja sündmusi, aasta arve, ma mäletan kaunis paljusid algkooliajast. Kuidas sattusite teadustööle, siin on kindlasti omas olnud ka õppejõududel, sest ülikoolipõlv see õieti ongi ilus just selle poolest, et väga tarkade sisukate inimestega kokku puutuda. No kui ma juba olin otsustanud ajalugu hakata õppima siis ma pidasin nii kitsama erialana mõnda aega silmas arhiivindust. See tundus nagu kõige huvitavama ja low, see on nii või teisiti juba ikkagi erisuse uurimistööga seotud või vähemalt see tähendab niisugust otsest kokkupuutumist allikatega. Ja noh, eeskujuks olid siin jah, mitmed-mitmed, õppejõud, minul vast kõige, kõige rohkem mõjutas mind dotsent Rudolf Kenk maa. Aga noh, kindlasti ka Julius Madisson. Ja mitmed teised teel. Kuivõrd sellel ajal, kui hakkasite kandidaaditööd kirjutama, see oli Liivimaa nooremast riim kroonikast oli üldse meil uuritud Jüriöö situatsioon ja selle tõelise ajaloolisi taustu. Sest porn allikmaterjal oli ju küllaltki. Pinnaline. Õieti selle teema juurde ma sattusin niiviisi, et hakkas ülikoolis huvitama selline ajalooala distsipliin või ajaloo abiteadus nagu allika, pettus ja kandidaadiväitekiri kuulub just sellesse valdkonda. Nii et seal ei olnud võib-olla noh, nii esimene mõte mitte Jüri ülestõus vait, et noh, ühe allika, allikakriitiline analüüs ja noh, valitud sai, sai siis noorem riimkroonika, kuna seda kaua aega ei olnud nii põhjalikumalt puudutatud ja muidugi ka sellepärast, et tema, tema sisuks on, on just Jüriöö ülestõus Kui nüüd selle perioodi juurde tagasi minna, millised vaheküsimus on, huvitaks alati, on ju ajaloo puhul tegemist tõega ja selle tõe erinevate interpreedid teerimistega. Meie teame, mida meie jaoks Jüri ülestõus tähendas ja kuidas me sellesse suhtume, aga see allikas oli ju teise poole poolt. Kirja pandud, see on muidugi teise poole poolt ja ja kahjuks kahjuks ei, nõnda on ja ka jääb, et meil eestlaste poolseid allikaid ei ole ja ja ilmselt neid neid ei, ei enam, ei, ei leia ka kirjalikult ei olnudki olemas. Ja no eks seda tuleb, tuleb püüda siis korvata Jahnisuse võrdlemisi põhjaliku allikakriitikaga. Noh, see on, see on aegade jooksul välja välja kujunenud omade omade meetoditega omade võtetega ja ajaloolaste arvates vähemalt ta ikkagi tulemusi on andnud. Ega ajalugu on niisugune, niisugune teadusid, selle uurimise omapära on ju selles just et et ajaloo ja ajalooliste sündmuste või, ütleme, objektiivse reaalsuse uurimisobjekti ja uurimissubjekti, kui ajaloolase vahel on, on üks vaheaste just ajaloo allikad millede kaudu me need ajalugu tundma õppida saame. Aga nüüd nende nende kasutamise oskus essile edukus siis seisneb, siis need on ka ühelt poolt annad objektiivsed ja suutelised objektiivset tõde tunnetama, aga teiselt poolt on nad ka inimese looming, sellised subjektiivsed need selline subjektiivsuse moment on, on siin parata, matult olemas ja ajaloolane ise on ka ikkagi ka ka jääb alati ainult inimeseks ja sellel kipuvad ka oma subjektiivsed noh, niisugused kalduvused läbi lööma, nii et ega see tõe tabamine seal nii kerge ei ole ja selle tõttu ka on, on palju võimalusi ja tekib ka tohutult palju vaidlusi ja ja ka väga palju etteheiteid ajaloolastele, niisuses ühekülgsuse. Ja, aga kui me nüüd lähtuksime sellest rahva jaoks üldiselt tuntud romantilisest kontseptsioonist, mida on kirjanduse kaudu porn n Kippell edasi viinud ja Kaadu hind dealistaksinkel on kirjutanud ja noh, ta on ka sõja ajal meile küllaltki palju kunstnikele innustust andnud, siis missugune on nüüd selle vahekord tões infoga, mis avaneb ajaloolasele? Noh, yks vast on, on kõigepealt selles, et et kirjanduses on, on kuidagi siiski neid olukordi ilusamatena kaunimatena näidatud üle, kui, nagu jääb ikkagi tegelikult paraku olid ja noh, vast nisust mustvalget käsitlust on, on seal kaunis kaunis tugevasti, eestlased on muidugi kõige kaunimate omadustega varustatud ja nende vastased kõige kõige halvemate ega ega see tegelikult neid kõigepealt just niisugune päris ei olnud. Ja noh, teine asi on võib-olla eskazeni sugune puht faktiline sündmustik. See on, on vast ikkagi niisugustes teostes kaunikesti pealiskaudselt anud Studia rajanev vast mõnedele üksikutele teadetele. Seda on nüüd võimalus olnud olnud vast siiski küllalt tugevasti ka täpsustada konkretiseerida nii alates selle ülestõusu eelloos sidemetest, mis siin oli teiste aladega. Ja sealt tõusetub nüüd küll ka jällegi eestlaste osa osa noh mitte just nii eriti taanlanna välja. Isegi üllatavalt noh, nii tõsised on need sidemed teiste maadega võib ikka rääkida teatud määral diplomaatilistest läbirääkimistest, eriti eriti Rootsiga ja. Määrasid nagu riiklus, tasandist. Nojah, seda sõna me võib-olla ettevaatusest väldime, aga sinnapoole see asi ikka ikkagi kaldub. Et eestlasi ikka tunnustatud tunnustati tollal siiski päris tõsise poliitilise jõuna nende saatkond ütleme ikkagi Rootsi võimude poolt võeti, võeti vastu ja sellega toimusid tõsised läbirääkimised ja kokkulepped, sõlmiti, mida ka Rootsi poolt täideti samalaadsed läbi rääkima. Need olid ka pihku, aga millest teame tükk maad vähem, aga mis ilgelt põhimõtteliselt kindlasti olid ka samasugused. Nii kas seesama kiindumus arhiivitöösse ja allikate vastu, see siis juba iseenesest viis teid nii huvitava valdkonna juurde nagu see on hingede loendused ja teie doktoridissertatsiooni teema. Jah, seda ma julgeks küll ütelda, et see on, see on õieti sama liine, sest see töö on ka ikkagi esmajoones allika õpetuslik mille mõte on ka ühe, ühe allikaliigi nii põhjalikum, allikakriitiline läbitöötamine selles mõttes, et mida ta endast kujutab, kuidas ta tekkinud on? Missuguseid andmeid sisaldab ja missuguste küsimuste lahendamiseks on, on seda võimalik kasutada, see oli, oli lähtekoht just. Ja sest praegu meie kuulaja jaoks on tõesti huvitav kohe küsida, et kuivõrd siis on meil allikaid dokumente säilinud, et mõtestada noh, meie elu nii nagu need inimesed või hinged seal kirjas olid. 18. sajandil, 19. sajandi esimesel poolel Allikaid on küllaldaselt, isegi kui veel natuke tagasi minna varasemate aegade juurde, siis allikad, mis meile on seni tuntud, mille olemasolu on teada, mis on isegi trükis välja antud ja kas või Läti Henriku kroonika alles alles hiljuti ja eestikeelses tõlkes olemas ja iga vähegi asjahuvilise laua peal. Sellest me ei ole ikkagi seni suutnud veel ilmselt kõike välja lugeda, niisamuti nende riim kroonikatega. On ka, et seal on siiski siiski teatud sündmusi, millele ajaloolased seni ei ole osanud veel tähelepanu pöörata, nii et et selles mõttes on seal uurimisvõimalused olemas, aga rääkimata siis nii järgmistesse, lisanditest, mida lähemale meie ajale, seda allikate ring aina suureneb. 18.-st 19.-st sajandist on neid juba võib ütelda ikka ikka massiliselt massiallikad olemas juba lausa. Ja nuh nende läbi töötamiseni, selle lõpp, Puma ma nagu ei oska, ei oska ette näha, tundub, et et see on päris lõputu ja suured võimalused on ikka veel olemas, terved suured arhiivifondid on meil ikkagi kas väga nõrgalt või isegi täiesti läbitöötamata, need siin võimalused on väga suured. Ja kuna seesama hingedeloendus, miks seda peeti ja kuivõrd see peegeldab ka omaaegset rahva elu-olustik Siin on veel väga mitmeid küsimusi, mida need hingeloendid võimaldavad valgustada. Noh, mina tegelesin nüüd põhiliselt ainult rahvastikuküsimustega unisuse, demograafilise või rahvastikuloolise aspektiga rahvaarv, selle muu domine, sellega seotult tulid juurde siis ka rahvastiku loomulik liikumine, sündimus, suremus, iive, mis ei olegi hingeloendites, vaid meetrikaraamatute järgi põhiliselt taastatav. Ja sealt edasi muidugi tekivad siis küsimus, et miks see, miks rahvastiku liikumine selline oli ja nendele põhjustele ikkagi On ka võimalik kast kaunis lähedale jõuda. Nojah, ja sealt see, võib-olla see noh, just kõige kaabäevasema elu pilt hakkab, hakkab siis selguma, vahest kõige paremini ja ka väga kindlalt, sest need andmed, kuna neid on ikkagi väga-väga palju ja kui nad ikkagi ühte keelt räägivad, siis muutub see väga ja väga usutavaks ja just see iga igapäevane elu kõige kõige noh, igapäevasemad majanduslikud küsimused toi viljasaak ja sellest sellest siis tulenevalt doi, et kõik sellised küsimused, need hakkavad kajastuma sellistes demograafilistes näitajates. Nii et need arvuderead, mis, mis meil tekivad uurimuse tulemusena nad kõik jutustavad väga ja väga huvitavat keelt. See oleks täiesti niisugune materjal, mis ka meile laiematele hulkadele nagu vajaks populaarset läbikirjutamist, siis on pilt minevikust, millest me siiski üsna vähe teame. Näiteks te ütlesite siin rahvastiku liikuvusega, minu skeem mõtlemises on sunnismaine eestlane ja kõik need Sajad aastad no ja antud juhul ma mõtlesin rahvastiku liikumist natuke teises teises mõttesse mitte selle rände migratsiooniseisukohalt, vaid, vaid selle rahvaarvu muutumine, feno öeldi võib-olla siis rahvastiku muutumine. Aga mis puutub jah, rändesse liikumisse siis noh, ega see ka kaugeltki niiviisi ei ole, see päris pärisorjus ja sunnismaisus oli muidugi olemas juriidiliselt, aga ega see ei tähenda, et nüüd inimesed oleksid kogu aeg ainult istunud oma oma mõisa piirides. Elu, elu nõudis liikumist ka talupoegadel ja tuli tuli käia linnades nii oma oma huvides kui ka võib-olla mõnikord ja küllalt palju ka mõisa huvides ja ja selle korraldusel noh, kasvõi vooridessell vilja ja viina voorides ja ja kõige kaugetele maadele liiguti niiviisi. Või kui tuli need kruti võtmine, siis tuli sellega seoses ka rännata. Nii et liikumine oli igatahes üldse tunduv tunduvalt suurem, vast kui, kui seda tõesti tavaliselt tavaliselt mõtleme selle sõna pärisori sunnismaine selle selle järgi. Ja veel on üks probleemide ring, mida sageli kasutamine, millele viitame 700 aastat orjust, ütleme et see on jätnud oma jälje meie rahva psüühikasse, et me oleme kuidagi kinnised, ei usalda olemas sissepoole, aga teisest küljest Ta meie ilusat folklooripärandi näited või rahvarõivaid ja kiigepeod ja kõik muu niisuguse siis tahakski teada-tuntud, kuivõrd meeleheitlik siiski seal on veel, muidugi erinevatel perioodidel erinev, võis rahva elu olla ja kuivõrd mõisa Sundja ulatas ka igapäevasesse rahva ellused Nojah, see on nüüd küsimus, mille üle on, on palju mõtteid vahetatud ja, ja kõige kõige viimasel ajal ja ja üsna üsna nii, noh, kuidas, kuidas seda ütelda elavalt või kuni pehmelt üteldes ja paiguti juba lausa agressiivselt, võib-olla ajaloolaste suhtes ja. No siin on muidugi, asjal on ka jällegi mitmed küljed olemas kõigepealt peame ikkagi arvestama seda, et maa vallutamine, selle allutamine võõrvõimule, see oli vaieldamatult negatiivne nähtus, ikkagi negatiivne sündmus meie ajaloos ja noh, see, see paratamatult ikkagi normaalse arengu lõikas läbi ja aastasadadeks asetas ikkagi oma oma piduri see on nüüd täiesti täiesti selge. Aga teiselt poolt ei tähenda see jällegi jah seda, et, et me peaks nüüd Neid sajandeid vaatlema nii rõhutatult, ainult mustades värvides. Sest noh, tegemist oli feodaal ajagafiodaalse maaga. Nii nagu see kõikjal mujal sellel ajal oli. Vahe oli selles, et meil olid Fjodaalid olid võõrad ja talupojad olid, olid kohalikud põlispõliselanikud ja et nende kohalike põliselanike tõus noh, ütleme tolleaegsesse seisusesse kõrgkultuur ja see oli takistatud. Sinna murti läbi küll ka üksikutel juhtudel, aga no üldiselt siiski mitte. Aga kui võtta nüüd nii talurahva olukorda, siis Eesti talurahva olukord, feodaalajal nohti just niisugune majanduslik olukord, juriidiline seisund ei olnud oluliselt teistsugune, kui see teistel feodaalmaadel oli. Ja noh, siin ongi üheks näitajaks ongi nüüd need andmed rahvastiku kohta milles peegeldub ikkagi väga-väga kindlalt noh, niisugune maja majanduslik seisund. Ja need näitajad, mis meil on olemas rahvaarvu kohta, kuidas see muutus aegade jooksul nad on väga sarnased teiste Euroopa maade omadega kogu selle pika feodaalaja jooksul, ütleme alates 13.-st sajandist, kus meil ikka teatud andmed on olemas, millega opereerida saab kuni 19. sajandi keskpaigani kogu see üldine arengupilt on väga ja väga ühesugune ta on. Ta on väga-väga sarnane. Nii et selles mõttes võib täiesti kindlalt kindlalt väita, et et põhiliselt noh, niisugused majanduslikud elamistingimused olid Eestis umbes sama samalaadsed nagu sellel ajal mujal olid kas või ütleme, näljahädad ja niisugused raskused, suured epideemiad, kõik need on mujal olnud ka ja sugugi mitte kõige raskemal kujul siin siin Eestis niisamuti sõjad ei puudutanud ka ainult Eestit mitte, vaid sõditi kõikjal mujal, ka sellel ajal. Nii et selles osas jah, ei ole vahe vahe õieti märgata. Nii et sellist üledramatiseerimist ei Ei ole tarvis, aga ei ole. Ma mõtlen jälle seda, et. Et just see võõrakeelne valitseja, kes ei saanud kuigi hästi rahvaga suhelda, kas ehk meie kultuuris tänu sellele ei saanud siiski üsna rahulikult omapäi edasi areneda ja säilida. No ma ei tea, seda, ma nüüd ei julgeks neid nii päris ütelda, ma arvan, et meie kultuur oleks, oleks säilinud ka siis, kui, kui ei oleks seda vallutust ja võõrvõimu olnud ja ja ta oleks are arenenud. Siiski noh, nii-ütelda ütelda nor normaalsemas normaalsemalt vast, et aga noh, võib-olla kõige peamine on ikkagi see, et eestlased vähemalt arvuliselt säilib, käsid valda valdava osa siinsest rahvastikust ja vähemalt 90 protsenti oli ikka kogu aeg siin maal eestlasi. Ja kuna nad pealegi olid ikkagi põhilised noh, nii elu, elu, edasiviijad siis sellega nad kuidagi kuidagi nagu nagu sundisite noh, niisuguse oma oma elu eluviisi isegi nendele võõrastele võõrastele peale, kes olid noh, sunnitud võib-olla ka eestlastele lähenemagi ja kas kasvõi näiteks kasvõi eesti eesti keelegi oma omaks võtma. Kuidas selle eestlase nimega on, mis ajast me ei ole enam maarahvas või talurahvas või oleme eestlased? No ikka möödunud sajandi keskpaigast, kuigi seda nimetus neid tuntud varem on ka eestlaste hulgas või siis teiste poolt eestlaste kohta kasutatud juba 13. sajandil on täiesti kindel, et teised skandinaavlased nimetasid eestlasi niiviisi ja sakslased hakkasid ka ka nõnda nimetama. Aga eestlased nimetasid ikkagi üldiselt maarahvaks, kusjuures ega sellel sõnal maarahvas jällegi vanemal ajal ei olnud ilmselt mingisugust ahjust halvustavat tähendust. Pigem isegi vastupidi, see tähendas selle maa rahvast ja ütelda ikkagi selle selle maa peremees selles, selles mõttes. Hiljem ta nagu hakkas võib-olla lähenemisel päris pärisorjatähendusele. Ja ikkagi Jannseni Perno, Postimehe esimene number ikkagi see, tere, armas Eesti rahvas, see oli esimene. Mina Pärnu Postimees kuulutama olen vahvas käik, mis juhtub ilma? Nimelt ja siis ta väga-väga kiiresti võeti omaks, sest küllap ta vist on ka niiviisi, et ta on kuidagi väga eesti eesti keelepärane või väga iseloomulik sõnagaksid ja s ja ja kuidagi ta tundus siis ka väga väga ilusana. Kas see on nüüd selline mõtteline spekulatsioon või leiaks sellele ka ajaloolist alust kõnelda, et ajalookäik on kujundanud ka meie rahva psühholoogiatema eripära? Mitte ainult, et igal rahval on omad laulud, vaid siiski ka midagi rohkemat. Noh, kindlasti ainult ette, kuidas just see toimunud on ja see on nüüd väga, väga keeruline muidugi kindlaks teha. Aga minevikku produkt oleme ikkagi igal juhul ja, ja eks see ongi üks ajaloouurimiseni sügavam mõte ka, et et iseennast tundma õppida, see on ikkagi ikkagi mingisugune peegel, mida, mida tuleb vaadata ja väga tähelepanelikult uurida. Kuidas me kujunenud oleme ja kuidas just selliseks kujunenud, nagu me praegu oleme. Kõige selle juured peituvad kindlasti minevikus ja ma julgeksin arvata, osalt väga-väga kauges minevikus, siin tuleb aastatuhandetega arvestada. Ja kui mõtleme, et treki värsilist rahvalaulu tunti, lauldi siinsetes paikades juba paar 1000 aastat enne meie aja arvamist. Ja küllap ikka need põhilised iseloomujooned on ikka just nendel nendel aegadel kujunenud ja oleme ikka ikka ka. Ikka nende jätkajad. Aga kui nüüd tuleksime tänapäevale lähemale? Mul on väga meelde jäänud üks, üks Lenini mõttekäik, et teda huvitab väga väikene rahvas Peipsi järve teisel kaldal, kellel on peaaegu täielik kirjaoskus. See on öeldud eesti kommuuni aegadel, aga sellel ajal me teame, et Venemaa ääreprovintsides mujal valitses peaaegu täielik kirjaoskamatus. Ja kui nüüd seda Eesti hariduse teed niiviisi tagasi vaadata, noh muidugi suured tõud kandis rahvuslik liikumine siis millega ajaloolane, sõda seok lasteks igal rahvusel on olnud oma rahvusliku liikumise periood. Jah no sellele ma neid nii päris päris otseselt ja selgelt varsti ei julge vastata. Aga vähemalt siin Eesti osas on küllaldaselt andmeid selle kohta, mis näitavad, et noh, püüa niisugusele haridusele nii nagu ta antud ajal missugusel tasemel ta oli, et see on olnud olnud väga sügav ja ja ulatub väga kaugetesse aegadesse, nagu võib-olla siin tõepoolest nagu te siin enne nagu jutu juhtisite, et on siin mingil määral kaasa aidanud see, et see tähendas nisust teatud positsiooniga vallutajate kas too kelle, kelle kõrgemate kihtide vastu, kelle käes ja haridus oli hea, sest muidu täitsa maitseks ikka sealsed talu vabaks osta ja sund sundis nagu pingutama, et jõuda kultuuriliselt hariduslikult nende nende tasemele. Ja see tekkis muidugi mitte alles möödunud sajandil, rääkimata möödunud sajandi teisest poolest, vaid selleks oli ikkagi nii alus olemas ammu varem ja see ikkagi sajandite jooksul ikka järjest ja järjest avaldub, millest üksikud nii-ütelda läbi läbi murdsid ja tõusid ka selle tolleaegse kõrgkultuuride asemele. No ütleme, kasvõi Balthasar Russo kroorikes ikka ilmselt oli, oli eestlane, kes kes jõudis noh, tollal dolla nagu palju kõrgemale jõuda enam võimalik ei olnudki ja just kirja kirjamehena seitsmeteistkümnendal sajandil, niipea kui ikkagi olud, olud paranesid selles mõttes, et rahvakoole hakati rajama ja siis tung sinna oli ikkagi väga ja väga suur natsa heid sahidki tekkida ikkagi noh, ühelt poolt ikkagi ainult see selle selle tõttu, et et rahvas oli huvitav, selles 17 sajandi viimastel aastakümnetel on ju mitmeid teateid selle kohta, lugemise oskus on noh, täiesti niisuguse auasjaks muutunud see, kes lugeda ei oska, see, see on juba midagi, midagi, kelle peale hakatakse viltu vaatama tema ja ja nii see jätkus, jätkus ikkagi edasi ja, ja kui siis omakorda jällegi võimalused tulid 19 sajandi keskpaiku, teisel poolel, siis, siis noh, niisugune potentsiaal, mis oli kogu aeg olemas. Seesise avaldus, avaldus nii nagi juba üld üldiselt ja täielikult. Olen nüüd küll patustanud, sest oleme peaaegu kogu meie saataja rääkinud ajaloost, mitte aga Sulev vahtrast endast, kuid tema elutöö ongi sellega nii lahutamatult seotud. Et nüüd juubelipäevadel võiks ainult küsida, et missugused probleemid on need, millega praegu tegelete ja tegeleda tahate. No viimasel ajal ma olengi rohkem rohkem kaldunud vanema kultuuriajaloo poole nii et edaspidi kavatsen kõige rohkem sellega tegeleda. Aga ega ülikoolitöö on ka niisugune etega väga veganist kitsast spetsialiseerumist selle lõbu endale väga lubada ei saa ikka korraga õige mitmesuguste probleemidega tegeleda ja kursis olla nii hästi-halvasti, kui see välja välja siis kukub. Aga noh, niisugune vähemalt soov selline on. No kultuur on ka väga lai mõiste ja just viimastel aastatel täna me oleme eriti hakanud sellesse süvenema nii materiaalne kui vaimne kultuuri ja noh, inimene siis kõige selle mõjuväljas keskel ja nüüd küsiksingi mida arvate allikmaterjalidest, mis meil võimaldab selliseid küllaltki keerukaid seoseid avada, kuivõrd neid meil olemas olla? Ja see muidugi ongi üks üks raskemaid küsimusi. Kui silmas pidada just vanemaid aeguni ütleme kasvõi seal 13.-st sajandist seitsmeteistkümnenda sajandini, siis on neid muidugi väga-väga vähe ja siin tuleb otsida, otsida niisugusi, uusi võimalusi peavad ajaloolased ka rahvaluulesse rohkemal määral süvenema, siis noh, kasvõi niisugused niisugused teated nagu rahvameditsiinist ja rahvakalendrist ja selliseid küsimusi tuleb ajaloolastel ka uurida, seal seal siiski rahva elu ja ka rahvakultuur avaldub, see on, on küllaltki aeganõudev ja ja alati ei viida tulemustele, aga ilmselt ainus ainus tee on, et teda allikate ringi laiendada. Võimalus näib siiski olevat. Küsiksin lõpetuseks, mida olete oma töös saanud? Hinge rõõmuks? Võiks öelda, et töö arhiivides, Konguiv vaeva, nõud päevast päevakest. No nii palju võiks ütelda, et mis nagu erilisi lisahuvialasid väga tarvis ei ole olnud, sest ikka suurelt osalt see hobi kattub elutsega ja ja põhiideega ja see, mis võib-olla jah, tundub teistele kuivana endale on ta küll äärmiselt huvitav, sest arhiivimaterjalid on sellised, mis kast ikkagi kõige, kõige otsesemalt siiski siiski kõigele värvika valt sellest minevikuelust jutustavad. Ma julgeksin ütelda isegi, et et minu jaoks jutustavad nad sellest värvikamalt, kui võib-olla nii keskmine kirjandusteos Ja meenutaksin lõpetuseks Gustav Ernesaksa, kes on öelnud, et õnnelik on see inimene, kellel hobi ja töökutse ühte lang. Nojah, ainult siin selle reservatsiooniga, et ajaloolane ei tohi olla nii nii kitsas spetsialist võib-olla selles selles mõttes, et ainuüksi oma alaga tegeleda, et kuna aja ajalugu ikkagi tähendab ka nagu näiteks kogu elu, siis tuleb püüda kursis olla ka kõigi teiste aladega neetiga Nive väga kitsalt sulguda oma erialast, seda ei tohi ja on saanud püüda ikkagi nii kõige muud ja maailmas vaadata, mis olemas on.