Ivasele naljatuju või täiega naljatuju Ralf Sulota, kuna ma ei ela väga nalja, tegin inimene, minu anekdoodiraamat on väga kitsas. No siis sa oled just õige külaline saatesse. Tere, mina olen Jim Ashilevi, tere, minu nimi on Ivo krustak ja mina lähen. Ralf Sauter, oi meile täna siin kolm, nii et me oleme kolmekesi popkulturistid vaat kus lops oli kunagi selline ütlus. Ma ei ole elu sees öelnud seda lauset nagu naturaalselt siiralt. Vaat kus lops selliste mingi väljend, mis on lihtsalt see suri mingi põlvkonnaga, kes seda kasutas. Oi kui populaarne teemaarendus ivaliste ninapidi telefonis, Ralf lihtsalt. Ei vaatama kuskile igaviku poole hetkel, kas ma peaksin siit nagu järje üle, et ega ei pea ei pea mingit järje üle võtnud, ma lihtsalt räägin edasi. Probleeme. Sellest, et vaata eelmises saates, Me võtsime filmid teemaks ja, ja pärast seda vestlust ja ma natuke kuulasin meie saadet nagu kodus ka koduse töö mõttes, kuulasime sedasama juttu, mida juba ajasime ja leidsin, et noh, me, me, me vist ei teinud nagu väga hästi seda. Nüüd nüüd ma istun siin ninapidi telefonis, püüan nagu ahmida kogu seda infot filmimaailma kohta sisse, mida ma peaksin juba teadma enne kui, kui ma räägin, saates filmidest? Lühikokkuvõtteks inimestele, kes eelmist osa ei kuulnud ja muuseas, kes tahab seda kuulata, siis popkulturistid punkt com on see koht, kust selle üles leiab. Teil on isegi oma kodulehekülg. Ja meil on, meil oli kodulehekülge enne kui meil ERRi raadiosaade just just nimelt ma igaks juhuks enda kohta veel ütlen siis et mina olen eetrist teist, mõni tund hiljem kinovärgiga mandariini säga, raadio kahes. Sealt, ja sellepärast sa siin oledki, ühesõnaga lühikokkuvõte inimestele, kes ei kuulanud eelmist saadet, siis me rääkisime Ivoga sellest, et miks on nii, et filmikunst on justkui kaotanud oma relevantsuse, meie loomingu või kunsti tarbimisharjumustes, kuidagi on nii, et filmid justkui ei ole enam kesksel kohal, nagu nad kunagi olid ja me lõpuks jõudsime masendava masendava tõdemuseni, et põhimõtteliselt viimane film, mis neid läbi raputasime, tundus. Ta muutis popkultuuri kuidagi DNA tasandil oli meistriks aastal üheksa. Kohutavalt kurb järeldus, kuhu jõuda, ja siis meil tekkiski tunne, et miks mitte võtta saatesse juurde külaline, kes elab ja hingab filmikunsti. Ralf Sauter. Ralph, sa juba mainisid, eks ole, et sa oled ju samamoodi raadio kahes oma saatega kinovärgiga mandariin kus sa järjepidevalt arvustad ja analüüsid, filme ja üleüldse, kusjuures minu kokkupuude sinuga algas juba sinule teadmata ilmselt väga ammu, sest et kunagi, kui sa olid teismeline, siis sa juba pidasid blogi. Sa õppisid kuskil Saksamaal vist vahepeal vahetusõpilasena või, ja no vot ja kuna ma tol hetkel olin ka blogija, siis noh, Eesti blogikeskkonnad küll ei käinud seal need blogid kuidagi suundusid sinna ühtevoogu ja sealt oli võimalik leida, siis blogisid sinu nagu huvide järgi ja kuna mind huvitas filmikriitika ja kirjanduskriitika sageli kirjutasid filmidest ja raamatutest sattusin ka sinu blogi otsa ja jäin seda nagu jälgima, nii hullult kummaline on, et tegelikult ma olen lugenud sinu analüüse erinevatel teemadel. Ma ei tea noh, ühesõnaga, et hakkasin neid lugema võib-olla 15 aastat tagasi või ma ei tea, millal. Blogi jah, kui see oli väga häälevale See oli väga ammu ja nüüd me oleme siis siin, kolleegidena, hakkame rääkima tähtsatest asjadest tähtsate nägudega. Ühesõnaga, Ralf, sina oled siin selleks, et anda pädeva inimese või kuidagi sihukse armastaja perspektiivi siis teemale kas või kas tõesti filmid on vähem olulised, kui nad kunagi olid. Aga meile tuli üks väga hea kiri. Enne kui merall sinuni jõuame, siis tahaks tänada ühte oma kuulajat Kristjanit kes väga põhjalikult reageeris meie eelmise saate teemaarendusele, mina sain sealt kamaluga häid filmisoovitusi. Kavatsen need filmid ette võtta ja tahaks lihtsalt väga tänada selle põhjaliku kirja eest öelda, et me alati oleme nii tänulikud, kui te meiega niimoodi kaasa mõtlete ja meile sellest märku annate. Aitäh. Ja ta tegelikult oma kirjas tõi välja ka selle me naguniimoodi oma vestluses niimoodi mööda minnes mainisime, et võib-olla Ironman oli see suur film selles nii-öelda mainstream kinos, sellepärast et see sünnitas kogu selle Marveldasine Mätlikki univers nagu teema, et kui see film ei oleks kas olnud, kui ta oli või nii hea, siis ilmselt see kõik oleks nagu kuidagi. Noh, ma ei, ma ei tea, kas öelda, et olevat olnud, aga ilmselt teistsugune olnud ja, ja ütleme see, kuidas siis tänapäeval me ikkagi ma ei tea, mitu filmi Marvelil aastast tuleb, mingi neli ikka tuleb parasjagu suuremas? Jah, nüüd tuleb jah, kolm kuskil kolm-neli. Et see on ikka päris päris tõsine mõju kogu sellele kinomaastikule, kogu see frantsiisivärk, mis käib, et noh, Star Wars on nüüd meeletult suur. Ta oli varem juba suur frantsiis, aga, aga nüüd ju ka. Ma ei teagi, kas siis on aastas üks film või mulle jäi kuidagi alguses mulje, et iga detsember peaks üks Tarvasid film tulema, aga nüüd ma vaatasin, et Han Solo film tuleb mais. Võib-olla see isegi läheb tihedamaks ja igasugused saab ju kõrvale teha Netflixi sarju ja saab kõrvale teha mida animatsioonivärki ja koomikseid ja raamatuid, et noh, see kõik on nagu me oleme sellises nagu frantsiisid ajastus ja seda. Ma nagu tegelikult olen väga sellega nõus, et võib-olla see 99. aasta meistriks on nagu hästiränd on asi, mida nagu võtta super rannad. Ja see on super subjektiivne, see lõpuks taandub sellele, et lihtsalt sattusime olema kultuuriruumi mõttes aastal 99 ja kus me oma vanuse mõttes olime ja aga tead, mis meid huvitas tol hetkel ja nii edasi. Guugeldasin natuke, sattusin artiklite mitmete artiklite otsa, kus kirjeldati, et 99. aasta oli nagu selline enneolematu aasta filmide jaoks ja pärast seda nagu asjad läksid allamäge. Ma mõistan siin üks Club The Globe and meil, ma ei tea, mis asi see on, mingisugune portaal. Ja siin on artikkel Nanti Nandsin, andsin ainete mõõvist year of Living yours liivõ aasta, mil siis elatada. Nagu mitte kurjakuulutavalt ohtlikult jah, et selle sellel aastal siis tulid välja Meidriks vaid kla paisvaidžatma Klaulja lectiondat halentid, meistri reply, möickelbiutsi, pringingi, autoteed, Toy Story kaks, Iron Jend, et ja nii edasi, nii. Et noh, Blair, which projekti noh, neid filme, mis sellel aastal välja tulid, mis noh, tagantjärele mõeldes igaüks neist on või noh, võib-olla mitte igaüks väga paljud neist on olulised, aga olgu märgitud tegelikult, et osad nendest sõlmedest, mis sa välja tõid, on ka ütleme aastate jooksul, olles oma publiku leidnud tegelikult kaklusklubi alguses, kui see välja tuli, siis sellele ei läinud üldse väga hästi, kriitikud ei olnud sellega selles suhtes väga soojalt meelestatud ja siis aastate jooksul on sellest kasvanud, siis selline kultusklassik ja eks praegu Traka välja filme ma olen kindel, mis alles nagu aastate jooksul nagu leiavad oma publiku, mida võib-olla praegu nii väga ei armastata. Aga Ralf, ma tahaksin sulle nüüd andagi mikrofoni piltlikult öeldes. Aga kõigepealt ma teen sulle lihtsalt oma visandanud kiirelt oma ettekujutuse või arusaama sellest, et mis on ütleme, viimase 40 aasta jooksul filmikunstis nagu fundamentaalselt muutunud minu kuidagi. Ühesõnaga ma minu ettekujutus asjadest on niimoodi või sündmuste käigust on niimoodi, et 70.-teks aastateks oli Ameerikas autorikino jõudnud sellisesse väga erilisse staatusesse, siis ellips nagu Scorsese ja ja Coppola ja kõik sellised tegijad olid oma kuidagi kõige paremas vormis ja stuudiod hakkasid neid usaldama niivõrd palju. Esmakordselt filmikunsti ajaloos vähemalt Hollywoodis hakati sellistele Don režissööridele võimaldama suuri eelarveid ja anti neile kätte nagu kõik relvad, et teha suurt kunsti. Kuni, siis aastani 80, kus siis väidetavalt Maicel Chimino vestern, mille ta tegi pärast Hirvekütti põrus nii kohutavalt, et põhimõtteliselt stuudiot tõmbasid kõik rahakotirauad kinni ja selle kõrval paralleelselt tõusis lendu staagorz, mis oli täiesti uus niisugune uus toode turul selle kõrvale ikka näiteks Indiana Jonesi filmides on niisugune nagu seiklussaagade fenomen kuidagi sai hoo sisse ja see osutus hoopis selleks, mis siis hakkas raha sisse tooma. Ja see kõik arenes, arenes, arenes kuni selle punktini null nullindatel, kus põhimõtteliselt produtsendid olid võtnud kogu otsustusõiguse endale. Nemad ütlesid, millised kunstilised valikud peavad võtteplatsil tehtama. Ja põhimõtteliselt need autorid ise, need suured kunstnikud nagu söödi välja ja nemad leidsid siis oma uue mängumaasarjade maailmast põhimõtteliselt et nagu öeldi, et siis nagu kõik head stsenaristid ja lõpuks ka head režissöörid suundasid sujuvalt siis nagu seriaalide tegemisse, sest see oli see koht, kus neile anti veel nagu vabadusi ja kus nad said teha seda, mida nad päriselt tahtsid. Samas kui seal stuudio mogulid hakkasid siis välja andma neid suuri Marveli filme, ühesõnaga tekkis sihuke tohutu lõhe, et olid siuksed, megaeelarvelised, sihuksed, põhimõtteliselt Marveli filmid ja, ja siis olid teises äärmuses need nulleelarvelised filmid, mida siis tegid kunstnikud, nii-öelda tegid oma Aifounidega siis põhimõtteliselt võtsid võlgasid endale ja tegid siis seda, mis nad tahtsid, et see vaheala nagu kadus ära, kus saaks nagu niisugune originaalne autor teha mingit head asja, aga mõistliku eelarvega mõistlikes tingimustes. Ja siin me nüüd oleme, vaatame sarju põhiliselt ja filmidest väga ei hooli mina ja Ivo marsis, ütlen, nüüd ütle sina. Mis on sellel pildil valesti, millest ma olen valesti aru saanud ja mis on sinu nägemus kogu sellest muundumisest? Ja olgu märgitud, et mina olen üks nendest viimastest võitlejatest, kes ei ole veel läinud sarjade peale ei lähe, nagu aeg-ajalt satub mingi sari mulle ette, kes noh, ma olen asjast huvitatud nagu Hannibali sari mulle väga meeldis ja mingid siuksed süngevad provokatiivsemalt sarjad, aga mina olen nagu see, kes sarju ei vaatagi põhimõtteliselt üldse ikkagi olen filmide juurde jäänud. Ja tegelikult see jutt oli selles mõttes väga õige, et, et kui sa nüüd mainisid alguses Daugurcia Indiana Jonesi, siis tegelikult vaatasin alles ühte eelmise aasta dokumentaalfilmi Steven Spielbergi, kes öelda siiski Spielberg hakkas oma suuri filme tegema, siis talle heideti ette isegi seda ta teeb nagu väga lihtsalt siukest popcorni kino, nii et aga nüüd oleme me jõudnud sellesse ajastusse, kus väga palju raha pannakse sarjades vaatavad väga palju sarju ja siis tõesti filmi tootmine väga frantsiisi kesknäete, et noh, et siin iva mainis Tarboysi juba, et kui universum on tõepoolest nii suur, et, et saab ju teha mitut filmi korraga ja siis aastas mitu tükki välja anda ja samamoodi siis Marveliga. Tähendab asi ei ole tegelikult ma arvan niivõrd selles, et stuudiod kardaks neid teha mingeid, et võtta mingeid originaalseid või riskantseid projekte nii-öelda aga asi on rohkem selles, et iga kord, kui jäi minu meelest stuudiod, üritavad teha mingit siukest, originaalset asja või midagi sellist, mis ei ole järge, mis ei ole, ma ei tea, koomiksifilm midagi sellist, millega inimesed oleks harjunud siis see kukkur läbiv ja sellele ei lähe nii hästi, kui võiks oodata. Tegelikult, sest noh, need möödunud aastal ka tarre narranovski ema oli küllaltki noh, näiteks stuudio film, noh, ta ei olnud Talibani stuudio film, Paramount Pictures andis selle välja, kõik tema eelarve ei olnud mingi 100 miljoni ulatuses, vaid 30 miljonit. See oli sihuke riskantne provokatiivne film ja sellele ei läinud tegelikult hästi, see oli noh, rahaliselt ikkagi läbikukkumine. Ja stuudiod nagu teavad, et iga kord, kui teha üks korralik koomiksifilm, siis sellele minnakse nagunii torm ise nagunii edukas ja siis võtta mingi originaalne lugu või isegi kui anda vabad käed, siis mõnele autorile, kes on ennast tõestanud, siis paraku nendel filmidel lihtsalt ei lähenemist. Noh, et praegu ongi noh, omaette teema on muidugi see, et inimesed tahavadki kodus vaadata filme, mistõttu sarju tehakse palju, et, et noh, et need voogedastusteenused nagu Netflix on ka hakanud filme välja laskma, et noh, Eestis kinodes käiakse veel palju, õnneks, aga näiteks USA-s ju hiljuti eelmine aasta oligi üks film nimega seitse õde mis Eestist oli kinodesse, aga USA samal ajal siis jõudis Netflixi otse, et mis seal kinodes veel ei tulnudki, nii et et USA-s ongi praegu see probleem, et inimesed ei lähe lihtsalt kinodes, imestavad kodust ilma vaadata ja siis et ilmuvad voogedastusteenustesse. Mainisid, et sina oled veel üks nendest viimastest inimestest, kes on suutnud vastu panna sarjade ja pealetulekule. Millest see tuleneb, kas sa lihtsalt armastad filme nii palju, et sa ei taha sinna, et sul ei ole nagu ruumi sinna kõrvale midagi veel võtta või, või on mingisugune olemuslik vahefilmidele sarjadel, kus sa tunned, et sarjadest sa ei saa seda, mida sa justkui nagu otsida. See on minu isikliku sihukese tähelepanu võime küsimus rohkem lihtsalt ideeliselt see, et ma nüüd vaatan ühtelugu niimoodi, et see on iga nädal natuke jupikese edasi minna, et, et see minu jaoks, noh mul ka mingi Anad särav ja unustan ära lihtsalt lõpuks ma ei ole, ma ei suuda ennast investeerida narratiivi nii palju, et ma tahaksin, et iga nädal järjest minna tagasi selle juurde, et mulle just meeldib, kui üks lugu jutustatakse mulle kahe tunniga ära kõik. Ma sain eluga edasi minna. Et selles mõttes sarjad, ütleme, Netflix'i omad, kes tuleb terve hooaeg korraga välja neid ma nädala vastuvõtlikum, et kui ma tõesti siis vaatan ühe loo 10 tunniga ära, näiteks esimene hooaeg tuli Salama, vaatasin korraga kõik ära ja siis see oli minu jaoks okei. Aga kui on, ütleme sari, kus üks episood ilmuma nädalas, siis mul lihtsalt mingist hetkest ma lõpuks nagu jääb, jääb kuidagi unarusse see minu jaoks. Aga sulle, kui ütleme suuremale filmifännile, kas, kas ütleme, nende sarjade puhul mind häirima see oleneb muidugi, kui hästi ja kuidas see sari on tehtud, aga ütleme, võrreldes filmiga, mis on küllaltki kompaktne sisse noh, isegi 10 või 12 või 16 või ma ei tea, mitu osa selles sarjas kipub nagu jube palju lahjendama seda nagu noh, värki, et seal ikkagi see, sa saad nii palju rohkem tegelasi sisse tuua, sa saad nende lugusid arendada, see tähendab seda, et sa pead nüüd jälgima palju rohkemate tegelaste arengut, sa pead nagu jälgima palju rohkem erinevaid story laine, mis vahel ei lähegi väga kuhugi välja ja, ja muud, et kuidagi nagu hästi mõttetuks seal kõrval, et noh, kuidagi sa pead ju tänapäeval armastatakse pikemaid Sariumid ja 50 minutit pead ju kuidagi ära täitma ja seda veel 10 osa ja noh, ikkagi küllaltki palju lugu tuleb siis teha. Walking projekt oligi, oligi see probleem, et esimene hooaeg oli vist kuus osa ja midagi sellist, et pigem kompaktne, siis teine hooaeg tuli jälle hästi palju pikem ja elavate surnute puhul siis jällegi see, mitu hooaega veedan mitu osa järjest oldi seal farmis siis kuidagi igavalt ja noh, tegelikult ega mu sõbrad on ka paljude olnud, kes on nagu filmide vaatamisest rohkem sarjadele õla läinud, neile nagu meeldib see, et on mingid kindlad tegelased, kellega saab ja noh, kellelgi tekib mingisugune lähedusest kui, ja siis nagu nendesamade tegelaste juurde naasta. Täitsa nagu meeldiv tunne, et noh, kui vaatad filmi ära, et siis noh ei teki seda, seda sügavamat, et selle loo sissemineku tunnetatest, kui, et see on see niivõrd põgus, aga mulle just nagu põgusast siiani meeldib või noh, mul ei tekkinud tugevat sidet mingi seriaaliga. Et tahaks nüüd selle juurde naasta, kui käia, erandlikult on olnud mingeid sarju, mis mind väga paelunud, või käituda mille, mida ma olen nagu aktiivselt vaadanud. Aga jah, et ma arvan, me elamegi sellisel ajastul, kus inimesed istuvad väga palju ekraanide ees ja siis noh, Youtubeer on ka hästi populaarselt tekib lihtsalt mingi side mingite tegelaste või mingite inimestega, kes on seal kogu aeg ekraanil. Ja siis noh, Youtuberit puhul sama mugavus on ju, et noh, et tulevad. Ühe juutuuber uued videod ja sa oled juba harjunud seda Youtuberit vaatama ei näe, siis saad jälle temaga nagu kohtuda oma ekraaniga sõber. Jah, nagu sõber, nagu virtuaalne sõber umbes põhimõtteliselt môned sarjadega kehtib selline sama nagu psühholoogia mõnes mõttes. Siin on mitu sellist niidiotsa, mis millest kinni haarata. Aga kuna sa ei ole siin ainult filmi armastajana, vaid ka muusika armastajale ja siis kasutaks võimalust kuulata, mis sa saatesse kaasa võtsid. Ma vaatan, siin on laua peal, näiteks Cheni levis looga jast vanematega ees. Miks me seda kuulame? Tahtsin midagi esitajat esitleda naisartistist, kes mulle väga sümpatiseerib ja Cheney Lewiseli siis indi bändis nimega faili ja siis ma sattusin hiljuti kuulama tema solo albumeid, mis olid väga toredad, väga laheda hääle ja ja sõnaosavusega artist. Kuulame. See oli Jenny Lewis looga diast vanematega ees. Meil on popkulturistid saates külas Ralf Sauter. Mitte filmist, vaid saatest kinovärgiga mandariin filmi saatest, filmi saatest, mida saab kuulata siitsamast, raadio kahest üldsegi mitte liiga mitu tundi pärast meie saadet, mis kell teie saade eetris on kell viis kell viis. Ja meil on saates ka Ivo Cruztok, sest et Ivo on alati siin saates lihtsalt tuleb kaasas käia. Oleks imelik nüüd juba muuta, eks ole, seda kooslust pildid tuleks uuesti teha. Saate kirjeldused, liga tööd, muuseas, Ralf, sul on ju, nagu ma ütlesin, see seesamune blogi, mida sa oled pühendunult pidanud aastaid. Miks maas on? Kes on väga suured küsimused ja ma lihtsalt läksin raadiosse üles. Ma nagu varem jaksasin kuidagi niimoodi, et rääkida raadios, filmidest, kirjutada nendest, kel ka ja siis ma ühel hetkel olemegi kirjutanud, mõtlesin poiga maha, sest ma vaatasin sellist nagu seisab. Aga mul on seal salvestatud Dropacci nagu kogu see arhiiv, nii et. Tegelikult nagu oleme meid kuulavad inimesed, kes ikkagi sooviksid ligipääsu, siis sa oled valmis, neid ei eksisteeri. Ärani pessi pärast tänast saadet, oi sul on postkast umbes meiliaadresse, ütled julgedelt või Errelleffesteeriad, keemia ilmunud ka. Okei, kirjutage avaldage soovi, kuulake kahekordse aeglustus. Saada tropoksi lingi oma blogile, kus on arhiiv ikkagi aastate aastate sügavune. Aga tagasi siis filmi armastuse juurde selle juurde, miks me justkui austame filme vähem kui varem, vähemalt mõned meist. Minule otsa hästi sellise nagu heitva pilguga näiteks mõned neist, kusjuures mul pada sõimab katelt etteheitev Ralph rääkis. Mul nagu kliki sära, et eelmine saade ma nagu räägiks, et ma nagu väga ei armasta filme, ma nagu väga ei armasta sarju. Aga ma olen Youtube'i inimene, ma vaatan, et ma vaatan hästi palju Youtube ja peamiselt sellepärast, et mul on nagu alati tini sarjadega filmide puhul, et kui ma mõtlen, et mis harjuma suudan vaadata järjest hästi palju, sest need on igasugused kokandussarjad, mingid Hovitš, neid teema on mingisugune autoremont. Et noh, nagu siuksed, siuksed nagu informatiivsed siuksed nagu, et kui ma loen, ma loen populaarteadust Youtube'ist vaatan ka selliseid kanaleid, mis räägivad mulle mingi täiesti tänapäeval mõtet, too mitte üldse relevantsed, mingi tehnikavidinad, mis kunagi seitsmekümnendatel oli, oli nagu kaks aastat kasutuses ja siis räägivad kogu selle ajalooehituse, võtavad lahti, ütleme sihuke teema mulle mulle hästi läheb peale seda ma suudan vaadata. Aga kui tuleb mingi uus äge sari või film, et isegi see filmi vaatamist. Ma nüüd pühendan näiteks kaks, kaks, kaks kaks pool tundi nagu selle filmi peale. Et see on nagu kuidagi väga raske ettevõtmine. Sarjadega on ka see, et kui mul abikaasa Eeva suudab vaadata rahulikult neid nii-öelda pins, otsida neid sarju niimoodi 10 osa järjest, siis minul on jällegi see, et kui me oleme nüüd valinud sarja, mida me koos vaatame, näiteks maksime seda krossi vaatama läinud Arnhemi sarja supersari, mulle õudsalt meeldib, aga mul on raske rohkem kui kahte osa järjest vaadata. Et siis tema nagu kannatab minu kõrval ja ootab, et okei, millele me siis nagu järgmise osa ettevõtte teoreetiliselt võiks juba nagu kogu esimese hoo läbivad vaativa. Me jõuame tegelikult filmide pealt siin palju laiemate probleemideni, et inimeste tähelepanu võime ongi väiksemaks muuta. Ja, ja üks põhjus, miks kindlasti videoteenused nagu Netflix on nii populaarsed, on see, et, et sa saad filmi pausile panna nagu ja ja vahepeal millegi muuga tegeleda inimesed. Sellest on räägitud ka, et, et noh, kui tahaks veel film, mis kestab kaks ja pool tundi, siis inimene hakkab nihelema seal kinos. Tal ei ole enam seda tähelepanuvõimet, et kaks ja pool tundi järjest vaadata ühte filmi. Ja, ja noh, Youtube'i iganes tegelikult omamoodi naljakas filmikriitika endana Youtube'i muutunud nagu meelelahutusvormiks juba, et, et on mingid filmikriitikud, kes, kellel on Youtube'i kanal, nad teevad tunni ja tunni, ajapikkuseid arvustusi ja mul on tuttavaid, kes reaalselt vaatavad mõnda filmi lihtsalt selleks, et nad saaksid pärast siis vaadata seda Youtube'i arvustust ei näe, kes on nagu head lahedad tüübid ja palju huumorit. Jaa jaa noh, tegelikult siin teemasid on tegelikult nii palju, sest noh, see, mis alguses rääkisid tegelikult ju veteran filmi tegijad nagu Ridley Scott ja Martin Scorsese on sama asja rääkinud. Filmikunst on suremas ja noh, eks põhjuseid ongi see, et lihtsalt noh, inimesed ei taha enam kinno minna, meil annaks, tahetakse, et Eestis ei ole nüüd nii suur probleem ja, ja teine on veel see, et millest me ei olegi veel rääkinud, on see, et film kui selline on suremas, tegelikult, et nüüd tehakse kõike digitaalselt ja noh, tegelikult filme tehakse meeletult palju praegusest filmide tegemine on omakorda jälle odavaks läinud, et samamoodi saabki, tahab stay fooniga filmi ja Shawn päikergele. Florida projekt oli üks eelmise aasta lahedamaid filme, tema varasem film, Thatcher, viin, tehti näiteks Haifa konidega täielikult, nii et filmi tegemine on muidugi Eesti mõistes on tegelikult kasulik, et see on odavamaks läinud, et noh, räägitakse aga igatahes sellest, et see kinokunsti nagu noh see traditsioon on nagu suremas, sellega digitaalseks läinud ja muidugi nautis Kusjuures Thatcheri oligi see film, millele ma filmi nime nimetamata viitasin ka need hakatidega, Vaifonidega mäletan katsioon, peika petiste tennisesaates kurtis et see ei olnud üldsegi kuidagi ideaalne filmi tegemise viis, ta tegi seda lihtsalt olude sunnil, sest et seda võib ju vaadata niimoodi, et oo, kui lahe näed, tüüp oli kuidagi leidlik ja suutis oma need materiaalsed piirangud ületada. Leidis viisi, kuidas teha film ilma rahata, tegi Aifoniga, näed, tehke kõik Aifuniga, aga tema lõppjäreldus oli seal ikkagi kuidagi selline, et no ütleme, et morn, sest et ta eelistaks, et tal oleks raha. Ta saaks päris Rehnikel. Aga, ja naljakas, et sa mainid, et filme tehakse justkui rohkem kui kunagi varem. Nii odav on ju. Mulle meenub, kuidas David Lynchi, kes eelmises saates jällegi mainisime, kes justkui hurjutas neid inimesi ühel hetkel, kes vaatavat elada telefonidest filme, ütles, et nii see asi küll ei peaks käima. Teisalt, Lynchju oli väga rõõmus ja, ja võttis avasüli vastu kogu selle uue digitehnoloogia pealetuleku. Ta ütles, et see on ülihea, et need vahendid on nüüd kõigile kättesaadavad ja et saab põhimõtteliselt võtteplatsilt tulistada nii palju kui vaja. Et ei ole enam seda filmilindimaterjali defitsiidist tulenevat piirangut, Dallase kunstnikuna väga meeldib ja ta hakkaski tegema natuke teistmoodi filme digitehnika siis, kui ta sai digitehnika enda valdusesse tegi näiteks hiinlan, tempo on ju mingisugusel uuel moel ja kuidagi, et noh, näha on, et ta laseb oma alateadvusel lihtsalt joosta amokki nüüd, kus ta võib filmida lõpmatuseni. Ja see annab tema puhul väga huvitavaid tulemusi. Aga kokkuvõttes jah. Osad inimesed on lihtsalt rohkem snoobid filmitegijate seas, Quentin Tarantino ja Christopher Nolan, nemad on need, kes räägivad, et film peaks ikkagi jääma ja film filmilindi kujul ja klindi küünlad ära narranovski oma ema tegigi 16 millimeetrisele filmile, ta ütles, tegelikult raskem leida tänapäeval inimest, kes oskaks, oskaks ümber käia 16 millimeetrise filmiga, sest see on lihtsalt juba niivõrd iganenud. Nii et noh, siin on omad plussid ja miinused digitaalselt. Seda, et tõesti filmi tegemise niivõrd kergemaks, aga mingi mingise võlu nagu lagapärasele aga või noh, et, et ja, ja eks ju praegu digitaalselt üles võetud filmide puhul neelab, lisatakse natuke sellist nagu seda kraini või seda karedust, et ta näeks välja nagu ta oleks film, aga see on nagu päriselt. Seejäreltöötluse on üks asi, millest võiks, võiks korra selles suhtes rääkida, sa rääkisid, kuidas filmitööstus on muutunud odavamaks noh ja seda me tegelikult näeme väga-väga mitmeski aspektis, noh, suur osa noori filmitegijaid, kui sul ikka on natukenegi vahendeid ja soovi ja tahet, siis sa saad selle tehnika kätte, aga seejäreltöötlus on läinud ju samamoodi kuidagi absurdselt odavaks. Et ütleme, need arvutigraafikakunstnikud ja töökojad ja asjad, need siin on ju päris mitu suurt protestilainet käinud Hollywoodist üle, et noh, lihtsalt nagu need ajaraamid on nii lühikeseks läinud, nõudlus on nii suur ja eelarved on nii väikesed, et noh, et öeldakse, et, et arvutigraafika näeb halb välja. Aga et see on nagu selline sellest kõik kõikidest nendest piirangutest tulenev, et tegelikult saab jube hästi teha, aga tihtilugu võetakse hästi odavalt ja kiiresti. Vaata, see oleneb täiesti filmist ja eriefekte teeb mitu sellist ka omakorda suuremat stuudiot ja oleneb tõesti palju neil aega ja pea ja palju neil raha selleks on, aga vahel saab väga väikse raha eest suurepäraseid tulemusi ja vahel saab noh, kõrge eelarvega väga halbu tulemusi. Chastist leegioni hiliteks, see mäda õun, kus siis Henrik Havel oli läinud, kes mängib Supermani, tal ei läinud juba tegema võimatu missiooni uut osa ja ta kasvatas endale vuntsid selle jaoks. Jahtis leegitegijad otsustasid, et nad tahavad filmida Supermani kõik stseenid uuesti ja nad pidid Henrik hävilli tagasi kutsuma ja, ja stuudio, kes tegemiseni possible, ehk siis Paramount vist nad ütlesid, et nad ei ole, nad ei lase Hendrika veljel oma mütsi maha. Leia aega, lihtsalt on kirjas just ja siis Chastist leegistuudio otsustas, et nad peavad tahavadki lihtsalt digitaalselt eemaldama tema vuntsidega stseenist, mis on Eli, osutus nagu meeletult kulukaks ja selleks anti vähe aega. Ja stuudio ei tahtnud žesti streigi väljatuleku aega nagu edasi lükata. Et jällegi see, et, et kui hästi filmil läheb, sõltub ka suuresti sellest, mis filmis samal ajal välja tulevad ja näed, siin on mingid siuksed, erinevad väiksed nüansid. Ja sõltub ka sellest, et kas vuntsid on või ei ole. Kui seal juba maha jätnud või ei ole, kui vaadata neid, vaadata neid stseene, kus Enrico Villo, kust ta need vuntsid on eemaldatud, sa näed kedagi nii nagu, mis see väljend on, see, mis välison, see algeni väelanchani tallid ütles, et jah nagu kergelt on, aga näha, et midagi on nagu valesti. Nii võõrastav. Nii lähedal reaalsusele hakkab imelik jah, aga Ralf. Millal sinu filmimaania lõkkele lõi? Mis hetkest sa hakkasid aktiivselt ja väga pühendunult filme vaatama, kui vanad olid? Tead, minu jaoks maania ei tähenda isegi seda vaadates filmide hulka, et üks asi, millest kindlasti saab jälle rääkida filmide vaatamine ja tänapäeval on muutunud selliseks filmiblogija Trash kunagi ütles väga hästi sihukeses nagu kiirtoidu tarbimiseks, et nööridega Netflix sain, ma panen lihtsalt filmi käima, võib-olla vahepeal telefonis midagi ei näe, siis ei pööra tähelepanu kinos näha ka rohkem nagu sa tahad, sa pead filmi jälgima, kuna telefoni seal on halb välja võtta ja ma olen iseenda puhul ka seda tundnud, et, et noh, et eriti nüüd, kui tuleb väga palju filme välja, et vahel noh, meil ka kinodesse jõuab nädalas meeter viis uut filmi umbes noh, et pluss veel need, mis tulevad Netflixi ma ei tea kuhu, et tegelikult ega ei jõuagi kõike nagu ära vaadata, mis nüüd välja tuleb noh, meeletu kogus filme. Ja Ma ise olen tundnud mingit teatud tülpimust, et mul on mingi alateadlik kohustus nagu vaadata kõike, mis välja tuleb, aga ma teen seda nagu palju ükskõiksemad ei ole nii asjast või noh, hingega nagu selle filmi vaatamise sees, et see on kuidagi nagu mingi sihuke. Iga film on nagu sihuke möödub väike terake lihtsalt ma nagu igatsen ka seda aeg-ajalt, kui ma pidin minema videolaenutusse sealt mingi filmi nagu välja valima ja siis nagu maksma raha natuke selle laenutamisesteni koju minema ja siis seda videomakist vaatama ja kõik see protsess oli minu meelest käis nakkusele vaatamise juurde. Nüüd on see osa nagu kõik ära kadunud, et see filmitarbimine on lihtsalt see, et ma vajutan nuppu ja siis tuleb ja kõik. Et noh, kui vastata näiteks küsimusele, millal sa maania algas, mõeldakse tõsisemalt kui kuskil 10 aastat tagasi, võib-olla natuke rohkem, ma ise olen 26 praegu. Nii et ja ma nüüd vaatan rohkem filme kui kunagi varem, ütleme nüüd viimaste aastate jooksul, aga ma teen seda kuidagi nagu palju. Tilpinumalt võiks kõik samalt, et just see filmivaatamise protsessi kuidagi nii labaselt lihtsaks kellelegi. Aga nüüd, kus sa oled nii-öelda ametilt ametilt ametlikult filmikriitik, siis mitu filmi sa nädalas umbes läbimatud? Ma nüüd see aasta olen korralikult arved hakanud pidama, siis loonud siukse päeviku, kas ma panen järjest nagu kerad, mina, ma vaatan iga ja, ja iga kuupäeva juurde ka, et mul praegu on vaadatud sel aastal siis 85 mis on minu kohta isegi üllatavalt hea, et mul on mingid perioodid nagu mõõnaperioodi, kus ma nagu ei ole üldse tahtmistega vaadata midagi, näed. 60 fil praegu oli, tekkis ajus keskkonna kergem paus, näevad jällegi aga sarja numbri ära ja siis ma nagu ja siis ma sain kinni ja siis ma hakkasin mõtlema, et oota, mida sa just ütlesid, 85. Aeg näed keskmiselt kolm, siis päevasem, näed jälle, ma juhatas harjunud, ma vaatasin altarit karbanis õhus küberponks kaks osa seda. Ja üks sari Kevin päikaniga nimega Ailavdeek, jah, sõna võtsin 200, need on kõik sarja vaatamine sel aastal. Okei, aga lihtsalt konteksti täpsustamiseks ma ütlen siis, et praegu on käsil veebruari algus, nii et järelikult sa oled umbes kuu ajaga tegelikult vaatanud, vaadanud 85. Jah, ja kinos käisin eelmine kuu 18 korda, okei no see on päris raju ja jällegi ikkagi ikkagi on see, et mul jäävad mingid asjad nagu vaatamata paratamatult on ju üks asi, muuseas mis mind veel häirib selle videoteenuste puhul, noh ühest küljest mugav, aga teine asi on see, et mulle väga meeldis bluuraid DVD-de puhul, mida enam nüüd nii palju ei kohta. See, et filmidele tehti väga lahedaid boonusmaterjal nagu, nagu making ahvid või nagu kommentaar mulle väga meeldib filmi kommentaariga. Mulle ka meie nüüd enam ei tehta seda nii palju lihtsalt lastakse film ise välja, nagu see kindlasti mingi Netflix premium üks päev, kus sa saad nagu maksta veel rohkem mingeid lisamaterjale. Kuigi nad on nüüd hakanud oma sarjadele panema mingeid boonusessi juurde. Ja on need erinevad jutusaated, näiteks käivad sarjadega kaasas nagu kookinbeedilanthokindajaid, eks ole? Skendivitiimsilanbjanud, screen süsteemis ja nii edasi, eks seda jõudumööda tehakse, aga minu küsimuste rida oli tegelikult selline. Mul oli siht ka, kuhu ma tahtsin jõuda sellega, et ühesõnaga me saame nüüd aru, Sa tõepoolest vaatad ohtralt filme ja iga kuu ja see on niimoodi kestnud praktiliselt 10 aastat, et et anda natukene taustainfot justkui nagu sinu sinu kohta või sinu filmi vaatamisharjumuste kohta. Nüüd selle selle noh, nende 10 aasta jooksul kindlasti on tekkinud mingisugused oma eelistused, et on, on, on mingid perioodid võib-olla filmiajaloos, mis on sulle südamelähedasem ja mingid žanrid või mingid liikumise tütar. Kõigepealt, mis žanride perioodid on sulle südamelähedased ja teine küsimus on siis, et kas sa selle olles läbinud selle filmikunsti ajaloo Kaare nii detailselt, kui sa oled seda praeguseks jõudnud teha? Kas sa tunned mingit nagu olemuslikku muutust filmikunstis endas, ma tean, seal nagu supersuur, küsimus on ju, aga sa tunned nagu mingit olemuslikku vahet, et filmid on kuidagi teistmoodi nüüd võrreldes mingisuguse varasema perioodiga kus leida mingi ühisnimetaja No kõigepealt see, et minu eelistused, ma olen väga suur õudusfilmide fänn. Ja praegu on suurepärane aeg olla õudusfilmide fänn, sest stuudiote jaoks on need kindla peale minek alati, kuna õudusfilmide tegemine maksab hästi vähe, mõned miljonid, võib-olla viimane saag on ju? Noh, see oli mõnes mõttes sihuke risk, on ju, et näed, üle-eelmine saak oli mingi 10 aastat tagasi välja ja tehti siis uus osa. Ehk siis kaheksas osa. Jällegi risk on jäetud, võib-olla kõigile ei jookse tormi selle peale, nii et 10 aastat möödus viimasest saefilmist, aga see maksis 10 miljonit, ana teenivad seal nagunii tasa. See eelarve on nii väike, et need õudusfilme tehakse suhteliselt järjepidevalt ja ka näha on aina originaalse maid, õudusfilme vähemalt on, on tekkinud mingid kindlad tegijad nagu Mike Flanagan, õnneks režissöör, kes teevad väga hästi õudusfilme James Van ka, kes tegi kurja kutsumise astraali ja õudusfilmi tegemine on sedavõrd odav, et kasum on nii garanteeritud, et noh, õudusfilme tuleb järjepidevalt ikkagi juurde ja selles mõttes ma olen väga hea meel, et ma olen nagu õudusfilmide fänn, et et praegu õudusfilme tehakse väga korralikke ja, ja julgelt kahanenud, et seal on, mul on hea meel, aga jah, muidugi filmid seda juhtub aina arvame, et ma lähen kinno ja näen, filmimis tundub väga julge, provokatiivne, riskantne noh, mulle endale meeldivad kõige rohkem filmid, mis üritavad nagu tõesti vaatajaid proovile panna, vaataja närvikava proovile panna, minu meelest ära neuronovski ema, mida ma olen juba maininud, seda tegelikult ju tegi. Aga seda tüüpi filme tuleb aina vähem ja noh, kuna sellised filmid osutuvad kasumlikuks ka väga harva, siis stuudiod ei julgegi siukseid filmi enam teha. Vahel tulevad mingid indi filmid, aga neid läheb rohkem, mida Pöffil või Hophil, aga need, mis jõuavad kinolevisse harva, näeb eriti just Hollywoodi filmid. Noh, väga harva näeb tõesti midagi siukest originaalselt või julgelt, et ma just mõned kuud tagasi vaatasin uuesti. D ta selle, ma ei tea, kas te olete feimi Jennifer Lopezi, kadestan seal Jüris nagu unenäomaailmas, muidugi mõtlesin, et tänapäeval ei tehtaks sihukest film enam üldse sellest noh, 20 aastat möödas ja tõesti silmi näegi enam. Et väga palju usku pannakse näitlejatesse. Peaosas on ikkagi Jennifer Lorentz nagu ema puhul, et võib-olla see tõmbab vaata et rohkem ligi, aga jällegi noh, ema oli tegelikult läbikukkumine. Ja huvitav on tegelikult ka see, et isegi need asjad kohati, mis tunduvad nagu täiesti siuke seif, bet eelmine aasta, kui see pleidroner välja tuli ja, ja tundus nagu, et kuidas sellega nagu saab kehvasti minna ja veel Harrison Ford ise veel seal sees ja ja noh, muidugi ma saan aru, et, et ta oligi võib-olla siukse mainstreami kohta küllaltki riskantne, stilistiliselt ikkagi püütud esimest väga väga oluliselt järgida, ta oli väga pikk film, talvega aeglane film, sihuke raske film. Aga aga noh, ütleme sellest kõigest hoolimata, et nagu inimesed, mina kujutaks ette, läheksid ikka kohe kinno pleidranderit vaatama, aga kuidagi ei läinud tal kuidagi üldse. Mina ennustan, et leid Rannar on ka selline film, mida ootab vääriline kuulsus alles tulevikus, aga. No see hele filmi sõjab mingi oma väikese fännibaasi või tegelikult ilmselt on juba leidnud, aga no selle puhul ongi öeldud, et on pikki aeglane film ja inimesed, kes esimese hurraaga seda vaatama läksid, kindlasti need ütlesid, ütleme tuttavatele, et, et see on nii pikk, aeglane silma, siis muidugi kohe tekib selline tunne, et okei, ma ei hakka vaatamas. Aga noh ja, aga kas pleidranderit ei peakski olema pikk aeglane haavale sisse minna? Ja ei, see on täiesti õige, need omamoodi omaette probleem jällegi on see, et paljud järjed ja sellised asjad, mis peaksid olema nagu pätid ka kukuvad läbi. Independence teile tehti teine osa nüüd üle 20 aasta või mis iganes, 30 aasta see kukkus läbi ja noh, jah, no igatahes hästi läinud kasumit ei teeni, et noh, kui me vaatame eelarvet, et ja filmikasumit, siis tuleb arvestada sellega, et eelarvele läheb juurde veel turunduskulu, mis on tõesti ka meeletu ja sageli ma ei tea, pool eelarvest tegelikult võib olla 100 miljonit, isegi eks ole. Ja näiteks samuti Transformerid, viimane sellele ei läinud hästi. Kas Tarvurson do piikse feil No vot, see on niuke Clif anger, mille me jätame praegu õhku, sest et laulma hakkab bluus, Springsteen tontlik Pac Ralph, oled sa võtnud selle loo meile täna saatesse kaasa? Kas ütleb midagi saateks? Ja ma olen hästi suur sprint, veinifänn, kui mulle antakse võimalus lasta tema muusikat raadiost, siis ma võtan sellest võimalusest kinni ja see on üks tema väiksem laul siis tema karjääri algusest. Ja ta esitas seda väga lahedalt, siis 2001. aastal oma New Yorgi kontserdile, mis on ka DVD välja tulnud. Looga Don't Look Back, meie oleme popkulturistid, meiega on siin stuudios külaline Ralph interfilmisaates kinovärgiga mandariin ja me räägime, kas filmikunst on veel tähtis või ei ole, aga Ivo meile õhku üks küsimus, Clifhange. Seda saab kindlasti ka eesti keeles öelda, kuidagi, aga pole vaja konks Kaljo riidepuu kaljuriidepuu on kõige täpsem vaste. Jah, mind tegelikult väga huvitab see, see asi, et kas, kas Star Wars on siis nüüd üks hetk ikkagi kukub kokku kogu selle selle raskuse all, mis talle peale antakse või, või, või mitte, et viimane Star Warsi film last, keda ei Johnsonilt kriitikud armastasid, mina väga armastasin super film oli minu meelest niisugune natuke riskimist arvalisi film, aga noh, ütleme fännidele ei meeldinud ja vaatajatele väga ei meeldinud ja nüüd tuleb võib-olla neid filme nii palju. Lõpuks keegi ei taha neid enam vaadata. Ma olen heterotrennides, ma kirjutasin, sest arvasin viimasest sendist arvustuse, kus ma ütlesin, et fännid kindlasti jäävad rahule. Ja kirjutan kartellide, küünilised, väikesed ja näed, kui tehakse nagu okei, noh, luks käigu Walkeriga, mis seal tehti, nad võtavad nii südamesse, seda pööravad nii filmiaasta. Aga ei, kas firma, kes on surnud, noh, vastata saabki niimoodi, et nad teevad järgesid, kuni on näha, et inimesed ei lähe enam vaatama, ei näe nii kaua nad saavad teha, et noh, kui vaadata Marveli filme, siis neelab ju siiamaani hästi, väga kena ja tuleb kolm uut Marveli filme aastas ja inimesed jooksevad tormi endale isegi samamoodi. Ilmselt saavad 20 aastaselt veel filme teha, pumbata välja niikaua, kuni vaatama minnakse, nii jumalad seda teevadki. Aga võib-olla siin ongi nüüd võti, sest et inimeste harjumused ajas muutuvad, ma just vaatasin seriaali Black Mirror, kus oli üks tegelane, kes seikles virtuaalreaalsuses või siukses liitreaalsuses ja ühele, ta sattus 19.-sse sajandisse mängult ja võttis raamatu kätte ja siis ütles endamisi, et kujutate ette, et kunagi inimesed päriselt veetsid oma aega niimoodi, lugesid raamat päris raamatuid, ta vist võttis Edgar Allan bow luulekogu endale kätte ja võib-olla filmidega on samamoodi, et see filmi filmikunst sellisena, nagu me teda praeguseks teame, elas nagu ühe eluperioodi ära ja nüüd on meie sisu tarbimisharjumused niivõrd palju muutunud, et film ei ole seda tüüpi lugude jutustamiseks enam kõige tõhusam viis lihtsalt et meie harjumused on muutunud või kuidas sinu harjumused on jäänud samaks, aga ma küsiks ikkagi lõpetuseks sinult veel, et, et kas sa tajud mingisugust ikkagi mingit sihukest suurt vahet sellel, mismoodi põhimõtteliselt filmid funktsioneerivad tänasel päeval praeguses hetkes, kui sa vaatad filme, mis tehti nii-öelda nendel kuldsetel, seitsmekümnendatel vaatad filme, mis tehakse praegu siin siis kas kõiges selles ümbritsevas muutumises on ka film muutunud kuidagi oma positsiooni ja sisu mõttes olemuslikult. Ja kindlasti selle sarjade peale tulekuga absoluutselt ma näen, ei ole enam nii palju silmapaistvaid režissööre, kelle loomingut, et noh, kellele ütleme, antakse vabad käed, et noh, Christopher Nolan näiteks temaandusega armastatud lavastaja, kes, kelle iga film on suursündmus ja talle antakse vabad käed, mida teha, aga selliseid režissöör on aina vähem. Ja Paul Thomas Anderson veel Steven Soderberghi, mõned üksikud, aga nüüd stuudiosüsteem nende filmitegemine on niisugune väga, võimalikult riskivaba tehakse väga frantsiisikeskseks on muutunud ja mu kolleege Andrei Liimets ütles hästi, et ta taastoodavad mingeid kindlaid Stampe. Ühesõnaga jah, ma filmid on muutunud oma olemuselt palju igavamaks ja originaalsust ja riske ja kõike seda on hulga hulga vähem. Et noh, muidugi Martin Scorsese ju tegelikult, kes seitsmekümnendatel oli nende lahedate tegijate seas tema jätkuvalt teeb väga lahedaid silmapaistvaid filme, aga noh see protsent, nende lahedate innovaatiliste filmide protsent on muutunud aina väiksemaks. Frakkuja. Sellel masendavalt noodil tahakski lõpetada, sest et miks mitte ei pea alati kõik hästi minema lõpus. Ja tavaliselt ei lähegi. Tavaliselt ei lähegi. Kõigega ega filmid kuskile kao lihtsalt nende sisu sisu kaob positiivse noodi sisse. Selleks ei ole vajadust, ei ole vaja, ei ole vaja, ära suru seda positiivse, oleme võlad, melanhoolne saade. Jah, et lähmegi melanhoolselt stiilselt lõpuni välja, sa oled viimaseks muusikaliseks külaliseks meile siia kaasa võtnud miit Loufi palaga, padrun. Tee siis üks ilus lõpetus sellele saatele. Dioi, Ralf Sauter. Aega. Perfektne Hedaga.