Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Tehnilised võimalused kujundavad meie käitumise ja see omakorda kajastub kaasaegses elukorralduses. Tööealine elanikkond on märkamatult asunud 24, seitse valvesse reageerimaks igale sõnumi keskkonda saabunud Proclamatsioonile. Kõik või enamus teavad, kui töötu ja kurnav selline võib-olla aga samal ajal hoiab neid valves, urgitseb hirm millestki olulisest ilma jääda. Tulemuseks on üha raskem eristada elu korraldamiseks vajalikke rütme, mis seostavad aja tegevuste ja asukohaga. Tasapisi hakkab ununema ajajärk, kui räägiti töökohast ja kodust tööajast ja kodusest aiast vabadest päevadest, puhkusest kui uude ja argipäevaga, võrreldes teistsuguste väärtustega maailma ajutisest ümberkolimisest ja muust taolisest. Tänaseks on kadumas kontroll ja isegi sedasi simuleeriv tunne oma aja asukoha ja tegevuste ületegevuste puhul kipuvad ootused kasvama vajalikust võimekusest kiiremini. Arusaadava sammuna võetakse siis appi tehnilisi abilisi, märkamata, kuidas. Infovahetuse efektiivsuse kasv on peamiseks töökoormuse kasvatajaks. Alles hiljuti kulges sõnum ülemuselt töötajale läbi hierarhias nende vahele jäävate inimeste. Nemadki olid tavalised inimesed, kelle elu juhtisid erinevad rütmid nagu näiteks lõunapaus, töö ja koduaeg ja nii edasi. Järelikult ootas töine sõnum kuningaid. Koliit lõunapausilt tagasi. Seejärel laekusid ülemuse soovid ja töö jätkus. Täna võib suvalisel ajal postkasti võtate leidmaks midagi, mis ootab sinu tegutsemist. Sõnumid liiguvad valguse kiirusel ja alustades teed kasvõi veed seest ning kogunevad siis väsimatuse mällu, kust püüavad erineval moel malet tähelepanu saada. Kasvavad ootused, vähenev ajaja suutlikkuse ressurss, nendega toimetulekuks. Ning tehnoloogiliselt üha keerulisemaks muutuv töökeskkond põhjustavad tõsist ja püsivat stressi. Stress on kehaline reaktsioon, mida orkestreerinud närvisüsteemi, hormoonid mobiliseerimaks, erinevaid kehalisi ressursse väljakutsetega toimetulekuks. Seda võib võrrelda keerulise olukorraga tavaelus, millest väljumiseks peab tegema ootamatuid kulutusi. Näiteks kui auto katki läheb kodus, lõhkeb toru või midagi muud taolist. Stressiseisund on kehale samamoodi kulukas selle arvestusega, et olukorraga mitte toimetulek oleks veelgi kallim, enamasti seotud ellujäämisega. Paraku ei suudaks rahaline seis kuigi kaua kesta, kui peaks iga päev probleeme kinni maksma, rääkimata kohtumisest liiga suure probleemiga. Unustame ära, et sama kordub ka kehaga, mis vajab puhkust kulutuste taastamiseks. Kehagi ei saaks hakkama liiga suure väljakutsega. Aga mis ei peagi olema suur, kui ressursid on otsakorral. Kroonilist stressi võib seega võrrelda liikumisega pankrotikursil. Varem või hiljem lakkavad kehasse kaasatud alltöövõtjad omi ülesandeid täitmast ja keha tabab tõsine haigus, depressioon, läbipõlemine. Stressitemaatikas eristatakse erinevaid tahke ja üheks kaasaegseks nähtuseks on nõndanimetatud tehnostress nähtus sai nime enam kui 30 aastat tagasi lauaarvutite võidukäigupäevil. Toona nähtamatult töövooge võimendav arvutiga esmakordselt kohtades pani tähele, et mitte kõik inimesed ei suutnud uues keskkonnas hakkama saada. Hiljem on tehnostressi määratlust lihvitud tehnoloogia kui stressori kirjeldusega näiteks arvutile või sellest tulenevatele ülesannetele. Pelk mõtlemine põhjustab kehas stressireaktsioone. Pähe tungivad negatiivsed mõtted, käitumine muutub vaenulikuks ja nii edasi. Värske näide võimalikust tehnoloogiaga. Pingutamisest pärineb Microsofti uuringust, milles küsitleti 21 Euroopa riigikogu 20-lt 1000-lt töötajalt. Nende suhet tehnoloogiasse, tööga hakkama saamisesse ja stressi selgub, et töötajatest vaid 11,4 protsenti peavad end väga tulemuslikuks. Ülejäänute puhul tuleb esile tehnoloogia kasvav roll. Töövõime pärssimises tõdetakse, et tööd segab info lõputu juurdevool. Oma tähelepanu nõuab tehnoloogia ise erinevate tööprotsessi katkestavate uuendust. Ja teadetega üha enam paistab ekslikuna lootus nagu aitaks tehnoloogia valida tööaegu ja kohti ning sel teel summaarselt, kasvatades tööle panustate vaja kaudu edendada tulemuslikkust. Pigem kasvab oht, et töö muutub pidevaks ootamiseks ja ärevusseisundiks isegi siis, kui seda parajasti ei tee. Kestev tööseisund ei suurenda tootlikkust, pigem langetab seda. Kardetavasti ei aita olukorda parandada kellelegi individuaalne samm lülitada oma nutiseade välja. Teda jääb urgitsema kartus kaotada mõni oluline signaal muudest peab olema süsteemne vähemalt organisatsiooni tasemel, kui mitte enam nagu näiteks. Prantslaste seadus, mis keelustab töise sisu edastamise tööpäevade lõppedes sarnaseid samme teevad paljud ettevõtted ka iseseisvalt tabades ära, et inimene pole masin. Noh, mõned tabavad ära, kuidas inimene masinaga asendada. Ja seegi peaks suurendama üldist tehnostressi.