Tere hommikust, head kuulajad. Jälle üks suvi on möödas. Sellest on natuke kahju. Sest suvi on minu meelest imeline aastaaeg. Eks ole. Mitte kunagi ei ole loodus nii rikas nagu suvel. Ja inimene loodusele nii lähedal. Hommikust õhtuni võib vahel õues olla ja ei tarvitse ennast soojalt riidesse panna. Võib isegi päris paljalt olla ja meres supelda. Aga siis lõpeb suvi otsa ja lapsed peavad jälle kooli minema. Ma ei tea, kas see teile niisama tore tundub. Mina mäletan, kui mina koolis käisin, siis augusti keskelt hakkasin ma juba esimest septembrit ootama. Umbes nädal aega enne kooli müüdi koolis õpikuid ja see oli üks tore päev. Kui ma nende lõhnavate uhiuute raamatutega koju jõudsin siis ma olin väga uhke ja õnnelik. Sageli sai mõned neist juba enne kooli läbi loetud. Ja esimene koolipäev oli minu jaoks alati rõõmus ja pidulik. See tunne on mulle praeguseni alles jäänud. Sellest ajast, kui mina nii suur linn nagu teie praegu on palju asju muutunud. Ja kahjuks mitte paremuse poole. Aga ma tahaksin, et mees kelleski ei kustuks, igatsus parema elu järele. Et me ei hävitaksega, lõhuks oma elu vaid oskaks seda hoida. Tänases saates tahan ma teile lugeda mõned lood teie vanaisade kooliõpikutest. Kuulake neid hoolega, sest igaühel neist on teile midagi öelda. Ma valisin välja niisugused lood, mis minule tundusid olevat eriti huvitavad lugude vahele kuuletajaga üht laulu mille sõnad on tehtud umbes 15 aastat tagasi Aafrikas. Aga viis on peaaegu 200 aastat vana. See laul, see laul on palve jumalale, et ta meie peale halastaks ja aitaks meil elu maa peal paremaks muuta. Niisiis, esimene lugu, päikesekiired. Päike on tõusnud ja kuldab oma säraga maad. Ta saadab oma kiired välja magajaid äratama. Esimene kiir jõuab lõokese juurde, see lipsab pesast välja, tõuseb kõrgele õhku ja laulab Liiril Iryli hommik, ilus tõesti. Teine kiir, leiab jänese. Ruttu, pühib jänesekäpaga silmi, jookseb aasale, kus noor mahlakas rohi kasvab hommikueinet otsima. Kolmas kiir vilk sablata. Sedamaid ärkab Cuculesti, hüüab. Kuke päike tõusnud juu vaat-vaat vastavad kanad. Lendavad õrrelt alla ning hakkavad toitu otsima. Neljas kiir tungib mesipuusse. Mesilind rõõmustab, et juba välja tööle võid minna. Äigab esimese jalaga korra üle silmade, silub tiibu ja lendab õisi otsima, et neist mett korjata. Teine lugu on natuke pikem ja tükk maad tõsisem. Kuidas hobune kärnkonna peale halastas? Piks ebakindlaks mööda metsatee oli vaikne. Suvine päike hakkas alla vajuma ja tema kiired mängisid Eilombikestes. Korraga ilmus, ei tea kustpoolt suur kärnkonn. Tee peale jäi lombikese äärde peatuma. Ta tõstis oma pead ja vahtis ülespoole, nagu imetleks ta selge taeva ilu. Sealjuures istub tavagusasti mõtetes Eida, märka oma inetust. Ei tea kedagi karta ega soovi kellelegi halba. Loom puutus möödaminejatele karjapoistele silma. Need seisatasid ja hakkasid tema üle nalja heitma. Kui jälk loom kisendas üks nende hulgast. Vaadake, kuidas ta punnis silmad neile kurjalt otsa vahivad. Mis sina, köhi kah, võid teha. Üks löövede maha, küsis teine äkitselt. Poisid murdsid tee äärest lepa küljest oksi ja hakkasid kärnkonna torkima. Ei hoolinud sellest, kuhu hoobid sattusid, kas suhu või silma. Ja mida rohkem vaene loom haavu sai. Seda enam poisid rõõmustasid. Sest kärnkonn näis neile postik. Loom olevat. Küll, püüdis ta oma piinajat eest peitu põgeneda, kuid need ei lasknud, vaid tõukasid ta teele tagasi. Kärnkonn sibasia sibas ja kukkus viimaks sügavasse roopasse. Siit ei suutnud ta enam välja ronida, vaid roomas aga edasi. Seal roopas oligi tal parem olla. Vesi, nuputas ta haav. Põgeneja sai siin pisut rahu. Kuid poisid pidasid teda siiski veel silmas. Hans. Vaata ameti juba jälle ta roomab, näe, kuidas ta tagasi vahib. Oota, ma otsin suure kivi, löön ta surnuks. Poiss läkski kivi otsima. Tema seltsilised käisid roopa kõrval ja püüdsid looma põgenemist takistada. Seal läheneb teel hobune Telliskivikoorem vankril. Mees käib koorma kõrval, piits peos. Hobune on nähtavasti vana ja vilets. Värisevate tagumiste jalgadega pingutab kõigest jõust vedada, kuna esimesed pahatihti komistavad. Koorem on raske, roopat sügavad ning porised. Määrimata puuvanker kägiseb ja ainult piitsa tõttu jõuab hobune edasi. Poisid näevad, et koorem tulemas ja vankrirattad just seda Roobast tallavad, kus kärnkonn peitub. Sellepärast jätavad nad looma rahule, jäävad ootama, mis nüüd sünnib? Koorem on juba üsna lähedal. Hobune, silmad, kärnkonnaroopas, jääb seisma, sirutab kaela ja norskab. Mees nõutab ja laksuta piitsa. Hobune tõstab pead, puikleb, tõmbab roomad uuesti pingule ja püüab poriga kokku määritud rattaid sügavatest Roobastest välja vedada. Kondine lõhutud rind valutab, kulunud kabjarauad libisevad porisel teel. Kuhu sol lõhed, hüüab mees kõrvalt. Aga enne, kui ta saab ohja pihku tõmmata, on hobune viimase jõu kokku võtnud ja koorma sellest roopast välja vedanud, kus piinatud kärnkonn sipeldes piinles. Hobune halastas. Sosistas üks poistest pikalt. Ja kõikidel tuli häbi silmi. Õudse tundmusega pöörasid nad sellele paigale. Selja. Kolmas lugu. Riie. Ei riku meest. Hantsuke läks kooli paigatud püksid jalas üks tema kaasõppijatest pilkas kehvade vanemate last ja hakkas teda lappi poisiks nimetama. Miks sa temale seda kätte ei tasu? Küsis, lähen, koolisõber, mina ei lubaks mitte enesele niisugust sona ütelda. Oh vastast tark poiss. Ega sa ometi ei arva, et ma paigatud riide pärast häbi peaksin tundma, kui ta puhas on? Ma olen rõõmus, et mul hea ema on, kes minu riideid millalgi lase katkeda. Ma olen uhke oma lappide üle oma ema pärast. Sellepärast olen ma ka jumalale tänulik, et ta mulle nii hea ema andnud. See on mõistlik sõna. Me ei tea, mis poisist sai. Usume aga kindlasti, et seesugune poissmehepõlves lapitud riiet ei pruugi kanda. Ja meie viimane lugu, imelik majake. Tunnen imelikku majake, sest tal on oma jaoks veski ja köök kus päevad ja ööd otsa sooja toitu valmistatakse. Majast lähevad risti ja põigiti käigud läbi, mida kaudu väikesed osavad teenrid igasse nurka sooja toitu laiali kannavad. Teenreid juhatab usin ja hoolas pereneitsi. See uinu ööl ega päeval silma pilguks teeb ühtelugu tuks tuks tuks, tuks, tuks, tuks ja ajab väledaid teenreid. Igasse majanurka, kus aga iganes sööki-jooki ehk soojust taga nõutakse on selles majas ka suur saal, kuhu värske õhk vabalt sisse tungib. Maja kaunistavad kaks heledat akent, mille etteluugid käivad. Öösel seisavad luugid kinni, päeval lahti. Peremeest ennast ei saa kunagi näha, kuid kõik teenrid täidavad tema käsku. Tema vaatab akendest välja, avab luugid ja paneb nad kinni. Kui peremees ükskord majast päriselt lahkub, siis jääb kõik töö ja talitus seisma. Pereneitsi uinub, teenrid saavad rahu. Igale poole asub sügav vaikus. Luugid vajuvad akende ette. Maja läheb külmaks. Kuhu siis peremees läheb? Sinna, kust ta on tulnud taevasse maa peal on ta ainult kui külaline ajutiselt elanud. Tema tühi maja langeb põrmuks. Kas te saite aru mida või keda selle maja all mõeldi? Eks ole, inimest? Võib-olla on seda lugu vaja natuke selgitada, sest meie praegune kooliõpetus annab inimesest teistsuguse ettekujutuse. Peremehe all on selles loos mõeldud inimese hinge mille jumal inimesele andis, kui ta tema lõi. Nii ütleb piibel. Ja Jehoova jumal valmistas inimese, kes põrm on mullast ja puhus tema ninasse elavat õhku. Nõnda sai inimene elavaks hingeks. Ja peale inimese surma läheb tema hing tagasi oma looja juurde. Jumal, meie isa vaate meie maa peale kaastundlike silmadega. Halasta meie peale. Siin on nii palju vägivalda ja võitlust. Sina tead, et selle maa inimeste silmis ei ole meil palju kaalu. Halasta meie peale. Isa pühi ära selle maa patuvõlg. Muda ära meie kohtuotsus. Lepita ära kõik riiud. Anna meile rahu. Halasta meie peale.