Tahaksin kohe alguses meie kuulajate tähelepanu juhtida ühele asjaolule mida selle saate kohta ja saksa demokraatliku vabariigiraadiost pole pidanud vajalik, kui silmas pidada. Nimelt leidis Bach asudest 1707. aastal Anstatist Münchauseni seal oma kasutuses olevaks kaunis korraliku kahemonaalse instrumendi mis aga ergast täis musitseerimas hindu noormees täiesti rahuldanud. Et aga parajasti oli Münchauseni linnaisadel diviiblasi kiriku oreli ümberehituse kavatsus siis avanes vahil siin esimene ja kogu elu jooksul ainus võimalus rakendada oma teadmisi renoveerimise plaani koostamiseks. Paradoksina lisaksin veel. Vachi peeti oma aja üheks paremaks orelitundjaks ning teda kutsuti väga sageli uute instrumentide vastuvõtmise juurde tolleaegse keelepruugi kohaselt neid visiteerima. Kuid täiesti Bachi kavandite ehk nagu organistid omavahel räägivad. Dispositsiooni järgi pole ehitatud ühtki instrumenti. Tagasi pöördudes Münchauseni instrumendi juurde, lisaksin niipalju, et veel enne ümberehituse lõppemist 1708. aastal lahkus Vahnil Houstonist, vaimorisse käis aga veel 1709. aastal Münchauseni ümber ehitatud orelit vastu võtmas. Diviiblasi kirik, Münchauseni, mis on juba üle 700 aasta vana, kannad kõiki varase gootika ehitusstiilitunnuseid. Veel vanem on aga koht ise, kus varem oli vaid silmapaistmatu varase keskaja alev. Üldse võib linnaehitusi, mis on pärit erinevatest depohhidest vaadelda kui kividest laotud kroonikat. Ja just need vanad müürid varjavad linnaarhiivi, mis on aastasadadest kahjustamata jäänud. Sisenedes gooti stiilis raekoja müüride vahele, mis on kindlustatud meetri paksused. Kivisammastega meelitavad meid soliidses tammepuust seinanišid, mis on üle 800 aasta vanad. Nad varjavad arhiivi, mis on nii hoolikalt hoitud, et igat päeva linna ajaloost võiks täpselt rekonstrueerida linnaisade ja kodanike uhkuseks. Võib öelda, et siin on tegemist kõige täiuslikuma keskaja dokumentide koguga, mis maailmas üldse eksisteerib. Münchausen ja tema väärtuslik arhiiv elasid üle epideemiaid, tulekahjusid ja sõja aegu. Pärast teise maailmasõja lõppu ja hitlerliku fašismi purustamist muutus hädavajalikuks kõiki kogusid kontrollida ja uuesti korraldada ja iga dokument, iga ülestähendus, kõik köited ja käsikirjad vaadati uuesti läbi ja registreeriti. See oli pikaleveniv, aga kasulik töö, mis tõi päevavalgele väärtusliku leiu. Teiste hulgas sattus ajaloolaste kätte ka üks õhuke mak. Sisaldas kaks Johann Sebastian Bachi oreli koraali, millest üht siin praegu kuuleme? Leitud käsikiri on eriti tähtis selle tõttu, et see sisaldab üksikasjalised märkused järgneva oreli koraali ettekande kohta. Kui veel arvestada asjaolu, et orel, millel pala mängitakse, on ehitatud sellisena, nagu teose autor seda kunagi soovis siis võib enam-vähem julgesti väita, et nii kõlasse lugu umbes 260 aastat tagasi Bachi sõrmede all samas ruumis ümber ehitatud oreli õnnistamise tseremoonial Leitud mapp sisaldas partituuride kõrval ka ühe joonise, mis oli varustatud üksik selliste seletustega. Ideaalse oreli visandi. Üks küsimus tegijaga rõhutuks kõiki uurijaid. Kas on võimalik orelit niisugusena veel uuesti ehitada? Ainult 10 aastat oli teisest maailmasõjast möödunud. Saksa Demokraatlik Vabariik seisis veel arvukate raskete majanduslike ja sotsiaalsete ülesannete ning probleemide ees. Peale selle Bachi kavand oli rohkem kui 250 aastat vana. See vajas teaduslikku uurimist. Aga selle ebahariliku orelilugu jätkub. Vastavad Saksa demokraatliku vabariigi riiklikud institutsioonid andsid nõusoleku oreli ehitamiseks ja samaaegselt ka korralduse Münchauseni Liviiblasi kiriku täielikuks renoveerimiseks. Teine soov läks samuti ebaharilikul viisil täide. Albers Vaitzer, maailmakuulus arst. Lambareenest oli ühtlasid tuntud ja hinnatud muusik vahiuurija ning tema muusika suurepärane tundja. Ta oli Bachilis positsiooni leiust kuulnud ja tegeles selle projektiga. Algas elav kirjavahetus aafrika õpetlase ja kunstniku ning Münchauseni kirikumuusikadirektori Heinz avade vahel, kes veel praegugi seda orelit hooldab. 1956. aasta talvel kirjutas Albers väitser harras avadele. Juba ammu jälitab mind Münchauseni oreli tähelepanu väärne geniaalne dispositsioon. Ühte asja peab aga silmas pidama. Teie kavatsus kutsub maailmas huvi esile ainult siis, kui te ehitate oreli nii nägude pärast Bachi poolt juhatatud rekonstruktsiooni olis. Ei mingeid muudatusi dispositsioonis ja intonatsioon võimalikult nii, nagu oli Bachi ajal. Seepeale jagas albadž väiksel kirikumuusikadirektor savadele oma mitmesuguseid kogemusi. Sa vaade andis need edasi Potsdami oreliehitusfirmale. Aleksander Žuke. Lõpuks viibis härrasvaade pikemat aega halbades Vaitzeri elukohas Unsbachis. Nende vahel toimus üksikasjalised vestlusi orelist ja selle ehitamisest, et see õnnestuks nii nagu Vah seda soovinud oli. Viis täiendusena esitatud registrit liituvad ideaalselt Bachi poolt mõeldud helikangaga. 1959. aastal lõpetati oreli ehitamine ja selle avamiseks korraldati Bachi helitööde õhtu. Kahjuks takistas halb tervislik seisund, halvenes väitserit, osa võtmast pidulikust tseremooniast, müül hausenis. Tema, kes selle kunstiteose ehitust praktiliselt kaugest lambareenest juhtinud ja jälginud oli, kahetses seda väga. Oma kirjas härrasse vaadele avaldas ta varjamatult rõõmu oreliehituse üle, kui ta kirjutas. Palun ütelge edasi Münchauseni ametivõimudele ja kogudusele, milline rõõm on see minule, et Bachi kavandite järgi ehitatud orel on valminud ja andke palun üle minu õnnitlused sel puhul. See oli lugu orilist, mis tänapäeval paljudele inimestele rõõmu ja rahuldust toob. Münchausen muutus seega üheks Bachi mälestuspaigaks, mida külastavad paljud inimesed nii kodu- kui välismaalt.