Tere tulemast raadio kirjandussaadete klubiõhtule ja lubage esitleda Eesti NSV teenelist kirjanikku Mart rauda. Tänase klubiõhtu külalised võivad tahtmist mööda mart rauda küsitleda. Selles suhtes on meil olemas kokkulepe. Ja et meie klubi traditsioonide järgi mingit ülevaatlikku sissejuhatust ette nähtud ei ole siis palun alustage aga oma õiguste kasutamist. Missugused on teie lapsepõlve kõige eredamad muljed? Eriti eredaid seal nii väliselt ja looduslikult ei olnud. Aga et nad, need muljed eredamaks muutuksid nuuma tahtmist mööda, siis ma fantaseerin võib-olla endale niisuguse ümbruse, mis oli ere ja huvitav minu jaoks. Ja sealt see siis algaski, tuli mõtlema hakata ühe kui teise asja peale ja ja välja mõelda ühte kui teist novellivalimik, kus silmast silma on üks niisugune autobiograafiline kild mitme aasta tagant sealt võib-olla kaja pihta, kui teist vastu, mis on pärit otseselt nagu lapsepõlvest. Ma olen niisugune mulgi saadus ja ja praegugi veel üsna tihti seal oma loomingulist tööd tegemas. Minu sünnikodu oli Vares-Barbaruse sünnikoduga nii liigi lähestikku, et peaaegu sõna otseses mõttes kiviga visata, kuigi mingit kivisõda ei saanud olla, siis kui Barbarus oli paras kiviska, siis mina olin veel liiga välke, tuli niisugust võidujooksu vahest seal külavaheteel, et et tema kõndides ja mina joostes seda ma mäletan. Ja hiljem tema läks keskkooli Pärnusse ja siis oli kodus ainult suve. Kas te mäletate oma esimest kokkupuudet raamatuga, missugune raamatusse oli? Noh, küllap see oli üks sadu Grenzsteini nisugune kodu, lasteraamat, mille pealkirjaks oli Õpi ilusasti lugema ja kirjutama. Ja mina siis jõudumööda püüdsin sellest raamatust üht-teist õppida ja ühtteist juure mõlgutada neile lugudele mis ma sealt leidsin ja mis ma, mis ma seal lugesin, seda ma mäletan, et mul jäid meelde. Autorite nimed millegipärast ma hakkasin seda silmas pidama ja äkki ühel ilusal päeval leiti, et üsna niisuguse paksu lugemisraamatu ulatuses. Ma teadsin kõigi kõigi nii luuletuste kui ka proosa proosatööde autorid, mida sel ajal võib-olla üldse nii tähele ei pandud. Esimestest nii-ütelda tõsisematest raamatutest. Ma mäletan väga hästi. Selma Lagerlöfi Nils Holger soni raamatut. See ilmus lisana niisuguseid jutulisana ühe ajalehe juures mis meil majja käis. Seda loeti siis nii kordamööda ette, kui ta ilmus ja kauaks-kauaks ajaks oli, oli sellest väikese Niilsi reisidest ja ülevalt alla vaatamistest Rootsimaa peale mulle väga palju, väga palju rõõmu ja see, ma arvan, et suurel määral kosutas minu minu fantaseerimise julgust. Kas võiksite nimetada inimese raamatu sündmus või mõne muu tähise, millest laate oma kirjelduste algust? Kui nüüd inimest otsida, kust minut kirjeldulik tee algas, siis nii sellesama jutu järjena võiksin öelda, et küllap see inimene ma ise ikka vist olin enda sees hakkasid keerlema, teen asjad ja kui ümbrus igav oli ja kui elu igav oli siis ma fantaseerin, mäletan hästi ühtelugu, kui, kui külamehed oma jahipüssidega lasid märki vanale kaabulemis visati üles nii kõrgele kui jaksati. Ja mina hoidsime kõrvu kinni ja vaatasin selle asja peale, niikaua kui hakkasin mõtlema, et, et aga mis oleks siiski, kui see kaabu oma kõrgpunkti saavutades ei hakkakski enam tagasi kukkuma, võin kogu aeg otse ülespoole, need raskuse seadused ei olnud kuigi selged ja kindlad ja, ja mõtlesin, et mis siis saaks, kui see kaabu läheks hoopis hoopis minema ja mehed püsid püsti, ootaksid, et ei tule enam tagasi. Nii et. Kosmose vallutamise teema. Aga mis oli see esimene asi, mis te paberile panite sealt alates, kus ta hakkasite neid fantaasiapilte juba püüdma jäädvustada. See oli viimase väljaande luule raamatugi lehekülgedele siiski jäädvustatud. Sügisnukrus. See ilmus ajakirjas uudismaa, mis oli tol ajal üle-eestilise koolinoorteliidu ajakiri trükitud ajakiri korraliku tiraažiga. Selle kaane autoriks oli ei keegi muu kui Eduard Wiiralt. Ja ma arvan, et see on ka esimene tema avalikkuse ette tulnud töö ajakirja uudismaagaas kus on lendab kuju või niisugune õhuline kuju, küllus sarvega, mis puistab õisi igale poole ja igas suunas. Kas need esimesed kirjaniku tundmused tekkisid siis, kui, kui ilmus esimene luuletus või siis, kui oli juba käes oma esimene raamat? No ma arvan, et võib-olla, et ma nii oma kasuks selle asja otsustan. Aga ma arvan, et esimesed kirjaniku tundmused olid siiski siis, kui ma need luuletused kirjutasin. Ja seda mäletan ka, et need esimesed luuletused ei jäänud mitte ilma ilma arvustuseta. Ja arvustaja ei olnud keegi muu kui tolleaegne noore kodanliku vabariigi haridusminister Karl Luts, kes ajalehes sotsiaaldemokraat selle numbri puhul kirjutas, et seal üks noor poeet Mart raud näeb nukrust sügises tagasi. Nukrus on muidugi väga ajutine asi, et küllap manipuleeritav silma paar selle sealt varsti välja kõrvetab. Ja tark minister oli. Missugused mälestused on teil oma eesti keele õpetajatest? Nii nagu kõigil, et headest õpetajatest head mälestused ja ja neist, kes mitte kõige paremat ei ole mitte kõige paremad mälestused mitte teisiti ütelda. Tõesti, eriti head mälestused, minul on Paistu kihelkonna kooli õpetajast Hanna kaabust. Nagu tol ajal tema nimi oli kahud on Paistu kihelkonna piirides väga sügava muusika armastusega ja väga sügava muusikakultuuriga perekond. Ja üks selle perekonnaliikmeid oli siis minul seal koolis eesti keele õpetajaks ja ma mäletan väga elavalt, kuidas tema mulle tõi. Tuglase liivakella tõi Vilde mäeküla piimamehe, mis tol ajal olid üsna värsked ja üsna üsna uued raamatud. Jakob Mändmetsa isatalus, üks niisugune lühipiltide raamat, mis otsekohe tema mulle laenas ja palju, palju muud, aga see ei olnud mitte ainult raamatute otsimine ja laenamine. Mulleni lugemisvaraks. Sellega kaasnes niisugune vestlus ja, ja, ja, ja mõttevahetus ja see oli üks niisuguseid etappe minu kooliteel, mis mind kirjandusele eriti lähendas ja võib-olla ka julgust andis. Katsetama hakata nii tõsisemalt kui need lapsepõlve fantaseeringustada olid. Missugused elukutseid või Anetil on olnud? Ei ole mingisuguseid erilisi elukutseid ega ameteid olnud, kõige rohkem. Mis ma nüüd tegeliku eluteedel rassinud olen, on kindlasti põllutöö väga niisugune kehia liivane, paigake minu noores põlves oli isal seal minu sünnikodu lähedal harida ja hakkama panna ja seal olid ranget nõudmist ja tihedat tööd. Kõik need suve ilusamad Ajad koolivaheajal väga pikkade päevadena ja see võib olla omakorda jällegi soodustas seda fantaseerimise vajadust. Ma arvan üldse, et niisugune endiseaegne põldude, et see kuidagi soodustas seda mõtlemist, olgu see kasvõi künnil või vedrutamisel või jäästamisel. Need sammud on nii, ühe toonilised astumine on ühetooniline ja hobune, veab. Mis sa ise muud ikkagi teed, kui mõtled. Ja selle tõttu võib-olla on ka tolleaegsete maameeste sõnavara ja ütlemine ja keele kujukus ja meie rahvaluulerikkus. Ja see kõik on päritud, mitte jõude aegadest kindlasti, vaid ma arvan, et töö juurest ja töö kõrvalt. Igatahes meeldib rohkem kirjutada, kas proosat või luulet. Keegi ei, Sa ju mind sundida kirjutama kas proosat või luulet, nii et see on niisugune vabatahtlik valik. Ja see, mis nüüd kunagi minust liikvele läheb. Eks igal ainel või igal probleemil ole oma nisugune arvatav ja etteaimatav, etteaimatav vorm. Iga aine kannab endas vormi kaasas ja kui me leiame selle kätte, siis minu arvates on hea, kui romaan ei ole liiga luuletuvaid, ka seal on politiseeritud lehekülgi ja luuletuste tihti on ju ka. Esineb jutustavat elementi ja tõsieluliste elementi. Võib-olla et luuletustes on niisugune otse elust võetud mul mõnelgi juhul rohkem märgitav ja, ja, ja täpne, kui, kui jutustavad proosas Kas teil ei ole olnud mingisuguseid eriharrastusi, mis võib-olla oleksid võinud kujuneda elukutseks? Esimeste kirjelduslikude katsetega ma hakkasin viiulit mängima, mul oli esialgu väike viiul ja siis päris suur, täis viiul. Ja üsna hiljuti veel nüüd on surnud, tore tore minu koduvallataat ja muuseas ka Barbaruse lähedalt sugulane kes üsna hiljuti veel ta oli ise suur muusikamees ja ütles küll mitte otse mulle, vaid vaid vaid minu abikaasalett. Ta oleks ikka pidanud hakkama viiulit mängima, et et see kunst on ikka rohkem kunst kui see, kui see kirjamehe, kunstnik, me kõneleme kõik ja tema kõneleb kirjas. Sellega saab igaüks hakkama, et aga katsu uulitsa viiulit mänginud, see on ikka ja, ja sellena sellena ta oleks pidanud jätkama. Seda oli isegi niisugune jutt, üks üks õpetaja, noor õpetaja, minu esimese seintel vanas vallakoolis, mis praegu enam ei ole, kool. Kohe soovitas, et ma läheksin, ma ei tea millegipärast Moskva konservatooriumi Eesti pinnal sedasi tol ajal ei olnud. No see tundus nii tohutult kauge olevat, et see jäi sinnamaale. Viiulit mängisin nii enam-vähem nii koduseks tarvitamiseks, kui nii võib öelda, kuni sõjaajani, aga siis läksime siis läksime nii Piiulist pikemaks ajaks lahkuja. Ja viimast korda vist mängisin. Blokaadi ajal Leningradis soome vaksalis ühes seisvas rongis, mis oli kottpime ja puhu pommirünnak üsna varsti peale tuli Alumäe viiuliga, see jäi vist viimaseks minu, minu viiuli puudutamiseks ka ja olen siis viiulipoogna asemel võtnud kas õngeritva või mõne muu Miisuse Metkema asja veel paremaid tulemusi anda. Aga miks te algul otsustasite kirjanduse kasuks, aga mitte viiuli kasuks? Teatilisest otsustamise momenti ei olnud, see lihtsalt kujunes niimoodi. Kust te sõjalitlemiste tegite? Sõja alguse päevil olin Tartumaal siis võitlesin jõudumööda Emajõe rindel, sealt tuli nihkuda tasapisi, kuni Tallinasse Tallinast Soome lahte mööda Kroonlinna, sealt edasi Leningradi, Leningradis pika tee otsimise järgi välja, sellest blokaadirõngast ja ja siis läädiskisse sealt Kuiboshevis. Kuiboshevis juba natuke pidevamad sain töötada raadios eestikeelsete raadiosaadete alal Tšeljabinskis lühikest aega, olles praeguse Trükikoja kommunisti direktori Vsjevjoviga. Tema oli siis see trükikoda, mina olin see toimetaja, andsime välja nisust ühe leheküljelist või kahe leheküljelist informatsioonibüroo teateid eesti keeles, mis Eesti evakueeritud inimestele politseis esimeseks esimeseks niisuguseks trükisõnaks, kus nad sõjasündmuste kohta teateid said. Kui raadiokomitee läks tagasi Moskvasse, siis läksin koos raadiokomiteega Moskvasse ja seal töötasime pikemat aega jällegi eestikeelsete raadiosaadete alal. Kui juba Leningradi blokaad olid murtud, siis jätkus sama töö töö Leningradist, kuni kuni sealt Tallinnasse tagasi jõudsime. Mina mäletan lõpmata ilusat maastikupilti, kui me veoautodel ja kõvasti külmetades nii miinikoormate otsas sõitsime kusagilt Laadoga idarannikult Powetzi jaama siis seda tohutut härma rikkust, mis siis oli, oli metsas ja puudel ja mingisugune mingisugune rünnak meid ka sel teel ei tabanud ja see oli üks haruldaseks ilus looduslik reis. Kas loodus on see peamine luuletaja virgutusjõud või ei? Otseselt loodus võib-olla mitte, küll aga see rahu, mille loob see, kui sa ümbrust tunned ja terasemaid tähelepanekuid ka loodusest aitab minu arvates teha see, kui sa oled pikemat aega ja pidevamal seotud ühe teatud kohaga näed selle koha kasvu. Olgu ta metsas või olgu ta inimeste hulgas või olgu ta olgu ta maastikus või kust tahes. Kas teil on kujunenud kindel harjumus millalgi kirjutate? Ma mõtlen, kas siis aastaajaliselt või päevasid hommikul vä? Ei ole vastupidi, see on nii erinev olnud siiamaale selles mõttes, et subjekti armastan ma väga varakult asuda tööle, et siis võib-olla seda kuuma päeva vabaks jätta, kui mul niisugune tõsine tööperiood on. Talveti jälle meeldib mul tööle hakata võib-olla õieti õieti siis, kui see, kui see päevavalgus juba otsa saanud ja lambi valgusaeg on, on kätte jõudnud. Kui on miski suurem töö ja suurem seos käsil, siis see haarab niivõrd pidevalt, et siis seda ajavahet ei ole. Mina ei tahaks näiteks seda ainult tööajaks nimetada. Mis ma kirjutan, minu arvates, kui ma juba kirjutan, siis on suurem töö tehtud, eriti proosa puhul on see nii? Maa väga, suuri ja põhjalikke parandusi ega ümberehitusi ei tee, vaid teen. Net selle töö ära, enne kui ma kirjutama ka on. Ja nii, et minu kõige intensiivsemad töötunnid on võib-olla just siis, kui kõrvaltvaataja ütleks, et näe, inimene on täiesti vaba, ta ei tee midagi, et nähtavasti lausa logeleda. Aga praegu, kui te kirjutate, kas te kirjutate siis näiteks luulet, et puhatab roosast või hoopis vastupidi? Ei, nii ega teisiti, mul on ikkagi alati olnud niimoodi, et kui on olnud üks niisugune õnnestunud ümberlülitamine ühest žanrist teise siis tuleb üks luule viljakam periood. Ja need ained, mis otsivad oma avaldumist ja väljendamist luules Need on siis selleks ajaks rehastunud küpsenud. Ja kui ma suurema ulatuslikuma proosa töö sees olen nagu praegu, siis on värsikirjutamine üsna väljalülitatud, kui aga muu nii mõttetöö kõrval niisuguse ette teemad ja probleemid ja küsitavused luuleala tekivad, siis ma jätan nad ennukum, kas meelemõnel juhul ka märgin oma oma proosalehekülgede teisele küljele ja hiljem on neid võib-olla kunagi huvitav vaadata ja sealt võib-olla midagi leida. Märkusi üldse teen vähe, vaid loodan, et kõik jääb meele, mis ma mõelnud olen, kõik ei jää meele, aga siis ma loodan, et ülearune ununeb ära ja see, mis tarvis tarvilik on, see jääb meele ja ka see, mis on ära ununenud, et loodan, et see tuleb meelejust siis, kui ta vajab. Aga te mainisite, et te praegu olete seotud ühe suurema proosatööga. Kas te olete nõus seda natuke lähemalt ka avaldama? Mis töö see võiks olla? Ma arvan, et kõige raskem ülesanne kõnelda teosest, mida sa, mida sa teed, sellepärast et see ju ei ole veel valmis. Ja mis valmis ei ole. Mis sellest nii üksikasjalikumalt või lähemalt kõnelda võib-olla üldse oma elus kõneleme liiga palju sellest, mis plaanis on ja mis me teeme ja kuidas see peaks välja tulema. Mina arvan, et ei. Aega, kus ma seal maal olen, et asi on valmis või hakkab valmis olema, et üsna uue aasta algul esimesi lehekülgi näitleja suu läbi ehk raadios võiks, võiks ehk osta, aga see on ikkagi romaan, eks ole, see on romaan, suurem romaan, raskuseks on see, et see materjali liigrohkus koormab ja see valiku tegemine, valiku tegemine, õigete faktide valimine õigeteks üldistusteks. See on suureks osaks tööst sellepärast et mõni mõni mõnigi detailne, mõnigi fakt ja mõni inimkuju, mida sa arvad, et sa nii hästi tunned ja tunnetki sellest lahti ütelda, nagu ei käigi iga kord, aga teinekord leiad ja kaalud ja tunned, et ei mahu kõik ja tuleb teha seda valikut. Ja sellega siis püüame, püüan, tahan püüda, et ma saavutasin teatavat tihedust, teatavat tihedus, praegu on eriti hea mul teha, praegust töö juurest tulin ja töö juurde lähen ja ja praegu on niisugused päevad, kus jälle, kus ma jälle tunnen, et läheb, läheb asi asi hästi edasi ja, ja ühed niisugused vähestest päevadest, kus ma leian, et ma olen ise rahul mõne leheküljega, mis ma kirjutanud olen. Kas te näete ennast eesti kirjanduse seisukohalt viljakaks kirjanikuks? Vastupidi, väga väheviljakaks. Ja millest see tingitud on video ah ei tea isegi omajagu laiskusest omajagu võib-olla ära ootamisest. Kuni kunas on see õige õhkkond, õige teose kirjutamiseks ei jõua teinekord ära oodata hakad natukese enneaegu. Ei ole ka hea. Aga liigset viljakust mulle vist küll ette ette heita. Isa. Aga kui palju on teil puhta autobiograafilistel romaanidel? Autobiograafilist minu teostes ei ole muud, kui see mitme aasta tagant mälestuste killukene või novellikele menu novellide raamatus silmast silma, kus ma ikkagi oma oma oma lapse silmadega olen näinud neid sündmusi ja ja mis vastavad enam-vähem enam-vähem tegelikkusele. Aga luuletustes onju autobiograafilised momendid, missugused lüürilised momendid selleks põhiaineks kui näiteks kasvõi tule kõrval on, ükskõik kui te tuletaksid meelde mõne mõne minu niisuguse lüürilise luuletuse, seal siis seal muidugi autobiograafiline. Kas võib-olla mäletate minu luuletust kindakiri tõesti Tartust sõitsin Tallinnasse ja tõesti kinnas kadus ära ja ja, ja, ja tõesti, minu, minu praegune abikaasa kudus selle ära kadunud kinda asemel uue ja tõesti mõlemal käel oli soojene, teine külmetas. See on üsna puhtalt autobiograafiline, samuti. Moskvas sündis meil tütar, ma kirjutasin sel puhul luuletuse uued silmad. No temale on see kirjutatud tütrele, keda ma siis veel näinudki ei olnud, aga teadsin, et ta on sündinud. Ja küllap seegi on ka minu seisukohast autobiograafiline. Selles mõttes, et ta minutit minu luuletus ka. Ja, ja kui ma nüüd hiljem mõtlen, et selles luuletuses noh, selle niisuguse lüürilise tuumala, ma mõtlesin just seda, et kuna kuidas sinu uued praegu äsja sündinud Silmar nägema hakkavad ja mida nad näevad siis see nägemise rõhutamine seal. Ma ei mõelnud sugugi selle peale, et ta võiks hakata kuidagi nii kunstist otseselt huvi tundma, aga tänavu kevadel ta lõpetas kunstiinstituudi ja nii, et see tema huvi siiski nii silmade kaudu siiamaani ma just suundus. Nii et selles mõttes on luuletus õnnestunud. Prohvetlik kas te loete pidevalt kriitikat ja kuidas te suhtute sellesse? Kui nüüd päris aus olla, siis peab küll ütlema, et ega ma otsinud neid küll ei ole ja tean päris kindlasti mõnigi mõnigi kriitiline sõnavõtt tol ajal oli, kas olen eemal olnud või, või, või ei ole mul parajasti järjekindlalt majas olnud, sega perioodilist väljaannet, kus ta on ilmunud ajalehte või võib-olla kui seal, kus on võib-olla mingi mingit eriti teadlikku arstliku analüüsi tehtud. Ehk olen vaadanud korduvalt, aga ei, ma ei usu, et, et ma nii pidevalt või noh, oleksin oma selle üle, mis minust kirjutatud, tagasi pöördunud ja vaadanud, see on nii hea meel, ei jäänud halb ära unustatud ja mis sa seal ikka vaatad? Minu arvates ei ole hea kriiti ka üldse selleks, et koolmeisterlikult autorite õpetada. Ja kuna ma ennekõike muud arvestan head kriitikat, ega siis ei õpetagi vait mõtestab seda lahti, lähendab lugejale, lahendab iseendale. Me ei saa ju kirjandust vaadata niimoodi, et lugejad on nüüd need, see rumalam klass ja kirjanikud on see keskklass ja kriitikud on siis see kõige targem klass, kes lugejatele ütlevad kirjanik ostad ja mis ei osanud nii, see ei ole kõige targemad ja kõige huvitavama kriitikud on, on, on tihti tihti lugejad kõige huvitavamad kriitilised, nii-ütelda, momendid on olnud need, kus sa satud kokku huvitava ja teraselugejaga kes räägib sinust ilma et ta teaks, et kellega ta eta autoriga räägib. Ja niisuguseid jutte on teinekord nii ise natuke kaasa aidates vahetevahel tekkinud ja need on olnud võib-olla kõige huvitavamat. Mul tuli meele üks niisugune väikene episood. Peatusin päevaga kasvõi ööks tõrva väikses koduses võõrastemajas, kust vähemalt tol korral elati niimoodi, et valve või administratsioon töötas seal ainult öösiti. Aga hommikul, kui ta läks särama muu majapidamise juurde või muud oota töö juurde, siis ta andis reisijale selle suure raske võtme taskusse ja ütles, et ma nüüd enne ei tule jälle, kui õhtul kell kaheksa vini umbes. See perenaine, kes mind seal vastu disrääkis korraga minu romaanist kirves ja kuu ja küsis, et kust mina teadsin nii täpselt seda seda lugu, kus ta terma tüdruk Linda oma elule tagasi vaadates jutustab, kuidas ta kirvega läks oma isatalu noorte õunapuude kallale. Ja mina olin nagu mõnel muul juhul suurte silmadega, et et kuidas ma võisin siis seda teada või, või, või midagi. Et küllap seal mingisugune ühte sattumus, aga siis rääkisime ja rääkisime rohkem ja varsti tuli välja, et ma tõesti teadsin, et oli üks inimene, kelle elus niisugune traagiline lugu oli juhtunud. Ja temma, nii tol ajal Tartus vist üliõpilasena oli mulle jutustanud seda lugu juba tükk üsna mõnigi aasta, ennem kui ma, kui ma kirjutasin selle romaani kirves ja kuu ja mina olin seda kasutanud ja see lugu elus oli leidnud aset, et mitte kaugel kõrvalt seal Helme kandis kuskil ja nii, et et see võõrastemaja perenaine mäletas seda lugu nii hästi elus kui ka raamatus. Mina olin vahepeal selle ära unustanud ja miski ära unustamistega on mul üks väike, teine puht niisugune kirjandusliku töökogemus. Ma olen teatavasti tõlkinud üsna rohkesti krülovi vanne. Ja need on ilmunud nii eri raamatuna pärast sõda Eestis vist kolmes erinevas väljaandes. Jaa, uut väljaannet ette valmistades ma olen nyyd täiendavalt jälle püüdnud Ühtegi teist juurde tõlkida, mis, mis tarvis oleks. Ja viimati selle väljaande jaoks, mis ilmus, kui ma ei eksi, 1960. aastal ja siis tõlkisin seal valmi peremees ja sulane, kusjuures ma olin unustanud seda eelmist väljaannet mul ei olnud ja ma olin unustanud, et ma olin selle juba tõlkinud ja seal seal eelmises väljaandes on. Kuidas te üldse meeldib tõlkijana töötada? Olen olen võib-olla tõlkinud mõne üksiku asja vene autoritest Tihhonovi olen tõlkinud wet loobil, tõlkinud mõne üksiku asja Vardovskit, olen tõlkinud mõne üksiku asja mõnda zoomi autorit, võib-olla olen tõlkinud kunagi varem ka mõne üksiku asja, aga Grelov kuidagimoodi mitte sellepärast, et see oleks mingisugune eriline maitsevalik olnud. Aga vahetult pärast, et sõda oli Küloogilt niisugune kalendaarne juubeliaasta ja sel puhul oli tarvis lihtsalt oli tarvis väljaannet ja, ja siis koondati need olemasolevad tõlked, mis on ja, ja tuli sinna juurde teha ja sellest tööst ma võtsin siis osa ja hiljem hakkasin leidma teda rohkem lugedes. Et kreoloogilon lõpmata huvitavaid asju, millel ei ole kooliraamatute populaarsust, vaid on muidu üsna sügavad elufilosoofilised ja kunstifilosoofilised. Valmid näiteks kasvõi kasvõi see lilled kriitikast, kus aknal on, on kahe faasiga kahed lilled, ühed on ehtsad ja ühed on paberist ja avatud aknal, nad saavad ühe ränga vihma au ja siis need paberist lilled on hoopis raagus, ainult Traanid püsti, need visatakse prügikasti ja ja need loomulikud ja elavad lilled on, on värsked ja värskendatud. Ja kui siis lõpuks nagu ikkagi. Onuke Grelov selle elutarkuse sinna lõppu paneb ja ütleb, et see vihm ei olnud midagi muu kui kriitika, millest me siin ennem rääkisime. Ja just paber seda vastu ei pidanud, vaid just loomulik keeruline selle vastu pidada. Siis ma arvan, et see on, see on see on niisugune asi, mida tuleks kirjanduse sõpradel ja, ja luulesõpradel võib-olla vahest meele tuletada, et vahet teha selle vahel, mis on kirjandusest ja luulest tõesti elavat ja mis on seal paberliku ja kunstliku nii müügi otstarbeks tehtud. Kui palju te peast mäletate üldse oma ütleme luuletusi muidugi. Mitte eriti eriti eriti palju. Nii sisuliselt ja vormiliselt on nad nii kõrvus suurt luulemälu nagu näiteks meie vene luulesõpradel on, kes võivad köidet viisi luuletusi peast lugeda, ilma et nad tuulega otseselt seotud oleksid. Rindel ma mäletan ohvitseri, kes võisid Jevgeni Oneginit peatükkide viisi peast lugeda üheski reas eksimata meil ei ole, meil ei ole kuidagimoodi see nagu üldiselt vist. Võid olla võib-olla mõni autor mäletab oma asju paremini. Just otsekohe peast, aga küllap ma mäletan, küllap ma mäletan, aga mitte ma ei või ma ei või kindel olla, et ma, et ma ilma takerdumata Vi komistamata võiksin praegu midagi peast, et vähemalt stardi nõuaga lootus. Aga vähemalt uuesti ei hakka mõnda oma varem kirjutatud luulega kirjeldama. Teda küll ei, seda küll ei juhtu. Võib-olla te ütleksite, missugune hinnang on teil üldse rääkima, ütleme meie noortele meeldib praeguse püksi kärts muusika, jäse uuemad kleidid ja kõik niisugused asjad. Kuidas te hindate niisugust muutust? Kui mina nüüd viiulil kasvasin, siis minul mõne muusika puhul küll on olnud niisugune tunne just selle kärts muusikat puhul, et pillid on purjus, aga iga kord ei ole ka. Ja, ja selle niisuguse moodsa Te nimetate moodsaks muusikaks seda ilusat estraadimuusikat või ajaviitemuusikat ka selle hulgas on põnevat ja elavat minu jaoks. Aga minu jaoks on väga palju põnevat keelavad ka nihtsata selles moodsas tõsises muusikas ütleme, meie meie singis, meie räätsas meie Tambergis ja. Muusikamaitses ei ole ma sugugi, et mitte konservatiivne, kui, kui Jaan Kross minust kui Epigrammide autorist kirjutas kunagi loomingus ja oli leidnud kusagilt niisuguse värsi, mis ütleb, et nüüd tean ma kindlasti, et jah et muusikas ei sallimine moodsat, mu lemmikud on siiski vana Bach või midagi taolist, siis see on lihtsalt kuidagimoodi, nii et süüdiks kirjutatud muidugist Bachi ja Mozarti ma väga armastan, aga siis Prokofjevi, Šostakovitši, teiste lääne Mozart, Autorite ja meie moodsale muusikale on minu süda küll väga soojalt lähedal. Kas te olete tegelenud tordiga? Noh, üsna üsna noores eas kuigi see tihe põllutöö, millest me rääkisime juba seda asendas minu jaoks küllaldaselt, aga ühe mingisuguse murdmaajooksul on ikka päris nisuse sporti või noortepidu korras ka härra jooksnud Eiltaliselt Tobra tammilt kuni rahvamaja ette ja. Heatahtlikud noored käed olid teinud suure tammepärja, lootes, et ma esimeseks tulen, aga ega ma seda omal küll ei saanud. Praegu noh, kui ma kalal käin ja sõu Ani jõge pidi ja see on minu jaoks siis parasjagu kõige meeldivam sport ja peale selle on veel vahest töö sekka vaja, et et saaks ennast kuidagimoodi välja lülitada, saaks tegeleda millegi niisugusega, mis kuidagi haar tähelepanu seevõrra ette. Et, et saaks. Enda nii tööst tööst puhkuseks mõneks tunniks välja lülitada seda ja seda aitab mulle suurepäraselt. Just need niisugused jõe jõeretked esiteks. Ja teiseks noh, sportlik seda ehk ei tule nimetada male malet mängin väga hea meelega ja meie kirjanike peres on, on palju neid, kes armastavad malet mängida. Oled mänginud palju sangaga, olen mänginud palju Uuno lahega. Remmelg Aga Gustav Ernesaks, aga oleme väga palju partiisid mänginud. Vahetevahel ka seal Viljandimaal, suvel kus ta on teinekord sõitnud Tallinnast peaaegu selt lihtsalt mängida pole võimalik ja ja natuke juttu puhuda ja ja oleme mõlemad saanud puhata oma muudest loomingulistest muredest. Palju tänu teile kirjanik Mart raud ja palju tänu publikule. Ja kohtumiseni.