Suurte räitsakateni langev lumi oli muutunud vihmaks, mis raevukalt reisitallanahk katust piitsutas. Küla või väike linnake krats oli väga vaene, mida võis märgata õhtuhämarusest hoolimata. Õhtukellade helina järgi näis seal olevat kaks või kolm kirikut kuid enamik maju olid madalad ja õlgkatusega akende taga vilkus kahvatu valgus. Varjud liikusid rütmiliselt edasi-tagasi. Kahtlematult töötasid siin kangrud ja tolleks nööriks, mis neid marjornetidena liigutus oli? Viletsus? Õhus tundus humalatelehka. Küllap see tuli õllekojast, mis siin kuskil pidi asuma. Koerad klähvivad, napsasid nelikrakendihobuste jalgu. Need olid ainsad olevused, kellel oli tugev iseloom või kes seda vähemalt näidata tohtisid. Sest need inimesed, kes möödusid ja majade ustele astusid, kummardasid sügavalt ja alandlikult. Viirastused näivad tõlla ees, mis võis ju sama hästi ka tühi olla. Lihnovski küsis, kas olete väsinud, Beethoven? Ei, ma olin küll, aga just praegu leidsin paar ilusat seorytuuri oma uue sümfoonia jaoks. Ja kas teie neljanda jaoks? Ei viiendale? Mul on ju alati korraga mitu rauda tules. Küllap jälle midagi heroilist. Ainult paar variatsiooni metsvindi vilest. Teil on kummalised ideed, Beethoven. Nad peatusid lossi ees. Torbi laternate tulukesed vilkusid siia eksinud jaaniussikest Ena pärast tollast väljumist, samuti kummargil selgates Paleri vahel. Tormilaternaid hoidvaid külmast kangestunud käed värisesid. Naised Niksutasid alandlikult, kas ema, kui ta veel kammerneitsi oli, samuti allaheitlikult maanik kummardas. Beethoven tundis mingit metsikut, peaaegu julmalt armutut võidurõõmu, mis aga tema suus siiski vaid mõru. Hall oli nii suur, et sinna sisse oleks mahtunud mitu neist majakestes, milles nood näljased marjunetid pidid tantsima. Ja nende naljanukkude, isade ja esivanemate poolt oli lakkamatu rähklemisel rabelemiseks ja keerutamise abil. Toosama hall ja kogul loss kivi-kivilt üles ehitatud. Nende viletsusest olid välja pressitud kõik need väärtuslikud maalid mis puu tahteldisega kaetud seinu ilustasid ja need rütmiliselt kogutavad välja kurnata. Olid ka terad teravalt kokku kandnud püssirohu, mille abil olid tapetud hirved, kelle sarved maalide vahel ilutsesid. Üks jahikuues härra tuli tantsisklema rünnakuga ilmselt keegi õukonnast, kuid kahtlemata kuulus ta ühtlasi teeniaskonda. Kõige alandlikum tervitus teie kõrvus. Tere tulemast kõrgeauline vürstinna. Lignovski tegi külma käskiva kannatamatu liigutused. Mis on uudist? Krahh korra. Kas tõesti? Ja sellest hoolimata kohtles vürst teda nagu kammerteenrit. Et tegelikult on need väga korralikud külalised, teie kõrgus. Meil on majutamisega olnud üks ooberst ja 10 ohvitseri kammerteenrit krahh suunas oma pilgu trepist üles. Nad söövad parajasti õhtust. Ilmselt alati ülal praegu söögisaali. Üks oli kuulda naeru ja dushi helisid, mida klimberdati tiibklaveril valede akordidega. Kõrgus meie hea vein, vürst naeratus. Igal juhul esineb pärast üks parem pianist, eks ole, Beethoven. Hiljem seisis ta oma toas avatud akna ees ja vahtis ainiti. Kui tal külm hakkas, pani ta kaminasse uusi halge ja vaatas, kuidas liigid puid purjesid. Ta meeleolu oli Sappinen. Ta oli avastanud vürstil hoopis uue näo. Vürst, kes Viinis oli olnud alati seltskondlik ja peaaegu võiks öelda mingil kombel sõber näitas ennast siin oma valdustes hoopis teisena. Toorrasvajõmm. Ta oli juba ammugi pooleldi kiilaspäine rasvajõmm etendas siin härrasinimest. Ja isegi Marja Kristiine armas nägu oli muutunud jäigaks marmoriks. Need, korralikud külalised. Ei, ta ei lähe enam söögisaalid, Kulavastikkuse viha ta nälja olid peletanud. Ta süütas oma piibu ja tõmbas reisi paunast noodikäsikirja. See oli apassionata, mis vajas ikka veel mõningad korrektuurid ja vähemalt selle tahtis ta Joseph riidale saata. Kas keegi koputanud Beethoven tõstis pea? Ta teadis juba näiliselt lühike mõtisklus teemade ja harmooniate ülem võis tegelikult kesta tunde. Tõepoolest, aeg pidi olema ammu üle kesköö, nagu peaaegu lõpuni põlenud küünlad ja Kado Kell seal kinnitasid. Koputati uuesti krahvis teener, see oli mõisavalitseja, nagu ta vahepeal oli teada saanud, astus sisse. Kas krahh oli üleolevalt armulik? Ei, ta käitumine polnud ebaviisakas, kuid siiski selgesti märgatavalt varjundi võrra vähem alandlik kui vürsti ees. See lakei Beethoven, vihastus, ta pani käe kõrva, tahan, kuidas. Korrake. Rääkige veidi valjemini, mus sõber, mul on vahel harjumuseks hajameelne olla, mitte õigesti kuulda ja tähele panna. Kõrgus ootab, mida? Teie peate prantsuse külaliste ees klaveril esinevat nende prantsuse külaliste ees klaverit mängima? Aja õige õige. Nojah, ma olin selle kahjuks unustanud ja nüüd on selleks juba liiga hilja. Liiga hilja. Jost. Beethoven silmitses oma käsi, mis kippusid juba värisema. Tänaseks ööks on minu sõrmed juba magama läinud. Olge nii kena ja teatage seda Lignovskile tema kõrgusele, vabandust tema kõrgusele. Et ma täna enam ei soovi klaveril esineda. Seda võimurdi iialgi tema kõrgusele ei või. Pealisi, kus mulle anti käsk milline käsk teid kohe kaasa tuua. Nii et ma midagi klaveril produktseeriksin, täiesti õige kõrgus ja vürsti külalised ootavad. Beethoven, ohkas. Ta tõusis rõhutatud raskusega ja tõmbas selga kuued, mille olid tooli liinile riputanud. Siis ei aita miski, siis pean ma küll ise tulema. Mingisugusel määral tuli arvestada võimalust, et Laceyst krahv oma väljendustesse vääratas, kuna tal polnud teada Beethoveni vahekord lihtnovskiga. No seda oli võimalik selgitada. Beethoven sammus kiiresti ees. Saalis tundus talle algul, et ta näeb hallutsinatsioone. See oli ebatõenäoline. Ta pidi oma mõtteid korrastama. Taius, kes kreeka müüdi järgi, oli ka ja see on maa enda poeg püsis seni võitmatuna, kuni ta puudutas maad, milles temasse hoovas alati uut jõudu. Heiratlasel tuli temaga võideldes seepärast idee ta maapinnast lahti rebida ja õhus ära kägistada. Kuid see oli praegu tähtsusetu tüsedakereline vürst Karl lihnovski, kes Viinis oli nii joviaalne ja sõbralik. Toosama vürst list nust oli siin rätsis omaenesepinnal kohe muutunud ebameeldivaks inetuks Antaiuseks. Ja see Antaius oli ühtaegu ka orjameelne pugeja. Teisiti ei saanud seda nimetada orjameelne pugejad, kes ümmardas austerlasi võitjaid ja roomas nende ees. Seejuures polnud mingiks vabanduseks, et lihtNovski oliva purjus tallellutas. Mu kallis leitnant vers Novski peab endale auks teile uut klaasi pakkuda. Lisinovski tõstis oma klaasid ja sirutas selle prantsuse ohvitseride poolel. Jääb jälle terviseks joove. Olete teie, mu härrad, tõepoolest veendunud, et suurele keelsele variellu iilse meeldime, too väike keisri tütar ja särtsu, mida ta on ju alles neljateistkümneaastane ja peaks sööma veel hea hulga noori kukkesid, et kasvada ja tuliseks muutuda, sest noorte Kuhke poegade söömise järel muutuvad naised tuliseks. Ta naeris luksudes. See on väär rabattur, ravim, mille ma teile sellega avaldamis. Ja mina hoian seda pidevalt nii-öelda oma koduapteegis. Nii et suure keisri ja väikese Austria keisri tütre Marie Louise pulmaöö terviseks, kui seal enne kukke poegi söönud. Ei, selleks alles liid, viimne elagu keiser, võitja lahingutes ja voodites. Vürst läkastas veidi, kuna ta samal silmapilgul märkas Beethovenit. Seal ta ongi minu klaverimängija Ooberst, austatud Ooberst, see on Ludwig van Beethoven, keda te kuulda soovisite? Beethoven, fantaseerida korraks ja teie ooberst kätte hiljem tunnistama vürst Rowskeserveeris teile. Ta torutas huuli ja suudles oma sõrmeotsi. Serveeris teile muusikalise delikatessi Viinist kus oli kord veel keegi nõnda nautlevalt omas sõrmeotsi suudelnud. Ah jaa, kaltsukaupleja, Bonni täiturul ja toogi kord oli tegemist olnud ühe vastikult räpase asjaga. Beethoven tundis end täiesti rahulikuna, kuid see kummaline rahu oli sageli ka ääretu vihahoo ennustajaks. Nii et nüüd tuli tal end vaos hoida. Ooberst tuleb sellest lõikate asjast loobuda. Kuidas. Orjalik Antaius seisis oma klaasistunud silmadega probleemi ees, mis käis üle tema arusaamise, mida teil pole, pole kavatsust mängida. Aga mul on kavas teid mängida lasta ja sellepärast mängite. Ma andsin neile härradele siin ja härra ooberst selle oma vürsti sõna. Beethoven püsis rahulikuna, kuid juba kerkis temas esimene tume kääriva raevuhoog. Ta tegi põlgliku käeliigutuse vürsti sõna. Hästi, teie olete vürst ja nimelt sünni tõttu, seega juhuse tõttu ja vürsti on juba tuhandeid allud ja saab veel tuhandeid olema. Aga mina nüüd lõi siiski tema äkkviha lõkkele. Aga on vaid üksainus Ludwig van Beethoven. Väljas koridoris tõmbas ta sügavalt hinge. Kõik oli hästi läinud. Ta ei olnud ust enda järel kinni virutanud ja see, kes rahulikuks jäi, säilitas üleoleku. Muidugi olid ta sõnad kõlanud veidi ülbelt, kuid ta ei kahetsenud neid. Too vürst, kes täna oli käitunud lausa seana. Ta läks trepist üles ja sulges oma toa ukse. Mis nüüd jälle oli. Taoti rusikatega uksele järges klaverimängija läheb kartsa lahti teha, lahti teha loomulikult mitte, kui tootlevaludes klaverimängija kohe lahti, ideed murtakse oksesse. Joobnud olid kangekaelsed ega vastutanud oma tegude eest. Ta teadis seda oma isast. Kuid kas Novski tõesti tahtis vürst rõhusiba vastust? Öök kaks vahest soovis ta austerlasi võitjate Labolürstliku võimu vüristliku hiilgust kujukalt demonstreerida. Sellised jõhkrad vägivallastseenid ei olnud Beethovenit sugugi uudiseks, ent praego Lillu kuuteine, ta ei olnud enam väike poiss. Nüüd oli ta mees kehalt mitte eriti suur, kuid jõud oli tal sellisel määral, et mõned seda vahel imeks panid. Kõrgeausus, võis tulla. Ta valmistab talle vastuvõtu, mis säärase käitumise juures ära kulub. Beethoven haaras raske toolil ja keerutas seda mängeldes, käes uks, vappus ja kummaline. Kõrgele tõstetud toolil ja puruneva ukse kohal viirastusid punased leegid. Prantsuse ohvitserid tõmbasid Lignovski tagasi ja ka Beethoveni käed vajusid raskete narrippu. Siis oli tuba jälle tühi. Seinas haigutavas avavuses turvitasid ukse hingede külge jäänud pilpad. Mis sinuga lahti on? Vürstinna Maria Kristiine seisis öörõivastuses võdisedes selle tontliku raamistuse keskel. Ta nägu, kuigi ehmatusest valge, ei olnud enam külma marmori sarnane. Beethoven ei vastanud sõnagi tabackis oma reisikohvri ja lahkus kiirustades lossist.