Tere, teadmisjanulised muusikahuvilised. Täna loeme lõpuni Heliseva muusika leksikoni 10. vihiku ja saame sellega läbi n-tähe mis eelmises saates pooleli jäi. Nõnda siis n nagu muusika. Masurka Poola päritolu tants, mis saanud nime oma sünnipaiga Maasof järgi. Iseloomulik on kiire tempo, kolmeosaline taktimõõt ja tugevad rõhud enamasti teisel taktiosal vahel, kolmandal ja mõnel juhul võivad kõik kolm taktiosa olla tugeva rõhuga. Seitsmeteistkümnendal sajandil ületas masurka oma kodukandi piirid ja levis üle kogu Poola. Poola rahvusliku muusikakoolkonna kujunemisel olima Surkal oluline osa. 1803. aastal kirjutas Joseph Helsner kaks klaveriteost pealkirjaga rondo alamAzurek. Mitu maa Surkalt on ka tema ooperites. Seda tantsu leiab kõigi Poola heliloojate loomingus maailmakuulsad Shapäenima Surkad. Kuid need ei ole enam tantsud, vaid nagu lüürilise alustikulised või vahel ka kangelaslike joontega lühitoimid. Ja muidugi polema sorka pälvinud üksnes poolakate tähelepanu. Neid on loonud arvukas leedu ja vene heliloojad, ent kasibeeliusel Isaiil Priknel on omama Surkad Jamart saarelgi. Näitavalisime siiski poolakalt. Tõkvenjovski Nasurka Obertas esitavad, Levonna on Partsumi on viiulil ja Aleksander Ardakov klaveril. Meetrum lähtesõna on kreekakeelne metron tähendusega mõõk, et muusika puhul tähendab see taktimõõtu rõhuliste ja rõhutute lühkide perioodilist kordumist. Üksikasjadesse pole mõtet siin tungida. Laias laastus jagunevad taktimõõdud paaris- ja paaritu arvulisteks. Kui paaris ja paarituarvulised taktid on vaheldumisi, siis tekib vahelduv taktimõõt. Kui aga ühe takti sees on paaris ja paarituarvuline kombinatsioon näiteks kaks pluss kolm, kolm pluss kaks kolm pluss kolm pluss kaks, kolm pluss kaks pluss kolm ja nii edasi siis on tegemist segataktimõõduga. See annab huvitavaid rütmifiguure. Kuigi Pjotr Tšaikovski ei olnud just suur eksperimentaatori egoga novaator mitte, leiame üsna ilmeka näitleja taktimõõdusedapuhku viieosalise meetrumi kasutamise kohta just temalt. Kuuenda sümfoonia teine osa on viis neljandik-takti moodus taotlusega kaks pluss kolm mõjub üsna valsi moodi, aga ega tantsida selle järgi küll võimalik ei oleks, kuigi tempo on nagu parajal viinivalsil. Mängib Nõukogude Liidu riiklik sümfooniaorkestrile Jevgeni Svetlanovi juhatusel. Allegro konkratsia. Maisterzinger täpses tõlkes saksa keelest meisterlaulja. Ja siia juurde võtame kohe ka teise M tähega märksõna minnes Inger samuti saksa keelest, kus Minne on armastus. Nii siis see, kes laulab armastusest. Selgitusi alustame viimasest. Minnes angiks nimetati 12. 13. sajandil saksa rüütli lüürikat. Selle autor ja esitaja oli siis minnes Inger. Oli kaks erinevat voolu selles armastust ja rüütli voorusi helistavas laulus. Saksamaa kaguosast on teada niisugused kuulsad minnes hingerid nagu küürenberger titt, morfonaist, sesse lingen ja teised. Nemad ülistasid maist armastust reaalsena ise vastu. Reini äärsete laulikute Heinrich von Seldeke, Friedrich von hauseni ja teiste loomingus on aga rohkesti müstikat ja kultuslikku. See kaunis daam, kellele nende värsid ja viisid on pühendatud, on mingi ebareaalne ebamaine olevus. 15. sajandi algul oli minnes Ingerite loojang. Omamoodi aitas sellele kaasa maisterzingerite tekkimine 14. sajandil. Need olid käsitööliste seast võrsunud poeedid, lauljad nagu käsitöölised Sunstidesse, nii ühinesid nemadki oma ühingutesse ehku foolkondadesse. Nagu käsitööliste tsunft ides, kehtisid ranged reeglid ka meisterlauljate ühingutes. Neid reegleid ehk tabulatuure tuli loomingus kõrvale kaldumatult jälgida. Laul pidi koosnema kahest salmist ja refräänist. Meloodiat nimetati toon või Vaise, meie keeli siis toon või viis. Lauldi ilma saateta ja meister lauljaks loeti vaid neid, kes lõid uue viisi ja suutsid seda ette kanda. Kes tegi vaid värsse ja esitas neid varem olemasolevatel viisidel. Ju seisis, selliks jäigi. 14. 15. sajandil lõid meisterlauljad oma laulud ainult usulistel teemadel. 16. sajandil oli linna kultuuri suur tõus ja seoses sellega laienes ka teemade ring. Ent sajandi lõpul algas ka meisterlauljate ajastu langus. 14. sajandil olid peamised meisterlauljate keskused Mands, Strasbourg, Maini-äärne, Frankfurt, vürtsburg, jätslik au. 15. 16. sajandil tõusid esikohale Augsburg ja Nürnberg. Viimases oli 16. sajandil üle 250 meisterlaulja. Kõige kuulsamad olid Falts saks Foogial bushman. Nii minnes Ingerite kui meisterlauljate tekste on rohkesti säilinud viise vähem, kuid teada neidki. Originaale me siiski otsida praegu ei oska. Sellepärast võtame näite Richard Wagneri ooperis Nürnbergi meisterlauljad, milles helilooja ühteaegu ülistab meisterlauljate kõrget kunsti ja naerab välja nende tsunftireeglite pedantsust. Kuulete nüüd meistril lauljatest stseeni ooperi kolmandast vaatusest esitavad Laurits Melchior via Londoni sümfooniaorkester Albert kõutsi juhatusel. Muide, üks nende selle stseeni osalistest on kuulus Hans saks. Melodeklamatsioone ühend kreeka sõnast meelos laul, meloodia ja ladina deklamatsioon. See sõna on meile täpse tähendusega üle võetud. Melodeklamatsioone on siis väljendusrikka teksti peamiselt luule ja muusikaühendus. Seda kasutati juba antiikdraamas ja žanri taassünd on seotud 18. sajandi klassitsismi. Vaimustusega kirjutati lavateoseid, mis olid tervenisti melodeklamatsioonid rajal. Ent sellele lähedasi lõike leiame kaupperitest näiteks Beethoveni Fideelios stseen vanglas. Wiederi nõid küttis stseen hundi kuristikus. Samuti kirjutati dramaatiliste näidendite jaoks melodeklamatsioone kohti näiteks Beethoveni muusika Göte Egmantile. 18. sajandi lõpupoole arenes melodeklamatsioone omaette kontsert žanriks lugejale klaveri, harvem orkestri saatel. 1777.-st aastast pärinev sumps tegi kevadpidu lugejale ja orkestrile on esimene teadaolev. Hiljem on seda žanri kasutanud ka Schubert, Suuman list, Rihabstraus, sillings Arenski spindiaarovia, teised. 19. sajandil fikseeriti noodimärkidega deklamatsioonid, äpp, näritum. Hiljem hakati spetsiaalsete märkide abil noodisaba küljes ristike ära märkima noodi joonistikul ka lugeja hääle kõrgust. Sellise mõtte leiutas Humperdink oma melodeklaratsioonis kuninga lapsed 1897. See niinimetatud seotud melodeklamatsioone lähenes juba retsitatiivile ja sealt oli vaid üks samm Schönbergi kõne lauluni Sprahke sang. Seda on kasutanud peale tema veel teisedki 20. sajandi heliloojad Foogelbulees nano. Näite Toome Schönbergi Kuu peal Roosta esinevad Bethany Bratsli ja orkester provot Krafti juhatusel. Membranofoonid taas liitsõna, mille esimene komponent on ladina keelest Menbrana kelme õhuga kui nahk ja teine pool Kreeka foone Heili. Need on pillid, kus heliallikaks on membraan pingutatud nahkpõis, sünteetiline kilevõimud. Taolist. Membranofoonide hulka kuuluvad kõik Timpanid, trummide ja käsitrummide liigid. Heli tekitatakse sõrmede peopesas, rusika või pulkade nuiadega vastu membraani lüües ka seda sõrmede või mingi abivahendiga hõõrudes. Membranofoone kasutatakse signaalide edastamiseks või muusikas rütmi andmiseks. Eri rahvastel on kasutusel väga erinevaid membranofoone. Eriti rikkalik valik on Aasia ja Aafrika rahvastel, kus mäng nendel võib saavutada ülima virtuoosse. Euroopa professionaalses muusikas on Pranofoonidest kasutusel peamiselt impanid, suur ja väike trumm ning tamburiiniga. Üks membronofooni eri liike on veel Mirliton. Need on siis instrumendid, kus membraan annab inimese lauluhäälele erilise värvingu. Võidugevuse. Siia kuulub terve rida eksootilisi rahvapille. Ühe lihtsa Nellittoni võite aga igaüks endale kasvõi praegu teha. Pandi siidpabeririba ümber kammi ja ongi valmis kammipill. Toome näitena Gennadi Podolski kammipilli polka mis oli 50.-te aastate teisel poolel üks ülipopp. Lugu. Laulavad Aino Lõhmus ja Georg Ots. Võõrad aiad kõnnib üks noormees õhtutunnil ja mängib. Telli seal omane jõule, ei mängida trombooniflööti saksofoni, ta mängib pilli seal omane jõule. Ta mängib seal. Meelest läinud on ka. Met allofoonid kreeka keelest pärit sõna lähtepunktideks, metall on metall ja foone, heni. Tähestikku ajame siin pisut sassi, aga see märksõna sobib eelmisega kenasti kokku. Nii et olgu pealegi. Metallofonid on pillid, mille seni tekitatakse löögiga vastu metall. Post või selle osa on lihtsa ehitusega metallofone, näiteks teri angel taldrikud ehk itaaliakeelse sõnaga. Osa metallofonalaga küllaltki keeruka ehitusega kellukesed ehk Campanella'st tuubafon, vibrafon, suured kellad, ehkampaane, sellesta. Viimase puhul tekitatakse heliklahvmehhanismi haamrikestega. Teiste puhul on pulgad või nuiad mängija käes. Metallofone kasutatakse orkestrites laialdaselt rütmi või värvi pillidena, aga ka meloodia esitamisel. Näitaja valisime ühelt löökpillimängijate konkursilt, mille jaoks Mati Kuulber kirjutas konsuonoiakuuto. Tiin astuvate kõrva äärde metallofonide membraan, ofonid väga laias valikus. Esinevad Rein Roosi, Natali Iisakus. Menueit nimetus tuleneb prantsusekeelsest sõnast menüü väike, teen menüüd, on väike samm. See on vana prantsuse rahvatants Buattoo provintsist. Seitsmeteistkümnenda sajandi keskel lõi 14 10. ajal muutus menuet õukonna palli tantsuks välja reetuks jagalandseks. Sellest sai kuningate tantsija, tantsude kuningas ja loomulikult lelista kõigisse Euroopa kogukondadesse Peeter Esimese ajal ka-Venemaale. Esialgu koosnes menuet kahest kaheksat aktilisest osast, kumbagi korrati. Neid kirjutasid Liira muu kui tore. Pahilia Hendelil arenesid menuetis juba kolmeosaliseks. Manlaine koolkond viis menu Etti sonaat sümfooniatsüklisse eelviimase osana. Hain omandasid menuetid sageli humoristliku varjundi. Klassikud viisid menu etiga kammermuusikasse sõnahtidesse triodesse kvartettidesse, andes talle sageli lüürilise iseloomu. 19. sajandi lõpupoole kaotas menuet oma suure populaarsuse kuid aeg-ajalt on mõni helilooja ikka selle poole pöördunud. Näiteks debiicii Rawell partoks söönberg, Prokofjevi ja teised. Praegu kuulame Johann Sebastian Bachi menueti ja una Heikimatliku ettekandes Misery ere katoliku kirikulaul 50. psalmi algus sõnadele Misereney deus, halasta mulle, jumal oli eriti moes 16. 18. sajandil. Sellenimelisi Polfoonilisi palu on kirjutanud dentiidse kereeru palestiina Manino karissimily, Vii Hazler, Alessandro Scarlatti ja teised. Eriti kuulus oli Gregorio Allegri üheksahäälne mise Reere mida kaua-kaua ei lubatud esitada kuskil mujal peale Rooma Püha Peetruse katedraali. Seda menüüd kuulamegi katkendinaalsest teos tervikuna on ligi veerandtunnine esitata Werner konsort dirigeerib Andy Parrot. Missa sõna tuleneb ladinakeelsest Mittast. Saadan. Läkitan mõeldud on siin läkitust jumalale pöördumist tema poole samanimelises katoliku kiriku teenistuses. Selle sümboolne mõte on armulaua sakramente muusikas on, mis sa sellesama kirikuteenistuse kanaliseeritud ladinakeelsele tekstile loodud tsükliline vokaalteos. On Isourdinaarum tavaline missa ja missa prooprium erimissa, mida esitatakse seoses kindlate tähtpäevade ja sündmustega. Tavalises, mis ajas oli algselt kuus osa. Küüriele ison, glooria kreedo, Santose, Benedictus Agnus Dei, neid kõikkond, psalmitekstide algussõnad, viimane osa ite, mis Ast, minge, jumalateenistus on lõppenud, kadus 15. sajandil. Nagu kogu gregooriuse kirikulaul oli ka, mis algselt ühehäälne. Alates 14.-st sajandist tungib üksikuis osadesse sisse varane mitmehäälsust 15. sajandi keskel imitatsioonilised vormid ja kaanon. Kuni suure poishuunieni. Renessansi ajal oli missa kõige monumentaalseid muusika Žannal. Suur ja capella missasid on loonud Tanstel dushi kogem ooperist depree lasso, palestiina Gabrieli, Victoria ja teised. Seitsmeteistkümnendal sajandil loovutas missa juhtkoha ooperile ning ooperi- ja instrumentaalmuusikavormide areng avardas suurt mõjuga missa. Ülesehitusele toodi sisse soolopartiid, mitu puuri, orkester, orel, Nende autoritena võiksin taas ette lugeda kõik suurmeistrid alates Monte Verdist Bachist. Kui enne oli juttu, et missa, Praatrium erimissa oli mõeldud kindlate tähtpäevade jaoks siis on selles ka rida osi, mis tavalises, mis as puuduvad. Introy lauldakse sel ajal, kui preester läheb altari juurde graduaale halleluuja, traktus või sekvents, ohvertoorium kommuunio, seda lauldi armulaua ajal. 19. sajandil jaotasid mitmed tavalise missa osad mitmeks eraldi osaks. Näiteks eraldati kreedos sageli ise seisvaiks. Etinkarna tus krutsi Fixus, ET ressorrexit, Agnus teistaga, toona Nubispaatsem ja sajand varem tekkisid ka uued, mis alaliigid kroonimismissa leinamissa ehk reekviem. Juba varem oli tekkinud ka lühike missa missabreenis mis koosnes vaid kahest osast. Reeglina vastukaaluks hakati siis täis missasid nimetama pidulikeks näiteks Beethoveni missa soliminis. Ja nüüd laulab filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel ühe osa Haydni missa previsest, hinne. Modulatsioon ladina keeles modulatsioon tähendab paras mõõk. Muusikas tähendab see helistiku vahetust, teisisõnu minekut ühest tonaalsusest teise. Siin pole aeg ega koht süüvida sügavale harmoonia saladustesse kuid laias laastus üritame mõned põhiprintsiibid siiski avada. Ja seda eelkõige sugulashelistikke kaudu. Kõige lähemad sugulashelistikud on täpselt ühesuguse või õige vähe erineva võtmemärkide arvuga teeside võime mullidega võtmes. Nii on igal masuuril täpselt samasuguste võtmemärkidega paralleel minu näiteks ühe tee siis märgitud Salma suur ja minu võtmemärkideta tooma suur jala minu ja nii edasi. Samuti kuuluvad nii-öelda lähedaste sugulaste hulka helistikud, millel on erinevus vaid ühe märgi võrra. Neid kuuluvad enamasti kas neljandale või viiendale astmele ehitatavate helistikke või nende paralleel helistikke hulka. Kuna lähedastel helistikel on mitmeid ühiseid kolm kõlasid, siis on väga lihtne mingi lähtehelistikuakord ümber arvestada, siht helistiku kuuluma. Ja kui edaspidi akordide harmoonilised suhted sellest lähtuvalt kujundada ongi modulatsioon toimunud. Seda põhimõtet on korduvalt rakendanud pisinäitena, kõlas intermetsas Arlitari süüdist. See laseb lisaks modulatsioonile selgitada ka mitmeid teisi M-tähe all olevaid termineid. Intermetsateema on antud loomulikus toominuris. Seejärel kordub teema pärast modulatsiooni viienda astme helistikus salmi nooris. Pärast teema kordust. Taasmodulatsioon, mis viib lüürilisele teisele teemale. Seedima moodustab intermetso keskmise ehk B-osa läbib samuti mitmeid helistikke, kuni jõutakse repriisini, mis A osa siiski päris täpselt ei korda vaid koosneb nagu kokku surutult mõlema varasema osa teemadest. Kuid siin on tonaalsus püsivam. Harlitarisiidi intermetsatempo on autori poolt määratud nii andante moderaato, maakon muutu. Meie keelde pandult tähendab see välja peetult mõõdukalt, kuid liikumisega. Mooto. See on ladina keeles tõlgitav kui liikumine muusikaterminoloogias väga sageli ettetulev sõna, enamasti lisandina tempo määratlusele. Näiteks allegro con mooto kiiresti liikumisega, kuid sõnal Lehrast veidi kiirem. Nywačecon muuto elavalt liikumisega samuti pisut tempakam kui rivatše. Pariantidena tulevad kõne alla ja on kasutusel ka aeglasemat tempot, nagu Bizeel andante con mooto siin lisab con mooto andantele natukene kiirust juurde. Kommenteerime veel pisut intermetsat b-osa algusse, seal, kus algab uus lüüriline teema, on helilooja kirjutanud Pocobi Jumosso see tähendab vähekene kiirenalt. Ja enne repriisi kahel korral Kressczendomolto. See on väga valjenedes suure tõusuga. Mõlemal korral Niipse Kress, endo Molto pianolt Fortis sinule intermetsa kaks viimast takti aga tuleb mängida Moltomeenomosso. See on väga vähem või õige pisut elavalt. Nüüd hakkab mängib Moskva riiklik sümfooniaorkester Veronika Dudalova juhatusel. Motiiv see pole muidugi üksnes muusikaga seotud sõna kuid muusikaline motiiv on heliteose väikseim terviklik struktuuriüksus. Üks muusikaline mõte. Ent niisugune mõte, mida saab arendada kordustega, erivadki teatsioonides kasvõi terveks fooniaks või selle osaks nagu seda on teinud näiteks Beethoven oma viienda sümfoonia esimeses osas mis peaaegu tervikuna toitub niinimetatud saatuse motiivile. See kahetaktiline rütmi ja meloodiafiguur on nagu ehitustellis, millest laotakse üles kogu hoone. Veendugem selles oma kõrvaga kuulates ära viienda sümfoonia ekspositsioonist. Peateema. Praegu saame seda demonstreerida Nõukogude Liidu riikliku akadeemilise sümfooniaorkestri esituses Jevgeni Sütlanovi juhatusel. Matit prantsuse sõnast mu, mis tähendabki sõna. 12. sajandil Prantsusmaal tekkinud žanr, mis 13.-st 16. sajandini oli kogu Lääne-Euroopa mitmehäälse vokaalmuusika põhisander elades selle aja jooksul loomulikult üle rohkesti muudatusi. Moteti sünnipaik on Pariisi jumalaema kirik. Varasema katoliku kirikulaulu põhihääl oli tenor. See oli eeslaulja rollis, selle teksti korrati. Nüüd liitus sellele teine hääl, mis laulis erinevat teksti. Seda häält hakati nimetama Marttetus ja nimetus üldistus kogu Usandarile. Hiljem liitusid veel teine ja kolmaski hääl, nii et koos tenoriga tuli juba neljahäälsus. Algselt oli ülemistel hääldel tenoriga võrreldes rikkam meloodia, ent napindext Nad kordasid olulisemaid tenori sõnu või väljendeid. Hiljem tekstid täienesid, neist said otsekui põhiteksti selgitused või kommentaarid. Edaspidi omandasid teised hääled järjest iseseisva tähenduse. Tenori ladinakeelsele tekstile laulsid nemad kaasa rahvakeeles või murretes kusjuures mingil perioodil oli igal häälel oma tekst nii sisult kui keelelt kõigist teistest erinev ja oma meloodia muidugi ka. See võis ka rütmiliselt olla täiesti teistest erinev. Pikapeale asendusvaimulik tekst täielikult või osaliselt ilmalikuga tulid sisse humoorikad, satiirilised või erootilised motiivid. Meloodiad Ki muutusid rahvaliku olustiku muusikataoliseks. Varastes prantsuse motettides tuli ette küllalt palju dissonantsi sest omavahel sobitati vaid naaberhäälega. Edaspidi pöörasid autorid rohkem tähelepanu vertikaalselt harmooniale kõigis häältes. Motet arenes edasi polüfoonilise laulu kõigi seaduspärasuste järgi. 15-l sajandil hakati nii nimetama igasuguste arendate oma vormiga vokaalteost, kusjuures esialgselt määravat tenorit ei tarvitsenud selles enam üldse olla. Kindel free loobus ka teisest algselt tuhin tunnusest erinevatest tekstidest, mis üheaegselt kõlades ajasid asja väga segaseks. Ka erinevate häältepartiide rütmi erinevused hakkasid taanduma. 16. sajandil sai põhiprintsiibiks häälte võrdõiguslikkus ja tasakaal. Polüfoonilise moteti puhtamad näited kuuluvad Palestiina ja tema kaasaegsete loomingusse. Seitsmeteistkümnendal sajandil sündis moteti baasil vaimulik kantaat, kuid motetki jätkas oma elu. Näiteks on Bachil kaheksaga unistmateti. Neist kuus hakkab Bella kaks instrumentaalse saatega. 19. sajandil nimetati motekiks tõsise sisulist kooriteost, millel sageli küll usuline, kuid mitte kultuslik sisu. Neid kirjutasid Suumann, nendel son praam, Struckner reegergunoosensaanslandiieteised ja neid leidub ka 20. sajandi loomingus. Praegu kuulan palestiina moteti Hoodye kristlus natusest. Reliansburgi toomkool esitab selle, dirigeerib Hans Friends. Muusikal inglise omadussõnast Musicale muusikaline. See on väga paljude allikate liitumisel oma etel Alasandriks kujunenud vool. Ja need allikad on euroopalik, klassikaline, pärit ja revüü Ameerikas möödunud sajandi teisel poolel tekkinud ekstravagantse nimelised lavaluud ja muusikakoolide etendused. Lisaks veel muusikanumbritega komöödiad, džässmuusika mõju moetantsud alates 30.-test 40.-test aastatest ka muusikaliste filmide tugev mõju. Ent peamine, mis muusikalis neist rohketest allikatest eraldi žanrina esile tõstab on tugev dramaturgia. Nii muusikaline kui tekstiline. Sageli on süžeed võetud niisugustelt autoritelt, nagu plahutus Wolt, Täär servantesse XML Dickens on ei ja teised siis veel elulised igiinimlikud probleemid, mida ei püüta iga hinna eest viia lõpplahenduses häbiendini. Loomulikult kehtib see kõik heade muusikalide kohta mille loomulik komponent on ka hea muusika. Mõndagi neist on ka Eesti publikul olnud võimalik oma laval näha. Mis neid siis ikka üles lugema hakata. Nimetada võiks ehk seda, et 60.-te aastate lõpust hakkas muusikal vähehaaval taganema rokkooperi ees. Näitleja valisime ühest täiuslikumast muusikalist Leonard Bernsteini vestlejaid, storist. 10 korda oleme Heliseva muusika leksikoni lugenud. Nüüd laseme ta suvevaheajale ilusat suve ja taaskohtumiseni sügisel. Sest pool tähestiku on ju veel ees.