Eesti tantsukunsti ja tantsuhariduse liidu poolt seitsmendat aastat välja antava Gerd nägo nimelise tantsuõpetaja stipendiumi pälvis Eve Noormets, kelle laiahaardeline tegevus tantsu valdkonnas on vahetult mõjutanud paljusid. Eve Noormets omandas hariduse tantsujuhtimise erialal ning õppis magistriõppes kultuuriajaloo erialal Tallinna pedagoogikaülikoolis. Juba 30 aastat on ta olnud tantsuõpetaja mitmel rindel. Ta on vedanud omanimelise Eve stuudiotööd, olles samas ka tantsudidaktika ning improvisatsiooni ja loovtantsuõppejõud ülikoolides nii siin kui ka lektor võõrsil. Alates 1994.-st aastast korraldab Eve Noormets Viljandis rahvusvahelist tantsufestivali notassee ehk noore tantsu festival. Ning tema panust on tunnustatud ka 2005. aastal valgetähe viienda järgu ordeniga. Meie vestleme nüüd aga Eve Noormetsaga, Eesti Raadio Tartu stuudiost. Tere, Eve. Tere. Detsembrikuu hakul ERE stuudio juubelikontserdil antigi teile pidulikult üle Gerd nägo nimelise tantsuõpetaja preemia, palju õnne, väga suured. Milline tähendus on Kerdnego stipendiumile kui tunnustusel teie jaoks? No igasugune tunnustus paitab hinge, kui ta on kolleegidelt nendelt inimestelt, keda sina kaustad ja kellest sa pead väga palju siis see, kui nad on sinuga ühte meelt ja usuvad sellesse, millesse minagi. See on väga hea tunne. Kertne ego on olnud 20. sajandi kultuuriloos Eesti tantsija, koreograafi ja pedagoogina eesti tantsuajaloo väga oluline mõjutaja. Millised olid tema tantsupedagoogilise tegevuse aluspõhimõtted ja millisel määral kehtivad need ka teie töös? Noh, mina tean seda kõike siis kroonika vahendusel ja see, mis minule ütleme kõige otsesemalt sellise silla lõi Kertne egoga olidki tema põhimõtted just õpetajana? Jaa, õpetajana ta rõhus väga palju sellele, et läbi tantsu Peemise saab areneda isiksus. Ma usun sellesse, et see niimoodi on. Ja ta lõi siis olukorra, kus tema õpilased pidid tegelema oma loominguga väga palju. Ma püüan ka seda suunda ajada ja seda pida, et milline on siis kõige parem viis kõige produktiivsem moodus sellise omaloomingu sütitamiseks kultuurilise ajaloolistel põhjustel. Kerdnego stuudio tegevus oli vahepeal katkestatud ja üldse selline vaba plastikale ja improvisatsiooniline tuginev tantsuõpetus oli vahepeal ju Eestis pikalt pausi peal. Kuidas see teie hinnangul meil praegust tantsuharidust või üldse tantsu tunnustamist või mõtestamist siinses ühiskonnas mõjutanud on? Macandliku lõpust, eks, et tunnustatakse, niipalju kui tantsutegijad ise suudavad seda tunnustada ja tunnustamisväärseks teha siis tegelikult alguse poole tagasi tulles Kert nägu tantsustuudiole ei olnud vahepausi, ta tegutses, kuni tegutses ja 44. aastal minu teada läks Kertne korootsi, kus ta jätkas siis postitöötajana. Ja siis see pikk vahe ja seda pikka vahet, mina konkreetselt olen tundnud niimoodi, et mul pole olnud erialaseid vanemaid kolleege ja sellest ma olen väga-väga puudust tundnud. Kui mina lõpetasin kõrgkoolitantsu erialal, siis oli selline õnnelik aeg, kui kõik uksed ja väravad hakkasid lahti minema ja välismaistel tantsutegijatel õpetajatel oli väga suur huvi siia tulla ja tuldi ja õpetati väga palju ja väga palju ja huvitavat sai õppida. Ja siis äkitsi, just nagu hakkas kaasaegne tants, moderntants vabatants tulema siis uuesti Eestisse ja seda sai õppima hakata, seda hakati viljelema õpetama. Aga me olime kõik noored, me olime kõik algajad. Et tegelikult siis nagu tekkis ka stuudioid, just nagu kõik algas otsast peale, aga ei olnud otseselt nagu sellist kogemustega kolleegi, kellega rääkida, kelle, kelle kogemustele toetuda kellega koos, kelle kõrval kasvada. Nii et kõik õpetajatarkused tuli ise õpetamise käigus samal ajal omandada, õppida koos õpilastega õppida jah, koos õpilastega ja siis juba täiskasvanud inimesena õppida nende õpetajate pealt, kes sind õpetasid siis. Aga noh, see on huvitav tee olnud. Eve, kuidas tants üldse teie ellu tulnud on, millised olid tantsuga tegelemise võimalused teie lapsepõlves ja vanemas kooliajas? Mina kasvasin Kohtla-Järvel ja nii palju, kui mina aru saan, seal tantsisid kõik kui kõik ei tantsinud, siis vähemalt neil oli võimalus tantsida, tantsida rahvatantsuvõistlustantsu balletti. Ja mina vist tantsisin neid kõiki. Mina sündisin sellisesse perekonda, kus ema isa tantsisid milline neist kõigist suundadest endale südamelähedasem oli või mis tekitas viimaks selle arusaamise, et tuleb edasi minna tantsujuhtimise eriala õppima? Ma olen sellest rääkinud, et see vist küll ei olnud mingisugune selge otsus või mingisugune kuhugi jõudmine tuleb minna, et et ma olin ikka nii noor ja, ja ma lihtsalt voolasin sellest tantsumeres ja liikusin sellega koos tantsuosakonda. Et see ei olnud otsus, ei olnud kaine arutelus, ei minu meelest ma ei olnud siis teadlikult Ühtegi sammu teinud. Aga mis tekitas toona soovi tantsu õpetada, mida toona ise tantsu- ja liikumismõtlemise teel õpetajana edasi soovisite anda ja kas see on muutunud aja jooksul? See, et mida edasi anda tahad kinud alguses ei olnud seda, et sa tahad anda, seal lihtsalt hakkasid õpetama. Esimene rühm anti mulle, kui ma ise olin kooliõpilane. Ilmselt oli see mingi usalduse näitamine minu enda tantsuõpetaja poolt. Urve Kilk, kelle juubelit Kohtla järve tähistab? Just nüüd. Aga kui ma asusin elama Viljandisse ja ma otsisin tööd, sain tantsuõpetajana tööd, siis tegelikult ei olnud valik, et hakata õpetajaks. Lihtsalt tantsija kohta ei olnud, või mis ma siis muud oleks pidanud oma tantsuharidusega peale hakkama. Ma olin ainuke oma koolist mul mingit trupi, just nagu siis veel ei olnud. Ma arvan. Õppisid tantsima ja siis tegelikult ei olnudki selle oskusega seal muud teha, kui hakata õpetama hoopis muusikapedagoogikast ja selle olulisusest. Hariduses on räägitud palju. Aga kui oluliseks peetakse teie hinnangul tantsu rolli hariduses? Kas on aastate jooksul muutunud? See on aastate jooksul väga palju muutunud silmas pidades seda, kuidas kehalise tuse ainekava just nüüd on saanud uudse näo ja ta liikumisõpetus ja seal on tantsuõpetajaid väga palju kaasatud selle koostamisel ja ümbermõtestamisel. Ja nädal tagasi toimus liikumisfoorum, kus räägiti väga palju liikumise ja ma saan aru täpselt sama palju tantsimise vajalikkusest hariduse andmisel lastele. Praegu, kuulates Tartus hariduse konverentsil ettekandeid, Loen väga-väga tihedasti välja mõtte, et kui oluline on kumine järjest ja järjest tuuakse välja uuringuid, kuidas on õpitulemused seotud sellega, kui palju inimesed on liikunud, mis, mis seisus on nende füüsiss, räägitakse ärevusest testi tegemisel ja eriti tüdrukute puhul. Ja samas kohe kõrvutatakse seda olukorraga, et on vaja rohkem liikumist ja, ja ja ongi jõutud selleni. Kõik need põhjused on juba väga selgelt kirjeldatud ja kõik need ootused on väga selgelt kirjeldatud. Tantsuõpetus ainult tule ja ole ja, ja me vajame sind liikumise olulisusest. Eriti laste kasvamise ja nende koolis käimise aastate jooksul on räägitud küll. Aga milles võiks seisneda just nimelt tantsu eriline panus selles haridust ees, kui me räägime just tantsuspetsiifikast, mis eristab seda pelgalt kehalise kasvatuse tundidest, kus tegeletakse võib-olla lihtsalt sellise funktsionaalse liikumisega. Ma saan aru, et sa pead silmas sellist tantsu, mis on loov, mis on isikupärane. Eks tants võib olla ka lihtsalt tehniline tegemine ja sarnane ta väga spordile. Aga üha enam tuleb meie igapäevaellu ka see tants, kus tõesti inimene kõikide oma meeltega tunnetega kehaga saab luua ja see keha, hinge, vaimu, kõikide meelte kokkusaamise koht ongi tants ja, ja kui on võimalust luua olukord, kus on selline tasakaalustatud väga mitmepalgeline arenemine, kus on meie meeled ja keha koos toimetamas teenetest õppimas siis ütlebki, et sellepärast see tants ongi tähtis. Kuulame vahepeal ühe muusikapala ning seejärel jätkame. Te kuulete kultuurisaadet delta ja me vestleme tantsuõpetaja Eve Noormetsaga, kes pälvis detsembrikuus Gerd nego nimelise tantsuõpetaja tunnustus stipendiumi. Evede olete õpetanud ka Viljandi kultuuriakadeemias ja Tallinna Ülikooli koreograafia osakonnas kust võrsuvad ja on tulnud paljud eesti tantsuõpetajad ja tantsukunstnikud tantsuspetsialistid. Milline on praegu teie hinnangul tantsukunsti nähtavus eesti kultuuri pildis? Vaat ma olen seda kõrvaltvaataja pilku ju tegelikult raske sõnastada, sest ma olen nii ninapidi ise selle sees. Aga mul on tunne, et on küll nähtav. Kas ta just selle kõige sisukama külje poolt välja paistab? Ma ei oska öelda, aga arvestades, kui palju tantsitakse rahvatantsupidudel koolitantsufestival toimub ja toimetab üle Eesti ja kultuuriuudistes on tantsuuudised sisse tulnud. Et ta on nähtav, aga minu unistus on ikka, et ta saaks nii nähtavaks, et ta hakkab, ollakse nii kultuuriministeeriumis kui kultuuriuudistes just nimelt tantsu all näitama, levitama mitte teatri või, või mingi muu üldistava nime all. Räägime pisut ka teie enda tantsuõpetusest. Teie tantsupedagoogikas on samuti nagu kernegolgi omal ajal oluline koht improvisatsiooni-il ja vabatantsul. Küsin, milline peaks teie hinnangul olema tantsus kui eelkõige, kui me räägime huvi-haridusest, milline peaks olema tantsuõppes vahekord sellise distsiplineeritud süsteemse treeningu ja vaba väljenduse vahel. Ma usun, et see vahekord sõltub sellest inimesest, kes seda tantsu õpetab. Kui mul tuleb paremini välja improvisatsiooni õpetamine loomingulised, et ülesanded, siis ma ilmselt pean seda suunda ajama ja tantsuõpetaja, kellel on kutsumus või tõmme rohkem kombinatsioonilise tantsu suunas, siis tuleb seda teha, et ega enda vastu ju ei saa. Ja kui ma enda töö peale mõtlen, siis minul saab järjest suurema kohatundides kõik võimalik isetegemine loomine sest minu jaoks on see huvitav, ma saan aru, milliseid võimalusi arenguks sellised ülesanded pakuvad lastele noortele ma oskan neid anda, mulle meeldib neid anda ja mulle meeldib neid tulemusi näha. Kas te oskaksite sõnastada enda kui tantsupedagoogi põhiprintsiipe, millest oma töös lähtute, kas või teie enda, Eve stuudio töös? Ma armastan rääkida, valmis olla, kust, või siis valmisoleku suurendamisest tantsi ja valmisoleku paranemisest järgmiseks päevaks, järgmiseks eluaastaks, järgmiseks õnneks rõõmuks või õnnetuseks või haiguseks, või järgmiseks olukorraks. Et ükskõik kuhu me oma elus jõuame järgmise sammuga järgmise päevaga, järgmise aastaga. Et meil oleks sellest eelmisest tunnist midagi kaasavat, Ta ei ole millegi võrra targemad. Rohkem valmis. Võib-olla niisiis, mis teile endale tantsuõpetajana õpilaste puhul ja nende arengut jälgides kõige enam rõõmu valmistab? Kui nad on rõõmsad? Lihtsalt nii-nii, tore on näha, kui inimesed on rõõmsad tunnis siis järelikult ei ole ju mina ka suutnud seda rõõmu ära rikkuda. Te olete üles kasvatanud päris mitu põlvkonda tantsijaid ja tantsuõpetajaid. Kui palju te ise oma endiste õpilastega kontaktis püsite ja kas võib öelda, et olete midagi ise oma õpilastelt õppinud? Oja, mulle meeldib neid jälgida, nendega kohtuda ta kuidagi veregrupid on väga sarnased või sarnaseks saanud. Neid on huvitav vaadata, võib-olla ka sellepärast, et kui me töötame natuke sarnastel põhimõtetel, et me mõistame tegemisi, me mõistame võib-olla neid tantse teistmoodi vaadata, nad on meile kuidagi lähedasemad. Aga kindlasti õpin, kindlasti õpin, ma arvan, et ma olen igas tunnis õppinud, kus nad on minuga koos olnud, sest ka õpetajaid õpetades me ju tegutseme koos, ei ole nii, et mina mõtlen mingi tarkuse välja, mida seal tunnis siis jagada ja, ja siis muudkui aga kallan kannust. Pigem see ongi selline koosõppimine, laboratoorium kogemusõpe pidades sooviksite neile, kes tunnevad huvi tantsu vastu aga võib-olla ei ole julenud sellega kokku puutuda või on lihtsalt elu ja haridustee läinud nii. Kas on midagi, millega on hilja alustada või kas see on ala, kus tuleb ajapiirete? Kindlasti ei ole see tants, kuhu me hiljaks oleme jäänud, võib-olla Estonia lavale oleme hiljaks jäänud. Aga see pole kindlasti ainuke võimalus tantsuga koos olla või tantsida. Nii et kohe täna pihta ja siis juba paistab, kuhu sellega välja jõuab. Kas te oskate öelda, mida te oma õpilastele oma tööd jätkates kaasa tahaksite anda? Kõik see, mis, millest neil nagu abi võiks olla? Väga raske öelda, sellepärast et inimesed on nii erinevad. Üks vajab ühte, teine vajab täis. Ja hakates midagi ise tähtsaks pidama, ei pruugi olla tegelikult üldsegi see, mida mida õpilane vajab. Ma väga tahaks, et see õpilane oskaks võtta seda, mida on võtta ja mida tema vajab. Huumorimeelt ka kindlasti. Vestlesime tantsu õpetaja Eve Noormetsaga, kes pälvis detsembrikuus Kerd nego nimelise tantsuõpetaja stipendiumi, mida annab välja Eesti tantsukunsti ja tantsuhariduse Liit. Eve, suur aitäh teile meiega vestlemast. Palju õnne veel kord ja inspireerivaid. Õppimis ja õpetamismomente jätkuvalt. Oli väga meeldiv.