Tere taas Heliseva muusika leksikoni eelmise hooaja kuulajad. Ja tere tulemast kõigile, kes alles tänasest meiega liituvad. Enesetäiendamine ise õppimine on praegu väga moes. Olgu siis meie leksikon pisut abiks neile, kes on otsustanud oma muusikaalaseid teadmisi täiendada või värskendada. Tänasest alates kutsub äsja kuuldud klaveri näpuharjutus teid tunniks ajaks heliseva muusika leksikoni jälgima. Viimane saade tuleb siis, kui tähestik otsa saab. Täna aga jätkame sealt, kus enne suvevaheaega pooleli jäime n nagu naeratus, nagu nimi. Neoklassitsism 20. sajandi muusika suund, mille kõrgaeg jäi kahe maailmasõja vahelisse perioodi. 1920. aastal avaldas Pusooni avaliku kirja Beckerile pealkirjaga uusklassitsism. Ja sellest sai otsekui manifest, mis püstitas põhimõtted. Stiiliühtsus, polüfoonia arendamine, objektivistlik vaimsus, ilma isiklike emotsioonideta. 1924. aastal esitas Igor Stravinski deviisi tagasi Bachi juurde. See tähendas soovi siduda Bachi loogilisus, tema muusikalise vormi ehituse ja arenguprintsiibid uusimate muusikaliste väljendusvahenditega ja saavutada kõigi terviku elementide tasakaal. Eeskätt pööras Stravinski üks neoklassitsismi selgemaid esindajaid tähelepanu Bachi kontrapunktile. 1919. aastal Bergoleezi teemasid kasutades loodud balleti pultsin Ella kohta kirjutas ta hiljem, et see oli minu jaoks minevikku avastamine. Minu ristsed, tänu millele said võimalikuks kõik minu edaspidised teosed. Stravinski ühendab Bahia aegsed tüüpilised vormid meloodia rõhutatud nurgelisuse, järskude ja teravate küladega, andes klassikalistele vormidele vahel paroodilise ilme. Eri maadel omandas neoklassitsism erinevad jooned ja põimus teiste vooludega. Nii püüdis saksa austria Naie sahhiskaid uus asjalikus eesotsas hindemitiga taaselustada 16. sajandi lineaarsed koori Polifooniat, itaallased pitsati malt keerukas Ella pöördusid seitsmeteistkümnenda sajandi itaalia barokkooperi, samuti gregooriuse Stahli meloodika poole. Mõningaid neoklassitsismi ilminguid on Ravelli ja prantsuse kuuiku loomingus. Neoklassitsismi tekkinud muidugi tühjale kohale. Huvi seitsmeteistkümnenda 18. sajandi muusika vastu tärkas juba 19. sajandi lõpukümnendil ja sajandivahetusel. Siin tuleb nimetada Richard Straussi ja eriti maks reegerit, kes taaselustasid paljud barokiaegsed vormid. Nüüd kuulame näidet Stravinski süüdist balletist, pultsin Ella introduktsiooni sellest esitava liigo lohista viiulil ja Natalja sealt Saalova klaveril. Nokk Turn pärineb prantsusekeelsest sõnast nokk Tüürun mis tähendab öine. 18. 19. sajandivahetusel tähistati itaalia sõnaga nuturno üht divertismendi liiki lähedast kassatsioonile Jazerenaadile. See oli mitmeosaline teos pillidele või puhkpillide ja keelpillide segakoosseisule mida esitati vabas õhus ja hilisel ajal oli ka üheosalisi nokk turne, mida esitasid üks või paar lauljat tavaliselt ilma saateta. Niisiis serenaadi analoog. Kelle eluaastad olid 1782 kuni 1837 võttis Nocturni nimetuse esmakordselt kasutusele lühikese meloodilise, lüürilise klaveripala kohta millel on eliidiline karakter ja tavaliselt repriisiga kolmeosaline vorm. Ise kirjutas veel niisuguseid turne 20 paljon klaveri, Nocturnega šopäänil ja suumannil. Debiicii nimetas Nocturnideks kolm orkestripala, mille loomisele inspireerisid teda inglise kunstniku Visleri impressionistliku pildid. Tänaseks on nolk turne loonud igasugustele esitajate kuus seisudele. Väga paljud heliloojad. Eks kõla neil kõigil kõrvus Tuudur vetiku imekaunis koorilaul. Näitlejaga võtame hoopis Šostakovitši pilt väga võluv olnuktuurn tema muusikast filmile kiin, kuulete seda sümfooniaorkestri esituses, mida juhatab Emil Hatšhaturjan. Itaalia, no neto tuleb ladina sõnast Noonus üheksa. See on teos üheksale instrumendile väga harva ka inimhäältele. Tavaliselt on see sonaat-sümfoonilise tsükli vormis. Esituskoosseisu alus on enamasti keelpillikvartett või kvintett, millele lisatakse puupuhkpillid ja metsasarv, harvem teisi pille. Ühe esimestest no nettidest kirjutas lööbiks Puur 1813. aastal. Nalikiks nimetatakse ka üheksast esitajast koosnevat ansamblit. Ent kui tuua triot kvartetti ja Clint tekid on sageli aastaid ja aastakümneid püsiva koosseisuga ansamblid, siis Nonetid moodustatakse reeglina mingi kindla teose ettekandmiseks ega püsi kaua kuus. Näiteks valisime Hansaislerinonnetti number üks millega nad etel andsidki raadio sümfooniaorkestri kammeransambel Fritz Adolf kuuli juhatusel. Noon on eelmise märksõnaga ühest tüvest ladina nuna üheksas. See on intervall. Üheksa astme ulatusega on väikenu kuus ja pooltooni ja suur Noon seitse tooni. Väikese looni kuulajate ilusasti ära Aarne Oidi tsirkuse laulu refräänis kus on sõnad, tuuled pöörduvad. No nad kord, mille äärmised noodid moodustavad suurenooni on kirjutatud Aleksander late laulu kuldrannake orientiiriks on sõnad su poole võtsin purjeta. Novellet itaaliakeelne novell leta tähendab väike jutt jutuke mida siis ongi väikese vormiline jutustava karakteriga instrumentaalpala. Esimesed selle pealkirjaga lood kirjutas Robert Suumann 1838. aastal. Kaheksa novelleti klaverile uppus 21. Temale oli teoste inspireerijaks küll kuulsa inglise lauljatari Klaara novello perekonnanimi. Aga vaevalt hilisemad muusikaliste novell lettide loojad, eriti sellele mineviku kuulsusele on mõelnud. Praegu kõlab Rudolf Schumanni novel lett number neli t tuure Arbo Valdma ettekandes. Olemegi n-tähega lõpule jõudnud, aga saartega, Velmite tähestikust rääkimata järge ootab hoo mitte nagu hobune, vaid ool nagu ootus või nagu ohe. Obereck või Obertas heal lapsel mitu nime. See on Poola paaristants, kiire tempoga, kolm kaheksandiku või kolm neljandikku taktimõõdus. Rõhk on tavaliselt iga teise takti kolmandal osal. Kunstmuusikas on seda tantsu hea meelega kasutanud Poola heliloojad, eriti Shapäänd, jeviljavski. Levon hambardsum Jan viiulil ja Aleksandr Ardakov klaveril mängivadki nüüd Henrik Askima Surkaobertas. Nimetus tuleneb ladinakeelsest sõnast ohvero pula Ta on seal missa osa, mida lauldakse katoliku kirikus armulauatseremoonia ajal. 15. sajandil kandis see nimetust anti Funa Tohvertoorium. Siis olite poolest vastandatud kaks koori, koguduse ühehäälne laul ja mitmehäälne kirikukoor. Kuueteistkümnendal sajandil murdis ka ohvertooriumi sisse vabam mateti stiil. Sellest rääkisime eelmises saates. Selle stiili väljapaistvamaid näiteid on loonud Palestiina 18. sajandil lihtsustus koos kogumissa muusikaga Kaufertoorium. Tavaliselt oli see siis neljahäälne koor. Aga ohvertooriumi võis esitada ka ainult orel või siis laulis solist oreli saatel. Ohvertooriume leiame Haydni, Mozarti, Schuberti listi Bruckneri ja paljude teiste heliloojate suurtes missades. Kuulame Joseph Haydni observatooriumi Non Novis toomine Eesti filharmoonia kammerkoorile Tõnu Kaljuste juhatusel. Oktav on intervall, mille äärmised helid kannavad ühesuguseid noodinimesid. Näiteks toodu Sist, siis assas ja nii edasi. Heli redelis moodustavad oktaavi esimene ja kaheksas heli. Intervalli numbri tähiseks on kaheksa ja nimetus tuleneb sellesama numbri ladinakeelsest vastest oktaabus, mis tähendab kaheksas oktav intervall sisaldab kuus täistooni. Nagu varasematelgi kordadel, kui on vaja olnud selgitada mõne intervalli kõla, võtame jälle abi leida tuttavast laulust. Tõsi, see leo, Tautsi laul on küll juba unustusse vajunud kuid otstarve pühendab abinõu jäid Tallinna marsi refrääni algus on ilusa puhta oktav hüppega siis unustagem selle ammuse laulu enam üldse mitte ajakohane sisu. Aga võib ka öelda, et ajad muutuvad, ant oktaavi jääb. Niisiis löövad autsi Tallinna marsi refrään. Oktav hüpe on sõnadel kallis Tallinn. Kodulinn. Oktaavi hüppe alla ja sellele järgneva toonika funktsioonis tõhusa kolmkõla, mille äärmisel noodid samuti moodustavad oktaavi, leiame kösseni populaarsest laulust. Arm saabus. Itaalia keeles hoteto tuleneb ladina sõnast Okto kaheksa. Eks ta siis ongi teos kaheksale esitajale. Haydn, Mozart ja noor Beethoven On küll kirjutanud teoseid kaheksale instrumendile kuid olemuselt on need lähedased divertismendile või Serenaadile. 19. sajandil tuli kasutusele oktet teose nimetusena. See on tavaliselt siis mitmeosaline tsükliline kammerteos. Keelpillikvarteti koosseis võrdub kahekvartetiga, kuid instrumente kombineeritakse seal teiste seaduste järgi kui traditsioonilises kvarteti muusikas. Levinumad on siiski segakoosseisud keelia puhkpillidest vokaalseid okteta märksa vähem ja tavaliselt on siis lauljail ka saade. Schubert kirjutas näiteks Küüte tekstile vaimude laul vete kohal kaheksale meeshäälele, kahele viiulile, kahele tšellole ja kahele kontrapassile. Sõna kaugtäit märgitakse ka kaheksaliikmelist ansamblit. Praegu esitabki ERSO puhkpillimängijatest moodustatud oktid katkendi Igor Stravinski teosest oktuaar. Esinevad flööt, klarnet, kaks fagoti, kaks trompetit ja kaks trombooni. Puupus ladina keeles tähendab see tööteos. Teoste loomise või avaldamise järjekorra märkimiseks võeti sõna kasutusele 1597. aastal Veneetsias. Kuni 18. sajandi lõpuni panid kirjastajad uppuse numbrid tavaliselt vaid instrumentaalteostele ühendades sageli üheksa uppuseks reasama žanrilisi teoseid. Need olid siis omakorda uppuse sees nummerdatud näiteks sonaadid oopus viis, number üks, number kaks ja nii edasi. Ja et iga kirjastaja ajas oma rida, siis on näiteks mitmed Vivaldi, Corelli ja teiste teosed eriväljaannetes erinevate uppuse numbritega. Alles Beethoveni ajal sai kombeks, et heliloojad hakkasid ise oma uppusinummerdama. Ja see peegeldab siis juba tõesti enam-vähem teoste loomise järjekorda. Kuid sageli puuduvad uhkuse numbrid lavateostel jaga lühiparadel. Siin võiks nüüd mängida küll ükskõik missuguse pala, sest valdav enamik süvamuusika teostest kannab uppuse numbrit aga targem on vist minna kohe ülejärgmise teema juurde. Ja küllap märkasite, et meie üldiselt tähestiku järgi reastatud märksõnadest jäi vahele kooper. Ei, mitte kogemata. See on nii suur tükk, et jätame ta koos opereti jauratooriumiga tervenisti järgmisse saatesse. Praegu aga võtame vaatluse alla orel punkti. Nimetuse orgaanikus, punktus võttis 13. sajandil kasutusele Franco Kernist ja sellel oli Polifoonilises muusikas ülitähtis koht. Orel. Punkt on passis väljapeetud heli, mille taustal teised hääled liiguvad vabalt astudes vahel passiga tonaalsesse vastu rääkivusse kuni kaugesse tonaalsuse minekuni kusjuures harmooniline kooskõla lõpuks taastub orel, punkte rikastab harmoonilise vertikaali kõla. Seitsmeteistkümnendal 19. sajandil kujunes orel punkt dünaamilise arenguvahendiks ja karakteerse varjundiandjaks. Kõige enam kasutatakse orel punkti, tuunika või dominanti helil. See tugevdab vastavat laadilist funktsiooni. Orel toonikal loob püsivuse vahelga staatilisuse tunde ja seda kasutatakse enamasti teose algus- või lõpuosades. Näiteks sobib Borissi surmastseeni lõpp muuseas ooperist. Orel punkt dominandil annab muusikale otsekui pingelise ootuse. Seda kasutatakse tavaliselt enne repriisi võik oodata. Näide Beethoveni kaheksanda klaverisonaadi c-moll esimesest osast. Orel punkt ei tarvitse olla tingimata passis. Tšaikovski kolmanda keelpillikvarteti kolmandas osas on see hoopis ülemises hääles. Raveli palas võllas tsüklis töine Kaspar kõlab orel punk, keskmises hääles. Orel punkt võib olla korraga nii toonikas kui dominandis eriti mitmete rahvaste muusikast tud Torupilli kvindid. Aga seda on kasutanud ka heliloojad, saavutamaks rahvalikku musitseerimise efekti. Orel punkti kohtame ka teistel heliastmetel, kuid siiski harva. 20. sajandi heliloojad on orel punktina rakendanud ka tervet akordi, näiteks Šostakovitši kaheksanda sümfoonia esimeses osas, Stravinski Püha kevade sissejuhatuses ja mujal. Leedu helilooja ungassavitskis on aga kirjutanud teose pealkirjaga orel punktiodokaata ning sellest nüüd esimest poolt kuulemegi mängib Maaris marskas. Ostinaato see on itaaliakeelne tuletis ladina sõnast obstinaatus, mis tähendab jonnakas visa leksikoni algusosas oli juttu passostinaatost jonnakas passist, mis tähendab postinaatse teema kordumist bassipartiis, nagu see on iseloomulik näiteks passakaaliale see tähendab variatsioonidele, mille vundamendiks mingi järjest korduv meloodia passis. Valban Bergi ooperi süüdis luulu kannab üks osa nime ostinaato ja kuidas see on tehtud, võiks pakkuda huvi ja tähelepanuga kuulamist mänginud Philadelphia sümfooniaorkester juutšennoomandi juhatusel. Pala kõlab praegu muidugi katkendina. Pisukese patustamisega tähestiku vastu. Oleme jõudnud viimase tänase märksõnani ja seon kuud pärit kreeka keelest ja tähendab laul. Algselt tähistas see üldse igasugust laulu hiljem pidulikku kangelast, võitjat ülistavad koorilaulu. Kuulsad on pinda, Rose uudid. Selle kõrval loodiga intiimsemaid, nii-öelda sooloode. Näiteks Safo, hiljem Horatsius. Renessansi antiigi vaimustuses hakatioodiks nimetama igasugust laulmiseks sobivat lüürilist luuletust. 16. sajandil hakati looma muusikat antiikkoodidele. Hiljem omandasid uudid sageli vaimuliku sisu. Seitsmeteistkümnendal 18. sajandil sai uudist kantaadi sarnane pidulik vokaal-instrumentaalvorm. Seda liini jätkas Beethoven oma üheksanda sümfoonia viimases osas Schilleri tekstile loodud koodis rõõmule. Hilisemal ajal on loodus hulgaliselt uude, väga erinevatele koos seisudele, nii vokaalseid kui instrumentaalseid ikka pidulikku hümni liku iseloomuga. Ega jõua vist keegi kokku lugeda, kui palju te kirjutasid Nõukogude heliloojad partei, Lenini, igasuguste isakeste ja poliitiliste sündmuste eelistuseks. Oma leksikoni liikuvaga lõpetame katkendi ka Beethoveni üheksanda sümfoonia lõpust. Esitavad Undule Jaanovits Hilderressel Maidan. Kool sai otsa, oode jäi pooleli.