Tere päevast, rahvamuusikasõbrad 100 või poolteist, 100 aastat tagasi oleks nii mõnigi Hiiumaa või Läänemaa pillimees väitnud teile, et äsjakuuldud lugu oli mängitud kandlel. Tundub esialgu ehk veidi uskumatuna, kuid mehed ei eksinud. Küll mõni oleks ka öelnud, et mängiti rootsi kannelt kuid ikkagi kannelt, mitte viiulit. Olgugi et selle nõndanimetatud kandlehääl meenutab rohkem viiulit. Meie nimetame seda pilli tänapäeval enamasti Hiiu kandle, eks eristamaks teda üldtuntud kandlast. Kuid seegi nimetus pole kõige täpsem. Sest pilli levikuala keskmeks polnud mitte hiiu, vaid hoopis Vormsi saar. Seal elasid aga kuni 1944. aastani eestirootslased, kellel oli pilli kohta oma nimetus tal Harpa ehk jõhv harf. Sest tall võrrelge saksa Taagel on eestirootsi keeles hobusejõhv. See oli aga keeltematerjal. Meie praegune hiiu kannel on kunstlik nimetus, mis levis Eestis esialgu ajakirjanduse, seejärel ka erialase kirjanduse kaudu. Õigem eestikeelne nimetus oleks minu arvates rootsi kannel, sest niimoodi on pilli vahel nimetatud näiteks Hiiumaal ja ka Lääne-Nigula kihelkonnas. Et asja veel segasemaks ja ehk ka põnevamaks ajada, ütlen kohe, et meie rootsi kandle põlvnemine otse üle mere Rootsist on aga üsna küsitav sest seal on see pill peaaegu tundmatu. Rootsis on seni leitud ainult kaks pilli, needki kuuluvad kahte eri tüüpi. Otto Anderson, kes hiiu kandled tõsiselt uurinud andis neile üldistava nimetuse Stroc Harpa ehk poogen harf ja arvas, et ehk see saladuslik Sotharpa, mida veel 18. sajandil Rootsis mängiti, oli sama liiki muusikat, riist, mille hiljem viiul ja niuke liiga välja tõrjusid. Kui ma eelmistes saadetes leidsin eesti rahvapillidele sarnaseid muusikariistu üsna kaugelt, siis Hiiu kandle puhul piirdume tunduvalt kitsama alaga. Teine piirkond peale Lääne-Eesti, kus seda pilli hästi tunti, oli käesoleva sajandi Algul lõunapoolsemalt Karjala Laadoga järve põhjarannikul Sordavala ümbruses ning saba maakond Soomes, millel olid tugevad kultuurilised sidemed karjalastega. Juba 18. sajandil antakse selle pilli nimeks jooghi kandele kuulete jälle kannel. Raja-Karjalas nimetasid seda sagedamini joogiko. Joogiko nime moodustamisel on jällegi peetud silmas hobusejõhvi joogid, milles tehti pillikeeled. Kes vähegi Pille tunneb, saab aru, et meie saladusliku kandle keeli ei näpita sõrmedega, nagu kannelt ikka mängitakse vaip pannakse häält tegema poogna abil nagu viiulit. Ka välimuselt pole nad sarnased, kes meie Hiiu kannelt kunagi näinud pole. Tehke nii, võtke umbes 35 sentimeetri pikkune raamat. Kahe puuliistu abil pikendage umbes neljandiku võrra pikemaid külgi ning pange neile põikpuu peale. Raamatu ülaosa peal on nagu väike värav. Põikpuusse kinnitatakse neli puu Virblit mille külge seotakse neli hobusejõhvist lambasoolest või metallist pillikeelt mis pilli kõlakarbi alaosas lehvikutaolised kokku jooksevad. Keeled häälestatakse omavahel tavaliselt krintidesse näiteks. Nii la re ja Soll. Viisi mängitakse vasaku käe teise, kolmanda ja neljanda sõrmega kahel kõrgemal keelel, miil ja Laal ree ja sol kõlavat pideva bordoonina kaasa paremas käes. On poogen, mille lihtsam kuju meenutab tavalist laste vibu. Ainult et vibunööri asemel on hobuse jõhvid. Neid pingutatakse kahe sõrme abil, mis vibupuu ja jõhvide vahele torgatakse. Muide ka viisi keelde lühendamiseks torgatakse vasaku käe sõrmed tagant kahe pillikeele vahelt läbi keeli lühendatakse, puudutades neid kergelt kõrvalt sõrmede, seljapoolega või küünega. Mängutehnilisi nüansse on muidugi mitmeid, kuid need pole meile praegu olulised. Niisugusel Hiiu kandlel saab mängida üheksa nooti. Karjala ja Soome jooksikud erinevad meie Hiiu kandle selle poolest, et. Neil eriline raam ülaosas puudub ja pilli kere ülaosa pikenduses on eriline piklik auk, millest saab sõrme või sõrmi tagantpoolt läbi pista. Et pillikeelt lühendada. Viisi mängitakse tavaliselt ühel keelel kaks või üks kõlavat bordoonina kaasa. Pillikeeled on omavahel kringis kvardis. Kuulake nüüd veidi Karjala jooghi kandlemängu. Nagu selgus, pole ei Hiiu kandlega joogikal tavalise näppe kandlega midagi ühist. Kuid miks on pilli nime koostisosaks siiski kannel? Vastus pilliuurija seisukohast üsna lihtne. Vanimaks ja pikka aega ainukeseks keelpilliks oli Eestis Soomes ja Karjalas viiekeelne kannel. Kui hiljem tuli kasutusele poognaga mängitav keelpill, sai selle nime koostisosaks vanema keelpillikandlenimetus. Niisiis meil rootsi kannel, karjalase soomes joogikandele. Muide isegi parmupilli on Eestis suugandleks kutsutud. Kuramaal nimetasid lätlased viiulit, mis sinna Poolast jõudis pooliukookle ehk Poola kannel. Nii paljusid pilli nimest ning loodan, et saate reklaamis välja hõigatud küsimusele kas hiiu kannel on kannel. Vastuse pilli enda päritolu pole aga kaugeltki nii selge. Jah. 20. sajandi algupoolel mängiti Hiiu kannelt ja joogikut Eestis, Lõuna-Karjalas ja Ida-Soomes. See kõlas eestirootslaste ja eestlaste, karjalaste ja soomlaste käes. Aga kuidas see pill sinna sattus ja kust sellele ei saagi veel üheselt vastata. Oletusi on tehtud mitmesuguseid, kuid mitmed asjaolud viitavad siiski lääne poole. On näiteks oletatud, et Hiiu kandle eelkäijaks võis olla keskajal Lääne ja Põhja-Euroopas levinud lüüra taoline keelpill. Selle ülaosas oli ümar ja saba aus, mille kaudu pillikeeli vasaku käe sõrmedega tagantpoolt nägiti. Poogenpillide levikuga kombineeriti selle alusel uusi poogen pille mille üheks väljundiks on ka meie Hiiu kannel. Mitmesuguseid vihjeid sarnaste pillideksisteerimisele on näiteks Briti saartelt. Selliseid võisid olla keldi, Iiri ja valsi pardide krutid ja Timpanid. Veel siis säilis krut rahva pillina 19. sajandi kesk keskpaigani. Otto Andersoni hüpoteesi kohaselt rändas Hiiu kandle eelkäija Briti saartelt Shetlandi saartele ja Norrasse sealt Rootsi kaudu Eestisse ja Soome. Vanim Hiiu kannelt meenutava poogenpilli kujutis pärineb 14.-st sajandist ja see asub Norras Trondheimi katedraalis. 11. sajandi keldid. Krutist saab ettekujutuse ühelt miniatuurilt. On teisigi materjale, kuid uurija seisukohast on õnnetus selles, et elavast traditsioonist kadusid need pillid varem, kui neid uurima hakati. Pole Pillegi pole fikseeritud ühtegi pillilugu ja nii võibki Hiiu kandle eeldatavas algkodus kasutatud pillide, Nende, mängutehnika ja muusika kohta teha vaid ettevaatlikke oletusi. Põnevat ainet Hiiu kandle kujunemise kohta pakuvad. Muide 12 10.-sse 13.-sse sajandisse kuuluvad arheoloogilised kandled vana Novgorodis dia Põhja-Poolast tantskist mis väliselt üllatavalt sarnanevad 19. sajandi Karjala jooghi kanneldega. Võime olla õnnelikud, et 1903. aastal leidis Otto Anderson eestirootsit Al Harpa mängijaid Vormsi saarel ja fikseeris 30 pillilugu. 1916. aastal hiljem avastas Armas Otto Väisäneni viimased Johvika mängijad Karjalas ja märkis üles 44 nende pillilugu. Mart kaasen Taebla vallast, Kirimäekülast mängis aga oma kandlel labajala, Unt sooda, aga alles 1936. aastal. Kuulame seda unikaalset plaadistust, sest 1870. aastal sündinud arudenu mardi kaudu ulatus pea meie päevini keskaegne pillimängutraditsioon. Martkaaslane pill on nüüd meie muusikamuuseumis äsja kuuldud loost saanud, aga praeguste Eesti Hiiu kandlemängijate raudvara. 1900 seitsmekümnendatel aastatel elustati mitmekümne vaikimis aasta tagant Hiiu kannel leegahjus ansamblis, kus seda hakkas mängima Toivo Luhats. Pilli tegi talle aga kopeerides ühte Vormsi pilli. Isa Elmar Luhats. Toivo Luhats noodistas tollal Mart Kaasani hunt soodaga loo ja hakkas seda esimesena mängima. Nii see lugu ühelt pillimehelt teise juurde rändama läkski. Kuulake, kuidas mängib seda Toivo tubli parmupilli, mängin talle kaasaminaise. Eestlaste seas oli Hiiu kannel vanasti levinud suhteliselt kitsal alal põhiliselt Kirbla ja Lääne-Nigula kihelkonnas, samuti Hiiumaal Reigi ja Pühalepa kandis. See tähendab seal, kus kunagi olid elanud eestirootslased Pühalepast selle sajandi algul liikunud pillimees Georg Pruus oli näiteks üks viimase Kiiu rootslasi. Lääne-Nigulas oli veel 30. aastail tuntud kandle Aadu ehk Kaadu Volderg, kes elas hunt külas. Üheks viimaseks elava traditsiooni jätkajaks oli aga hoopis Tallinna lähedalt Muugalt pärit pilli Peedu ehk Peeter piilberg, kes suri 1948. aastal. Tallinna ümbrus pole siiski Hiiu kandle traditsiooniline levikuala. Ehkki Tallinnas endas on Hiiu kannelt mängitud. Seal tegid seda hiidlased ja Vormsilased. Peeter piilberg tutvus Hiiu kandlega muusikamuuseumi ringreisidel ja kui ta sai oma teise naise juuli Borni kodust turvalepa külast, mis asub Lääne-Nigula kihelkonnas vana kandle, mis oli Parsil seistes tahmunud ja tahmunud õppis ta sellega mängima. Nõnda jõudiski mitmekülgse pillimehe Hiiu kandlelugu 1936. aastal. Heliplaadile. Kõlab Jõelähtme kandi pruudi kutsumise lugu. Hiiu kannelt on aastaid järjekindlalt õpetanud ansamblis piibark, Toivo Luhats on seda tehtud mujalgi, näiteks Tallinna Westholmi gümnaasiumi rahvamuusika ansamblist Kirilind mida juhendab Heldur vaadel. Hiiu kannelt, mängib nüüd Westholmi gümnaasiumi õpilane Kaido kaas. Hiiu kandle ja eesti lugude kaudu oleme siis lõpuks jõudnud eestirootslase tal Harpani, mis oligi eesti pillimeestele eeskujuks. Talle Harpat ehk jõhv harfi ei mänginud vanasti kõik eestirootslased, vaid ainult ühe piirkonna pillimehed. Seda piirkonda ühendasid omavahel mitmed ühtsed jooned vaimses ainelises skulptuuris. Siia kuulusid eeskätt Vormsi saare, Noarootsi ja Hiiumaa, rootslased Ruhnust. Pakri saartelt teateid tal Harpast pole. Eriti populaarne oli tal harta Vormsis kus pärimuste kohaselt 19. sajandi algupoolel püüdsid kõik mehed kas või vähegi Talharpat mängida. Naljatledes räägiti, et Vormsi lane elab õnnelikult üle talve, kui tal on tünn kalatünn õlut ning tal Harpa. Surmahoobi andis Talharpale 1800 seitsmekümnendail aastail vorpsis levinud Vagatsev, kuid sõjakas usuliikumine. 19. sajandi lõpuveerandil juhtus Hullo külas sama lugu, mis seitsmeteistkümnendal sajandil Moskvas. Pillid korjati küla pealt kokku ja põletati kui saatana töövahendid, millega ta usklikud inimesed kiusatusse viib. Mõni mees jättis aga oma pilli alles või tegi hiljem uue, nii et 1903. aastal ja ka hiljem on uurijatel õnnestunud tal harta mängu kuulda ja fikseerida. Paar Talharpa mängijat leidus isegi peale viimast sõda Rootsi põgenenud Vormsi laste hulgas. Vormsi Talharpa elluäratajaks ja aktiivseks popularisaator iks osutas aga 1970.-te aastate algul riigi rootslane Björn Bergelt, kes varem mängis sümfooniaorkestris metsasarve trompeti taga sassi pundis. Ta on mitmekülgne rahvapillimees, teeb ise mitmesuguseid pille ning õpetab neid. Mitmel korral on ta ka Eestiski esinemas käinud. Helilindile on ta mänginud kogu teadaoleva Vormsi, rootslaste tal harta repertuaari. Tema esituses kuulame mõnda tüüpilist Vormsi lugu. Uurijate arvates on need väga arhailised. Kõigepealt kõlab Vormsi pulma viis pruul Aiken ehk pruudi lugu, millega pruut sisse toodi. Järgmine on Vormsi pillimehe, Hans Rõnkvisti pillilugu. Väga levinud olid Vormsi samal ajal lühikesed neljarealised humoorika sisuga tantsulaulukesed, mida lauldi tihtilugu pilliloole kaasa. Kuuleme üht sellist lugu ja laulab Ingrit Mikkelin Rootsis sündinud eestirootslasest rahvamuusika uurija. Tähendab. Neljas lugu on nõndanimetatud Tribidandsin, mis meenutab meie voor tantse. Seal oli üks vanimaid Vormsi pulmatantse. Järgnevalt kuulete seda koos tantsijatega Stern, Björn Bergelt mängib seda Hiiu kandlel ja Stockholmi folklooriansambel on langev, tantsib. Nagu võisite veenduda, meenutavad Vormsi vanad tantsuviisid meie labajalavalssi, mis aga Rootsis endas üsna võõrad. Lääne-Eestist lähme nüüd karjalasse ja Soome ning kuulame, millist youghi kandele muusikat seal mängiti. Nagu ma juba varem ütlesin, oli sealne pill mõnevõrra teistsugune keeli ka vähem nelja asemel kaks-kolm. Ja ohviko elustamine algas Soomes samuti 1900 seitsmekümnendail aastail. Üheksale aktiivsemaks propageeriaks on mitmekülgne pillimees ja meister Rauno Nieminen, kes avaldas 1984. aastal ka joogiko ning Hiiu kandleõpiku. Selles on nii Soome-Karjala kui ka Eesti ja eestirootsi materjale. Teadvusele päästis Karjala joogiko mängutehnika ja paljud pillilood Armas Otto Väisäneni 1916. aasta kogumismatkal. Viimane ehtne pillimees leidus seal aga 1944. aastal. Olgu muide öeldud, et Hiiu kandle ja, ja ohviko tõrjus välja viiul, mis vahepeal isegi mõjutas Hiiu kandlekuju muutes selle viiulile sarnaseks. Laadoga järvest põhja poole jääva Karjala põhiline tantsurepertuaar oli sajandivahetusel üsna venepärane. Venepärased tantsulood kõlasid nii kandlel kui Ohical. Järgnevalt kaks lugu ja maanitus Imbi lahti kihelkonnast. Shrek on muide sama tantsuviis, mis meie Kodaverest päritsiisik. Mõlema aluseks on aga vene põõsakijate põld. Imbi lahti, parimaks Johviko mängijaks oli 1916. aastal Fjodor Brazzyu, kellelt armastata väisan, entalletas 22 lugu. Pillimees ise oli tollal imestunud, et keegi tunneb veel huvi tema naeruväärse pilli vastu. Töölbion Bergelt mängib nüüd ühe peod atratsu, pilliloo. Soome instrumentaalansambel Primo mängis Fjodor Bradžu tantsuloo tripatska. See on siis vene tripatšokk heliplaadile koosseisus joogiko, lamba sooltes, keeltega kannel, parmupill ja viiul. Kuulame seda lugu. 1979. aastal Stern Bergelt koostas ning andis omal kulul välja põneva heliplaadi Taagel Harpa OK viidelt leid mille teksti osas andis põhjaliku ülevaate Hiiu kandle ja mõne teise pilli ajaloost. Muusikalise osa valis aga välja nii, et oleks esitatud Hiiu kandlepärane muusika Shetlandi saartest üle Norra, Rootsi, Eesti kuni karjalani. Rootsis elav inglane Fret lein laulis talle sätlandi murdes keskaegse ballaadi kuninga Sorfiosest. Kuulake veidi anglosaksi ja norra keele sugemeid sisaldavat laulu. Eespool juba kuuldud Ingrid Mikkelin laulis sellele samale heliplaadile Vormsi tantsulaule. Kuna juhtusin tollal, see tähendab 1979. aastal Rootsis Balti Instituudi teaduskonverentsil olema ning tutvusin seal Stepien Bergelt iga siis palus ta mind laulda plaadile kaks eesti regilaulu. Mõni nüüdisaegne poliitiline platsipuhastaja on kõiki tollal veksa ühingu kaudu välismaal käinud ja balti instit tuuti ennastki KGB käsilasteks tembeldanud. Kuid mina jõudsin siis pidada teadusliku ettekande kandlast, esineda loengutega väliseesti rahvatantsijate tantsulaagris, õpetada seal laulumänge ning koolitada Kassari ansambli kanneldajaid. Aitasin valmistada ette järgneva esto folkloorikava, see siin esmakordselt oma elus sinimustvalge heiskamise juures. Esinesin Kassari tantsijatega Skansenis ja sai teha palju muudki. Poolsalaja. Kuna ma NSV Liidu saatkonnast ametlikku luba ei saanud, laulsin ma tollal ka heliplaadile. Nüüd siis 14 aastat hiljem, tunnistan ühe oma salaavalikult ülesse ja lasen rootsi heliplaadilt enda poolt sisse lauldud laulu. See on üks Kuusalu regilaul petis peiu. Autentsuse pooldajana poleks ma Eestis küll regilaulu-pilli saatel laulnud, kuid selline oli plaadi koostaja soov ja valik. Minu eriarvamuse selle kohta avaldas ta muide plaadi tekstiraamatus. Pojale. Nagu ikka, jätan mõne magusama loo saadet lõpetama. Soome ansambel Primo esitab niinimetatud väinamise pluusi. Selles oma loomingulises palas kõlavat kokku viiekeelne kannel, joogiko, bass, suupill ja viiul. Omajagu ekstravagantne seltskond hiiu kandle, nagu ka bluusivorm ise, aga eks ajad muutuvad.