Mürsud lendasid üle kaeviku, mis oli pealt kaetud peenikeste palkidega. Lõhkesid kõrvulukustav müra ja vilinaga metsa serval. Palkide vahelt 100. varbarale kaela, mulda ja tolmu. Metsas tulistasid vastu meie patareid. Varvara oli sõjaga tuttav esimesest päevast. Ja sest ajast peale tundis ta kõikjal ette Tootsi isiklikult riivasid mitte ainult miljonite inimeste kannatused keskisti kaasa sündmuste katastroofide neelu, mida oli sünnitanud sõda, vaid ka kannatused, mis said osaks esemetele, taimedele ja loomadele, kes inimest ümbritsevad, kes elavad ja kannatavad, võitlevad ja võidavad või hukkuvad koos inimestega. Varvara ainsaks oskuseks oli fotografeerimine. Pedagoogiline instituut, kus ta õppis, oli jäänud lõpetamata. Väiksed iraažiline ajaleht, mis Varvara ülesvõtted ära tõi, lakkas sõja esimestel päevadel eksisteerimast. Arva ära, läks siis tegevarmee sõduritele määratud spetsiaalse illustreeritud väljaande toimetusse ja ütles, et tahab sõita rindele. Tuli välja, et teda tunti ülesvõtete järgi, mida tal oli õnnestunud avaldada suuremates lehtedes. Mõrvarale kirjutati välja dokumendid ja juba samal päeval logises ta toimetuse veoautos mööda maanteed Smolenski poole. Kõik see tuli talle praegu meelde kui väga kauge ja hirmus tavaline algusteele mis aja jooksul muutus aina ohtlikumaks. Et Varvara oli saanud kahel korral haavata esimest korda palakal Omski maanteel ja teist korda teel kat lubani. Sellel polnud suurt tähtsust. Elu jäi alles, ainult muutus teistsuguseks. Teiseks oli muutunud ka Varvara ise mis alles eile oli paistnud. Uskumatuna. Oli täna lihtne ja endastmõistetav. Magada maas, käia ringi sõduripükstesse säärikutes, mitte peljata lennurünnakut ega kahurituld. Aegamisi harjusid Varvara silmad kaevikus valitseva pool pimedusega. Tegelikult polnudki see päris kaevik, vaid pigem kitsuke blindaaž, mida katsid palgid ja õhuke mullakord. Blind asi istusid kaks Telefonisti ja mustaverd, major, kes arvatavasti oli siin tulistamise eest varju otsinud. Leitnant Cucuretchnei oli majori Telefonistri jalgadest üle roninud ja seadnud end sisse blindaaži nurka. Ta toetus seljaga vastu klindaaži õhukest seina ja oli tõmmanud pea kõrgete kõhetute õlgade vahele. Kallike, kas kuuled mind kannike? Karjus torusse seersandi pagunitega telefonist, kes ei pööranud pilku oma seltsimehelt valge kulmuliselt noorukeselt sõdurilt, kes iga kord, kui mürsk üleblindaaži lendas, pea hästi madalale, laskis. Mis kurrat vaikib, kannike? Ahhaa lõpuks Laneti müristab. Aga kas sa arvad, et neile nüristab? Kuuled sa mind? Kannike? Seersant oli mõnda aega vait, vaatas siis sõdurile otsa ja andis talle toru üle. Sõdurvatas seersanti ühte hirmu ja vaimustusega. Tom muutus äkki väga tõsiseks, tõmbas otsaesise kortsu ja hakkas pilotkad pähe sättima. Mis hakkas, tšenkond jõllitad mulle otsa, käratas ta sõdurile. Esimest korda näed või? Pea siin silm peal. Ma olen varsti tagasi. Ta viskas juhtme rulli õlale ja Varvara poole pöördudes sõnas. Secassotšenko on meil uus, pole veel harjunud meie muusikaga. Võis arvata, et oli päris raske välja ronida blindaažist kuigi see just suuremat varju ei pakkunud. Seersant lükkas edasi silmapilku, millal ta lõppude lõpuks tuleb ikkagi välja ronida maisipõllule, kus ebakindlate ajavahemike järel lõhkesid mürsud. Ja kui midagi peaks juhtuma, ütles ta siis juba sina, kassotšenko, on sul meeles, mis ma rääkisin? On maigutes sõdur, kahvatuid huuli. Sersontronism Lindaažist välja. Vilinal lendas mürsk, leplindaazi mustaverd, major tõmbas Varvara sõnatult blindaaži vahelae alla ja vaatas talle sealjuures kuidagi veidralt otsa. Uus mürsk langes üsna lähedale. Plahvatusemürin ei jõudnud veel blindaashini, kui Varvara kuulis kahinat oma pea kohal tahtmatult liida käed näo ette ja tõmbas pea õlgade vahele. Kõik oli vaikne ja selles vaikuses oli kuulda tasast kuudrutamist. Varvara silmad ikka veel kinni jäigi imestunult kuulatama. Sellest tasasest Gudrutamisest hakkas kuidagi kerge ja meel läks rõõmsaks. Arvaravast silmad ja nägi päris lähedal valge kulmulise sõduri nägu, mida valgustas lapselik naeratus. Telefonitoru ikka veel kõrva juures vahtisite üles palkide alla ja sõnas pikkamisi oma suuri poisi huuli liigutades. Tagasi tulid ringi, hulkuja leidsid ikka tee kätte. Varvara jälgis sõduri silmi ja nägi kõrgel kaevikuseinal üsna lae all päikest urgu, kus seisis plekist madal konservitoos ja suutäiskontsentraat putru. Valge roosakate tiivasulgedega, tuvi, jäiplektoosiste vet. Kui ta oli janu täis joonud saputastamatiibu ja hakkas Gudrutama, vahtides inimeste poole oma ümmarguse nööbina hiilgava silmaga. Ja kõik inimesed vaatasid tuvi poole Tšenko pööranud talt oma vaimustatud pilku Varvara siinses kord tuvi kord, kus Juštšenkot ja talle sai selgeks salajane side mis sidus valget rahulindu, kes oli leidnud varju ja kaitset poolpimedas pindaažis ja noort poissi, kellele Seplyndaaž oli praegu koduks ja võimalik, et viimseks maiseks varjupaigaks. Ta nägi kostšenkon näost rõõmsatest silmadest et see tuli seal plekist veenov ääres, vabastab poisi noorsõduritele nii paratamatust, lakkamatust, mõtlemisest, hädaohule ja surmale. Varvara aimaskusi tšenko mõtteid nagu loeks ta neid tema poisikese näolt ja kordas neid ise endale, silmad kinni ja kõrvad kuulamas, mürskude vilinat, pea kohal. Senikaua kui see tuvi on siin, ei juhtu minuga midagi. Ei saa ometi mürsud, tapani, ilusat valget lindu. Kuigi Varvara püüdis end veenda, et mõtleb kassotšenkost, kordab mõtteid ja sõnu, mida ta sõduri näest välja luges mõtles ta iseendast ja kas jutšenkust koos nagu ühest isikust. Kellegi käsi puutus ta põlve. Varvara kuulis kõlatud häält küsivat. Mõrvar avas silmad ja nägi enda kõrvalt tõmmud profiili. Selle all valget nagu kriidiga tõmmatud krae triipu kumerad õlga ja majori paguneid valgevasest väli juristimärgiga. Kus ma olen seda nägu näinud sööstis Varvara peast läbi pingas ja millegipärast rahutukstegev mõte. Muidugi olen ma seda näinud. Aga kus ja millal? Major pöördus näoga Varvara poole. Tugevat kõvasti kokku surutud, huuled, pingul nahk, põsesarna veel suurevõitu nina sirged jooned ja tumedate peaaegu mustade silmade tähelepanelik pilk. Kõik see oli tuttav. See tekitas südameis seesuguse põrgu. Varvara tahtmatult majorist eemale, tõmbus liigutades abitult käsi, nagu tahaks tõmmata piiri enda ja tema vahele. Ning lausus siis pärast pikki raskeid vaikusehetki. Tundsin ära. Raske värin pani kaeviku vappuma. Palkide vahelt varises mulda. Kisendas käsutšenko rõõmsalt torusse. Varvara ei kuulnud ei plahvatust ega kas Juštšenko häält. Ja kui ta oleks kuulnud oleks talle nüüd juba ükspuha olnud kass kukub mürsk blindaaži. Või lendab mööda maisipõllule. Parem juba siiasamasse, et teha lõpp tema olemasolule, mis ootamatult täitus taas ammuse. Veel vaibumata valuga, valuga, mis juba aastaid oli Varvara elu mürgitanud. Kui tollel augusti ööl aastal 1937 oleks varvarak näritsile öeldud, et ta on nii ja niisugustes tingimustes ning kohas kohtub tollal veel kapteni, nüüd juba major serviniga. Meeles oli varvaralise perekonnanimi inimesega, keda ta üksainuke kord elus oli näinud. Poleks Varvara uskunud, nagu ta veel nüüdki päriselt ei uskunud, et see kohtumine on reaalne. Uskumatu paistesse kõik. Ei arvanud, et näen teid kodumaa kaitsjate reas ütles major, servin. Kodumaa onlai vastas Varvara ja imestas, et ei tunne endas seda vaenulikkust, millega ta varem oli mõelnud. Sellele inimesele jätkub ruumi nii teile kui mulle. Ma ei mõelnud seda, kostis major ilmet oleks Võrvarale otsa vaadanud. Ma tulin ju ka teist korda. Tuli sosistas Varvara majori ootamatust ülestunnistusest külmaks muutudes nagu oleks sellel ammusel teistkordsel käigul praegu veel mingit tähtsust. Milleks. Paistis, et majori jõelnud Waydenud hingas välja need sõnad. See on vana asi hakkas ta uuesti rääkima, tõstes pea ja kuulates järjekordse mürsu vilinat. Vana asi. Aga order oli teie kohta juba valmis kirjutatud. Uus mürsu lõhkemine pani kaeviku vappuma mulda langes Varvara krae vahelt sisse. Ta tundis, kuidas higi ojadena mööda abaluud alla voolas ja mõtles. Ükstapuha. Äkki raskelt nagu liivakott potsatas kaevikusse seersant. Ta lõhnas mulla ja püssirohu järele. Tema nägu, mis oli määrdunud, pigimustaks, paistis kõhnunud silmad põlesid kuivalt, nagu kaksit. Elus väikeste kähedalt. Mina ka helgusitšenko, sul vett on? Sõdur haaras kateloki veega ja ulatas seersandile. Do laskus ühele põlvele ja kallas endale mõnuga suhu sogas soojaks läinud vett. Tuvi ülal arvus hakkas Gudrutama. Aga sina oled kohal. Praegu mujal pääsemist polegi kui meie kaevikus. Ta andis kate olekuga šenkole tagasi, pühkis peoga suu kuivaks ja sirutas käetuvi poole. Lind lendas usaldavalt seersandi peole. Kossinda armsakest ütles seersant vaikselt ja kurvalt, nagu mõtleks ta hoopis millestki muust. Sama kullake. Ta silitas tuvi oma määrdunud kriimudega kaetud käega ning naeratas liigutatult kurvalt. Vaadates temale naeratas ka Varvara liigutatulte kurvalt. Ning tema mõtted nagu seersandi mõttedki olid kaugelt tulist klindaažist ja sealse eesistuja-ist. Kui Sasha ära viidi ja oks tema järel kinni paugatas jäi Varvara üksi voodi kohale, kus magas kaalia, kes polnudki ärganud. Sellele, mis oli juhtunud ei osanud Varvara nime anda. See polnud tunud ootamata. Häda oli olnud ette aimata. Aga kuni õnnetus pole veel koputanud, uksele ei mõtle sa sellele eriti mitte siis, kui elad õnnest kinniste silmadega. Usud, et kogu maailm on sama õnnelik kui sina. Saša töötas insenerina suures ehitusorganisatsioonis. Nad olid mõlemad ühte kasvu. Ainult et Sasha oli õlgadest laiem. Kas silmad olid neid ühesugused hallikassinised? Kui nad kahekesi mööda tänavat läksid, jäid inimesed neile tahtmatult järele vaatama. Nad olid ilus paar. Neil olid nii õnnelikud ja heasoovlikult näod. Saša oskas hästi tööd teha, naerda, puhata. Kõike, mida ta tegi, tegi ta hästi. Tema õpetas varvarad fotografeerima. Pühapäeviti istusid nad linnalähedasse rongi ja sõitsid kuhugi maale. Ja talvel käisid nad suusatamas ning kogu aja tegid nad pilte. Kord lumiste kaskede taustal, kord jõepeeglil, kord keset seene perekondi. Olenevalt aastaajast. Õhtul pimendati väike sahver nende kahetoalises korteris ja nad hakkasid ilmutama ülesvõtteid. Kes oleks võinud arvata, et nende kiindumus fotograafiasse pöördub nende eneste vastu? Teil olid erinevad perekonnanimed mehega kuulis Varvara major servini häält ja vastaskuulekalt, nagu oleks ta kohustatud vastama. Erinevad mäletan, tal oli kaks nime. See viis mõttele aadlipäritolust. Kas siis jutt oli aadlipäritolust? Imestas Varvara. Tema isa oli hoopis kojamees, mitte aadlik. Seda oleks ju võinud kergesti kindlaks teha. Majoristus, lõug põlvedel ja vastas midagi ebamäärast, mida Varvara ei kuulnud. Nad istusid kõrvuti, nende õlad puutusid peaaegu kokku ja seljad toetasid vastublindaažimult seina. Minevik paistis nii kauge ja uskumatu, et tahtmatult kerkis küsimus. Kuidas võis juhtuda see, mis oli juhtunud? Kui nad mõlemad oleksid teadnud Võrvarakenierits ei, major Serbin, millest kumbki sel hetkel mõtled oleks nende nukker imestus veelgi suurem olnud. Muidugi nad teadsid, et mõtlevad praegu ühest ja samast aga et seesama pilk isesuguses valguses nende mälestustesse tõusis. Seda nad ei võinudki teada. Teie juurde tuldi Varvara Andrejevna Varvara lülid kõik kohe selge sest kuigi ta uskussažasse ja teadis, et Sasha ei saa olla segatud asjadesse, mis on sihitud kodumaa vastu tundis ta ebamääraselt, et pole just tingimata tarviski olla segatud ja kartis, et öine õnnetus, mis nii tihti treppe mööda käis ka nende ukse taga seisma võib jääda. Saša hakkas kohe riidesse panema. Ta ei vaadanud kapten servini poolegi. Tema küsimusele, kus on teie laboratoorium? Näitas sõrmega sahtli suunas eakas kingapaelu kinni siduma. Kaua see kestis, seda Varvara ei mäletanud. Paigalt liikumata, nagu oleks võõraste ootamatu tulek ta kiviks muutnud jälgis Varvara kuivade põlevate silmadega kõike, mida tegid kapten, särbin ja too teine erariietes mees. Saša võttis kapist oma parima kaelasideme ja sidus selle hoolikalt peeglis ette. Ta oli hämmastavalt ilus noil hetkel, kui ta läks kalja voodikese juurde ja võttis oma suure tugeva käega peentest voodi varbadest kinni. Nii nad seisid, teine teisel pool valget raud voodit, kus magas rahulikku und. Nende väike tütar. Elus on nähtud palju ilusaid inimesi, mõtles major, servin tol hetkel. Aga harva kohtab nii julget, rahulikku ja mehist nägu nagu selle naise mehel naise, kes praegu mu kõrval istub. Major Serbin vaatas varvarat naise suurel ja heasüdamlikult näol polnud erutuse jälgegi. Talle tundus niipalju, kui ta meenutada suutis. Et naise nägu sarnaneb kangesti tollele julgele mehe näole mida ta pärast toda mälestamisväärset augustiööd veel mitu korda oli näinud. Aga juba hoopis teistsugustes tingimustes. See oli pigem mingi sisemine sarnasus kahe iseloomult väga lähedase, tugevate ja ustavate inimeste sarnasus, keda armastus oli veelgi lähedasemaks ja ühetaolisemaks teinud. Äkki mõistis servin et mitte see naine ei peaks istuma Singlindaažis. Vait tema mees. Et siin ta oleks omal kohal, kuid komandör või poliittöötaja. Et teda armastaksid kõik tema rahuliku mehisuse ja Garmin nõudliku headuse pärast. Kõik sõdurid ja ohvitserid ja tema major Serbin sõdiksid arvatavasti rõõmuga tema juhtimisel. Seal loomulik mõte üllatas majorit sedavõrd, et ta kogunik helistas hambaid. Varvara tunnisin jahmununa tolle vältimatu sees mis juba ammu olid tegelikkuses sündinud. Ja nüüd veel kord pidi sündima tema mõttekujutuses. Teil tuleb meiega kaasa tulla. Börs saksa poole, kapten Serbin. Ta sai vaadanud kaptenit vaid sirutas käed üle kalja voodikese Varvara poole. Kelle süda oli jääkülm lahkumise hirmuvalust sirutas oma käed vastu mehe suurtele ustavatele kätele, mis nagu palusid temalt toetust. Ta läks ümber tütrekese voodimehe juurde ja suudles teda silmadele. Väga võimalik, et oleks nutma pursanud. Aga erariietes mees ütles rahulolematul häälel. Mis te nüüd ometi kodanik ütles nii nagu oleks temast Sasha pidanud minema nurgapealsesse kioski suitsu tooma. Saša embas kiiruga naise õlgu. Auto, mis seisis all tänaval andis uuesti signaali. Mis see siis oli? Tollal? Küsis Varvara ennemini endalt kui majorilt. Ja imestas, kuuldes teda vastamas. Ma ei tea. Keegi ei tea. Varbarale tundus, et ta polnud valjusti midagi öelnud. Kuidas võis siis major tulla selle kõige tähtsama küsimuse peale, mis talle varvaarale kaua aastaid polnud rahu andnud. Võib-olla oli major seda küsimust oodanud. Võib-olla oli see teda kummitanud mitte ainuüksi tema Varvara, vaid kõikide suur küsimus, millele tuleb kunagi vastust anda. Bar varvatesserbynit. Klindaaži hallis hämaruses paistis mehe kivinenud ja liikumatu nägu varbarale elutuna. Sermin vaatas otse enda ette. Tema pilk oli tühi ja surnud. Mussi on liiga ränk, mõtles servin endamisi. Liiga ränk. Selle naise ja tema mehe ees. Mis siis õieti sündis? Kuidas langes see süü minu südametunnistusele? Ma ju ei tahtnud talitada ebaõigesti. Ma olin veendunud, et võitluses seadus nõuab minult neid tegusid, mida ma tegin. Ma pidin olema karistatavaks mõõgaks revolutsiooni vaenlastele. Kuidas siis juhtus, et päris vaenlastest läks karistus mööda ja langes sõprade kaela? Ta ei tea see naine, et me õppisime tema mehega ühes instituudis ainult et tema mees oli kaks kursust ees. Ta võib-olla ei mäletagi mind kuigi väga võimalik, et ta ise kirjutas alla minu komsomoli ise loomustusele, kui mind sinna tööle suunati, kus me hiljem kohtusime. Arvatavasti ta tundis mu ära. Tulin talle hiljem meelde. Aga ei olnud temal ega minul sellest kirgi. Instituudis oli ta meile noorematele eeskujuks. Ta on ka tänaseni jäänud mul eeskujuks, kuni lõpuni ei vääratanud. Ja see, mis ta mulle ütles, kelleks mina olen saanud tuli tema kõigutamatust ustavusest üritusele, mida mina oma arvates kaitsesin. Tegelikult küll kaitses tema seda minu ees kuni viimase hetkeni oma aususe ja puhtusega. Mis me siin siis enam istume, kostis äkki leitnant, korrektne enesekindel hääl pindaaži nurgast. Tulistamine on juba ammu lõppenud. Vaikus kattis taeva ja maatuvi oma urus, Gudrutas tasakesi. Seersant kritsai nüüdistorusse. Tõugeldes ja kõikide jalgadele astudes ronis leitnant Cucureghney väljapääsu poole. Oma kondise käe toetas ta vastu Varvara õlga. Järsu liigutusega vabastas Varvara ennast tollest, kui puhtast sirutas kangeks jäänud jalgu ja tõusis püsti. Kui ta oli juba päris väljapääsu juures, vaatas ta tagasi ja ütles major servinile. Hüvasti. Majori tõstnud peadega vastanud. Läks mõni aeg, enne kui ta ajas enese sirgu ronis blindaažist välja ja astus täies pikkuses puruks lastud maisivarte vahelt metsa poole.