Minu lapsepõlve lemmikraamat. Ega vist nii toredas kohas, pole küll varemalt seda lapsepõlve lemmikraamatu saadet lindistanud. Istume keraamik Helle Videviku ja tema poja Karliga nende suvekodus rõdu peal ja siit avaneb nii võrratu vaade Käsmu lahele, meri on õhtuses natuke tuhmuvad sinas ja päike on loojumas ja kas üldse siin Käsmus oma suvekodus olles tuleb ka vahest lapsepõlv meelde, ma tean küll jälle videvik, et teie lapsepõlv siin Käsmus ei olnud lausa, aga noh, äkki mingisugune puu või põõsas või mingi rohukõrs tuletab nagu teise kandi pealt seda lapsepõlve meelde ja siis on ta lapsepõlve lemmikraamatut või luga seoses. Minu lapsepõlv möödus Käsmus umbes paarkümmend kilomeetrit eemal. Lasnakülas varanel päris varajased aastad olid metsakülas ja siis pärast elasime Lasnakülas, seal olid ümberringi suured metsad ja metsakohin ja puud ja põõsad ja ja, ja see kuidagi loomade tunnetus oli suurem, kui ütleme praegu siin Käsmus isalinnul metsnik. Ja ma olin maast madalast harjunud sellise koduse talu tööjapõlluga ja lapsepõlves töö ja tegemistega ja mind varasest lapsepõlvest, minul on jäänud meelde meie üks rahvalaulude kogumik, ma mäletan väga hästi selle raamatuillustratsioone ja ma mäletan ka osa neid luuletusi seal nagu, nagu avaluuletuses oli selles raamatus ema viis hälli heinamaale ja ma mäletan, et seal oli väga suure ilus, terve lehekülje suurune illustratsioon kusse kiike nagu hõljus puu külge kinnitatult ja ema siis niitis heina ja kõik see niuke rohuväli ja kägu. Kägu oli selle puu otsa joonistatud, siis olid seal sellised luuletused, kits läks kiireldes mäel, hunt läks hoogeldes järele ja mul oli sihuke hirmutunne, isegi see kits on juba mäe otsese vaatamine tagasi don võrdlemisi ligidal ja läheb nii otsustaval sammul ja ja kogu aeg ma mõtlesin, et kas, kas see kits ikka pääseb, eluga? Ei pääse. Ja no siis olid selles raamatus veel väike luuletuse, hiir hüppas, kass kargas, vana karu lõi trummi ja ja terve see seltskond oli joonistatud ja kuidas valge hobune läks aknast mööda ja, ja siis karu oli püsti ja tal oli need trummid ja kellelgi oli lõõtspill käes ja ja siis viirutas tõesti tooli otsas. Meie kiisul kriimud silmad. Ta oli ka selles kogumikus jaa, jaa. Ja siis ma mäletan ühte pikka luuletusest maameestest peremees pistis piimale juba Talumees Trumpist Saarele juba sulane supp, siis soola-leiba vabadik vehkis vete leiba ja siis oli sinna joonistatud üks niisugune Tourskel paks mees, kes tõesti ühes käes hoidis suurt kruusi ja teises oli suur leivatüki, seal siis teises ääres oli kõht, kõht, meest, kel polnud peaaegu mitte kruusike vett vist oli. Ja, ja see raamat on jah, läbi paljude aastate mulle jäänud moodi meelde, teie olite juba suur inimene, kui te siia Käsmu oma vanematega kolisite. Me tulime siia 78. aastal 1978. aastal ja ma olin siis juba, kus siis lõpetanud ja töötanud palju aastaid tulime siia elama siis, kui minu isa jäi lõplikult pensionile. Kui vana sina Karl oled? Mina olen kahegist ta. Nii et sina oled juba sünnist saadik siin. Käsmu küla poiss olnud suviti vähemalt esimese aasta. Ta ikka suvel oli Läsnal, aga ülejäänud aastad on jah. Kas sul siin suvel oma rattasõitude ja poistega jooksmist ja onnide ehitamist ja ujumas käimiste ja metsas käimiste ja teadmistegemiste kõrval veel jääb ka oma lemmikraamatu jaoks aega? Jääb küll vahel saab ikka vahelisele, loeti enne mulle ühe raamatu, nimetasid, et see sulle ikka kangesti meeldinud ja saad seda päris mitu korda lugenud. Doktor tuuliti, seal kirjutatakse nii hästi overit, acter õppis loomade keele ära ja siis kõikumistega loomade keskel juhtes, kuidas ta käis Aafrikas. Ravilase Aafrika džunglites sõitis merele delfiinidega laeva frakis ringi, ühele saarele doktoril väga suur aed. Tal oli oma era loomaaed ja seal elasid kõik loomad lahtiselt, mitte puurides. Kõigil oma maja Nad võisid need majad seest lukku panna. Kui tahtsid, et inimesed neid ei häiriks ja siis tal oli väga suur aed, kus oli hekidesse pügatud igasugused pildid ja loomade kujutised. Siis kasvatas ta liblikaid, võttis endale õpipoisiks poisi. See õppis ka lõpuks loomade keele ära. Saarlastel loomi, söötaja, arstide, neid. Tohterdas iseseisvalt ka neid loomi. Ja dokteril olid oma lemmiku koer, Chipia partatab ja. Kultuur. Ja siis üks siga kaapkaav ja siis veel palju-palju teisi loomi. Meil siin ka üks loomake ütleb sõna sekka õue pealt. Rex, no nüüd sa oled nii mõndagi sellest raamatust kirjeldanud, aga ütle, miks see kõik sulle nii südamesse läks? Huvitavalt kirjutatud. See doktor on ka väga huvitav. Luiged paksuke ja heatahtlik. Ja raamatust üldse ei pahanda. Itsitab kõige peale, mis teiega juhtub, vile käega? Kuidas ta haigi hobusega vestles, kuidas ta talle prillid andis ja kuidas pärast kõik maakonna hobused tulid tulid juurde ravile ja, ja mäletad, seal oli veel midagi hobustega karjamaale tulid lõpuks rajas ta, rajas hobuste jaoks. Pansionaadi, või midagi siukest, kuidas vanad hobused, kõik, kui nad pensionile lähevad, tegi sinna köik naeri, mingi põllu tegi sinna ja siis laskis paaril poisil seal kasvatada, neil lasi kraavid ja kõik ümber teha aia, et neid hobusid lisaks segada. Aga seerima õnnestus, ta läks sinna nende talumeeste käest seda maad nõudma, nagu et need tahtsid teada, kas ta sinna ometi liimivabrikute mõtle ehitada. Ja siis olid väga hirmul. Aga kui ta ütles, et ta tahab sinna hobuste pansionaadi ehitada, siis nad mõtlesid, et ta natuke ohoh. Sa ütlesid ennist, et sul on siin Käsmus vanaema vanaisa pool aias, üks onni, need mituks seal vahest niimoodi onnis istudes on ka mõnus selle raamatu peale mõelda. On küll eriti kui sa näed seda Rexi veel seal puu all, ta tuletab nagu seda chipi õel on chipi moodi ka natuke ja tsiki suurem vabadus oli, tal oli üks väga hea, sellepärast talini tark ükskord seal mere peal üks mees kadus ära ja siis ta otsis lõhna järgi selle ülesse, oi kuskil ühel tühjal saarel nuusktubaka järgi leidis ylesse Est-august ja siis ta sai kullast kaelavõru, mille peale oli kirjutatud maailma kõige Darium koer, chip. Doktor sai siis selle mehe leidmise eest veel kella, aga ema ei ole. Olles seda raamatut lugenud, eks ole, ei, minul ei olnud, aga mulle meeldib seda väga lugeda, siis veel, kui Karl ei osanud lugeda, siis ma loen selle raamatutele ühe korra ette lugenud, nii et mul on ka üht-teist meelde jäänud. Sellised raamatud on väga mõnusad lugeda ja neid on violett son tuulittleio veel teisigi. Nagu Nils Algersoni nimel need reisid läbi rootsi ja muumitrollid ja kõik Astrid Lindgreni raamatud. Pipi Pikksukk ja, ja noh, siis need detektiivilood, kõike Bullerby lapsed ja mulle meeldib neid lugeda. Teil Helle videvik oli ju lapsepõlves veel üks eriti armas raamat mis koosnes tervenisti ühestainsast pikast luuletusest. See oli jah, üks väga kena luuletus, väike May, millest minule avaldas suurt muljet, noh, kõik see luuletus, aga mulle jäi meelde väga valge kruus punaste täppidega, mis sulatus oli minul kodus, sellist Gruusia ei olnud. Tavalised kruusid ja ma ja ma mõtlesin kogu aeg, et küll oleks piima juua hea ikka selle punasetäpilised kruusi seest kõik see ülejäänud, noh, et see laps ei söönud ja joonud väikseks kapi alla kadus ja, ja pärast vareste käterottide kätte sattus ja õnne läbi pöial positab, päästsid lisaks muutus ja lubas kõikjale. Tehase mind nii väga ei puuduta, sest mina olin alati väga headuse. Mina jäin piima hea meelega ja maaleiba ja, ja methoidja, aga see punaste täppidega gruusia äkki sealt sai mingisugune päike, tee otsake alguse teie tulevaseks elukutseks, sest et nüüd te teete mitte ainult täpilisi, vaid ka märksa keerulisemaid ja isegi vist võib öelda kaunimaid kruus, ehkki noh, maitse üle ei saa vaielda, mõnele meeldib lihtsam, mõnele keerulisem. Ta võib-olla ka jah, aga üldiselt kuna ma mõtlen tagantjärgi, et kõikide nende raamatute illustratsioonid on mulle meelde jäänud, sest tähendab mulle juba lapsepõlves kuidagi meeldisime, mäletan varasest noorusest, ma hakkasin ikka joonistama. No kas sul on ka mõni lemmik veel peale doktor tuulittli on küll muumitrollid, aga ta on ka nii mõnusad nagu mingid tondid ei trollide. Ela. Majas. Muumiorus räägib Nile muumitrolli ja tema perekonna imelistest seiklustest Muumimaal eriti huvitav Numi Roy. Ta tahab alati kõike teada, on väga uudishimulik. Aga samal ajal ka kartli. Sa tunned vahelist muumitrolliga, mingit hingesugulust ka tunned, et teil on äkki sarnased jooned või? Ei tea, pole nagu selle pealetung, aga võib olla ka uudishimulik poiss. Võib-olla see oi, midagi veel muu, mille peale esimesel hetkel ei tule. Võib-olla sulle meeldib see suur fantaasia, mis seal raamatus on need huvitavad kujud, no mida autor on välja mõeldud ja kuidas nad tegutsevad ja käituvad ja neil kõigil on oma iseloom. Kes oli see väike, väga vihane, oli alati väike, nii väike, nii, miks temani turris? Miks sa ei mäleta? Ei mäleta, ta oli sihuke nagu kige, Riia hakkas kogu aeg. Lõpuks ta sõbrunes selle muumiperega ja nendega sõpradeks ja siis ei varastanud enam kohvikannusoojendaja jõudusid. Ei teinud neist enam. Jääpaate. Talvel sõitis muumid rollile sellega kalju otsast. Tulil kars selt liiva pealt, et eest ära mina muumitroll vaatset tuleb, tema ema kohvikannusoojendaja Ljude siis eest ära ei läinud ja see väikemees ükstroodsa, selle liu, aga SMI see hästi pahaseks ja vitsutab ikka uue kohvikannusoojendaja liua tooma muumimajast, et need on juba nii katki läinud. Sil Käsmus oled sa nüüd oma vanaema, vanaisa majas viimastel päevadel tädipojaga koos talle kahest pajatud oma lemmiklugusid seda raamatut lugenud või ema endale seda ette lugenud, seda ise veel ei oska lugeda. Tema ka selle läbi, loeb ise, kui natuke suuremaks juba koolis hakkab käima, temal on ka oma lemmikkraat trips, traps, trulli teise seal räägib kolme poisi seiklustest eesti ajal, mis nendega kõik juhtus seal, kuidas need Haapsalus käisid, valget daami vaatamas. Seljakriipsud rapsu magama, siis Trulvad sedasi ja lähivalget daami ja teised üles ajada ja siis teised pabistasid. On jah, ta pole suurem asi, taan hommikul. Rääkisid, jäid, magame, sellel hommikul rääkisite lihvide lapsed ja et ikka vaata siis me nägime ikka unenägu, et käisime lossi aias valget daami vaatamas. See troll ütles, et see ei ole unenägu, et me käisime päriselt ka eile õhtul ta vaatajas. Vaatan, kuni me oleme juttu ajanud, on väljas päris hämaraks läinud. Eks see loob mõnikord kohe niisuguse päris erilise meeleolu mõne jutu peale tagasi mõtlemiseks. Eriti seiklusjuttudest öösel põgenevad kellegi ees, teine oli alla kukuvad õhupalliga. Tuulittlist näiteks seal tuleb ka, kui nad olid tange niga järvel, kilpkonna jooksvast arst ühes siis oli ka õhtutulija uulitsapoiss, ütles, et loa mängib seal variin mängu. Udulaigud jooksid mööda järve ringi ja siis see uulitsapoisid nagu noa mängiks oma kaaskondlaste ega seal ringmängu asekilpkonna oli nii vana, et tema Noa laeva seal ei olnud. Siis rääkis tuulik lega ikka, veeuputusaegsed lood ära siis see uulitsapoiss ütles, et see jutt on tal kindlasti pikk, et selleks kulub paar päeva aega, kuni ta selle ära lõpetad. Et tema meelest meenutati talle türgi sõjaveterane. Kui need jahvatama hakkavad, siis ei lõpetagi ära enam. Ja kui siin külas nüüd augustiöödel päris pimedaks läheb ja ainult mere loksumist on, kuuldasin õuevärava all siis tulevad veel hoopis kummalised meenutused ja mõtted pähe. Tuleb umbes niimoodi, nagu oli tohter tuuliks ujuvpostkontor. See oli ka ühe saare ääres, seisis ankrus ja siis kõik pärismaalased Cartid sinna saare juurde tulla. Aga postkontorisse, need tulid saare peale, need ei läinud sellepärast, et nende arvest elasid seal draakonid. Jah, vahel on mõni pool tikk, mere sujub, mõni puu liigutab kuskil õues, sest nagu tuleb kõhe tunne peale. Mine tea, kes tegelikult on nagu kuu veel peale paista, siis tuleb sihuke tunne. Mul tuleb sellega seoses meelde, kui mina juba käisin Tallinnas koolis ja siis igal nädalavahetusel tulin maale ja ühel õhtul hilja pimedas ma kuulnud. No toas kuulen õues kummalisi helisid, nii nagu vankrirattad Kreiksukeseid, uksed liiguksid. Ja ma ei saa aru, milles asi on ja siis ütleb minu isa, et meil on seal kuusehekki kullipesa. Ja nüüd õhtul teeb kõik need hääled järele, mida ta päevalt kuuleb. Ja see oli väga huvitav, terve selle ühe aasta ta elas kahjuks enam järgmisel aastal, tema pesa ei olnud kuuseks. Nii et meil oli südamest kahju. No see oli jutt, sobib ka meie saatesse väga hästi, sest öökulli Peetakse ju targaks linnuks ja nii mõneski loos on ta olnud niisugune teadja ja tark, kes ainsana mõistab lugeda näiteks Karupoeg Puhh, tuleb meelde, tuleb, eks ole. Niisugune kirjatark ja raamatusõber on ta nii mõnelgi pool, nii et siis siingi aias on tark lind elanud ja oma vaimu siiani laiali laotanud valda. Eks me peame uskuma, et midagi ilusat ja huvitavat. Mul tuleb meelde, et praegu sügisel pime, aga siis Tatter tuulite kude sattus saareliste õpetes indiaanlased tuld tegema ja sellepärast teda ja imestas, et kuidas sööma läks, vaatsed, kõik kalad on toored ja küsis oma sõbra käest, et kas te siin tuld siis ei tuntagi? Ist ütles, et et ei, siin tuld ei tunta, sellepärast et me ei oska seda tuult teha, mis ta tegi, tule. Indiaanlaste tahtsite kätte võtta. Ta seda tuld. Ja siis ta pidi nende õpeta, et kuidas tuld käes hoida. Siis varsti põles igas onnis tuli. Jätku siis sinul koolipingis niisama palju kannatust ja visadust oma õppimistes, kui indiaanlastel tule tegemise õppimiseks kulus, eks ole? Minu lapsepõlve lemmikraamat.