Täna tuleb meil juttu esmakordsest ja omalaadsest sündmusest Nõukogude Eesti muusikat teatrite ajaloos. Nädalavahetusel, täpsemalt pühapäeval ja esmaspäeval toimusid muusikalise komöödia mees Pisuhennaga esietendused teatrites Vanemuine ja Estonia. Tänaseni on seda teatri bla näinud umbkaudu 600 last ja 1400 tallinlast. Mõlemaid lavastusi aga kõigest poolteistkümmend, inimest, mõningatega, viimastes teeme ka juttu. Üheks, kes pühapäeva õhtupooliku Vanemuise tänava ja esmaspäeva õhtu Estonia puiestee suurmajades mööda saatis olen mina ise. Nii ongi minu ees kõrvu kaks kava. Algused mõlemil, samad mees pisu vennaga, Boriss kõrveri muusikaline komöödia. Ardi Liives libreto, Eduard Vilde näidendi pisuhänd järgi, Paul-Eerik Rummo laulutekstid. Edasi aga enesestki mõistetavad erinevused. Lubage esitleda Nepaalis. Lavastajad Epp Kaidu Tartus, Udo Väljaots Tallinnas dirigendid Valdeko Viru, Tartus Vallo Järvi, Tallinnas kunstnikud Mari-Liis küla, tus Uno Kärbis Tallinnas edasi assistendid, koormeistrid ja teised. Osaliste puhul pole aadresse vaja nimetadagi. Pestmanid Evald Tordik, Teo Maiste, Matilde, Lehte, Mark ja Liidia Panova Laurad, Maren Bussepp ja Helgi Sallo, Moodle'is Sanderit, Einari Koppel ja Ervin kärbet, Tiit piibelehed, Helend Peep ja Tiit Tralla. Ning nõnda Ühed kui teised, nõnda siin kui seal. Kui meie tänane kuulajastub ka nende kilda, kes kord mõlemaid lavastasid, unistada on saanud ärgu ta siis tagantjärgi veelgi vähem praegu pahandagu võtmekomöödia kahe lavastuse näited osaliselt jutuajamise hetki läbisegi esitame see segiajamise mõte sai alguse pühapäeva õhtul Vanemuise laval otse pärast seda, kui edasi-tagasi tuulamisest väsinud eesriie lõpuks puhkama sai. Siis ütles Väljaots muuhulgas ilmselt kahte lavastust võrreldes Kaidule. 24 tundi hiljem olid Estonia laval kaelakuti koos kaks Sandrit ja siis ütles koppel kärvetile. Kui laps v seda teevad, siis kergem Kallase siis Väljaots, kui me nüüd täna etajaksime, ma paluksin teil kõigepealt, et me teeksime seda kolmekesi, kellede tänastest osatäitjatest võtaksite veel kaasa. Kuhu kohta jutuajamise kohta, keda aeg. Kõigepealt on mul südamest jäämehel meie noole statistilist Kitrallast esmakordselt niivõrd raske seal kallal kõrvus kooriartist ja täitis ülesande suurepäraselt muidugi sotsialistide tuntud juba, aga tema surisema veeretada verda. Niisiis valisime enne kui toome teieni jutuajamise nende kahes toonasega, kuulame mõned lõigud heliülesvõtetest etendustelt kumbalt lavalt mingi lõik pärineb, jäägu teie arvata. Kuna jutuajamisi seisab ees üsna mitmedki ning seega tänasele muusikalisele tunnile kõne vähesuse etteheitmist ei saa saama. Tahaks küll öelda, et näited etendustel on valitud ainult muusikalised. Muidugi, ma tea detailide kedagi välja, kõik on ühesugused vead muidugi vist liidu puhul on see, et ta siiski niivõrd raske osaga tublisti taimi sai. Kuna teised on juba ikkagi tugevad solistid ja tuntud, millest lavastuses siis Tiit praegu Tiit Piibelehe osas on, just üllatas see, et ta nii toredasti maaosaga hakkama sai ja mitte vanemate sissetulev jalgu jäänud vaid vastupidi, neile vääriliseks partneriks. Muidugi Jon pri salvete pausise Pealt kuuleb, sest mul pole kombeks kunagi kiita ainult sõimata täiesti võitja, nii kui ma ära lähen, ütelda Tiidule, et ühele järgmised sõnad millal sind osale määrati? No osale määrati siis, kui ma ei tea, assoo siiski ma natukene pudenes läbi, et olevat niisugune plaan panna osa peale. Eks niisugune kõiketeadjamees majas rääkis, et piibeleht ma mõtlesin, et see oleks natukese nagu kõhedaks jutt, mine tea, äkki ongi tõde? Käskile välja pandi, ega siis ei olnud enam midagi, siis siis pidi teda, aga ise sa piibeleht niidi andnud teistmoodi, kui silmadega tähendab kirjatähed silmad, sellepärast Meie põlvkond peaaegu et piibelehti näinud, välja arvatud need, kes nüüd juhtusid siis viiekümnendatel aastatel Vene draamateatrisse. Vilde lavastusi vist ei ole rohkem olnud kui 46. aastal, ainukene eestikeelne jah, Draamateatris niiet, aga sul oli ettekujutus olemas sellest. Kui päris aus olla, siis niisugust ettekujutust jätvat, seal on nüüd piibeleht ja nii peab seda tegema või kas mina teda kunagi tahan teha, niisugust mõtet pole olnud kunagi peas, aga nii palju kui sai teatrisse tuldud ja vanade näitlejatega räägitud ja kuidagi mul ei ole mitte kõige halvem kontakt nendega olnud siis tuli juttu ka vanadest, nendest kõige vanematest näitlejatest, neid, keda ei ole meie seas, elab praegu jutule Altermannist. Ja kuidagi ma ei tea, mis asi, ma ei tea, ju, teete teda ja ma ei ole temast isegi midagi lugenud. Aga vot mingisugune niisugune sümpaatia tekkis kohe tema nime ja kuju ümber. Ja siis muidugi nüüd hiljem juba kui tuli niisugune asi, et tuli hakata piibelehte tegema, siis muidugi ka hakkasin mõtlema ja uurima, mismoodi Altermann on seda asja. Muidugi, ärge võtke seda, et ma tahan öelda, et alter seal saad aru, lihtsalt niisugune mõte, hirm, hirm ja, ja see kuidagi see hirm, vot väga õige see hirm just just sundiski vaatama, vot sinna sajandi algusesse võt selle mehe silmadesse. Sest me oleme siin, Endel Pärn ei proovigi, tema pildid, mitmed piibelehel aastased või tähendab mitte piibelehe, vaid pisut lavastused olid seal, aga vot millegipärast kuidagi see kõige esimene seal, kus Altermann oli pinna ja vaat see kõige esimene jäi meelde ja just need Altermanni silmad. Ta oli minu meelest nii Piibelehe silmad seal, eriti viimases vaatuses. Ja seal olid omad aega, aga tahtsin järgi teha, lihtsalt tahtsin järgi teha seda välja tuli, seda ei tea. Täna vahetasin osa terveid tervikuna kujunduses, siis ma ütlen, et ma jäin päris hästi rahule. Nooresialistiga. Ta oli väga nii usutav ja mängis just selle sisemaailma lahtimis piibelehe juures kõige tähtsamal mitte midagi välistasist, ainult sissepoole, tugeva alltekstiga, see on peaasi, kui näitleja omab, siis hakkab kasvama, sellest oleks talle palju jõudu. Ja hoki venevad vorsti sees ja lootsin keset. Ja. Tasa pehmetanud auk tuleb ikka. Jaa vaid uurikas. Tellige ja ainus siini tükk. Korri kuuluma. Pehmed tallad. Tulevik. Nüüd ajame juttu Mari-Liis küla ja EP Kaiduga kui suuresti on žanrini Vilde pisuemalt Vilde-Niilese kõrveri Pisujannale painutatud teie kujundaja ning lavastajakätt pist küllaltki erinevalt, kuigi nii sa ise on mõistagi suur kindlasti mina üldiselt siiski jätsin, pritsin hoida midagi sellest Vilde, Bachist ja Vilde nii-öelda draamateose, sellest oksast raskepärasusest opereti alles kas õige või vale, seda nüüd on praegu raske öelda, aga ma kuidagi jah, päris nii lääne operetiteed ei tahtnud just nimme minna, kuigi see võib tunduda võib-olla saalis vaatadel just tegelikult võõras operetini teatud määral isegi draamaelementidega nii riietades lava ja tähendab, no ma mõtlen just kujundades lava, mismoodi piiraks seda materjali, mida te saite nüüd Pisuvana näol, ühesõnaga Vilde liigese ja kõrveri antud materjalina materjali, see piir on, sellepärast et autorid on siiski lähtunud põhiliselt täiesti Vildest ja laulutekstid, need on ju ikkagi Vildel või siis sellel aktuaalsel, mis oli tookord aktuaalne, kui Vilde elas. Ja muidugi õige säilitada ka langesid kokku ka ja millised langesid, ütleme kokku, mida te oleksite võib-olla vildajal Vilde tahtis rõhutada ja mis võib olla ka praegu, saavad kõlama ja millised on erinevad, ausalt öelda, ma nii keeruliselt ei võtnudki seda üles lavale tuua seda materjali, mis mul oli ja meie säravamaid autoreid ikkagi ja see jääb meie kuldhalb ja minu meelest on huvitav just see, et need probleemid, mis olid Vilde ajal aktuaalsed, et need elavad ikkagi veel meie päevil ja minu arvates. Nojah, klassika, sellepärast klassika ongi igavesti aktuaalne ja ma arvan, et just see vildi ajastu riietes, tuss, käitumismaneer, dekoratsioon, et see aitabki reljeefsemalt esile tuua seda aktuaalselt, mis temas igast janud draama teoses ära läks, mõnes mõttes kaduma ja muusikat tuli juurde, mis oli jälle täitis teises laagris ja andis just seda elevust, kergust ja, või no mis tegelikult võib-olla ka just minu kujunduses puudu jäi. Vilde dramaturgi jääb kindlasti, kas läks põhivaraks ja see jääb kindlasti nauditavaks, aga et nii nagu on enne teatrilaval mitmes žanris ühte ühte teemat Romeo ja Julia on ju lõpuks näiteks balletimaja draamana ja nii et see on kindlasti ainult pikendab teemat ja kindlasti muusikas muusikutele väga huvitav leida sobivaid noote sellele antud epohhil ei antud teemale, nii et minul tuleb veel oodata seal palet, tehakse. Sõnajärg on poris kõrveril mehel, kes praegu on tegelikult kadestamisväärselt väsinud. 65. aastal, kui ma Tartus lõpetasin, 1000 meetri armastusega tüüris Liives, andis mulle libreto, mille ta oli koostanud siis Eduard Vilde ainetel. Seal puudusid laulutekstid Stahli sele mahutanud mitmesse pilti ja need kohad minu meelest olid hästi toredasti valitud. Ja kogu see niisugune ülesehitus minu arusaamise järgi andis tõuke selleks, et ma võtsin selle libreto, katsusin sellel luua muusikat alles hiljem, pool aastat hiljem, või kui Paul-Eerik Rummo oli luuletekstid teinud, siis ma asusin seda Isistama. Töö sellega vältas rohkem kui ühegi teise minu operetiga. Ja ma pean ütlema, et palju palju oli, siin on abiks Vanemuise teatri kollektiiv kes ei pidanud isegi mitte paljuks, et nad pisuhännast katkendeid draamanäitlejate ettekandes mulle esitasid ja nüüd omamoodi Vilde pisuhänd on ju, nagu öeldakse, raudvara eesti näitekirjanduses üldse. See tingis kahtlematakse pieteeditunde, mismoodi ja mis kaalutlustel otsesest, millisest stseenid just musitseerida ja millised mitte ja mispärast, kuidas, kuna oli meil kokkulepe Vanemuise teatriga siis olid mul ette nähtud ka kindlad osatäitjat. Vastavalt nendele osatäitjatele jaotasime siis ka ütelda hääled ning sõltuvalt teoses esinevatest nii sõlmpunktidest, mis õigustasid muusika sissetoomist lavastusse nendest lähtudes sai siis seda tööd alustad. Ja loomulikult esimene variant, nii nagu ütelda Vanemuisel esitasin, see läks nii 80 protsendiliselt, nalja ta, mul ei olnud ta küll ütelda, noh kõik üles kirjutada tähendab juba nii klavirina veetud, vaid tähendab niiskitseeritud ja kõige suurem töö oli just tegelaste iseloomustuse leidmisega. Kusjuures raskem oli mul piibel, et kuna piibel, et räägi murrakut eesti rahvaviisid oma suuremas osas ei ole niivõrd selgel oma intonatsioonidega ja rütmikaga eriteldavad teineteisest lõuna- või Põhja-Eestis ja arvasin, et kõige huvitavama lahenduse võib-olla annab see kui abipalees ning iseloomustamiseks kasutan setu intonatsioon. Kuna operett oma olemuselt ikka kipub olema selline muusikaline vorm, mille viisid peaksid ka kuulajaile kõlama jääma siis oli kõige raskem minu meelest lahendada just piibele jutt. Viisin ütelda mees pisu vennaga, kuhu meeldejäävuse pärast ei saanud metoodikasse põimida setu viisidele iseloomustavaid käände. Kõik ülejäänu missetusse puutub tuli seekord orkestrisse. Et need labased küllaltki erinevad, üks erinevus on, finaal Vanemuises ja finaal Estonias. Kuidas teie ise annaksite hinnangu, seda on raske siin ütelda jutuajamises otsustada, sest ilmselt Vanemuise finaali poolt rääkis tema saali akustika kus laulus ütelda ja ansamblites tekkinud lahendus sai ka kuulajatele mõistetavaks. Kuna Estonia oriaatris kahjuks akustikaalia orkester ei võimalda nii selgelt selle muusikalises vormis esitamiseks, siis võib-olla siin diaatrizoli kaaluvaks teguriks ja et publikul rohkem sellest aru saada oleks, leiti lavastaja poolt kaliitikult lihtsalt, et see lõpplahendus toimuste ütelda. Draamavormis. Ütelge, mida te tunnete peale väsimuse veel? Ma tunnen head meelt sellest, et Need erinevad lavastused on siiski publiku poolt saanud toreda vastuvõtu osaliseks ja see on nii nagu üks ilus kingitus mulle hele töö eest, mida ma katsusin hästi hoolikas. Põgusad momente esmaspäevaõhtusest, mõtteavaldusest, veidrik Kivilooga kõigepealt mis on neis kahes lavastuses erinevat, võib-olla isegi väga erinevat. Seda ta on niisugune tore lugu, et kaks teatrit peaaegu üheaegselt tõid välja uue tüki vägev kogupauk meie muusikateatris ja see kogupauk on mõlemal võrdlemiseni erineva kõlaga minu meelest. Kuigi mõlemad on truud nii viltele kui kõrverile teosteni pea autoritele on siiski ilmselt ka erinevused, nii et ma mõtlen, et niisugune tõsine teatrihuviline inimene maksaks tõesti mõlemat etendust ära vaadata. Ta nii Vanemuises kui ka Tallinnas. Erinevused on, vajutame muusikalise materjali kasutamises. Estonia on märksa julgemini nagu kärpinud. Estonia etendus tundub nagu natukene tihedam. Lihtsalt kokkusurutum selles mõttes tihedam. Vanemuise etenduses on vist vist kõik see muusika, kõlab, mis Kõrver kirjutanud on. Inimesed on selle võrra natuke pikem. Erinevus on ka lavastuslikus lahenduses kujude lahtimõtestamiseks. Näiteks noh, niisugune igale eestlasele hästi tuttav kuju nagu Westmann Estonias Teo Maiste teeb tõelisi lopsakalt suure, tõeliselt suure, vägeva ärimehena. Vanemuise Westmanud Tordik on lihtsakoelisem maameheliku nagu, nagu väiksemakaliibrilise märi mees. Eelnevad on näiteks ka Matilde ja Vanemuises ja Matilde Estonias. Vanemuise Matilde on niisugune, saaksid nagu tõusiklik prouakene, niisugune Estonia oman rohkem seltskonnadaam juba nimodi seltskonda nagu sisse elanud inimene. Kuule. Vastavalt oma näitle individuaalsele peavad kumbki meelest huvitavat Sanderit, mõlemad tähendab Einari Koppeli. Tartus on aga virtuoos niisukene. Tõnu käis ja puista üle suure meisterliku üleoleku, teeb seda osa. Kärbet, teeb seda teisiti, aga andekalt ja huvitavalt. Nii et niisugune võrdlus, paralleeli vedamine mulle kui kriitikule ja teatri vaatajale pakub huvi igale tõsisele teatrisõbrale, peaks üht-teist huvitavat ja mõtlemapanevat andma. Ma veel küsiks juurde, kas teile ei tundu nii, kokkuvõtlikult öeldes, et Estonia pisuhänd on nagu pisut kosmopoliitilisem siin nagu Eesti olustikki ja selleaegne olustik ei mängi nii suurt rolli kui Vanemuises. Jah. Vanemuise omal, võib-olla tõesti konkreetsemalt ajastusega lava pildiliselt, kui niimoodi laadilt on seal nagu konkreetsem ja täpsemalt nagu välja maalitud ja aga ajastu õhkkonda püüab minu meelest edasi anda ka Estonia lavastus selle ilusa füüs albumiga, mille, mida nagu sirvitakse kogu aeg ja siis leht leheküljelt areneb sündmustik meie ees, kostüümid väga minu meelest ajastus. Eks nad jälle liiga ilusad Estonias. Estonias on ta jah. Noh, kujuta, mehed, Tartu on väiksem ja vaiksem linn siis väiksemalt vaiksemalt on ta seal ka lahendatud. Estonia nagu suurem ja suurema Linnateater ja akadeemiline teater on siin tõesti just väga palju kulutusi teinud ja selle asja ning suurejooneliselt ilusasti ästis silma rõõmsalt ja värvirikkalt välja toonud. Vanemuine on võtnud seda lugu nii, nagu oleks lavastanud ka ütleme, seal lavastusena tähendab hästi, nii asjalik, realistlikult, realistlikult Estonia oma on üldse nagu rohkem tõstetud, ma usun, et, et leidub meil üsnagi palju neid inimesi, kes tõesti vaatavad mõlemat etendust sest viimasel ajal pean märkima rõõmuga, et meie rahva niisugune teatrihuvi ja teatrist arusaamine, teatri tuur on sedavõrd kasvanud, et ei minda teatris ainult tüki peale minnakse etendust vaatama lavastust, näitlejate, mängukujude lahendust, muusikalist teostust ja nii edasi ja nii edasi ja nüüd on niisugune võimalus järjekordselt tahab ja loodame seda. Tunnistaja Aabedas. Kaitseme oma kaitsta, käisime vana hapuka kateldes, okaskroon peas. Süvenenud suurt kära, kurja teha. Seda pole. Minut saadutaksi jalga vedanud. Alguses ei ole palju mudakonn, korjus, pesu, ranna, kirjutad, lurjus. Aga asja juurde härrasid asja juurde. Kui kuulsust oli parim ja Faitsioon hirmus Gazett solipistal püsti peos. Pat ei haiseks. Palaga Laurat, naised kaasavaraga. Et. Seis on simman, hukan VESI söa, NATO ja Põhjala. Nii püksid siiski ostsin endale asi viisu ohandma honorari Sandri almust suurim. No ja nii ma otse mulle. Ta oleks linnapildis ka. Õnneks andsid sõna ise, selleks on raha. Ja. Ja sina tuled minu tütrele minu enda paraga, kosja keha mulle endale selle. Niisugused Parsruurikat näed, minu silm, esimene kord on vestmann all ja piibeleht pääl kargele piibeleht all ja vestmann. Ja sa julged mulle näkku vahtida, äri ei anna häbeneda. Kas sa tead ka, mis ma sinuga nutti? Ei midagi paha. Mul on koltrataskunud. Oige hävine, papa, papa taarub, luuletaja seisab sinu ees. Kaalutleda hooletaja, mõtter, luulet. Mure läks. Haiglasse. Ja oma asse las. Tunda ammu oodanud mõnu nutika luuletajaks ja on ju häda Donald. Mas mina kohta küll. Veel kord jutu udu välja otsaga millised on s toonase Tartu muljed ning võrdlused. Tal oli hea meel, et ma nägin sellepärast, et meie lavastused üksteisega üldse ei kontseptsioon ei tähendab pöidlakangi lõigata, tähendab muidugi mõte on üks, nagu tema, panen pilti maalima, võidab kunstnik, vaheliltrilti, igalühel oma pintslilöök, omad, värvide valik ja nõnda edasi rütmid ja kõik. Nii et siin ei saagi võrdlust tuua. Tähtis on ainult see, kuidas ta mõlemil ja nii see mõte välja tuleb ja kuidas ta publikule kandub. Aga siin muidugi oleneb lavastajate tempel, erinevalt temperamendi, Strykneljas niisuguseid noh, et öelda kohe, et võtan veel, oli hirmus ja nendele ei kõlba kuskile. Kivi meil on all veel endale väga hea siin öelda ei saa, seda hinda lappab publiku. Ma pean rõhutama seda, et mul lõpmata hea oli see asi lavastuse juures. Et ma sain kaasabiks, oli, andis meile Ants Lauter, kes on põhiliselt kõige paremini tunneb pestilise visuaalne lugu kogu saamise lugu, kes oli väga hea sõber Eduard Vildega isiklikult ja kes teistele, kui ise on mänginud ja ta mäletab täpselt, pinnatavandab Altermanni Hugo Lauri. Kõik olid tal teda ja tema on, need kogemused tõid meile väga palju, andsid elektri juurde selles mõttes nii suurepärast abilavastuse juures harva juhtuda, mikstrit ära kasutada, kuidagi kasu toob siis ma väga hindasin meile varsti ma ütlen, happesel halb, oleksime algi, sellest ma mingil juhul ma ei tea, kas nii-öelda peaks nende tahaksin väga hinnata nimelt Uno kärbise loomingut kes juba kevadest peale, kui ta selle ülesande sai, suurepäraselt tema minu arvates oma tööga hakkama sai. Laval on laval on väga tüüpiline ja tinglik dekoratsioon ja peasid sander sõnadega õhku ei võta midagi. Ja kui lõpuks, siis eks seda veel vestoni sõnadega ja nii peabki olema, kordan vali mulle all jahest hoolija pääle, kordoristorial vale poole peal. Sest ainult nii ikka julgelt snii aeleb eesti kunst. Minu ees on kõrvu kaks kava, üks pühapäevast, teine esmaspäevast. Algused on mõlemil samad mees pisu vennaga, Boriss kõrvi muuskümmend, komöödia Ardi Liives olid kätte ja nii edasi. Tegijate osas nagu hakkab, sest peale tähele võisite panna on suured erinevused. Erinevad on ka kavade, päris lõhud puud. Ühel on sinna trükitud 10 kopikat, teisel viis. Kui ta just sellest hinnavahest midagi tähenduslikku tahate leida, siis valige ise, milliseid etendusele.