Mis sa kirjutad seal, sodi niisama? Ma olen selline inimene, kes kõik oma vihikut kogu aeg täis sodist, sest ma olen rahutu. Ei suuda keskenduda ühele asjale korraga, aga mis sind rahutuks teeb? Elu? Tere, minu nimi on Ivograstak ja minu nimi on Jim Ashilevi. Te kuulate saadet popkulturistid? Ma olen, ma olen ääretult ebakindlaks muutunud selle intro osas ma ei tea, mida ja millal öelda, sest iga kord üllatad mind millegagi. Vot ma ei saa isegi öelda, et harju ära, sest ma ei taha, et harja täpselt sängis ongi see mäng, mida sa minuga mängid, iga kord, see on, see on see tango, mida me tantsime seal tango. Ja see ongi põhimõtteliselt see, mis on kõige huvitavam osa. Vaadates te olete seal alguses, saab edasi, võib kinni panna ja head aega, hea kuulaja, aitäh, ja head õhtut. Või hommikut, millal on mõistlik soovida, mida? No head õhtut on mõistlik soovida siis kui on õhtu ja tere hommikust. On tavaks öelda siis, kui inimene ärkab, hommikusel ajal näeb teist inimest sama tegemas näiteks või, või kedagi, kes juba märganud neid nüansse on päris palju, aga võib ka nagu huumoriga läheneda asjale näiteks, et ongi, et ärkad hommikul üles, näed, et keegi unimüts ka ärkab ja siis ütled talle, et no tere õhtust. Ja siis ta nagu ei saa üldse aru, millest sa räägid, sest et on ju hommikune kellaaeg, ma mõtlesin pigem seda. Meie meie saade Me praegu salvestame õhtul saade linastub pärastlõunal ja, ja inimesed võivad seda kuulata ka näiteks hommikul, et neid aeg on väga palju ja mulle tundub, et siin peab lähenema kuidagi väga loominguliselt, nagu me oleme mõlemad suured fännid, taglasse Adams Maltale Hitchecroskaitudega läks, eks ole, seal seerias ta tõi välja, et ajaajas rändamine tekitas väga palju segadust erinevatele keeleteadlastele, kes pidid siis välja mõtlema igasuguseid ajavorme sellele, et et noh, nii-öelda minevik, tulevik, Olevik tüüpi, mingeid sihukseid, hästi keerulised süsteemid, häälsvos, pinde in ja, ja vill, häv, pin, Camden, mis iganes siuksed, väga keerukad, keerukad lahendused tulid välja mõeldud, ma olen niisugune tunne, et selle saate salvestamiseks on ka mingit sihukest sihukest ebamäärast ajavormi vaja. Võib-olla tõesti, kuigi praegu takerdusid hoopis mitte nendesse keerulistesse ajavormidesse, vaid selles, et sa ütlesid, et meie saade linastub. Meie saade linastub meie saatele ja ma ei saagi nüüd aru, nagu, et kas meie saateid siis kuidagi kino, kas inimesed käivad kinos meie saadet kuulamas ja ja siis näidatakse neile mingit jooksvat pilti. Taustaks. Või see, see, mida me siin teeme, vaate, vehime siin kätega praegu seda kõik salvestatakse, siis produtseeritakse lina peale. Linastamine ma olen lihtsalt üllatunud, et mind sellesse asjasse nagu ei ole pühendatud siiamaani kui seal mingi isiklik projekt, nii, ja mis kasu sa sellest saad või miks selline areng vahepeal kõik ei pea elus tegema? Kasu nimel? Ma arvan, et sinusugused mehed võiksid marsile minna. Ma arvan, et oleks seal väga vaja saaksid lahti ja et saaks seal ikkagi selle uue tsivilisatsiooni kuidagi hea geneetilise koodiga, justkui siis jooksma panna. See võimalus võib ju meil tulla. Siin vahepeal on meeletult-meeletult suured uudised olnud selles osas, et et meie, meie pääsetee Marsile muutub järjest kättesaadavamaks tänu sellisele modern selle ekstsentrilise kangelasena kangelasele nagu Elon Musk kes siis oma oma tema firma SpaceX katsetas, siis ütleme päris päris lõppfaasis siis sellist raketti nagu Falcon, Heavy, mille, mille puhul neid katsetusi oleme siin juba nüüd aastaid näinud ja tegelikult see rakett ise on ka hilinenud kõvasti, aga nüüd siis jõuti lõpuks sinnamaani, et katsetati kogusta süsteemi koos siis selle kantava ballastiga või, või siis kantava mingi mingi noh, on ballast, mis eesti keeles on kaubaga kandam kandamiga mida pagasiga, mida kosmosesse viia ja vaadata, kas õnnestub. Ja, ja kogu see värk peaaegu kõik asjad kogu see ütleme siin ongi nagu see asi, et võib keskenduda, eks ole, heale võib keskenduda kõrvale, aga ütleme nii, et kogu see asi oli ikkagi ääretult suur õnnestumine. Kui välja arvata see, et see nii-öelda keskmine keskmine põhi, põhimootor või see, kuidas seda kutsuti peakiirendi siis maandumisel, kui ta nagu maale tagasi tulete, pidi maanduma keset ookeani sellisele alusele niimoodi iseseisvalt ei teinud seda, et tal seal mingit mingit, kuidas mingisugune osa sellest kütusest sai otsa varem ja kõik mootorid selleks maandumiseks ei süttinud ja ta kukkus 500 kilomeetrit tunnis vast ookeani. Kuid ääretult ilus oli vaadata, kuidas kõrvalkiirendid need, mis siis selle raketiga alguses koos, nagu seda esialgset tõuget tantsid, maandusid peaaegu sünkroonis võrratult ilusasti kõrval kõrvuti asuvatel maandumisplatvormidel. Kas sina vaatasid kuuendal, kuuendal veebruaril seda, seda sündmust? Ma vaatasin seda, ma vaatasin seda ja samuti imetlesin, kuidas need kaks tugiraketi või kuidas öelda, sisse tugi, seda kõrvalkiirendi oli, ma lugesin, oli tõlgitud, kuidas need kaks kõrvalkiirendid nii elegantselt ja rahulikult seal maandusid lõpuks selle kosmosejaama juures jälle, see oli kuidagi nii ilus ja ma isegi ei teadnud, et üks rakett ikkagi või üks kiirendi peakiirendi siis vastu ookeanipinda läraki ära käis. Et seda nad ilmselt seda, seda salvestust sellest nad ilmselt väga kiiruga meediasse ei saatnud, et pigem nad surusid igale poole seda ilusat maandumist, aga mulle sobib see ülekanne oli selline naljakas, et näidati ära seal otseülekanne, mida mina vaatasin siis Youtube'i vahendusel. Vähe oli siis näha, kuidas need kõrvalkiirendid maandusid ja, ja siis Me peaksime me nägema videopilti ka sellest pea kiirendist, aga kuna see vibratsioon on nii tugev, et siis võib juhtuda, et need, need pildisüsteem või need kaamerad ei pea vastu ja me ei näe seda isse näitas esialgu seda videopilti, kuniks siis see pilt katkeb, sära siis nad korra niimoodi neid, et okei, et pilt katkes ära, aga mindi teemaga edasi. Ja siis oligi see ootus, et öelge nüüd, et mis siis juhtus ja mitte midagi sellest enam ei räägita, mis selle videokande lõpp või ülekande lõpuni ja siis jäigi nagu selline mulje, et ilmselt siis läks nagu kehvemini, kui loodeti ja lõpuks tuligi välja, et, et siis see peakiirendi ei, ei maandunud nii nagu pidi, aga ütleme kogu selle meeletult keeruka missiooni kontekstis. Noh, see see on, see on võimsaim rakett, mida kunagi on kasutatud, see oli põhimõtteliselt neid, neid, neid, see Falcon Heavy on nagu kooslus kolmest Falcon üheksa raketist, eks siis kokku on tal 27 mootorit mis kõik siis nagu meeletu, meeletu energiaga lükkavad seda raketti meie meie maast nagu eemale, et põgeneda sellest gravitatsiooniväljast. Ja, ja see keerukus üldse, kui mõelda sellele, et mingisugune 10 15 aastat tagasi me ei arvanudki, kuna meil ei olnud sellist võimekust, et rakett, mis tõuseb, eks ole, üles lihtsalt tuleb maale tagasi, maandub ilusasti ja on taaskasutatav, see oli kogu selle SpaceXi lähenemise innovaatilisus ja nagu nende see see mõte, et me hakkame seda tegema, et muuta reis kosmosesse odavamaks ja see on täiesti absurdne, kui edukalt see on läinud, tõesti, need esialgsed ajakavad, mis sai paika pandud, on kõik nüüd ületatud, aga see on väga muskilik lähenemine, me räägime temast ilmselt natuke rohkem, aga tema ja üldiselt nagu kipubki nagu bussima, et teha ja teeme ikka kiiresti, teeme kohe ära ja noh, okei tulevad ja lähevad need kuupäevad, aga lõpuks need asjad ikkagi seni on. On küllaltki edukalt tehtud saadud ja see tuli tõesti ilus vaadata. Ja igasugune kosmosetehnika muidugi on ka nii kallis ja seal on nii palju asju, mis saab valesti minna mille tagajärjel kaotatakse ikka kümneid ja sadu miljoneid dollareid siis või, või mis iganes valuutat. Aga jah, see on valdkond, kus võib-olla ei maksa kiirustada või teha või teha asju ära lihtsalt sellepärast, et tähtaeg sai selline paika pandud, et ärme siis rohkem venitada, et loomulikult tuleb, tuleb võtta nii palju aega kui vaja ja, ja lõppkokkuvõttes see, et need tugi, tugikiirendid kõrvalgi kõrvalkiirendid ikkagi niimoodi maandusid, tundus järsku nii normaalne, see oli nii ilus ja samas tundus kuidagi veider, et naljakas, et me varem selleni pole jõudnud. Tundub kuidagi muidugi ju peaksid asjad tulema tagasi olema taaskasutatavad, sest palju kallim on kokkuvõttes ju ehitada üles mingit 10 tükki mega täppistehnikat ja siis lasta see põhimõtteliselt kuskil atmosfääris ära põleda või, või kukkuda sodiks kuskile vette. Ei, no ääretult edukas oli ju ka see kosmosesüstikute programm Ameerikas NASA jaoks, sellepärast et need tõesti olid siis need raketid, mis käisid, ütleme, nemad käisid sellel madalal madalal orbiidil ehitatud. Kosmoseteleskoop Hubble'i kosmoseteleskoop ehitati seda rahvusvahelist kosmosejaama ja, ja peamine nii-öelda viis nendeni jõuda ja sinna viia nii inimesi kui ka, kui ka vajalikke tarvikuid oligi siis need nii-öelda korduvkasutatavad kosmosesüstikud ja nad olid tõesti edukad, hoolimata sellest, et kaks tükki neist lõhkesid ja võtsid endaga kaasa ka päris mitu inimelu. Aga väga oluline ongi nagu siin kogu aeg nagu kogu selle kosmose uurimise kosmosega töötamisega meeles pidada. Kosmose on ääretult, ääretult ohtlik ja see fakt, et me üldse oleme suutnud kuidagi siit oma oma planeedilt jõuda, sellest gravitatsiooniväljast edasi ja õppinud seda ära kasutama, on ääretult minu jaoks nagu aukartust äratav ja ääretult selline võimas tunne minu jaoks, sest noh, kui me Mõtta, sest tegelikult oleme me mingisugune suvaline ahv, kes kunagi noh, ütleme kes, kes samamoodi nagu kõik teised loomad meie ümber. Tegelikult ei, ei suutnud peaaegu mitte mingit mõju avaldada sellele, mis, mis maailm meie ümber oli, mehe me olime nii nagu nagu loodus meie ümber toimis, eks ole. Me täna oleme jõudnud sinnamaani, et inimesed on käinud kuul ja võib-olla meie eluajal käivad inimesed ka teisel planeedil käivad Marsilt. Oi-oi, see on lihtsalt jube, kuidas ma ootan seda päeva. Nende seas olla jah ja ei sest et teades, kui keeruline oleks sealt tagasi saada on mul natukene kõhe mõelda sellest võimalusest, et ma lähengi ära. Aga teisest küljest jällegi fantaseerida sellest ju võib ja, ja ma võin fantaasiates ka jõuda selle enesekindluse nii või selle meelekindluse, nii et olgu, aitab ka siin on oldud. Ma siis lähen sinna, aga ma kardan, et seal ei oleks lihtsalt nii lõbus. Ma olen, ma olen, ma olen üht-teist lugenud selle Morrise elukohta ja eeldused tuleb seal elada lihtsalt toru sees liival kogu ülejäänud elu ja suhelda ainult nende viie inimesega inimesega kaasa tulevad ja kui peaks juhtuma, et no ei klapi iseloomud lõpuks ikkagi noh loomulikult seal enne tehakse igasuguseid teste ja pannakse neid inimesi klappima, pannakse klappima, kuidagi komplekteeritakse, et inimesed klapiksid, sest et see käib ju igasuguse Kosmose elu tavapraktika juurde. Kõiku kosmoseagentuurid komplekteerivad väga, väga väga hoolikalt neid inimgruppe ja meeskondi, et seal mingisuguse suvalise nääklemised pärast jällegi mingi riik ei kaotaks kogu oma eelarved mingi tüli pärast ja nii edasi, et kui midagi peaks nässu minema. Nii et ja jah ja ei, ma onu tahan minna, aga ma arvan, et ma ei saaks minna. Peaksin kõik inimesed hülgama, ma peaksin selle saate hülgama, Ivo, mu ema ei saaks saadet teha, mis tunne neid kuidagi? Läbi selle noh, ütleme andmevahetuse kosmosega kuidagi, võib-olla klapitada neid helifaile, aga see ei oleks ilmselt muga, see ei oleks ideaalne. Selle Falcon Heavy raketiga oli üks hästi äge asi veel, ma tean, et kõik ootavad, et sellest räägiksime ja kõik juba teavad, millest me hakkame rääkima. Kuuleksime ühe loo enne seda ära. Ja, ja paratamatult see lugu ju peab olema. David Bowie lugu Space Oddity. Mitte midagi pole parata. See on see lugu, mida aga kõik tulnukad näiteks nüüd kosmosest saavad kuulda, kui neil on vastava. Ma ei teagi siis vastavalt üles ehitatud kuulmismeel, kui seal kosmoses kosmoses oleks helilaine, selliseks liikud, eks ole. Et igal juhul see Tesla auto, mis praegu kosmoses ringi sõidab mängib just seda pala. See oli David povi ta original, Speismann, kui hea hääldus oli küll, aga see oli meelega, oli meelega, sest et mul on ka väga hea inglisekeelne hääldus varuks, kui seda peaks vaja minema, praegu lihtsalt oli vaja teha nalja ja ja tõepoolest, me kuulsime lugu, mida saab kuulda, aga kosmoses kes iganes satub siis sedasama Ilon maski toodetud auto lähedusse, mis sisse punane Tesla lõõtstöö siis sellest automakist mängib seesama pala. Ja lisaks on selle auto armatuurlaual oleval ekraanil kiri tõunthanic mis on tuntud lause Douglas Adamsi romaanist või romaanitsüklist hihharis, kaitsta Galaxy viieosalisest loogiast hea ehk siis pöid niukses eesti keeles oligi pöidlaküüdi reisijuht galaktikas ja ja seesama raamat on siis olemas ilusti ka partatšokis koos rätikuga, mis on ka sisuline nali, kes on lugenud seda raamatut, siis rätik peab kindlasti kosmosereisijal kaasas olla. Ja lisaks oli seal veel mingit nänni. Käsimobi raamatuseeria Foundation on pandud, aga ma ma ei olnudki selle selle peale varem nagu juhtunud, aga seal on mingisugused viie dimensioonilised optilised andmeandmesalvestuskettad, mis näevad välja nagu miniatuursed, siuksed, tiivi, DVD või Blu-ray plaadid, sihuksed, kvartsist tehtud siuksed kettad, kuhu salvestatakse siis mingil väga huvitaval viisil andmeid ja, ja see, see peaks siis kestma sadu ja sadu aastaid seal ka kosmoses pidama vastu kõigele, sellele kohutavale, mida see tühjus pakub radiatsioon ja kõik muu. Et, et see peaks nagu vastu pidama siis olema kunagi, kui keegi selle ketta peaks leidma ja õppima seda lugema, siis ta saab sealt nautida, naised, käsi ma või nagu meiegi. Aga see nüüd juba viitasid, et Tesla, ütleme siis, Ilon Musk pani selle raketi nii-öelda selleks kandamiks siis oma Tesla rõhutusteri. Jaa, ja see oli selline ääretult geniaalne marketing trikk, ma ütleks selle kohta, sest sa oleks võinud siin ükskõik mida panna, siin oleks võinud ka panna lihtsalt tsement, ploki eesmärk oli lihtsalt ära näidata Ameerika Ameerika, mis tal siis kaitseministeeriumile typarkmentax difans. Et rakett suudab mingi raske eseme toimetada kosmosesse, põhimõtteliselt panna Marsi orbiidile ja, ja tegelikult nad isegi ületasid seda võimekust, nad nad suutsid panna suuremale orbiidile. Mis siis lõpuks desoraudtsisternid ei lähe mitte Marsi orbiidile, vaid jõuab otsaga välja kuhugi sinna asteroidide vöö juurde. Aga jah, see oli ääretult geniaalne marketing trikk, sellepärast. Ilmselt nendele inimestele, kes mõtlevad selle teema peale Just nimelt, ja loomulikult need kaadrid olidki väga-väga ilusad, kaks väga ilusat hetke oli kogu selle sündmuse sees. Esimene hetk oli see, kuidas siis need lisarakett mulle kunagi meelde tugitõuka Järvalgi kõrvalkiirendi kõrvalkiirendid maandusid elegantselt maandumisväljal või mis iganes termin võla maandumisplatvormidel platvormil ja teine ilus hetk oli loomulikult see, kuidas saime näha seda punast autot sele mannekeen juhiga roolis ja saime näha, kuidas siis planeet maa selle auto taustal niimoodi aeglaselt oma kaart tegi või oma orbiidil niimoodi liugleb. Ja ma kohe mõtlesin samamoodi nagu sina, et geniaalne marketing trikk. Ja alles hiljem üks uudislõik tuletas mulle meelde, et ja Tesla ju ei teegi oma autodele reklaami, neil neil puudub selline asi nagu turunduse ja nad ei tee reklaame ja näed siis. Aga selline väike nõks ja sa teed põhimõtteliselt parima reklaami, mida üldse kunagi keegi on maailmas teinud ühele automudelile. Kas ma nüüd ei tahaks seda autot mitte osta? Ja ma tahaks osta, et load käes, sa saaksid sellega ringi kimada siin Tallinna vahel ja, ja sina, kellel ei ole juhilube, siis näiteks kosmosesse isegi ei vajaks pirts istuksid seal samamoodi? Seal ei ole seadusi? Jah, et see see on, see on veel see metsik metsik lääs, vaid siis sõitsid kosmost, metsik. Ei ole. Täna mõtleme selle peale, aga. Kusjuures see on ka väga naljakas, et kosmos on meie ühisvara, justkui me eeldame, et ainukesed intelligentsed elusolendit või üldse ainukesed elusolendid kogu universumis oleme meie kogu universum on inimkonna ühisvara, aga see selleks ma, ma tahtsin lisada sellele, et, et see oli nagu geniaalne marketing trikk Teslale mitte ainult, vaid ta oli geniaalne marketing trikk kogu kogu kosmose tööstusele, sest. Tore jah, mingi rakett tõusis õhku. Jess tegelikult inimkond on sellega nii harjunud juba ees on meie jaoks nii tavaline, et, et see nagu justkui ei liiguta enam meie seda seieri me enne, kui me siia saatesse saatust salvestama hakkasime, siis me rääkisime omavahel ja mõtlesin, et oi kui hea teema seal ja nii, nii tore, et sa selle peale tulid, mina ei oleks isegi ainult sellest rääkida, kuidagi aju ei, ei viinud neid asju kokku. Aga, aga see nagu näitabki just seda, kui tavaliseks see kõik on meele. Eks ole, muutunud, et kosmosetore me teeme seal igast värki, onju, mingid raketid, tõusevad-maanduvad whatever. Aga aga see, et nüüd seal oli see, see Tesla ja kõik see, kõik see popkultuurist see tegi selle asja inimlikumaks, see tegi selle asja vägevaks ja noh, ma ütlen see pilt sellest Tesla rõhutustelist koos selle inimmaketiga või, või Mannek mannageeniga maa taustal, see nägi välja selline, et ebareaalne Ma ei oleks noh, see pilt on selline, et ma vaatan sinna peale ja ma ei suuda uskuda, et see on päris, et see ei ole nagu mingisugune komposiitpilt. Ja see oli ajalooline hetk, seda pilti nähes oli kohe see tunne, et see on see pilt, mis hakkab olema ajaloo raamatutes. Kusjuures mitte see pilt praegu veel ei ole sellesama kaaluga, mille, millega on see esimese jalajälje pildi laulu pinnatani jalge rahul, eks ole, et noh, et see ilmselt ei ole nii kooniline, aga küll see täiesti ikooniline hetk ka tuleb, kui jõutakse lõpuks Marsile. Sest et praegu see on ju justkui selline vaheaste teekonnal Marsile. Aga kui me oleme maandunud üks Marsil ajaloo mõistes, mida sina arvaksid, sest noh, me ei saa ette ennustada, milline saab ajalugu olema, eks ole. Aga mida sina ennustaksid, kumb on olulisem ajaloolises mõttes, kas see, et me maanduma Marsil, või see, et me maandusime kuul. Kuu ikkagi see esimene korda kõige tähtsam. Ja. Samas kui Marsil maandumine on esimene samm teise planeedi koloniseerimisele. Jah. Ei, loomulikult on väga-väga-väga oluline moment, aga see kuu maandumine oli ikkagi see moment, kus inimestel reaalselt aju plahvatas, ma arvan, et see oli see hetk, kus päriselt siis oligi see arengukaar justkui ära tehtud, nii nagu sa kirjeldasid, et me olime kunagi mingisugused pärdikud põhimõtteliselt onju ja noh, ma käin, on palju inimesi maailmas, kes vaidleksin vastu, et ei olnud. Aga lähme praegu mööda seda mööda seda narratiivi, et olime jaa, jaa. Ja siis lõpuks, kui jõuti kuule, siis see oligi justkui selle suure suure arengukaare lõpp punkt, et vaadake nüüd, kuhu me jõudsime. Et mõnes mõttes ülejäänud planeedid, ülejäänud planeedid, asteroidid ja kõik kohad, kuhu saab veel maanduda, on ju niisugune nagu loogiline jätk sellele, mis algas kuuga. Aga huvitav on ka see, et praegu selle kõige valguses, mis toimus, meenus jälle Stanley kiubliku juubliku film Joe Dawson, van Space Odyssey. Ehk siis kosmoseodüsseia, kus seesama asi, mida sa kirjeldasid, kus afi kosmosesse ongi selle filmi alguses suht ära näidatud. Kuidas ongi, et ühel hetkel sa näed selliseid metslasi põhimõtteliselt, kes on üleni karvased ja ja rääkida ei oska, ainult häälitsevad metslooma kombel ja taovad mingeid kive üksteise vastu taovad kive kokku ja siis järsku langeb kosmosest alla, mingisugune ilmub mingisugune monoliitne, selline must plaat ja, ja siis hiljem me näeme, kuidas siis liugleb kosmoses hoopis mingisugune inimene, eks ole, et, et see kaar nagu näidatakse väga kaunilt, elegantselt jällegi niimoodi väga väheste vahenditega tegelikult ära, et näete, kust, kuhu me tulime. Ja see on minu meelest kaunis, see on minu meelest kaunis võimas mõte, et, et meie, meie liigil on selline võimekus, selline nii-öelda. Võib rääkida kõigest halvast, mida progress on endaga kaasa toonud, aga kui ei ole progressi, kui jälle edasiarengut, siis paigalseis on sama, kui mitte hullem kui tagasi liikumine tegelikult. Ja, ja noh, ütleme meil minu jaoks see Need missioonid, millega me jõudsime, kuulan, et Apollo programmi missioonid on, on parim inimkond oma parimas vormis või inimkond inimkonna parim, nagu selline. Parim saavutus, ma ei teagi, mida ma tahan täpselt öelda, sest noh, kui veel nagu laiemalt mõelda, siis näiteks rahvusvaheline kosmosejaam on selles mõttes nagu jällegi see erinevate rahvaste kokkutulemine ühtset kosmose nii-öelda eesmärkide nimel, aga lihtsalt see mõte, et meie, Läheme, kuule ja me läheme ja me saavutame selle hoolimata sellest, kui keeruline see tol ajal ja tänagi veel tegelikult on. Et, et see 12 inimest on kõndinud kuul, see on minu jaoks üks üks olulisemaid asju üldse. Minu jaoks samamoodi ja kusjuures mainisin enne kuubikut ja filmi kosmoseodüsseia ja kohe tuli meelde, et on olemas ka ju selliseid vandenõuteooriaid, mille kohaselt kosmosemaandumist esiteks pole kunagi üldse toimunud. Ja teiseks, et inimene, kes aitas lavastada need klipid seal kuu peal hüplemises oli kiublik. Aga no vot, mine mine, sa võta kinni, aga vaata seal. Noh, ütleme kogu see teema on nii, selline igasuguste vandenõuteooriaga on, on see probleem, et üldiselt on nad oma nii-öelda loogika kontekstis ääretult ägedalt ja head ja toimivad, aga kui sa paned nad nagu päris maailma, kui sa nagu päriselt mõtled selle peale milline siis kuidas üldse nagu see asi niimoodi korraldada, et sul on terve filmi nii-öelda tiim, kes ideaalselt jäljendab nii-öelda vähese gravitatsiooniga keskkonnas liikumist, kes seda kuu pinda suudab niimoodi modelleerida, kes ta valgust suudab niimoodi paika panna ja kes nagu kogu see meeskond suudab siis ka alates aastast, ma ei tea, 61 Kunenud missioonid algasid või 69, kui see maandumine oli ja pärast seda veel vait olla terve sõda aja ja mitte välja tulla, et mina ja ma tegin seal valgust ja me tegime seda nii või kuubrick ise või noh, kuidas iganes. Et see lihtsalt on nii absurdne, et noh, minu jaoks nagu need need teooriad, isegi selle nii-öelda vastupidise tõestamine nagu ei vääri eriti aega, et me võime saate märkmetes paar linki panna, kus te võite vaadata, kuidas müüdimurdjad või või mingid teised inimesed neid lahkavad, neid teooriaid mina enam ei viitsi. Aga kas Marsil on elu? Detailid, või üks ja ainus Lif on ma. Nagu ma aru saan, siis see on teine pala, mida mängib see Tesla või ei. Ja mina ei, Tarmen oli, see ongi jah, Life on Mars ja Space Oddity olid need kaks lugu, mis siis väidetavalt loopisid seal seal muusikakeskuses. Jah, ja kui midagi pole väga valesti läinud siis loobivad need lood seal praeguse hetkeni ja logivad ka edasi. Ja kui nad tänaseks veel surnud ei ole, elavad õnnelikult tänini. Kui nad, kui juht pole tänaseks rippiiti maha võtnud, siis mängivad nad edasi, tripiidivad nad edasi. Kosmoses Marsil, ma arvan, et Marsil oleks väga hea Tavituid kuulata oleks küll, see oleks päris tore, kui saadetakse need esimesed inimesed sinna Marsile, kes niikuinii peavad elama liiva all ja toru sees ja suhtlema nendesamade nelja, viie inimesega, kellega nad sinna saadeti elu lõpuni ja vahva kuidagi temaatiliselt justkui sobilik, kui nad saaksid ka muusika muusikast kuulata, ainult neid kahte lugu. Sodid ja Life on Mars, kusjuures need oleksid, sa tahad nende inimeste vaimset tervist nagu proovile panna. See annaks ju ka väga olulist sellist infot tegelikult meile siin maa peal, et kuidas valida välja neid õigeid inimesi, kelle psüühika murdub kõige varem, näiteks mis inimtüüp lihtsalt ei saa minna Marsile, sest ta ei suuda elu lõpuni kuulata ainult kahte David Bowie lugu me tahtnud Murdoksid teel sinna ots oleks nagu hästi paha. No ei, ma ei taha, et nad üldse murduks ja seda küll, aga siis tulebki see rännak neil teha võimalikult takistuste rohkeks ka, et näha, kuidas nad neid ületavad. Ma arvan, et üldiselt nendel missioonidel on täna teine lähenenud, aga nii palju kui mina olen aru saanud, siis Marsil on kõike hea kuulata, peaasi, et see ei ole see kuradi disko. Olgu kui sa nii ütled, kas sa oled lugenud raamatute Martion vaatanud seda filmi? Ma olen vaadanud filmi ja raamatut on mulle soojalt soovitatud, nii et äkki ma kunagi jõuan selle raamatu niga, aga film oli väga mõnus, kaks korda vaatasin lausa. Vot seal sealt see see viide tulebki, kuna see mark ja nüüd tuleb meelde. Tegelane, kes siis jäetakse kogemata Marsile üksipäini kuskil lähitulevikus siis selle selle loo järgi ainuke muusika, mis tal seal on võtta, on siis missiooni komandöri arvutis olev disko ja seda ta üldse ei kannata ja see ajab teda terve selle aja, on ta pahane selle disko peale sellest sisse viide, aga, aga mul oligi nüüd lähiaastatel olnud kaks siukest väga huvitavat lugemiskogemust, mis selle teemaga väga hästi seostuvad. Üks ongi see motion. Ja teine on National kaitse Lifon, mis seal siis kris, säteldi raamat millegipärast mul ei tule hetkel Masheni autori nimi meelde, aga ma püüan seda. Teda hiljem, no see on nii tuntud raamat, et võimatu on seda guugeldades mitte kohe sattuda, ka autori nimed ei, alla ei meenunud autori nimi praegu, aga need mõlemad nagu raamatud Selles suhtes huvitavad, et ka minul on olnud kogu aeg unistus kosmosest kui sellisest ääretult romantilisest paigast noh nagu nagu ma ennist kirjeldasin, see üldse jõudmine nende noh, ütleme nende saavutusteni. Aga, aga kui hakata mõtlema sellele, et kas mina näiteks olles oleks nõus olema nende inimeste seas, kes läheb marsile? Ma ei tea isegi kui see oleks nii, võib, võib-olla kus oleks täpselt nii ohutu ja, ja selge ja lihtne nagu täna lennukiga Ameerikasse lendamine. Noh, ma ei usu, et see kunagi nii saab, noh vähemalt meie eluajal olema, sellepärast et esiteks see kaugusse see aeg, mis, mis, mis selleks on vaja ja kõik need tingimused noh, see, see ei ole võimalik saada sellisel tasemele. Ma lihtsalt arvan, olles läbi lugenud kaks raamatut, minu psüühika, minu füüsiline tervis ja üldse nagu kõik väga, nagu diskvalifitseeruvad mind kunagi kosmosesse. Päris kusjuures seesama raamat, näestunud kaitsu, laiphonyörd, mille sina mulle kinkisid ja millest ma olen ka mitu korda rääkinud, et see oli minu eelmise lugemisaasta kui mitte kõige suurem elamus, siis ütleme seal top kahes võib-olla konkureeris ainult siis pluss sprinstini autobiograafiaga selle raamatu järgi see selektsioon või need nõuded, mida esitatakse üleüldse inimestele, kes võib-olla kunagi võiksid minna kosmosesse on ikka, on nii keerulised, et see on pärast selle raamatu lugemist ma sain aru, et jah, see inimene nagu sellise nagu üldnimetaja inimene on jõudnud kosmosesse, on ime. Aga see, et üleüldse mõni inimene meie seast välja valitakse, et osutub valituks arvestades millise kadalippude peab eelnevalt läbi tegema, vaat see on kohati on see isegi suurem ime kui see, et üleüldse inimkond on jõudnud kosmosesse. See on pöörane, mida kosmonaudid peavad läbima enne kosmosesse jõudmist, kuid ütle mulle, kuidas sina tõlgiksid eesti keelde inglisekeelse väljendi Petkiiv. See on selline selline asi, mis, mis kedagi või, või kuidagi nagu niisugune, üks üks selline viha, mida sa endaga tihti kaasas kannad või ma ei oskagi öelda. Olgu, mind ajab närvi. Või on kogu aeg selline ebaratsionaalselt palju pahandanud? Kui inimesed kasutavad sõna ime kirjeldamaks teadussaavutusi, sest. Noh, see on nagu lihtsalt selline üldfilosoofiline, et kui inimkond on nagunii palju meeletult vaeva ja tööd näinud, siis seda seda imeks nimetada kuidagi vähendab seda see juhtunud lihtsalt niisama vaid selline meeletult pikk tööprotsess. Aga see on nagu piss, aitab point või? Mõni viriseb? Ei seal huvitav, et see on huvitav, et sul selline tundlikkus selle koha peal on, sest et mina jällegi ei taha seda sõna üldse liiga palju kasutada neil puhkudel, kui ma kasutan, siis tundubki mulle noh, et, et see põhjus on midagi nii suur, et selle jaoks lihtsalt ei saagi võtta enam mingit normaalset tavapärast sõna. Et kui sa oled ju, kui sa oled keegi, kes on korda saatnud ime siis see seoses mul tekib, ei ole see, et tegu oli Gandalfi ka. Et see käib tal lihtsalt lipsuta, sõrm nipsutab sõrme ja, ja juba mägi liikus, vehkis oma kepiga. Jah. Et ma jah, vabandust, Ivo Cruztokia, vabandust, kogu teaduskogukond kogu maailmas, et ma pisendan teie igapäevatööd mingiks esoteerika kaupluse kaarditrikiks. Ma tõesti vabandan, ma siiralt vabandan, sest me elame solvumise ajastul. Ja ma igaks juhuks vabandan ühe korra veel, et oleks kindel, et ma tõesti tunnen halvasti ennast, et ma nimetasin teie ponnistusi imeks. Jah, ma nüüd küll ei solvunud, aga ma tänan. Ma võtan selle vabanduse ennetav, vabandust. Nüüd, kui sa peaksid solvuma veel selle saate käigus, siis sa tead, et vabandus juba toimus ära, nii et rahune maha. Kyll ma saan sind kaks korda solvata, täna samas pean uuesti vabandama. Kuidas sinul oli seda raamatut lugedes, aga minule jättis see küll kohati natuke muinasjutumull ja see, kuidas ta kirjeldas seda, et kuidas ta lapsepõlves Kanadas, kus, kus ei olnud kosmoseprogrammi Kanadas kuskil talus üles kasvades lapsena, nähes seda, seda nii-öelda kuul maandumist otsustas endale ära, et mina saan astronaudiks ja tegi seda, see lihtsalt kogu see, see lugu oli natuke nagu muinasjutt selles osas minu jaoks vähemalt. Mulle ausalt öeldes Ivo mõjub solvavalt, et sa nimetad ühe tubli tööka astronaudi karjääri muinasjutuks. See oli minu jaoks natuke solvav. Nojah, see oli solvav ja, ja ma arvan, et see solvab kogu astronautide ja kosmonautide ja Dayconautide kogukonda kogu maailmas. Et ma nõuan, vabandust, nende nimel nõuan, vabandust, sa ei pea seda praegu tegema, ma tahan. Tahan siiralt vabandada nii sinu kui astronautide kosmonautide taikonauti, täiad ja teiste nautide kogukondades. Tõesti, ma ei, ma ei tahtnud pisendada teie saavutusi, nimetades seda muinasjutuks, kuigi ma ei mõelnud jällegi siin kontekstis, et see oleks justkui mingi Hans ja Greete teevad midagi, keegi on selle lihtsalt kirja panud. Hoolimata sellest, kuidas asjad tegelikult olid. Ma ei tahtnud nagu vähendada teie teie olulisust. Krised film ei ole Harry Potter ja selline ta ei ole, ta ei ole seda olnud tubli astronaut ja ta kirjutab oma teekonnast selles vapustava raamatus. Anestunets, kaitse, Laifon ja kui sa küsid mult, et kuidas mulle see kõik tundus siis ja see oli, see oli ime minu arust, et ta astronaudiks sai, sest ta alustas tõepoolest riigis, kus ei olnud riikliku kosmoseprogrammi Kanadas ja ta kirjeldab seal raamatus väga ilmekalt, kuidas see oligi just nagu välistatud tegelikult on, temasugune inimene võiks kunagi üldse saada astronaudiks, et ta võiks üldse kunagi jõuda kosmosesse, eks ole, sest et väga suur hulk astronautide eest ei jõua ju oma elu jooksul mitte kordagi kosmosesse, nad ainult läbivad treeninguid, teevad maa peal väga olulisi töid. Aga jah, see isegi tekitas minus lootust, et ma kuidagi hakkasin mõtlema. Ei noh, mitte selles mõttes, et see kuidagi oleks tõenäoline, et mina saaksin kuidagi nagu kosmosesse tööle minna, kunagi ma saaksin võibolla turistina minna. Aga kui nüüd mõni eestlane mõtleb, et et sündides Eestis on täiesti välistatud see, et ma kunagi võiksin olla kosmonaut, siis see raamat tõestab vastupidist, et, et see on täitsa võimalik. Muidugi Hathildil oli justkui see eelis, et ta sündis ingliskeelses kultuuriruumis. Aga ega see ju ei ole mingisugune takistus tegelikult noorele barjäär on väga ületatav. Teil on eelis selles osas, et Eesti on juba Euroopa kosmoseagentuuri liige. Meil on juba oma kosmoseteemat, nii et ärge heituge Ma ei osanud kuskile, ma mõtlesin, kas öelda sa võtsid mingid märkmed välja ja ütlesid seda kuidagi nii. Loodaks reklaam, mõistsin korra Facebookis, aa, okei. Mul telefon laeb siin laua peal, siis mul on raske käsi eemal hoida, sellest see. Lähme kosmose juurde tagasi, ärme räägi minu ebakindlustust minu telefoniga. Ärme räägi, jah, räägime räge marsist veel, et ma mäletan, et kunagi, kui internet tuli. Oh seda aega aega, siis kui intervjuud mulle koju tuli, ta hommik ärkasid, internet oli kodus koduinternetti täis ja kodu oli järsku internetti täis, mingi juhe tuli seinast välja nagu uss ja puges otsapidi mu arvutisse tulevaselt igast kraami järjest monitori peale, siis ma hakkasin ka jälgima igasugu kosmoseuudiseid. Olin juba olin juba varases teismeeas tegelikult suur kosmosehuviline juba lapsena, tegelikult aga, aga teismeeas käisin isegi mainisin, ufoklubi liige. Ma käisin Igor Volke ufoklubis. Traveli raamat. Et lapsena 101 kosmosemingit raketti Mingit autot oli ja teine oli siis siuksed, igast kuukulgurid ja satelliidid ja, ja maanduride muud. Kas sa mõtled seda veidi suurema formaatimine, sihuke sihuke nagu töövihiku formaadis umbes oli paks. Et niisugune ei olnud mulle, räägiks teine raamat, teised raamatud, aga ma mäletan, et selle interneti alguspäevil ma siis hakkasingi jälgme, toome siis ka kosmoses toimub ja siis seal oli igasuguseid huvitavaid lehekülgi, näiteks üks neist rääkis sellest, kuidas Marsil on mingisugune nägu ja, ja et see, et see nägu on ka üks väike selline ministeerium nõuab lahendamist, et kuidas suur nägu sinna ikkagi nagu sai. No ma arvan, et sa näo jura süsteem lahendage ära lahendada ja tihti kõrgema resolutsiooniga pilte nähtud, sellist nägi. Pareodeeli ehk siis inimese võime otsida nägusid igalt poolt on tegelikult väga-väga kihvt asi, mida guugeldada, et kust kõike on võimalik lihtsalt suvalises mustris näha inimnägu või suvalises müras sest see on inimeste revolutsiooniliselt ääretult kasulik olnud näha nägusid, tundra, nägusi, et ükskõik kus ja seetõttu me neid näeme ka igal pool. Okei, no siis ma ei näe üldse mingit põhjust marsilemi Marsile. Ministeeriumid on lahendatud ja, ja siis järelikult Mars ei saaks ka kasutada Haifa Unixi. Jaa jaa. Saade läks katki, kuidagi teema sõja ei saa lihtsalt, võib-olla lõpetuseks, ega siin saate, saabki otsa ja väga hästi sünkroonis jutuga koos saade otsa, eks ole, aga, aga kokkuvõttes mulle meeldibki, et Maarjas on minu jaoks selline romantiline unistus, ma tahangi vaadata marsist filme, ma tahan näha videoklippe sellest, kuidas Teslad maanduvad marsile ja ja kuidas mingid hullud, kes on otsustanud täiesti minna eluks ajaks Marsile saavad Tesla roolis olla, et see kõik on mulle piisav, ma arvan, minu unistus oleks lihtsalt saada korraksid planeedi pealt ära, kasvõi olla maa orbiidil mõnda aega. Võib-olla kuu peale ma julgeksin minna. Aga ma ei vaja seda, et ma kuidagi. Ma arvan ma, ma isegi jah, et, et mulle, et tegelikult ma kaifisin kogu seda fantaasiat siiski, sest et jah, arvestades, kui roppraske töö on üldse olla kosmonaut ja kui kui nüri ma tahtsin öelda, heas mõttes nüri, aga nii ei ole võimalik öelda. Et kui see seal ei ole midagi sarnastki sellega, mida me oleme harjunud nägema ulmefilmidest on ju ja, ja see on väga üle romantiseeritud. Mina hea meelega, elan selles romantika sedasi ja ootan järgmisi uudiseid, aga sina, Ivo? Lase hätweldi raamat selles suhtes oligi nagu võrratult silmi avav kogemus, et tõesti noh, näitas seal, kui palju seal neid pisiasju, detaile, millega sa pead arvestama ja ma tean, et mina ei ole see inimene, kes sinna sobib. Nii et mina ka pigem jätan sellest omale ilusamaid. Optilise pildi, mida sa millestki unistad veel marsiga seoses? Või sa oled juba edasi liikunud, unistad millestki kaugemast? Ma tahan, et inimesed jõuaksid Marsile. Mägoloniseeriksime Marsi, sest me ei saa ühe planeediga lõpmatuseni ärkama. Kui inimkond peab arenema, ellu jääma, siis meil on vaja liikuda kaugemale kui maa. Kui me jääme siia, siis ükskord sureme, kindlasti. Sureme niikuinii, aga, aga lihtsalt me pikendame inimkonna elu. Aga miks sa üldse tahad, et inimkond kuidagi kauem kestaks, aga me rääkisime sellest juba minu arvates inimene, võrratu olend. Aga sina sellest osa ju ei saa, vahet ei ole. Endast suurem ja mul on au olla sinusuguse inimesega stuudios. Kas sa läheksid minuga Marsile ja iga kell? Väga tore kõla suusatama. Saadet jääb lõpetama David povi, kes muide, kelle see avaleht, kui ta internetti läks, oli alati popkulturistid, punkt com. Kes oleks võinud arvata? Soovitame teilgi sinna piiluda, seal on ka kõik varasemad osad ja muidu oleme ka igal pool sotsiaalmeedias nimel popkulturistid, kirjutage, joonistage meile muidu toredad. Ära nüüd. Ära anna valelubadusi. Aga hea, et milles teie unistate?