Tere õhtust, armsad unejutu kuulajad. Tänasest peale tahan ma teile jällegi rääkida lugusid väikesest karupojast kellele nimeks ant. Tee päding tan. Mäletate, ühel päeval leidsid kaks toredat inimest mees ja naine isa ja ema Braunid ta Inglismaal pädingtoni raudteejaamas ning võtsid endi juurde elama. Nõndaks. Ühel päeval kavatsesid tädi Lonni ja ema Braun linna minna. Kuna oli juba sügis, siis olidki juudi Jonatan koolis nõnda et pädington tuli üksi jätta. See mõte ei meeldinud hästi kummalegi. Ma siiski arvan, et nüüd, kus tal see uus harrastus on, pole vaja tema pärast karta sõnasema praam, vaata, kui ilus asjade õmbles. Ja ta näitas tädi Lonnile mingit ruudulist, eri värvi lappidest kokku õmmeldud riidetüki ja sõnastati Lonni hindavalt poes võib vahel kehvemat kaupa näha, mis on. Ma arvan, et see on laudlina. Igatahes kindlasti on see vajalik asi. Ta vaatas üles lae poole, kust kostis ühtlast urinat. Niisiis aru, poeg, pädingtonil, koli uus harrastus. Kohe räägin sellest pikemalt. Nimelt lugu sai alguse niimoodi. Kord, kui pädington poodi saiakesi ostma läks, kukkus tal tee peal taskust välja 50 pinnin ja kadus rentslisse. Ehkki ligidal olev tänavapühkija ning isegi politseinik otsida aitasid, ei ilmunud münt kusagilt välja. Pädington pistis käe taskusse ja avastas seal augu. Ja ta oli lohutamatu. Isa Braun tundis talle kaotuse puhul kaasa ja andis isegi uue, 50 Bennise. Aga tädington oli ikka mitu päeva tujust ära. Tal oli selline tunne, et tal on ja jääb terveks eluks üks 50 Bennine puudu. Härra ruber oli see, kes suutis ta selle unustama panna. Härra Gruber oli kaupmees. Tal oli turu ääres pood, kus ta kõiksugu vanu asju müüs. Nad olid karupojaga väga headeks sõpradeks saanud ja pädington käis seal sagedasti hommiku poolikuti kakaod joomas ning saiakesi söömas. Ühel sellisel külaskäigul nägid pädington laua peal riidega kaetud eset. Ja kui kaupmees pidulikult riide ära võttis just niimoodi, nagu igasuguseid mälestussambaid avatakse siis pidi karupoeg üllatusest pikali kukkuma. Seal seisis õmblusmasin ja selle küljes oli sildike pädingtoni nimega. Pädington ei teadnud, kuidas sõpra tänada. Ma kardan, et see on kaunis vana, vabandas kaupmees sel ajal, kui karupoeg masinat uuris. Aga ma arvan, et ost võib veel kasu olla. Saad oma vanad õmblused kõik üle õmmelda, siis ei kao kunagi midagi taskust ära. See on ka kasutamisõpetus juures. Äding, tal oli korraga kole õnnelik, ta ei teadnud, mida öelda. Nüüd oli see kadunud münt lõpuks tõesti meelest läinud. Ta pani õmblusmasina oma ratastega korvikesse, millega ta tavaliselt käis sisseoste tegemas ja ruttas koju. Kuigi tädi Lonni oli tal tasku ära parandanud ja ka kõikide teiste riiete taskute õmblused üle õmmelnud tundis ta end siiski nüüd kuidagi kindlamana kui tal oli isiklik õmblusmasin. Ta oli sageli jälginud, kuidas tädi Lonni masinal õmbles kurdolidel lubatud isegi vänta keerata. Aga iial ei oleks osanud kujutleda, et ta ise kunagi õmmelda võiks. Tubli pool päeva kulus tal selleks, et niiti nõela taha saada. Karupojal on ju niisugused natuke kohmakad käpad. Aga kui see juba kindlalt nõelasilmas oli, siis polnud teda enam vaja kinni hoida. Ja peagi kõlas Braunide majas lõbus õmblusmasina vurin. Alguses ta lihtsalt õmbles kokku vanuri-ide lapikisi, mis tädi Lonni talle oma õmbluskorvikesest andis. Aga kui need otsa lõppesid, siis hakkas ta otsima keerulisemaid ja tõsisemaid töid. Ta õmbles uue käterätikute Tilonnile juudi nukumajale uued kardinad, Jonathani kriketi keppidele kotti ja teise väiksema kotikese isa Brauni piibu jaoks. Ja nüüd oli see siis laudlina ema Brownile paistis ta tegemistel ei tulegi lõppu. Nüüd läksid ema Braun ja tädi Lonni korraks üles, et karupojale üksi koju jäämiseks mõned juhendid anda. Nad leidsid karupoja usinasti õmblemas ning laual seisis virn mõnutaskurätte, mida ta parandas. See tuletab mulle meelde sõnasema Braun, et täna tullakse pesumajast musta pesu järele. Ma panin selle välisukse kõrvale. Naabrionu tuleb ilmselt ka varsti läbi. Tal oli üks paar pükse ümbertegemiseks saab. Sellepärast ei tasu muretseda sähvas tädi Lonni vahele. Temal oli sellepärast nii kiire, et sel nädalal tehakse kõik õmblustööd viis penni odavamalt, kui nad saadetakse koos musta pesuga. Ihnuskoi, selline ei täidi oma pesu pesta anda. Tädi Lonni ei armastanud naabrit. Sest see oli tõepoolest ihne ja omakasupüüdlik. Niisiis, pädington jäi üksi koju. Ja õige pea koputas uksele naabrimees. Tere päevast, onu Karl, ütles pädington viisakalt. Tere. Tere Torisisse vastu. Palun panin need püksid teie pesu juurde, ma tahan, et nad keskelt kahe tolli võrra kitsamaks tehtaks. Ei vähem ega rohkem. Taskus on sedelit, kus kõik vajalik kirjas seisab. Ma võtsin kõvasti kaalust maha, kui ma möödunud aastal haiglas olin ja sellest ajast ei ole uuesti kosunud. Oh kui kahju, ütles karupoeg kaastundlikult. On väga tähtis, et nad läheksid teie pesuga koos. Sel juhul maksab see ümbertegemine ainult ühe naela ja täna on viimane päev. Tädingtoni näole ilmus mõtlik ilme. Ta võttis onu Karli püksid vastu ning sõnas. Mina tean kedagi, kes teeks selle töö ära 50 penni eest ja te saaksite nad juba täna kätte mis 50 penni eest kordas. Naaber näib olevat märkimisväärselt odav. Ja ma saaksin täna kätte kindlasti kus nad tõesti kiiresti teevad. Mitte nemad, vaid kena. Aga, aga kas see isik on usaldusväärne? Küsis onu Karl. See tundub uskumatuna, nii odav? See on väga usaldusväärne isik, ütles karupoeg kindlalt. Ma tunnen teda terve eluaeg. Ta kaotas hiljuti ühe 50 penni sära ja soovib seda nüüd tagasi teenida. Seda viimast märkust naaber õnneks ei kuulnud, sest ta oli tegevuses oma mõtetega. Ta kõhkles hetke ja tegi siis otsuse. Oota siin karu, see on liiga hea võimalus, et seda mööda lasta ja ta kiirustas kodu puhule. Mõne hetke pärast oli ta tagasi ning pädingtoni suureks üllatuseks oli tal seljas hommikumantel ning käes suur pakk. Kui juba, siis juba katsus ta enda arvates nalja heita. Siin on kõik mu püksid, sealhulgas ka mu parima ülikonna omad. Kui see sell on nii hea, nagu sa ütled, siis tasub sära. Tädingtoni nägu venis pikaks. Alguses oli mõte naabrimehe püksid ise kitsamaks õmmelda tundunud väga erutavana. Nüüd, kus tal oli natuke aega olnud, järele mõelda, hakkas ta selles pisut kahtlema. Kas te jätaks ühegi paari alles nii igaks juhuks, sõnas ta kõhklevalt. Igaks juhuks haugatuse naaber, vaadates kurjalt karupoega. See jutt ei meeldi mulle. Oled sa kindel, et ta teeb oma töö hästi? Kui ei, siis ma pigem saadan nad koos Tõnni pesuga. Ma kardan, et see pole võimalik. Sest pesu viidi juba ära sel ajal, kui te pükste järel käisite. Sellisel juhul ütles naaber karmilt. Oled sina karupoeg, täielikult vastutav minu pükste saatuse eest. Ja olgu nad juba täna tagasi toodud või muidu hoia oma nahk 10 penni, annan sulle kohe ülejäänud siis kui töö on tehtud. Ma ei hakka maksma enne, kui ma näen, kuidas see on tehtud. Sellega ta keeras pädingtonile selja ning läks pädingtoniaidele väga imeliku näoga järele vaatama. Mingil kummalisel põhjusel, millest ta aru ei saanud, oleks alati midagi viltu, kuid tegemist oli naabrimehega. Alati ahvatluste pädingtonilt välja lubaduse teha midagi, millest karupojal veel õiget ettekujutust polnud. Jätame nad nüüd aga homseni sinnapaika ja läheme oma uneilma. Ma soovin teile rahulikku ööd ja jälle kuulmiseni. Homme samal ajal.