Tere õhtust, armsad sõbrad. Jätkame eile alustatud tädingtoni lugu. Niisiis oli meie väike karupoeg vaimustusse sattunud õmblemisest. Ja naaber oli talle toonud kõikama püksid ümbertegemiseks. Sügavasti ohates läks karupoeg trepist üles ning otsis välja õmblusmasina kasutamisjuhise. Siiani oli ta uurinud vaid selle esimest kõige elementaarsemat osa kus õpetati, kuidas üldse masinat kasutada. Nüüd keeras ta mitu lehekülge edasi, kus seletati, mida ja kuidas selle masinaga õmmelda. Kahjuks pidi ta pettuma. Ilmselt tuli masin nii vana, et sel ajal selliseid pükse üldse ei kantud. Vähemalt polnud neid kunagi vaja ümber teha. Sest niisugusest asjast ei olnud juhistes ühtegi sõna. Ehkki pättingtonile väga meeldisid sellised raamatud, kus mingi töö tegemiseks juhiseid anti teadis ta oma kogemusest, et seal oli juttu kõikvõimalikest olukordadest, välja arvatud see üks, mida alati kõige rohkem vaja läks. Seekordne kasutamisõpetus ei olnud selles suhtes erand. Aga pädington ei olnud selline karu, kes laseb mingisugustel takistustel endast võitu saada. Ta võttis käärid kätte ning asus naabri püksipaari uurima. Seda ta teadis, et ümber teha, selleks tuleb enne harutada. Ta pistis kääriotsad ühe õmbluse vahele ja selgus, et harutamine on väga lihtne. Ta lõikas pisut kääridega jäsikutes niisama. Siis leidis mingi lahtisi niidiotsa, tõmbas sellest ja see tuli hõlpsasti ning kuulekalt riide seest välja. Pädingtonile meeldis see tegevus. Tundus, et naabrimehe püksid suhtuvad temasse lahkemalt kui naaber ise. Kuidas siis lähemalt tasus oma töö tulemust uurima. Kukkus korraga üks püksisäär otsast ära. See pädingtonile ei meeldinud. Juttu oli olnud ju pükste vöökohalt kitsamaks tegemisest. Mis see säär siia puutub? Ta läks ja tõmbas igaks juhuks oma akendele kardinad ette. Siis võttis ta selle sääre kätte ja uuris seda, kuidas ja miks ta lahti tuli. Kass oli karupoeg sikutanud valeniiti. Siis märkas ta veel ehmatusega, et talle olid juhtumisi esimesena kätte hakanud just naabri parima ülikonnapüksid. Ta püüdis eraldunud tükid üksteise külge tagasi õmmelda. Aga see ei olnud enam nii kerge kui harutamine sest siiani olid õmmelnud vaid õhukest riiet. Ent naabrimehe püksid tundusid olevat nii paksust ja tihedast riidest. Pealegi oli seal igasugu voldikisi, need kippusid segamini minema. Masina vänta oli nii raske liigutada. Pädingtoni hea tuju oli jälle rikutud. Ta töötas usinasti ja vaevaliselt, aga tulemused olid allapoole igasugust ootust. Ja mida siis veel naabriiser võis arvata. Põrandal seisis hunnik väga isevärki pükse. Mõni tasku oli väljapoole sattunud, mõnedel olid erinevat värvi sääred või erineva pikkusega sääred. Ja mõned kokku õmmeldud ülejäägid polnud üldse enam pükste mood. Pädinton oli peaaegu kindel, et isegi 50 penni eest pole naabrimees selle tulemuse üle eriti rõõmus. Ta vaatas kurvalt veidrat pükste hunnikut ja mõtles, mida ette võtta. Sirvides veel kord juhiseid märkas ta korraga pealkirja. Mida teha, kui ei oska midagi teha. Ja sealt leidis ta vabriku aadressi ja telefoninumbri, kus masin oli valmistatud. See andis talle korraga hea mõtte. Mehhaanik Masinavabrikust vaatas pädingtoni toas ringi ja lausus kaastundlikult. No paistab, et sa oled päris plindris, mis siin juhtunud on? Mul on suur segadus onu Karli pükstega. See on mu naabrimees. Ta tahtis, et ma ta püksid ümber teeksin. Aga minul jäid mõned sääred üle ja õmblused läksid sassi. Jahmuna, sõnas mees, tõstes pükse ükshaaval põrandalt ja uurides neid. See kuulu küll minu töö hulka, aga ma võin sul mõned õmblused uuesti teha. Ei tea, kas sellest on abi? Küsis pädington häbelikult. Vaatame, vaatame, vastas mees ja läks laua juurde, kus õmblusmasin seisis. Siis silmates masinat, ta korraga seisatas. Viskas püksid, käesti, hüüdis. See on sinu oma. Ja viiks pädinton veel häbenikumalt. Ma sain ta oma sõbralt vanakraamikaupmehelt. Aga see on vist väga vana ja võib-olla ta ei meeldinud. Teile. Ei meeldi mull, hüüdis mees ja tormas ukse juurde. Tšemm, tule siia. Hüüdis ta oma paarimehele, kes autos istus. Siin on ühel karupojal meie mudeli numbrüks. Pädington erutus aina rohkem. Ta ei saanud küll aru, mis sünnib. Aga tal oli hea meel, et midagi vähemalt sünnib. Tuppa tuli nüüd ka teine mees ning mõlemad uurisid tähelepanelikult pädingtoni õmblusmasinat. Oo, kui rektor sellest kuuleb, siis ta teeb sellist lärmi, et teist korda niisugust ei kuule, ütles teine mees. Ma arvan, et mina kuulen sõnast pädington siis, kui naaber oma pükse näeb. Kolmekesi koos läksid nad uksest välja ja ehk küll pädington kiiresti-kiiresti turu poole lippama pistis saatis teda kaugele naabrimehe raevukas hääl. Nimelt kolid õmblusvabriku mehed vabatahtlikult enda peale võtnud püksihunniku tagastamise ning olukorra selgitamise. Pädington jooksis kuni jõudis oma sõbra kaupmehe juurde ning rahunes alles peale teist tassi kakaod. Härra Gruber kuulas huviga pädingtoni jutustust oma epardustest. Missugune õnn, et see õmblusmasin, mille ma sulle andsin, nii väärtuslikuks osutus sõnasta siis rahulolevalt. Ma poleks seda iial osanud arvata. See näitab, et minulgi on oma töös veel palju õppida. See mees vabrikust ütles, et see on nende esimene mudel ja ilmselt üks päris esimesi masinaid, mis nad üldse tegid. Nad on juba kaua aega otsinud helistama muuseumi jaoks, nii et see maksab palju raha. Mul on hea meel, et naad härra Carleid püksi tasuta korda teevad. Seisnus koi ei annaks sulle muidu iial andeks. Mulle tundub, et sa oled üllatavalt hästi sellest loost välja tulnud. Ja ta kallas pädingtonile kolmanda tassi kakaod. Siis vaatasite teda kavala näoga ning ütles. Mõelda vaid, seda kõike poleks üldse juhtunud, kui sa poleks 50 Bennilist ära kaotanud. Suured sündmused saavad sageli alguse väga väikestest asjadest. Pädington noogutas, rüüpas maitsvat kakaod, mõtles natuke ning pistis käe taskusse nagu aimates tema mõtteid, sõnas kaupmehest sõber. Ma ei usu, et midagi niisugust võiks juhtuda, kui sa meelega raha ära kaotad, lootuses sellest kasu saada. Pädington vaatas teda uudishimulike silmadega. Ta kuulas oma suurt sõpra alati väga tähelepanelikult, sest ta pidas tema elutarkusest lugu. Ja veel üks asi. Välk ei löö kunagi kaks korda ühe puu sisse või ühte samasse kohta. Ja aga saatus mängib meele vahel väga kummalisi vempe. Pädington mõtlesin natuke selle jutu üle. Kaupmehel näis õigus olevat, ei maksa riskida. See mis ise juhtub, juhtub ikka, õigemini kui see, mida ette plaanitsed. Ma ei tahaks, et välk onu Karli pükstesse lööks sõnasta siis mõtlikult. Vähemalt mitte siis, kui nad alles parandajate käes on. Ma ei tea, kas Pedington ka edaspidi õmblemisega tegeles. Teistes juttudes sellest ei räägita. Aga seal on tal jälle teised huvialad. Ja sellest räägime edasi homme. Seniks head ööd.