Tere õhtust, armsad sõbrad. Ma loodan, et teil oli täna ilus päev aga see päev on nüüd selja taga. Ja vaatame siis nüüd koos edasi. Mida teeb meie sõber Karupoeg tädington? Perekond Braunide maja, roheline välisuks läks lahti ja vurruline nina vaatas sealt välja. Siis ilmusid ka mustad kikkis kõrvad ja uudishimulikud silmad piilusid enne paremale, siis vasakule ja kadusid kiiresti. Mõne sekundi pärast katkestas hommikuse vaikuse imelik kolin mille tekitajaks oli loomulikult pätting. Tan, kes isa Brauni aiakäru treppidest alla kõnniteele sõidutas. Ta vaatas veel kord ettevaatlikult ringi ja ruttas majja tagasi. Seejärel sibasta mitu korda edasi-tagasi maja ning käru vahet. Iga kurd suurt virna pesu kätel kandes. Seal paistis olevat voodilinu padjapüüre, tekikotte ja muud, rääkimata naabrihärra villastest kampsunid, sest kõik asjad pani karupoeg kärule koormsay kangesti kõrge, nii et pädingtoni ise selle tagant välja ei paistnud. Tädi Lonnil oli vaba päev. Ja ema Braun oli juba hommikul turule läinud. Pädington sõi kolm moosi saiakest ning jõi kakaod ja hakkas endale loomulikult tegevust otsima. Kõigepealt asusta tolmu pühkima tolmu harjake oli mõnus asi ning karupoeg tundis tükk aega rõõmu kasulikust ajaviitest. Siis märkas ta korraga kaminaserval sedelikest, kuhu oli kirjutatud pesu kokku korjata ja ära anda ka naabrimehe oma. Sedelikese kõrval oli valmis pandud raha. Tädi Lonni kirjutas sageli niisuguseid Tsebelikesi, et vajalikud asjad meelest ära ei läheks. Nüüd hakkas pädingtonil kiire. Kõik asjad, mis vähegi pesta kõlbasid, tassis ta kööki kokku ja tegi neist ühtlasi ka nimekirja. Naabrihärrat ennast ta toast ei leidnud. Aga pingil seisis kuhi villaseid kampsuneid. Karupoeg haaras need kaasa ega hakanud peremehe otsimisega aega viitma. Ta oli nii usinasti tegevuses, et ei pannud uksekella tähelegi. Ja kui ta ärkas ning õue tormas, siis kadus pesumaja auto juba nurga taha. Ta vaatas sellele natuke aega kurvalt järele ning leksis tagasi kööki ja istus pesuhunniku otsa pidades endamisi aru, mismoodi seda tädi Lonnile seletada. Korraga tuli talle hea mõte. Tema kaupmehest sõber härra Gruber kolidele sageli rääkinud iseteenindavas pesumajast. Iga kolmapäeva õhtul käis tema seal oma pesu pesemas. See on väga mõnus, rääkis ta. Paned oma pesu suurde masinasse ja siis muudkui istud ja vaatad, kuidas Temazine Ooest teeb. Ja kui huvitavaid inimesi seal võib kohata. Noh, ja kui sul pole isu nendega vestelda, siis vaatad lihtsalt, kuidas pesumasinas ringi käib. Härra Gruber oskas nõnda rääkida, et kõik nii huvitavana paistis. Heebeedington oli tõtt-öelda juba ammugi kiusatust tundnud seda ise proovida. Keeruline oli ainult see, kuidas pesu sinna kohale toimetada. Sest pesumaja asus Braunide majast tükk maad eemal mäe otsas. Loomulikult tuli talle siis aiakäru meelde. Ja see näis alguses väga hea mõte olevat, et praegu aga hakkas pädington selles pisut kahtlema. Sest nüüd, kus kõik pesu oli peale laadida antud oli koorem nii suur ja kõrge, et karupoegi ei ulatunud ei üle ega ümber vaatama. Ja muidugi oli segaraske. Nagu me väga hästi teame, polnud pädington selline karu, kes oleks raskusi kartnud. Ta tõi toast vana harjavarre, sidus selle külge taskurätiku ja pistis selle pesu alla käru etteotsa. Ta oli sageli näinud, et suurtel autodel, kui neil väga raske koorem peal olid sellised lindid külge seotud tud. See pidi nagu hoiatama teisi liiklejaid. Lõpuks oli kõik valmis ja pädington hakkas minema. Inimesed tänaval vaatasid teda kaunis suure huviga. Mitmel korral jäi tal käru ratas rentslisse kinni ja lahked möödujad tulid talle appi. Ja kui tal oli vaja üle tee minna, siis pani politseinik terve liikluse seisma. Pädington tänas teda viisakalt ja üle tee minnes kergitas tänulikult kübarat ka kõigile ootavatele, autodele ja bussidele. Millele need siis signaalikooriga vastasid? Päev oli kaunis palav ning pädington pidi mitu korda peatuma, et higi pühkida. Lõpuks oli ta kohal. Ta istus paariks minutiks kõnniteele maha ja tõmbas hinge ning märkas üllatusega, et pesuhunniku otsas vedeleb mingi vana roostetanud jalgratta ratas. Keegi arvatavasti mõtles, et sa oled kaltsu ja kondikaru, selgitas pesumaja perenaine, kes oli korraks õue tulnud. Kaltsu ja koti ru hüüdis pädington solvunult. Ma ei ole kaltsu ja kondikaru, ma olen hoopis käsuvaru. Perenaine aitas tal käru treppidest üles viia. Ma arvan, et sul läheb vaja neli masinat. Õnneks ei ole praegu palju rahvast. Võta need viimased 11 12 13 ja 14. Sa oskad nendega töötada? Ma arvan küll, vastas Karupoeg ning püüdis pingsalt meenutada kõiki, mida härra Gruber oli rääkinud. Siin on pesupulber kaks pakki kummalegi masinale 11 naela, ütles perenaine ning aitas tal käru koos pesuga pesuruumi lükata. Pädington, kas erutatult ringi? Kõik oli siin tõepoolest nõnda, nagu härra Gruber oli kirjeldanud. Ruumi keskel seisis kaks pikka rida toole. Seinte ääres aga pesumasinad, mis olid valged ja läikivad ning nende ümmarguste ste akendest paistis vahuses vees keerlev pesu. Tädington ronis kõigepealt tuulile ja luges läbi seinal koleva juhendi. Siis sorteerisin pesu nelja ühe suurusse hunnikusse ning tõstis kõik sealt masinatesse. Härra naabri kampsunid panid eraldi kõige viimasesse masinasse. Tal oli siiski pisut ebakindel tunne ning ta soovis ta kaupmehest sõber, seal oleks. Esimese probleemi tekitas nukk, mille juurde oli kirjutatud kuum pesu ja soe pesu. Pädington, mõtlesedge, kumba valida. Ja kuna ta oli selline karu, kes oma raha asjata ei armastanud kulutada, siis keeras ta nupu igaks juhuks kuuma pesu peale. Siis puistas ta sisse pesupulbri ja pani masinat käima. Seenel istus ta toolile ning vaatas, kuidas pesu ühtlaselt ringi keerles. Masinad surisesid vaikselt, pesuruum oli soe ja tädington oli õnnelik. Terve hommiku kolida, teinud rasket tööd. Nüüd puhates, mõtles ta, kuidas ja mida ta sellest kirjutab, oma mälestustevihikusse mõttes hakaste sündmusi sõnadesse ümber tõlkima. See tuli päris hästi välja ning ta kahetses, et ei olnud vihikut kaasa võtnud. Pikkamööda sai väsimust tema mõtete üle võitu ja pädington uinus. Jätkame nüüd karupoja pesumasinate keskele. Puhkama ja läheme ka ise. Voodisse sooja teki alla. Katsuge teiegi mõelda ning meelde tuletada, mida te täna tegite. Hommikust õhtuni. Mõelge, mis oli hästi, mis halvasti. Ja kui midagi oli halvasti siis mõelge, ma tahaksin, et midagi sellist enam kunagi ei juhtuks. Seniks aga heade.