Tere õhtust, kallid muinasjutusõbrad. Eile õhtul jäi meie jutt pooleli seal, kus pädington pesumajas masinate urina saatel tukkuma jäi. Mis siin neljateistkümnendas on kuuliste läbi uneperenaise häält. Hüüatas ta ning tegi silmad lahti. Kampsunid. Koi, ehmus perenaine. See karu pani oma kampsunit kogemata kuuma pesu peale. Et ei ole minuga, sunnid härra naabriomad. Ja ma ei pannud kogematta, ma tahtsin nad puhtaks pesta. Ma loodan, et see naaber on sul pikk ja kõhn, ütles perenaine. Ei ole, vastas karupoeg. Ta on kaunis lühike. Perenaine oli väga ehmunud. Ma arvan, et ta kampsunid on nüüd pikad ja peenikesed, villane ei kannata kuuma pesu. Seina peal on see ju kirjas. Pädington vaatas õudusega, kuidas perenaine masinast naabrimehe õnnetud kampsunid välja võttis. Ta oli algusest peale natuke kahelnud, kas naaber just kampsunid pesumajja saata tahtis. Aga kuna ta kusagil ei näinud ühtegi teist pesu, hunnikut ja naabrimeest ennast ka ei olnud näha, siis ta loomulikult võttis need kaasa. Tal ei olnud siin aega kaua muretseda, sest üks masinatest hakkas korraga imelikku häält tegema. Paistis, et tal oli kole kiire. Pettington vaatas teda imestunult. Pesumasina sees keerles aina kiiremini ja kiiremini nii et lõpuks polnud teda enam üldse nähagi. Aknakest paistis ainult ümmargune tühjus. Pool oigus karupoeg. Nüüd ma olen jälle hädas. Ta sibas kahtlase masina juurde ja uuris läbi akna seda tühjust, kus alles äsja oli olnud tema pesu. Tal on ometi vajab pesu puhtana, koju tagasi viia. Meeleheitel, haaras ta käepidemest kinni ja tõmbas ukse lahti. Mis edasi juhtus, sellest ei saanud tähesti aru. Sest masinast purskas välja vahutav vesi, paiskas karupoja eemale ning õige pea ujusid põrandal ringiga perekond Braunide voodilinad. Tädington pikutes soojas vees ja kuulas hüüatusi ning karjeid, mis ümberringi kaikusid. Siis sulges ta silmad, pani käpad kõrvadele ja jäi ootama, mis edasi saab. Vahepeal olid nii ema Braun kui ka tädi Lonni koju jõudnud. Ei tea, mis seal pesumajas lahti oli, jutustas tädi Lonni. Kui ma bussiga mööda sõitsin, siis voolus sealt vett välja ja seebimullid lendasid õhus ringi. Tõesti, imestas ema Braun. Igasugu imelikke asju tuleb ette. Meie naabrimehe köögis on jälle vargad käinud ja terve hunniku kampsuneid, mis parandamist ootasid, ära viinud, muud midagi pole võetud, isegi raha laua peal oli alles. Meie köögist lähevad jälle mingit käru jäljed läbi. See on ka imelik asi, ütles isa proon. Hüüatas tädi Lonni kus on Tädington oli pesumajas istus laua peal kuiv lina ümber mässitud ja tal oli väga piinlik. Ma tegin ukse lahti sellepärast et ma tahtsin näha, kuhu pesu kadus see kadunud kuhugi, seletas perenaine. Niisugune masin, et ta hakkab lõpus kiiremini ringi käima ja see on noh kuidas ma ütlen, noh, fenomen, fenomen, kordes pädington seal seina peal juhendites ei olnud sellest fenomenist saagi. Perenaine ohkas. Kuidas seletad karule niisugust keerulist asja nagu pesumasin? Pädington oli väga õnnetu. Ta kujutas ette, mida ütleks tädi Lonni. Naabrihärra peale ei julgenud ta mitte mõeldagi. Oh aeg, oigas ta. Mis ma pean tegema? Perenaisel hakkas väikesest karust kahju. Ma näen, et sa oled siin esimest korda ja täna on vähe inimesi, maa, aitan sind. Nõnda sai karupoja pesu peagi pestud, kuivatatud ja isegi kenasti triigitud. Ega meil siin iga päev karusid ei käi, ütles perenaine. Kui pädington lõpuks puhta pesuga koju jõudis oli kõikide imestus muidugi suur. Ma loodan, et kõik on hästi, ütles pädington häbelikult. Muidu mul oli seal üks fenomen pesumasinas. Kuidas saab olla fenomen pesumasinas. Siis ema Braun oli ja kõik vesi tuli välja, seletas karupoeg. Kuule fenomen see küll olla ei saanud. Fenomen on mingi haruldane või imelik asi või nähtus. Kui imelikudest, asjadest või nähtustest rääkida siis naabrihärra käis praegu ukse taga ja tõid pädingtonile sokolaadi tahvli, ütles tädi Lonni. Vaat see on juba fenomen. Ta ütles, et ta on oma kampsunitega väga rahul. Ta ei tea, mis sa nendega tegid, aga esimest korda elus konnatale täiesti parajad, enne olid suured. Võib-olla, ütles isa Braun. Võib-olla seal masinas ikkagi oli fenomen. Tädington oli endaga väga rahul, ta poleks iial uskunud, et ta millegagi nii hästi võib hakkama saada. Nii õnnelikku lõppu sellele keerulisele loole ei oleks ta osanud oodata. Kui ta söögitoast välja läks ja enda järel ukse sulges. Kuulista veel, kuidas tädi Lonni teistele ütles, mõelda vaid, kuidas meil on vedanud terve päeva omaette, hoolitseb majapidamise eest ja peseb veel nii suure hulga pesuga ära. Tubli ja usaldusväärne noor karu. Tädi Lonni polnud vist iialgi aru poja kohta nii palju kiitust korraga öelnud. Järgmisel hommikul härra Gruberi juures kakaod juues oli tädingtonil väga palju jutustada. Edaspidi võiksime koos pesumajja minna, ütles härra kaupmees. Pädingtonil oli selle üle väga hea meel. Nõnda elas väike karupoeg Londonis vintseri Aia tänavas perekond Braunide majas. Ta oli täiesti nagu perekonnaliige. Ehk ta küll teistmoodi välja nägi, kui teised majaelanikud ja teistmoodi ka mõtles ning tegutses. Tänaseks on meie jutt lõppenud. Ilusaid unenägusid ja jälle kuulmiseni.