Tere õhtust, kallid sõbrad. Kas te olete valmis unejuttu kuulama? Täna me räägime jälle. Või ikka veel karupoeg pädingtonist. Ühel õhtupoolikul ärkas ta ehmatusega keset oma lõunauinakut ja hõõrus silmi. Päike paistis aknast sisse. Kõik näis korras olevat. Mis teda siis üles oli äratanud? Unes oli ta pikka aega maadelnud marmelaadipurgiga, mis mitte kuidagi ei tahtnud lahti tulla. Kõigepealt tuli purgi avajal käepide küljest ära. Siis kui ta proovis teda ukse vahele pigistada, kukkus ukse hingedelt alla. Ja kui ta koputas haamriga, siis lendas haamer varre otsast ära, lõhkudes veranda akna. Pedingtonil olid päris hea meel, et ta oli ärganud sest mine tea, mis hirmsaid asju muidu veel oleks võinud juhtuda. Ta ohkas kergendatult. Limpsas natuke marmelaadi öökapil seisvast avatud purgist. Ja sulges uuesti silmad. Braunide maja oli täiesti vaikne. Chudi Jonatan olid ühe sõbra sünnipäeval. Ema ja isa proual olid läinud külastama vanatädi kes elas Londoni teises otsas. Korraga oli ta välkkiirelt voodis istuli. Kusagil otse tema pea kohal kostis mingi kriipiv heli. See algas nagu ukse juurest. Läks üle laeakna juurde ja seejärel ukse juurde tagasi. Pädingtoni silmad, mis lakke olid suunatud, läksid aina suuremaks ja suuremaks. Nüüd kostis juba kopsimist jõkke juuksumist. Karupoeg raputas ennast, et kindel olla. Kas ta ikka on ärkvel. Ning hüppas siis voodist välja. Kui ta akna lahti tegija välja vaatas. Siis läks asi veel imelikumaks. Ta tõmbas pea kiiresti tagasi ning tõmbus kardina varju. Akna taga hõljus mingi peenikese tumedaussitaoline moodustis ning kadus siis kuhugi üles. Pädington haaras toolilt kübara ning tormas toast välja. See, mida ta seal nägi, ületas kõik ootused. Trepi viimasel platvormil seisis redel ja pööninguluuk, laes oli pärani lahti. Pädington oli vapper karu. Ometi tuli tal ennast pisut aega koguda, enne kui ta edasi tegutses. Ta surus kübara peaaegu silmadeni ning hakkas tasakesi redelist üles ronima. Kui ta pööninguluugist sisse vaatas, siis kasvasid ta kahtlused kindlaks veendumuseks. Suurt kasvu, sinises kombinesooni mees kõndis kikivarvul tema suunas ühes käes taskulamp ja teises käes just nagu mingi pikk nuga. Kingdom tegutses kiiresti. Ta sulges pööninguluugi ja pani sellele puu ette. Nüüd ei saanud keegi seda teiselt poolt lahti teha. Huvi tagant kostis hüüdeid kloppimist, aga ta ei pööranud sellele tähelepanu. Peagi oli ta juba uksest väljas ning tõttas kindlal sammul ning väga otsustava ilmega mööda kõnniteed. Kuni jõudis suure vana kivimaja juurde mille alumistel akendel olid trellid ning ukse kohal rippus sinile lamp. Valge kirjaga. Politsei. Pädington ruttas treppidest üles, avas välisukese ning jäi seisma. Tema ees oli viis või kuus ust ja ta mõtles, missugune neist see kõige parem peaks olema. Ta valis lõpuks selle, mis tundus olevat kõige tähtsam ning koputas mitu korda. Siis kuulis ta ning avas ukse. Toas istus laua taga ainult üks mees ja ta vaatas pädingtoni kaunis pahase näoga. Sa oled vales kohas, sõnas mees. Ebasoovitavad isikud, teine uks vasakul. Ebasoovitavad hüüatas karu. Ma ei ole ebasoovitav. Ma olen karu. Mees kargas laua tagant püsti. Vabandust, kohmusta. Ma ei vaadanud. Hästi, ma mõtlesin, et tulete karvane, Harry. Hari kordes pädinkt on ju, see on üks paha mees. Ta teeb meile palju muret. Vargused ja röövimised ronib pööninguluugist sisse, kuid kedagi pole nägemas. Ma ma arvan, et ta võib praegu olla Braunide maja katusel, Windsori aiad, enamus. Igatahes nägin ma seal üht väga kahtlast isikut ja pööninguluuk oli lahti. Politsei kuulas tähelepanelikult pädingtoni selgitust. Nini tubli karu, väga kavalasti käitusid. Ma saadan kohe mees konna välja. Ta hajutas ühele nupule. Ja õige teady, istus pättington kahe politseiniku vahel auto tagapingil ning sõitis kodu poole. Ta tundis end väga tähtsana. Ta polnud kunagi varem politseiautoga sõitnud. Kodus juhtis ta politseinikud pööninguluugi juurde. Ent siis hakkas jälle midagi valesti minema. Sinise töö ülikonnaga mees tuli päris rahulikult pööningult alla. Müsocio küsis politseinik toot öeldut. Panite televiisori antenni üles? Aga muidugi, vastas mees. Mul on selle tõestuseks olemas Sarabrauni kiri. Ta andis mulle võtme. Ütles, et maja on tühi, et ma teeksin oma töö ära. Ta tahtis perekonnale üllatust valmistada. Tädingtonile meenus, et isa Braun oli palunud, et ta tingimata käiks ära raamatukogus. Aga uute raamatute nimekirja uurides oli karupoeg tukkuma jäänud. Televiisorimees võttis taskust välja nimekaardi ja andis politseinikule Oliviale Kins firma tip-top, telekad, kui midagi vaja on, helistage tiptop, telekad, kordas politseinik nimekaarti uurides. Siis pöördus tapedingtoni poole. Sa vist ütlesid, et tal oli nuga mitte nuga, naeris mees, näidates suurt kruvikeerajat. See on mu tööriist, sellega ma keeran kruvisid kinni. Kui oli piinlik. Jälle oli ta segaduse kokku keeranud. Higgins naeratas talle, vaatas hämmastunud politseinik, kuid ja sõnas. Nüüd ma läheksin ja lõpetaksin oma töö, kui te lubate. See võtab vaevalt viis minutit. Ühendan antenni ära ja kõik, vahest astute väheks, ajaks võõrastetuppa ja jooksime siis koos teed, härrased politseinikud, eks ole, karupoeg. Pättington juhatas politseinikud võõrastetuppa ja läks kööki. Kui ta raske kandikuga tagasi tuli, tassid laiali jagas ning tassidesse teed valas. Siis läksid politseinikudki lahkemaks ja veidi aja pärast naersid kõik koos toreda häparduse üle. Siis tuli ka Higgins alla ning jutt läks televiisori teema peale. Töömees jutustas ka palju teisi naljakaid juhtumisi, mis tema töös oli ette tulnud. Kui külalised lahkuma hakkasid, sosistas Higgins. Tänan sind, karupoeg, sa tegid mulle suure teene. Müüsin praegu kaks televiisorit maha. Nii et kui sul kunagi peaks mind vaja minema, siis kutsu ainult. Ja Pedington jäi üksi päeva sündmuste üle mõtisklema, silmad suunata tud uuele televiisorile. Siinkohal jääb meie tänane jutt pooleli. Minge teiegi voodisse oma päevasündmuste üle mõtisklema.