Tere õhtust, armsad muinasjutte tuulajalt. Tänanegi päev hakkab mööda saama. Ja aeg on unejuttu käes. Niisiis jätsime Eileebeedingtoni kahekesi televiisoriga. Ja loomulikult tahtis ta seda proovida, enne kui teised koju tulevad. Ta tõmbas kardinad ette, et oleks parem vaadata. Ta ei tea, et keegi väljast ei näeks, mida ta teeb. Keeras nuppu ja seadis end mõnusalt tugitooli istuma. Siiani oli ta televiisorit vaadanud kaupluse vaateaknal aga seal ei olnud kunagi nii mugav nagu kodus mõnusas tugitoolis istudes. Ta vaatas ära paar multifilmi, natuke kriketimängu, mingi muusikavideo ja loodusfilmilindude elust. Ning tema huvi televiisori vastu tõusis haripunkti. Ta võttis aparaadi kõrvalt raamatukese, kuidas paremini televiisorit vaadata ja lehitses seda. Seal oli palju igasuguseid skeeme, just nagu metrooplaanide moodi. Pädington sai teada, et niimoodi nägi televiisor välja seestpoolt. Samuti oli seal õpetus, kuidas pilti paremaks muuta. Selleks oli televiisori küljes terve rida nuppe. Neid tädington nüüd hakkaski usinasti keerama. Ta keeras pildi kord heledamaks, kord tumedamaks, kord venitas välja, siis jälle vajutas kokku. Nuppe oli nii palju ja nendega sai igasuguseid huvitavaid asju teha. Nõnda tädington ei pannud tähelegi, kuidas aeg mööda lendas. Magamistoa kell lõi korraga kuus pauku. Kui karupoeg kõik nupud samasse kohta tagasi keeras, kus nad olid olnud, siis hakkas juhtuma midagi imelikku. Kõigepealt tuli ekraanil kauboi, kes valgel hobusel kihutades mustade vurrudega meest taga ajas end, siis äkki kostis mingi nõksatus. Pilt muutus kiiresti väiksemaks, kuni kadus hoopis. Ja ekraanile jäi ainult helendav punkt. Pädington uuris seda punkti teatribinokliga ning siis tõttas kööki pikkude järele. Ent kui ta tagasi tuli, siis oli see punktki kadunud. Pädington seisis vaikiva aparaadi ees ja mõtlesin, mida teha. Isa Brown oli palju vaeva näinud, et perekonda üllatada. Ent niisugune üllatus talle kindlasti ei meeldiks. Reddington ohkas. Oh aeg. Jälle oled hädas. Isa Braun tuli imestunult võõraste toast välja. Imelik. Ma lootsin, et sigin sai kõik korda, nõnda ta mulle lubas. Pole midagi, lahutas teda ema Braun, kui terve perekond oli võõrastetoa uksele kokku kogunenud. See oli üllatus nii, kuid ei jää, küll ta selle ükskord kordage saab. Oh sa jutt, hõikas Jonatan. Tal pidi siin kõvasti tegemist olema. Vaadake, kui palju igasugu vehkisid. Ärge neid putke, lapsed ütles ema, lähme sööma. Ja tõepoolest, terve võõrastetoa põrand oli täis igasuguseid asju, mis enne televiisori sees olid olnud. Tädi Lonni piidlas teraselt ekraani. Te ütlesite, et see ei tööta. Kuidas ta saakski töötada, kui kõik osad on põrandal laiali, vasta sisabraan. Miski liigub seal just nagu midagi karvast. See on vist mingi saade loomadest. Isa Brown ei tahtnud seda uskuda. Ta pani tule põlema. Ups, hõikas Joonatan. Kangesti pädingtonimaadi. Lapsed, minge kutsuge Higgins. Ärge ärge ärge siia tuppa tulge, andis isa korralduse. Televiisoriparandaja Higgins ei osanud arvatagi, et pädingtonil teda nii kiiresti vaja läheb. Nagu te ehk mäletate. Kaks politseinikut nõustusid ostma tema firmast televiisorid ja ta oli pädingtonile selle eest tänulik. Ta tuli kohale, aitas pädingtoni televiisorikastist välja ja seadis aparaadi uuesti kokku. Seekord ei saanudki perekond tädingtoni äpardusest teada. Enne äraminekut sosistas ta karupojale nõnda, et keegi ei kuulnud televiisori tagumist katet ei tohi kunagi ära võtta, Ta kui sa just telekaparandaja ei ole, see on eluohtlik. See on ime, et sa viga ei saanud. Küllap sellepärast, et sa oled karu. Tädington ei läinud enam iial televiisorile lähedale. Nõnda lõppes karupoja esimene tutvus televiisoriga. Kuna meil on veel aega, siis ma alustan täna ka järgmist lugu, kus pädington võtab osa ratsavõistlustest. Iga aasta septembrikuus olid suunata nii, et juudi koolis üks pidulik päev. See oli kooli sünnipäev. Kasutades ära veel viimaseid ilusaid ilmu, peeti seda tavaliselt väljas kooli staadionil ja pargis. Rahvast oli alati palju ja pidupäev jäi kõigile toredama meelde. Selleaastasel sünnipäeval olid kavas ratsavõistlused ja Kate Kingdom tahtis neist osa võtta. Juba mitu päeva enne võistlusi käis ta ringi ratsutamisõpikuga ja uuris seda igal vabal hetkel. Pidupäev oli õnnistatud ilusa ilmaga. Kuna kooli juurde taheti ehitada uus bassein, siis oli ratsavõistlus korraldatud nõnda, et iga osavõtja pidi korjama oma toetajatelt pealtvaatajate hulgas allkirju millega kaasnes väike annetus. Basseini ehitamiseks. Maksta ei tulnud mitte kohe, vaid pärast. Ja niimoodi, et näiteks viis või 50 penni iga õnnestunud hüppe eest. Pädington oli noorte Braunide koolikaaslaste hulgas üsna tuntud ja armastatud isik nii et see allkirjade kogumine läks tal hõlpsasti. Niisiis võistlused algasid. Tädington hüppas vaimustushüüete saatel hobuse selga ja kadus otsekohe teisele poole hobust. Vaimustushüüded läksid üle, ehmatus hüüeteks. Siis tõusis ta uuesti hobuse selga. Ent millegipärast oli tema selg sealpool, kus hobusel oli pea ja silmad vaatasid hobusesaba poole. Wellington oli kaunikesti ebameeldivalt üllatunud. Tõtt-öelda ei olnud ta varem hobuse seljas istunud, aga ta oli väga põhjalikult läbi töötanud ratsutamise õpetuse. Ja kodus oli ta harjutanud mitu päeva diivanilt võetud seljatoe padjaga. Ja see tundus ometi nii lihtne olevat. Hops ja hops ütles ta toast diivanipadjaga ringi ja oli ratsutamisvõistlustest juba ette vaimustatud ning enesest täiesti kindel. Hobune osutus aga palju suuremaks. Ja kõvem tundus ta ka seljas istudes nagu oleks rauast olnud. Ja Peking, Don oli korraga nii kõrgel, et pea kippus ringi käima. Ta suutis end vaevalt koguda, kui kõlas stardipauk ja must kaunitar. Nii oli pädintoni, hobuse nimi tormas koos karupojaga minema. Kõige tähtsam asi ratsutamise juures kordas karupoeg mõttes oma raamatutarkust. On täielik usaldus ja teineteise mõistmine hobuse ja ratsaniku vahel. Selles suhtes oli ta täiesti valesti alustanud, pidid endale tunnistama. Ta ratsutas esimese ringi ära hobusesaba külge klammerduda ess ning silmi kinni pigistades. Ning kõik 12 tõket, mida hobune pidi ületama, kukkusid nagu kokku räägitult musta kaunitari järel maha. Jätame Pedingtoni nüüd homseni rahule ja läheme oma unenägusid vaatama. Rahulikku ja kosutavat und teile kõikidele.