Tere õhtust, kallid sõbrad. Täna on meil käes selle nädala viimane jutt. Karupoeg Pedington. Õigemini, tema hobune oli niisiis ratsavõistlustel kõik 12 tõket maha ajanud selle asemel, et neist tuulehoone üle lennata. Võistluste kohtunik raievutses. Kuidas võimelist sellist tobu üldse hobuse selga Losto? Pedington oli ise ka väga õnnetu. Juudi püüdis teda lohutada. Pole midagi, Pägington, mõni teine poleks julgenud hobuse ligigi minna. Minu arvates olid seal esimese korra kohta väga hea. Tänan sind, vastus pädington. Lähme nüüd rohelisse natuke einet võtma, ütles tädi Lonni. Kui tõkked olid uuesti püsti tõstetud ja järgmised võistlejad ringi läksid. See on hea mõte, ütles Jonatan. Ma olen nii näljane, et ma võiks terve hobuse ära süüa. Kahju, et Sapedingtoni oma ära ei söönud, nähvas isa Braun, eriti pärast seda ebaõnnestunud ringi. Tasa, sosistas ema praole. Sealt tuleb päding, tan, ärme tuletame talle meelde. Praamide perekond asus einet võtma. Tädi Lonni oli kaasa pakkinud rikkaliku välieine tomateid, kurke, maksavorsti, salati, kausikesi, sinki, lihalõike ja oh mida kõike veel. Eine oli nii rikkalik ja toit nii maitsev. Et peagi unustati päeva ebaõnnestunud algus ja kõik olid taas rõõmsas tujus. Tädington ainult püsis natuke mõtlikuna. Ta sõi küll isuga, aga kuidagi hajameelselt ise kogu aeg uurides ratsutamisõpikut. Ta oli nimelt märganud, et ta oli selle peatüki, kus hüpetest juttu oli hoopis vahele jätnud. Nüüd püüdis ta seda viga tasa teha. Ta püsis seega vakka ainult vahetevahel natuke kohapeal üles hüpates. Alles siis, kui ta sirutas käe magustoiduks küpsetatud sefiiri järele ning selle suhu pistnud, vaatasite korraks imelikult ringi. Kas see on maitsev? Kesisema pädingtonilt? EMK. Ja väga omapärane. Kui tohib, ma panin natuke marmelaadi peale. Ent näoilme järgi otsustades see mister suhu oli pannud, ei saanud kuidagi maitsev olla. Ta oli ka väga viisakas karu ning ei tahtnud Tedylonnid kurvastada. Sellepärast Sõida maiustuse kiiresti ära. Peagi jõudis talle kätte teine ring. Vahepeal oli pädingtoni toetajate leht allkirju äärest ääreni täis saanud. Kuna pealtvaatajad olid täiesti kindlad, et ta ühtki takistust ei ületa siis mõned arvasid, et siis ei pea ka maksma. Nii lootsid nad korjandusest, mis uue basseini ehitamiseks oli korraldatud odavasti välja tulla. Pädingdor võttis seekord oma raamatu kaasa ning oma sõprade rõõmuks hüppas hõlpsasti ja täiesti õigesti sadulasse. Küll ma oleksin rõõmus, kui tädington nüüd palju punkte saaks. Ma tahaks nende ihnuskoid nägusid näha, kes enda arvates kavalalt ennast tema toetajaks kirjutasid. Ütles tädi Lonni. Pealtvaatajate seas puhkes aplaus. Võistluse teise ringi osavõtjad tulid pikas rivis staadionile ja hakkasid ükshaaval takistust ületama. Ja pärast iga hüpet tõsteti takistus kõrgemale. See on nagu meil kõrgushüppe ainult et koos hobusega. Kes tõkke maha ajas, see langes välja ja kõige viimane oli võitja. Tädington lehvitas Braunidele, kui ta neist möödus. Ühe käega hoidis ta ohje. Teises käes oli lahtine ratsutamisõpik, mida ta hobuse seljas istudes Ki edasi uuris. Oh armas aeg, hädaldas ema Braun peaks Toometi seljas püsima. See on ju nii raske, sest tal on nii lühikesed jalad, need ei ulatu jalustenigi. Mina ei muretse sugugi ütlasteni, Lonni tädington tuleb alati igast olukorrast välja. Tegelikult ta muidugi nii muretu ei olnud. Selge oli see, et kõik pruunid ja nende sõbrad soovisid, et pädingtonil hästi läheks. Kui jõudis kätte pädingtoni kord hüpet sooritada, siis olid nad kõik äärmiselt põnevil. Miks ta nii imeliku näoga on, küsis džuudi. Ei tea, vastas ema. Tal oli juba siis selline nägu, kuidas selle sefiiri ära sõi. Imelik, miks sa talle täna ei maitsenud tavaliselt armastatud Ta neid väga. Siis kostis tribüünidel vaimustus, hüüd. Tädington kummardus enne takistuse jõudmist hobuse kõrva juurde, just nagu sosistas talle midagi mille peale hobune hoogu võttis ja kõrge kaarega takistusest üle lendas. Takistus oli kõige madalamal kõrgusel, ent hüpe oli kaks korda kõrgem. Praga hõikasid Braunid nagu ühest suust. Vägev kõlas ka mujalt, hüüdeid. Nii kõrgelt ei hüpanud, ükski teine pealtvaatajad olid erutatud. See oli tõesti elamus. Tädington, kes esimese ringi tagurpidi hobuse seljas ringi ratsutas, tegi nüüd korraga kõige parema. Ja see ei jäänud viimaseks. Iga kord enne takistuseni jõudmist kummardus pädington hobuse kõrva juurde ning see pas vabalt ilma pingutuseta, kõrgelt ja puhtalt. Pädington oli isegi üllatunud. Plaksutavale publikule lehvitades pillas ta oma õpiku maha. Ent seda ei olnud tal enam tarvis. Isegi need inimesed, kes kokkuhoiu eesmärgil olid end pädingtoni toetajateks kirjutanud ning esimese hüppe järel väga pettunud nägudega olid hakkasid nüüd tõeliselt võistlusele kaasa elama ning paistsid rõõmu tundvat karupoja õnnestumistest. Sellest võistlusest tuli tädinkt on tõepoolest võitjana välja. Uskumatu lugu, hüüatas isa proom. Huvitav, mida ta küll hobusele kõrvu sosistas? See pidi midagi väga head olema, mis pani hobuse nõndamoodi hüppama? See selgus kohe, kui pädington nende juurde jõudis. Kõigepealt tundsid nad kõik väga tugevat ja mitte just meeldivat lõhna. Ja siis ütles pädington. Ma arvan, et sile sefiiri, mille ma ära sõin, kõik päris korras polnud. Sefiiri ka, küsis tädi Lonni. Mitu tükki keegi teist neid süüa. Pärast arvutamist selgus, et pädingtonile ei saanud jääda ühtegi sefiiri. Sefiir see igatahes ei olnud, sai tädi Lonni asjast esimesena aru. Hinga, ütles ta siis. Ja pädington hingas nii, et kõigil teistel hinged kinni jäid. Pädington oli nimelt hajameelselt oma raamatut uurides sefiiri asemel ära söönud terve mugula küüslauku. Ja nüüd ta muidugi lõhnas veel kaua aega. Pole ime, et hobune nii kõrgele hüppas, naeris isa Braun. Iga kord, kui pädington talle lähedale kummardas, sai ta täislaengu. Jal lendas ime eta orbiidile lennanud lisast Joonatan. Nõnda lõppes pädingtoni seiklus. Tänane jutt on otsas. Ja Pedingtoniga jätame mõneks ajaks hüvasti. Teiega täna. Hakkame minekut, katsuge mõelda sellele toredale karupojale ja tema lahkele pererahvale. Mõelge, mis see võib olla, mis neid nii armsaks teeb. Rahulik. Und. Ja jälle kuulmiseni. Kann.