Sa jutustan Tootsi kevadest ta seiklusest koolis ja leeris ja enda teisikust Andresest keskelu heitluste keerist. Sa jutustanud väikesest muredest kesk taga hoove ja kuure ja näidanud väikest inimest ja teed ta südamel juure. Meid kõiki ju elu eksi veab, on inime ikka sama suur tark on see, kes seda teab, saab inimest armastama. Sa armastad elu ja inimest, sest naeratan harust ja väitlust. Kõik väline vorm on tühi kest. Hing igatseb soojust ja päikest. Neist radadest kõigile ühistest, veel kaua meister salvesta. Ja läbi narrustes tühistest Sakanna seda, mis kestab. Nii kirjutas Oskar Lutsu-le tema 50.-ks sünnipäevaks. Jaan Kärner ei ole meie hulgas enam ei pühenduse kirjutajat ega ka seda, kellele see pühendus 1937. aastal kirjutati. Aga mis on jäänud see onu Oskar Lutsu tee inimeste südame juurde? Ta on meieni kandnud tõepoolest selle, mis on jääv ning kestev tsooni inimest mõistev huumor, lutsulik, huumor. Naer pole naljaasi ei sellele, kelle üle naerdakse, ega ka sellele, kes kirjutab. Võib-olla mäletate ehk pits trupi karikatuuri seeriat, humorist, kus on kujutatud kirjanikku, humoristi uue pala kirjutamisel. Ta on tige nagu puuris metslane. Niiviisi sunnib lõpuks Usumoresk, mille ettelugemisel rahvas pisarateni naerab. Pole päris täpselt teada, kuidas kirjutas Luts oma följetoni. Ta oli väga vaikne ja tagasihoidlik avalikkuse ees ja seltskonnas eriti terav miilits seda ei armastanud. Kuid tema huumor võis tulla esile spontaanselt ette kavatsematult hoopis erilise vaatenurga all. Näiteks on oma klassikalise lühiduse poolest üldtuntud Lutsu kõne raamatu Ast aktuselt kus ta kõnetoolilt möirgas raamat, raamat ja veel kord raamat. Ning oligi kõne peetud rahva hulgas teoste põhjal üldiselt naljamehena tuntud oodati Lutsult nalja alati, kus ta ka juhtus olema või liikuma ning oldi siis tihtipeale pettunud, kui suur humorist osutus ootamatult vaikseks ning tagasihoidlikuks inimeseks. Lutsu loomingut on ilmunud kõvade ja pehmete kaante vahel kuid seda on veel küllalt hajali ajakirjade ajalehtede veergudel. Meie ees on lutsu üks esimesi följetoni koltunud pilk ajakirjas Kilk jaanuarikuust 1914. Lutsi roniseerib siin Ühe läänes kummarduva Essteedi üle, kes ühel kirjanduslikult koosolekul olevat öelnud soome tõugu rahvaste peaaju on nii ehitatud, et ta kirjanduseliselt midagi kõrgemat luua ei suuda. Asja päästmiseks tellitakse siis Prantsusmaalt 100 suure peaga Poissi järelmaksuga Tartusse. Nelja nädala järel jõudsid neli suurt kasti kaubarongiga Tartu vaksali. Igas kastis oli 25 noort prantslast A5 franki. Pool ostusummast tuli kohe välja maksta. Teise poolega ootas asutus, kes nimetatud kauba saatis kuus kuud tellimise päevast arvates. Nüüd juhtus nii, et Noor-Eesti, kus võõrama lapsed üles kasvatatud pinid saama vahepeal kahtlema lõi ja ettevõttest enam nii vaimustatud ei olnud, kui alguses. Kaup jäi Vaksalise seisma. Kärsitud lõunamaalased õhkusid kastide kaaned katki, ronisid välja ja sülitasid jaamapuhveti ruumides palju sekeldusi. Võileivad kadusid letilt silmne nähtavalt ja puhvetipidaja nägi ahastusega, kuidas edasi kauplemine võimatuks sai. Katuselt piluti reisijatele pisikesi kive ja kõiksugu prahti kaela. Piletikassa ees oli alati lõpmata tung. Just selle tõttu, et poisikesed piletiostjatele jalgu jäid ja igal pool ees kakerdasid. Prantslane on uudishimulik. Viimati jõuti Noor-Eesti ettevõttel nii kaugele, et postile vaksali järele mindi. Suure vaevaga läks jaama teenijatel korda rahutumat kampa kinni püüda ja kastidesse tagasi toppida. Nagu ennegi olnud, mässiti ka nüüd igale numbrile õletuust kaela ümber. Suured pead võisid põrumise juures peenikeste kaelte otsast ära kukkuma kuidagi. Nagu iga suure ettevõtte juures. Nii juhtus siingi äpardus. Suure Rosinaga topiti ühes prantslastega kogemata kaks Postimehe müüjat poisikest kasti ja need vandusid ja määratsesid seal puhtas eesti keeles ja ütlesid sõlu, pisar looma, sundis nagu oleks nad oma võõrama, sõpradest mõneski tuti sees. Väljapakkimisel tunnistati 10 poissi väikeste pääde pärast kõlbmatuks ja tehti asjaajale ülesandeks neid tagasi saata. Üleüldse arvat jagad poisid Eesti oludes väga jõudsalt. Aklimatiseerud põevad missuguseks arvamiseks nimelt see asjaolu suuresti põhjust andis, et kaks noort kasvandliku juba üsna selgesti eesti keelt kõnelesid. Muuseas olid ka mõned teised peale nende kahe mõnegi ilusa eesti sõna ära õppida jõudnud nagu kuraat, siga, tainapea ja nõnda edasi, mis nad jaama teenijatel ja puhvetipidajatelt kuulnud. Lõpuks nummerdad, poisikesed ära jaotati jaoskondades romani jaoskonda määrati 20 poissi, draamajaoskonda 20 novellide jaoskonda 20 luuletajateks 20, tõlkimise peale 10. Kaks Postimehe poissi, keda pealekauba arvati saadetud olevat, määrati rahvakirjanduse peale. Aga meie ootame ja vaatame, mis saab. Allkiri Toomus. Niisugune oli Oskar Lutsu tollaaegne pseudonüüm. Üks omaaegne ajakirjanik iseloomustab Ajalehes Nool Oskar Lutsu 30.-te aastate algul järgmiselt. Kui vaadelda Oskar Lutsu pildil, siis jätab ta habemed nagu mingi kurb, mureliku ja hell, argliku vaikse ning tasase kannataja Bay pojukese mulje silmitsedes aga ta vurrutatud ülahuult verevaks tõmbunud nina ja pisut mossis nägu, kui ta tipid lühe jääl Sammel raekojast möödafoogeli poole või kuidas häält väljudes vestleb hääl tujuliselt linnaapteegiakende ees seisvate voorimeestega siis oleme tast koguni teistsugusel arvamusel. Aga vägevat mürtsu saab siis, kui Lutsar hääs tuuris tuleb kasutama oma liikme õigust. Kirjanikkude Liidu koosolekul. Küll sajab siis lutsulik, lopsakaid, sõna jõmakaid, nonde kirjandus kunsti sildi all yld riigitsevate härrade ja härrakestatista. Aga nagu sääraseid koosolekuid on harva, nii on ka Lutsust kõneleva panevaid mürgeldusi harva. Lõppude lõpuks on luts ikkagi lüürilist sentimentaalne ja sooja südamega hingeline inimene, kes kellelegi ülekohut ei tee. Jah. Luts üle kohut ei teinud aga äras ähvata võis ta kergesti. Sellest alljärgnev näide. Oskar Luts vaatab 1938. aasta märtsikuus oma kevade dramatiseeringus Vanemuise lavalt vestleb tuttava ajakirjanikuga ning vastab küsimusele, kuidas tervis on. Täna võttis järsku piha valusaks, kas kah krit? Kes seda teab, mis ta viga on? Vana maja tikub lagunema, võõrid piiritus, tegin ühe pulsi, ekstab parane, gripp muidugi sigines jutu juurde veel üks tuttav, mul oli ka gripp ja pärast lipp pähe. Sinna läheb, kus on tühi koht. Ega loodus tühja kohta salli. Sähvas Oskar Luts. Sähvas ära ja ajas edasiseadja. Aga kui Lutsu õiglane kodanikku süda erakondliku lehmakauplemise üle täis sai siis kirjutas ta oma klassikalise följetoni kodanlike parteide pihta. Selles juba enam sentimentaalsus ei ole, see on selge ja lõikav pilge. Siis talitasid nad minuga Ants kõgeriga oma erakonna agarama liikmega väga alatult, otse uskumata aru, saamata kombel jätsid minu nime erakonna kandidaatide nimekirjast välja. Uus riigikogu ilma minuta. See on seesama, mis i täh ilma peata. Aga siis tuli minu peale vaim ja see vaim ütles sülga sõlga hõõru jalaga laiali, mis sa sülitasid ja asuta, ise tuli uus, elagu see nagu iga uus asi läigib inimeste silmis nagu hõbedane teelusikas ning sa leiad järelkäijaid nagu Bjuu ja põld. Ja oled liider. Ja ministri pooltel ripub sinu pea kohal. Nii ütles vaim ning seda ei lastud endale mitte kaks korda ütelda. Läksin välja, hakkasin jalamaid asutama uut erakonda, sest aeg oli kasid. Valimised koputasid ukse pihta. Nägin seal üht tüseda isandat, kes parajasti ronis autolt. Teretasin, köhatasin ja algasin. Nii. Mu härra on asutamisel uus erakond, mis uus erakond tühistas ta, süüdates oma kustunud sigaret. Väga hea, aga mis puutub minusse? Tahtsin aupaklikult küsida. Kas ei sooviks ka teie sinna liikmeks astuda? Teate, riigikogu valimised on lähedal. Mina, mina olen juba ammugi erakonna liige. Kapitalistide erakonna liige. Valimistele lähen ma iseseisvalt. Muidugi jaguneme meiegi mitmesse gruppi. Joabasiisep. Tee jaguneb mitmesse gruppi ja ja iga grupp valib iseseisvalt. Mina näiteks olen kergekaalugrupis. Üsna loomulik, et hoian selle poole. Seal pole midagi imestamisväärset. Taluges sõrmedel. Esimene raskekaalugrupp, kuhu kuuluvad kõik, mitte alla 12 puuda rasked kapitalistid, teenib keskkaalugrupp mitte alla üheksa puuda. Kolmas Kerge kaalugrupp mitte alla seitsme puuda. Neljas sulgkaalugrupp Milte alla viie puuda. Ja kõik need grupid lähevad valimistele iseseisvalt ja kõik lähevad iseseisvalt. See on ju loomulik, eks. Nii ütles kehakas isand. Sain kätte vedeisi isanda kes polnud küll nii kehakas kui esimene kuid liiga peenike, polnud seegi. Austatud härra una asutamisel uus erakond, mis see uus erakond? Vaest soovite astuda liikmeks valimise tunde, Ooey, sellega olete hiljaks jäänud. Nimelt olen juba ammugi erakonna liige ja nimelt selle kõige painduvam erakonna liige, mis üldse olla võib meie paindume. Me tuleme elule vastu, see tähendab elunõuetele. Meil olge hullu, kaks gruppi, kes lähevad valimistel täiesti iseseisvalt, aga kellelgi on kaks gruppi, kes valivad iseseisvalt oja esimesed, kes nihkuvad musta poolt punase poole. Teised, kes nihkuvad punasepoolne musta poole, aga see ei tee viga. Ajult, mõtelge. Ja seisad, kõneles kaua oma partei heaks. Siis tuli mulle vastu keegi kolmas isalt. Mõtlesin ehk veab ometi, nühid saaks oled imekingi oma erakonnale. Kuid otsekohese vastuse asemel hakkas ta mulle pikalt ja topelt laialt seletama põllumajandusest. Nii, ja nii ja nii temagi olevat juba ammuilma erakonna liige, temagi erakond minevat valimistele iseseisvalt, aga siiski jagunevad kahte ossa. Ühed, kes maal künnavad ja külvavad teised, kes linnas lõikavad. Sellegi mehega polnud midagi peale hakata. Kuuled, Tuvikene, ütlesin naisele. Valimised on ukse ees. On asutamisel üks uus imeilus erakond, mis püüab elu kõrgemate sihtide poole. Kas sina vaste? Hilja hilja, hüüdis naine. Meie iseseisvat naised, läheme valimistele iseseisvalt. Küllalt meile juba meeste ees kostmisest. Küllalt sellest ülekohtust, mis meil on teinud Mehl kus on meie piiritusetšekid? Kavatsesin õnne ämmaga ärasa tule ühti, oma erakonnaga näitas armas inimene mulle pudrunuia. Ma juba kuulsin, mis sa minu tütrele kõnelesid. Meie Kristlikude naiste partei läheb valimistele iseseisvalt. Tahaks ometi enne surma näha, kas lauluraamatut lähevad odavamaks võimet. Taganesid Läksin ämma õe juurde, kellest teadsin, et ta on suur loomasõber. Ei, Antsukene vastas oma sülekoera silitades. Me asutasime alles eile toa, koerte kaitse ühingu ja läheme valimistele iseseisvalt. Tormasin vürts bootliku juurde kasvaste ja nii edasi. Pean tähendama, et mu jutt muutus ikka lühemaks iga uue kliendiga. Vürtspoodnik naeris mind välja nagu kord ja kohus. Missuguses metsas ma siis õieti pärit oled, kui ma sedagi ei tead? Kõik vürtspoodnik kudeühingu rühmitused tahtsid valida iseseisvalt. Seejuures luges ta mulle ette rühmituste nimestiku. Üks vürts, bootlikud, kes kodus leiba teevad. Kaks leiba ei tee, kolm kauplevad piimaga, neli piimaga ei kauple, viis annavad võlgu, kuus võlgu ei anna. Umbes taoline lugu oli pesude astega. Üks pesunaised, kes pesevad oma kodus kaks pesevad sakste juures kolm pesevad kõik, mis neile kätte antakse. Neli peale klantspesu. Rätsepate oli kaks iseseisvat valimisosakonda. Samuti voodimeestel üks ööd, hobuse voolimeed, kaks, kahe hobusevoorimehed. Nüüd võtsin kätte, tegin otseseks asutada parteide nimekirjadest välja kukkunute parteid. Kuid esimene isik, kellele ma oma plaanist kõnelesin oli sellegi partei juba asutanud ning püüdis mind nagu purikad oma võrku. Mina aga tingimata tahtsin saada juhtivaks jõuks. Ning lõppude lõpuks ometi õnnestus mul mu ettevõte. Minu ümber kogunesid tuhanded kümned ja sajad tuhanded, kes moodustasid siis kukkunud partei asutajate partei. Kandidaadid ja nimekirjad olid valmis. Muidugi figureerisid mina seal esimesena. Aga kui läksid ära andma seda nimekirja oli vastava ametikoha uks juba lukus. Ning kuri koer patseeris selle ukse taga. Üldiselt tuttav on lutsu paikne eluviis. Tema põlgus reiside ja reisimise vastu. Ei tea, kust pääses 1928. aastal ajakirjandusse sõnum, et Oskar Lutsul olevat välisreisiks määratud stipendium. Luts kirjutas selle peale Postimehe toimetusele järgmise õienduse. Väga austatud Postimehe toimetus. Mõni aeg tagasi ilmus teie lehes sõnum, et sõidan reisima Saksamaale, Prantsusmaale, Itaaliasse ja tont teab kuhu veel. Nüüd lubage sama lehe kaudu teatada kõigile minu sõpradele tavatalle. Et ma esialgu mitte kuhugi ei sõida, sest mitte sendi pojapoegagi reisistipendiumi ma saanud ei ole. Seepärast palun kõiki neid, kes on lugenud seda sõnumit minu reisist ja selle ausasti tallele pannud mind edaspidi mitte tülitada küsimusega, millal sõidan ja kuhu sõidan. Iga selline küsimus tundub mulle valusa pistena. Veelgi valusamalt küsimus, kauaks ma sinna jään? Mina võib-olla kolan siinsamas veel mõne aja seegi ainult võib-olla ning reisil siis otsekohe taevasse ja sealt ma enam ei tulegi tagasi. Sel sõidul on see hea omadus, et pole vaja mingisugust stipendiumi. Aubatlikult luts kirjanik ja stipendiaat. Teisel laseb ta ühel oma vestled tegelasel, kes kuurordist on koju põgenenud, ütelda pole üldse ilusamat suvituslinna kui meie vana ja auväärt Tartu eriti muidugi meine põlistele tartlastele. Ja kui mulle nüüd veel keegi kunagi tuleb kinnitama, et kuskil väljaspool Tartut on mõnus karastada tervist ja puhata närvide pingutusest siis aevastama sellele isikule otse suhu. Mispärast pean end kuurortides võõraste inimeste pilkude kontrollil tappa laskma, kui ma kodus võin surra loomulikku surma? Mis rääkida reisimisest, isegi kodune mööbli ümberpaigutamine häiris kord omaks võetud elu korraga harjunud kirjanikku. Samuti ei meeldinud talle liigne askeldamine riietusküsimuse ümber. See kajastub ka tema loomingus. Näiteks följetonide valge pintsak ja vanakübar. Kordaga juhtus Lutsul seoses riietusprobleemidega lõbus lugu, milles ta samuti oleks võinud kirjutada suurepärase följetoni. Kirjanik seda kahjuks siiski ei teinud. Seetõttu peame leppima alljärgneva kirjapanekuga, mis on tehtud tema abikaasa Valentina Lutsu jutustuse järgi. Lugu leidis aset Tartus 1938. aasta maikuus. Suvi oli kätte jõudmas ja ma tahtsin, et mu mehel oleks hele mantel ja hele ülikond selga panna. Oleksin talle ise ära tellinud, aga enne oli ju vaja mõõtu võtta. Ma juba teadsin, et see asi talle ei meeldi aga katsusin siiski rääkida temaga vastu ei tule praegu kõne allagi, eks näe, edaspidi. Ega ma sellega veel lootust jätnud. Teinekord viisin jutu jälle suveriietuse peale temaga kohe. Aga sulle endale on üht ja teist uut riietust vaja ja poiss käib koolis ka temal on uut ülikonda ja pallitud vaja. Puit ei ole endale kõik saanud, siis palun väga, ega ma vastu ei ole, siis võib ka mulle midagi muretseda. Jälle oli rääkimine nurja läinud. Lõpuks juhtusin rätsepmeister valdsoniga, kes oli lutsu hea sõber. Vältson kuulas minu jutu ära, tegi kavala näo ja ütles. Olge täiesti mureta, proua, mul on head Velis märjed, terashalli. Kui te nõus olete, teeme sellest ära. Ja mis mõõduvõtmise puutub, siis on see tühine asi. Olge homme hommikul kodus, ma tulen sinna ja jään selle väikese asja kohe joonde. Läksin koju, ise kangesti uudishimu täis, et mida see valts on nüüd ometi ette võtab? Küll järgmisel päeval oligi valdson pohal kangesti õnnetu nägu peas ja kaebas Lutsule. Aita hädast välja, kallis sõber, minister sepp, majandusminister Leo Sepp tellis minult mantli ja ülikonna, kuid ma kaotasin mõõdud ära. Ei julge talle seda öelda. Tähtis isik, vihastab. Molone Rätsepa silm. Ja ma tean, sul on täpselt samasugune kehakuju nagu temal luba enda peal mõõt võtta. Seda kõige rääkis valdson nii haledasti, et isegi minul hakkas temast kahju. Kuigi ma väga hästi teadsin, et kogu tema jutt oli algusest lõpuni üksainus suur vale. Oskar kuulas tema juttu ja muutus näost õiget usaseks. Pole ma oma elus veel ainustki sõpra hätta jätnud. Ei jäta sind, ütles ta. Aga see mõõduvõtmine ei meeldi mulle. Mul on praegu kange reuma, ei kannata üldse sirgelt seista ja pea kipub ka pööritama. Teeme pärid niiviisi, et sa helista mulle, kui see minister sinu juurde tuleb. Ma jooksin siis kohe sinna ja kõnelen ise temaga teel, sa näed, ma oskan ta nii ära kõnelda, et sul selle asja pärast mingit pahandust ei tule. Kuid Watson ei jäänud rahule? Ei, see nõu ikka hästi ei kõlba. Sa ei jõua ehk küllalt kiiresti kohale tulla ja mine tea, kas sind alati koduski on, kui ma helistan, päästa hädast välja, kallis sõber. Luba ikka enda peal mõõt võtta, jään sulle igavesti tänulikuks kunagi unustama seda heategu. Rääkis niikaua, kuni Oskar ohkas ja järele andis. Hea küll, võta siis oma mõõt, aga tees arutu lisast ähvardavalt. Valdson hakkas ruttu mõõtu võtma Oskarga koguaegne urises. No kas ei ole see taevani kitsendav ülekohus, valdson tuleb välja, et vaimu poolest olen küll tõeline kirjanik, aga keha poolest ainult minister. Ja pean nüüd siin sellepärast kibedasti kannatama ja ennast sinu käes piinata laskma. Valdson võttis mõõdud ära. Ihozgersaid piinast lahti. Oli aga valdsoni jälle meie ukse taga pooleli mantel ja ülikond käe peal. Seisis seal süütu näoga ja seletas Oskarile. Aita hädast välja, armas sõber. Mõõt sai võetud. Nüüd on ka passida vaja. Oskar sai õige vihaseks, see oli tema näost kohe näha. Kuid vastudes siiski ei hakanud. Valdson hakkas talle mantlit ülikonda selga proovima, Oskar aga rääkis südametäiega. Ütlev valdson, kas on veel õiguseraasu maailma peal? Sa tead ju väga hästi, kes mina olen. Mina olen kirjanik. Ja kas sa oled kuulnud, et kirjanik peab mõne ministri tühja pärast niiviisi valvel seisud drillima ja piina tundma? Seda pole keegi varem kuulnud ega näinud. Valtsunud ainult lohises ja tegi kiiresti oma passimist TÖÖD. Läks paar nädalat mööda. Ühel õhtul tuli valdson ja tõi uue mantli ning ülikond, naer. Oskar magas juba. Riputasin mantli ülikonnariidepuuga tema voodi juurde. Ärgates pidi ta need kohe nägema. Hommikul toimetasin köögis, äkki kuulen, kuidas ta mind kõva häälega hüüab. Jooksin üles, temaga istub voodi äärel, hoia pead kahe käega kinni, oigab ja pragabise endaga. Oh ma igavene lollpea. Kuidas ma sellest ometi aru ei saanud, et mina ise olengi see minister, kes, kes need uued hilbud peab selga tõmbama? Mina katsusin rahustada, et midagi pole ju jääda, riided on hästi õmmeldud, proovib aga selge. Temaga nagu kihvatas. Ah sina julged rääkida ise kõik aeg mängisid tolle valdsoniga üht ja sama viiulit. Kas sa arvad, et ma aru ei saa? Hüppas üles ja hakkas linna minekut seadma. Vanad riided olid mul kuhugi ära pandud, tõmbas siis vihaga uued selga ja läks. Mis temaga seal linnas juhtus ja kellega ta seal kokku sai, seda ma ei tea. Aga kui ta mõne tunni pärast koju tagasi tuli, siis oli ta kangesti heas tujus ja ütles. See oli sul tõepoolest geniaalne, mamma. Suveriided olid tõesti tarvis. Uue helehalli-krabu ostsin ka sinna juurde. Valt sõnaga ei käinud pärast seda hulk aega, meie pool arvas, et luts, vihane, kartis tulla. Aga lõpuks siiski tuli konjakipudel lepituseks kaasas. Valtsun hakkas muidugi kõvasti vabandama. Oskar aga ei kuulanud teda, muigas vaid ja ütles. Ainult üksainus võimalus on sul veel oma elu päästa. Edaspidi läheb mul jälle uut pallitud ülikonda vaja. Tõota mulle oma hingeõnnistuse juures, et sa võtad siis minu asemel mõne ministri pealt mõõdud ja teed mulle selle järgi riided valmis, nii et mul endal seista pole tarvis. Valdson tõotas pühalikult seda teha. Ja siis võeti konjakipudel lahti. Ja veel mõned naljakillud Lutsust. Oskar Luts kirjastusärikontoris seisab ja ootab. Palun võtke istet, öeldakse talle. Aitäh. Koduse kõrtsis saab isegi istuda. Luts jääb seisma ja ootab. Libistab silmi niisama ringi. Järsku märkab ta kassa juures seisvat jooksupoissi, mõõdab teda ülalt alla ja pistab rääkima. Vaadake, mis inimene küll on. Mui jumal, pea kui lõngakerad tiku otsas. Hasarti sattudes pöördub poisi poole ja jätkab, noormees, sööge rauda. Sööge iga päev kahe naelaline pomm ära, vaat siis, kui paled punaseks lähevad. Kõrvis tuleb, lähete Rammul saks, kuid poll. Tuttav ajakirjanik kohtas tänaval, Lutsu, kirjutab sellest järgmiselt. Tegime ühe lühikese jalutuskäigu, sellest järeldasin, et luts on oma kodulinnas või nagu ta ise märkis. Tartu Veneetsias väga tuntud mees. Oli vastutulija, noor või vana, aga ilmtingimata pidid nad veel korraks pilgu tagasi viskama. Kuskilt astus juurde keegi noorhärra, küsis härra luts, kas ta võiks öelda, palju kell on? Vaata, mitte pole kaasas, vastas kirjanik. Aga mul kodus küll on, kui ei usu, siis tulge, vaadake, seisab teine ahjusimsil nikkel äärtega. Ja kui küsija midagi veel kavatses vastata, siis jätkas Luts, aga raekoja tornis on ka Kell, kui tahate, siis ma võin järele vaadata ja ta astuski paar sammu raekoja poole, võõras punastus ja kadus puude varju. Kord trehvad Vanemuise einelauas luts ja Ants Simm valitseb argipäevane tuju ja kummalgi raatsi sõna suust kukkuda. Lutsule hakkab see vaikus igavaks minema. Ja ta sõnab vastasistujale. Kuule sõber. Pressimöks nihkub Too vastuseks. No kes meie eest juttu ajaks. Simm pahvatab naerma, ütleb assoo ja aeg läheb edasi. Mehed on juba jutuhoos, eriti Siim Lutsul hädas, ta tahaks kah rääkida. Ta ei kannata enam välja ning küsib Simmilt. Kuule sõber, läheme tellime siia ühe ekspressi. Milleks siis nüüd? Kes meie juttu kuulaks? Saate lõpuks aga meenutusi Oskar Lutsust rahvakunstnik Leopold Hanseni suu kaudu. Vestlus on lindistatud Tartus nädalapäevad enne Leopold Hanseni surma. Me olime suured sõbrad, kui ma teda esimest kord nägi. Mul tuleb meelde, meil oli Vanemuise diaatress laval proua Karl Menningu ajal. Ja korraga kerkib treppi mööda üles üks niisugune väega ettevaatlik noormees astudes nagu pelgaks ta trepi sisse sekkuda. Noogutab meie poole pealt ja läheb siis pikuti seda jalutusruumi tasakesi aega tema mõtlikult ja kaob meie näitelava uksest sinna siis. Ja mu sõber ütleb seda viset. Ei teagi sigripidi olema. Küll kõnnib, külg kõnnib, just nagu kass. Astub nii tasa, et ei oleks sugugi ime, kui ta teeks näo. Talviste lesin käeluud sellepärast, et tal oli juuks väga teada ja liiliat. Ja siis ta tuli sealt välja ja läks jälle tasakesi ilusasti trepist alla ja meil algas näitelaval, algas proov. Ja Menning temale nõndaviisi. Et vot see on Saalgajageerialik ja sellest võteerija mingitele eeste saada, tal on kirjutatud üks tükk tellimise peale. Eesti Rahva Muuseumi. Tuleb pidur ja seal siis oma töö vahepeal. Peame võtma ja ära õppima selle väikese asja, mis ta siia ateley. Et see on üks ilus asi, üks väga ilusa. Ja katsume sellest midagi teha. Meditsiin Möller, sae seitsmele karionaalse vaja Sa ütlesid selle, mis ta Kustivad, mis ta yhtpidi ja üldse või kuskil. Ja siis läks töö lahti ja siis me niuke ütles, et vot see on üks klaasika. Kui sai, etendus oli ja me selle ära mängisime, siis nõuti autorid. Autorid ei olnud kuuski. Küll teda kaarjutaja plaksutati viimati mingite siis otsima, siis jäite tema tagasi kallerei nurgast seal ära peitnud ennast seal. Siis toodi ta lavale nii pool selg väljapoole moodu seal olla, ega nii, ja siis, kui ta lahtise pages, kool Eestilt ära. Aga nüüd oli vaja talle lilli anda. Lilli oli palju seal? Jah. Aga selle saaja oli plehku pannud lavale justkui olla, suunati ta tagasi, viidi need lilled talle järele, siis ta tuli need lilled süles tagasi. Siis ta ei mõistnud nendega. Ja see oli siis sinu esimene jätku puutunud kokkupuutumine. Avamine. Kuidas inimesed vande all oma sisaldab, alla saavad edasi? Luts läks tasakesi mööda tänavat niisama nagu ta seal jalutussaalis täies aastus, nii õrnalt, et jumala pärast, mitte viimatanniate kivi Mulakutele haigete ja siis oli tal üks sõber. Sellega oli teda ööde tihti tihti ja mitte tihti alati kahekesi nad sellega pääsed, seal oli üks kooliõpetaja, üks pikk punase habemega mees ja siis nad vaikseid riide kibedasi. Ja kuhu nad siis läksid Raadusse taga? Sooglil lokaal sinna nad kadusid siis, siis sinna siis kogu seisvumise Mehil. Seal oli meil üks niisugune tuntud tühip. Ambroosijovskis majadega on selles torma aga. See on lihtsalt kõva. Läksite. Ja vahel siis kergiska trepist üles, see kuulus väike sildi maalija Frey oma kutsikaga ja seal ongi väga taga, oli ka. Ja kui ma siis vaatama ükskord läksin, mis nad seal haige teema siis oli, nii, motot oli koer trepist sisse minna, väikene toakene, paremat kätt väitele leid leti taga oli altra, see on üks väga peen härra saksa kooride tenorilaulja ja siis otse läks siis edasi sinna restorani ruumidesse. Seda liinivargad sees ja siis seltskonnas. Ja seal käis siis jutt ja siis Lutsul oli oma märkmik. Too nii, et rosso oleks pidanud ma ilmukamine noaga, mitte tema võrk kadus seal. Aga siis see leiti ometigi üles ja selle säält siis pudenesid välja need taaga, hoovid seal niisugusenaalsel käivi ühed ja teised värgid. Kõige rohkem oli temal nüüd peremees selle oma naabriga seemnehinnaga üle aeglaselt ja tuli nii mõõdot. Aed oli ära vahepealt lagunenud. Nojaa, aga sa pead selle pärast parandama. Kitsas elukäik. Ja siis läksivad pärast õige ägedas Lutsul. Lutsuga kokku, kui ma olen Tallinnas ja üks tema sünnipäevadest ja peeti aktus. Estonia kontsertsaalis ja rehveraleti pidas siia kirjanik suure habemega, ärritud Peterson ja tulvil oli saal täis. Ja luts istus esimeses reas. Pea kui üksinda, mõni üksik inimene oli seal ja Peterson ütles. Ja siin on mees, kes on kirjutanud rohkem tüüpe kui siia saali, mao. Sa armastad elu ja inimest, sest naeratan arr, Rust ja väitlust. Kõik väline vorm on tühi kest. Hing igatseb soojust ja päikest. Paljon hõljetone, palju neist tegelasi, kelle kaudu luts, on naernud narr Rust ja väiklust. See galerii ei mahu ühe õhtu raamidesse. Nagu ei mahu siia ka kõik jutud, anekdoodid Palamuse humoristide enesest. Eks kõnelise kõik rahvakirjaniku aegumatust populaarsusest. Ja kui praegu minna vaiksele Ropka-Tamme kalmistule ning seisatada mõtliku pronksist lutsu ees siis tundub, nagu vaatlejaks ta praegugi elu ja inimesi, keda ta nii sooja huumoriga oskas armastada. Meenuvad kirjaniku sõnade ühelt tema austamise ohtralt teid, lugejaid on siin niivõrd palju, et mul on kahtlus, kas mina tõesti olen see, keda siia austama on toredad. Nüüd ma alles näen, kui palju on Mulsa