Mis tulemas siin saates sellest ette haaratuna Väike-heli kukalt? Ehk mahub veel muudki, sest nii saab kirju, nii saab kirju, nagu ütles üks rassic. Taas tahab võhik võõrsile minna, lootuses leida endale häid sõbralikke reisikaaslasi kes on küllalt uudishimulikud koos otsima inimvaimu sädeme vihke, niisugusteski, polühümni ja valdkondades, mis ei kuulu alati igaühe meelismuusika hulka. Ja alustada on vist ikkagi kõige parem sealt, kus tegijal endalgi jalg kindlamalt tallaaluse leiab. On tal ju konservatoorium läbi tehtud siis kui biiti popi ja rokiveel polnud olemaski. Kui kuulaja juhtus kuulama, võitav meenutada ühte samalaadset saadet, kus otsisime ja leidsime mõndagi huvitavat ansamblilt. Pink Floyd. Täna ei taha ma küll piirduda uurimisretkega ainult selle ansambli muusikasse küllaga võtta ühe tema lugudest hoolauaks. Seon ootasse pala kui pala ergutab tähelepanu oma ökonoomsusega meloodiad, hõlma paid nelja nooti ning neistki on jämedam ots üksnes kahe noodi käes. Aga oma kasinusele vaatamata ei tohiks vist küll seda muusikat igavaks lugeda. Kuidas arvate? Olgu küll meloodia üks kõige olulisemaid muusika väljendusvahendeid saab siiski asetada raskuskeskme ümber mõnele teisele tasapinnale näiteks rütmile, näiteks harmooniale, näiteks tämbrile, näiteks vormile või koguni dünaamilistele kontastidele. Ja miks mitte seda teha, kuskilt peab ju igaüks leidma oma loomevajadustele niisuguse lähtepunkti, mis võimaldaks teistest kas või pisutki erineda. Sest eriti halastamatu on muusikutele meie sajand. Kui sa midagi oma ei leia, ära loodagi kaugele jõuda. Meenutagem, kuidas oli kunagi ammu. On see Orlando di lasso või Palestiina. Seda on stiili järgi raske otsustada, isegi muusikates tudeerinud inimesel oli Palestiina. Kas see on Johann Sebastian Bach või Philipp Emmanuel Bach? Oli Philipp Emmanuel Bach. Kasson, Hain Mozart. Oli haigna kasson Beethoven, Brahms. Praams aga siin mängivad juba helilooja omapärased näojooned, üha suurenevat osa ja mida lähemale tänapäeva, seda kindlamalt saame muusikastiili järgi otsustada autorite üle. Tunneme ära Wagneri. Tagasi tulles veel kord ootasse pala juurde, selles kompenseeris vähest meloodilist liikuvust või õigemini öeldes peaaegu liikumatust harmoonia mis andis sama helikõrgusega nootidele sootuks uue tähenduse. Lihtsalt öeldes paigutas need fooni nihutamisega nagu heli redelis ümber. Seda on kõige hõlpsam kõrvaga kontrollida. Nüüd küll samad meloodia, noodid aga teises tähenduses muudetud harmoonia tõttu. Ega ootas, pole esimene, kes seda võtet kasutab. Midagi samalaadset leiame ka Beethoveni seitsmendast sümfooniast. Ja hobinny ühenoodisambasid, mille terviklik käsitlus sarnaselt kuulajale ka ühe rahulikuma puhkehetke senise väga kirju muusikavaliku kõrval. Heliloojad on üldse üks materjali kokkuhoidev rahvas ehitajatel oleks igatahes neil selles osas väga palju õppida. Misse nootki, muu on kui üks müüri pandavatest kividest maja ei laota ju ka niimoodi üles, et ühes kohas kuna raudkivi teisal tellised, kolmandas silikaatkivid, neljandas ehitusplokid ja nii edasi materjali ühtsus, selle harmooniline sobitamine on mõlemal pool esmajärgulise tähtsusega. Ja isegi lihtne heliredel võib-olla muusikalise meloodia alus. Olgu selle heliliseks illustratsiooniks kas või hiljaaegu Estonia kontserdisaalis esiettekandele olnud Arvo Pärdi kantus. Samasugusele laskavale heliredelikäigule on üles ehitatud ka fragment Mike Õulfieldi helindist mis küll oma žanri määratluselt kuulub popmuusikapoolel. Alati saab millelegi vastu vaielda, sest nii täiuslikke asju peale aritmeetika ei olegi maailmas olemas kus erandid puuduksid. Väidet, et mida enam tänapäeva, seda kindla piirilisemaks muutub, autori stiil ei tohi muidugi absolutiseerida. Põhijoontes peab see paika kaasaja nimekate heliloojate küpses loome jaoks kirjutatud muusikat kuulates. Oma teed on nad aga kõik visalt otsinud ja kuskil tee aku seisnud piltlikult öeldes viitade tulba ees, kus üks nool näitab nuustakule teile Pariisi mitukümmend eri suundade kaudu Rooma ning ülejäänud, kes teab veel kuhu Neile ots seal on sageli palju energiat kulunud uute helisüsteemide väljatöötamiseks. Aga revolutsiooni muusikas uusi aluseid, mis viivad välja järgmistesse sajanditesse, pole siis kivist veel tekkinud ese ümbergi toodekafoonia, see tähendab 12. Toonisüsteem pole seda andnud ega loolis haaba veerandtoonide katsetamine sest inimkõrv tajub niisugust muusikat lihtsalt mustalt mängitud nootidena. Soovite veenduda? Ja siiski pöördeid on olnud, kuid kergemas muusikas džässi tekkimine ja biitlid. Mõlemad on suund antud aastakümneteks ja võrreldavad seetõttu koolkondadega. Biitlid ise on oma muusikaga küll meie noorimate silmis juba vanakesed keskmise põlvkonna silmis klassikud ja vanema põlvkonna jaoks ehk lihtsalt talud vastavaks muutunud. Sellele on tublisti kaasa aidanud meeleolukad, töötlused suurtele orkestritele. Nõukogude Liidu tuntud popmuusikaansamblid ja heliloojad rajavad oma helitööde põhialuse rohkem kui kusagil mujal rahvuslikele meloodiatele rahvuslikule karakterile. Meenutagem näiteks ansambleid, vesi, Olejale, peata 11, Narai, samuti Gruusia, Aserbaidžaani, Armeenia, Usbekistani ja teiste nõukogude vabariikide ansambleid. Ja te leiate väga erinevaid väljenduslaade, mille Alglateks saab olla ainult oma rahvuse tundelaad. Proovigu näiteks mõni teine ansambel laulda nii nagu laulab ja la. Kuid mis see on, kõlab nagu eesti rahvalaulu töötlus. Ja siiski mitte Eesti muusika, see on üks lõiguke hollandlase van leeri kompositsioonist. Teisiti seda 20 kaheminutilist teost tituleerida ei oskagi, sest pole õige teda näiteks palaks nimetada, esitas ansambel fookus. Ma ei leia küll praegu lausa samasugust motiivi mõnest meie rahvamuusikatöötlusesse ja kõrvale. Küll aga on üsna sarnase karakteriga Uno Naissoo pala rahvatoonis. Kuid kätte trehvanud fookuse repertuaari hulgas oli veel üks üllatus kuulates teist pala. Seekord võib seda küll palaks nimetada, sest kestvus on vaid neli minutit. Puutus kõrva sarnasus veel ühe looga Eesti muusikast. On kummaline, kuidas nii erinevatel aegadel ja teineteisest nii kaugel asetsevate maadel võisid sündida nii sarnased mõtted. Fookuse esitatava pala pealkiri on samuti fookus. Nüüd kaks väljavõtet eelmises lõigus toodud väite kinnituseks. Kattumine oli väga lühikeses lõigus kuid see-eest üsna täpne, tunnistuseks, et vaatamata astronoomilise arvuga väljendatavale variantide võimalusele muusikas toimub siiski ühte langemisi puhta juhuse tõttu. Kuigi väga sageli kiputakse kiiresti järeldusi tegema, et heliloojad armastavad võõraid meloodiaid ärandada. Vahel muidugi tehakse sedagi, aga siis enamasti mingil kaalutlusel kunstilisel taotlusel. Plagiaatoritest pole muidugi mõtet rääkida, need pikanäpumehed muusikas nagunii kuskile ei ole jõudnud. Tänase saate lõpuossa aga jätsime ühe helilõigu, mis näitab eri žanride riistumist kaasaja muusikas. Nii nagu paljude popansamblite repertuaaris kuulda sümfoniseeritud rütmimuusikat, on ta teistpidine tendents olemas. Suured sümfooniaorkestrid mängivad rütmimuusikat. Emonscalineilsi neljas sümfoonia on ilmselt üks neid heliteoseid, mis kutsuvad sümfoonilised muusikast võõrdunud, samuti selle muusikažanri juurde veel mitte jõudnud noori kontserdisaali vaatamata võõristusele või umbusule seoses mõistega sümfooniline kallinsi neljas sümfoonia on väga paljudes lõikudes lähemal kergele muusikale kui omapõhise andile. Rütmigrupil tuleb kanda sümfoonia käigus põhiraskus. Areng esimeses osas toimub umbes samadel printsiip pidel naguravelli pooleros. Kuid et meloodiline materjal on sinna appi tagasihoidlikum, siis suurem vastutus langeb neile teistele muusika väljendusvahenditele millest oli juttu tänase saate algupoolel. Siiski aeg sunnib praegu piirduma ainult fragmendiga. Kuid eks seda suurem huvi jääb siis püsima selle teose kui terviku vastu.