Tere täna räägime ühest raamatust ja selle raamatu autorist, kes on väga paljusid loodusteadlasi tänapäeva maailmas mõjutanud küll siin, Eestimaal, küll Euroopas, Ameerikas, Aasias igal pool, sest tema on mees, kes on tegelikult Ühele teadusharule aluse pannud. Ja see mees on Konrad Lorenz. Ma usun, see nimi on teile väga paljudele tuttav, sellepärast et tema toredaid raamatut olete juba paljud ka lugenud, kuid tänane raamatul eripärane selle poolest, et siin on jutt väga paljudest erinevatest loomaliikidest ja Ta on väga isiklik. Minu meelest on Konrad Lorenzi kõige isiklikum raamat, kus ta tõesti on ennast avanud peaaegu lapsepõlvest peale. Vahel tuleb ühel või teisel inimesel tahtmine raamatut kirjutada, tuleb vajadus, see raamat kirjutatud, siis ta seda lihtsalt teeb ja teda ei saa takistada keegi kuidagimoodi ja kuidas üks raamat sünnib ja kuidas selle raamatu väljaandmine sünnib ja mis puudused Ühed raamatul võivad olla, sellest me täna alustamegi, sest Konrad Lorenz on ise alustanud oma raamatut, samuti peatükiga, mis kannab pealkirja raamatu puudused ja lugusid sellest raamatust loeb teile täna näitleja Aarne Üksküla. Raamatu puudused. Autor, kes kunagi varem pole kirjutanud ühtegi raamatut, kirjastaja, kes on õigupoolest jurist ega ole iial enne raamatuid kirjastanud. Ning lõpuks kirjastuse toimetaja, kes kuigi igasuguseid vigureid täis on meist kolmest siiski ainuke professionaal kirjanduse alal. Otsustasime mulle ühel ilusal õhtul pärast mõttevahetust heade ja halbade loomaraamatute üle selle raamatukese trükki anda. Oleme väga uhked oma saavutuse üle, kuid ei tahaks siiski väita, et siin üldse vigu ei leidu. Näiteks juba raamatu pealkirigi. Ta mõistis neljajalgsete, lindude ja kalade keelt. Niikuinii ei saada sellest aru, sest üks lugeja kirjutas mulle, et olevat selle kingituseks saadud raamatu kohe kõrvale pannud, sest polevat suutnud taibata, millisesse neist kolmest kategooriast päise kuulub. Siis kolmanda peatüki pealkiri kolm röövlooma akvaariumis. Kes täpselt arvet peab, leiab neid loomi, sealt ainult kaks kollaserv ujuri ja Kiilivasse. Kolmandal röövli haugi tõmbas toimetaja maha, sest oli liiga pikk haug, mitte toimetaja. Pealkiri ja ta jäi muutmata ja nii tuligi üks röövloom puudu. Kartsin sellest hirmsaid tagajärgi. Õnneks märkas väikest viga vaid üksainus lugeja oma põhjalikkuse poolest tuntud teadlane. Seal on ka kohutav lugu kuld Hanstritest, keda võib vabalt mööda tuba joosta lasta sest nad raamatu sõnade järgi ei näri midagi ega roni kuhugi. Aimasin halba, kui otsekohe pärast meie raamatukese trükkimist leidsin marjathereesi aegse kõrge kirstu pealt ühest kirjamapist kuldhamstri pesa. Priske eakas isane kuldhamster, kes pidas paberit oivaliseks pesamaterjaliks oli suurepärast määr ronimistehnikat, arendades kirstu ja seina vahelt üles turninud kirja pataka keskele kerakujulise õndsuse närinud ja saadud Paberi pudemete oma pesa mugavalt sisustanud. Paki keskmistest kirjadest olid järel vaid servad seestpoolt väljapoole muutusid ümarad augud väiksemaks. Moodustus kõverjoon, mille konstrueerimine olnuks jõukohane üksnes kujutava geomeetria eriteadlasele ning ainult pealmised ja alumised kirjad olid täitumata jäänud. Oma armsate lugejate kirjad milles mõnede minu kohta käivate mõtteavalduste järgi otsustades kõneldakse raamatu üldisest väärtusest ja lähemalt ka kuldhamstrid. Peatükist asetasin põhimõtteliselt otsekohe kõrvale. Panin ka oma kuldhamstrid jälle puuridesse ent mitte kirjamapi pärast midagi muud ei ole senini tõepoolest ära söönud vaid samas toas mõnda aega vabalt elutsenud suur hüpiku julgeoleku huvides. Kahjuks leidis mu naine viimase põhjaliku koristamise ajal selle närilise pesast raskesti süüdistavaid korparadelikti, punaseid ja siniseid vaiba lõngu suure esialgselt tumerohelise pärsia vaiba küljest. Vahepeal olid sellele tekkinud heledad kollakasrohelised laigud. Või hüpikhiir, kuid mul pole veel päris selge, kumb neist. Kõigele lisaks on mul endal just viimastel päevadel akvaariumidega nii palju sekeldusi olnud, et mind lausa ärritab teise peatüki pealkiri. Akvaarium on täiesti kahjutu. Hiljaaegu ühel ööl pragunes saladuslikult kombel sajaliitrise akvaariumi klaasruut ja vesi ujutas toa üle. Üleeile kell viis hommikul langesid rivist välja kolm õhustamis pumpa. Kuna vähemalt üks neist jälle korda sai, oli seitse tundi pumbatud, vältimaks tähnilise kiri kala arvuka alaealise järglaskonna lämbumist. Raamatus leidub küll sõnaselgeid hoiatusi üritaks akvaariumi liiga palju kalu mitte mingil juhul rohkem, kui lubab tema bioloogiline tasakaal. Tolles akvaariumis oli aga ligemale 300 pisikest, kahe kuni kolme sentimeetri pikkust kill kala kuigi neid tohtis sinna panna kõige rohkem 30. Nii sarnanes pumba parandamine kirurgi tegevusega, kui ta püüab sulgeda tugevasti verd jooksvat soont, mida pole võimalik üles leida. Pärast kõiki neid kogemusi ajasid pealkirjad mind nii vihale, et soetasid endale kaks metsvinti, sest kaheksanda peatüki pealkiri kõlab, ära muretse endale metsvint. D Need on kaks meeldivat pisikest linnupoega, keda kasvatas mu kaastöötaja, et korraldada katseid laululinnupoegade toidu mangumise kohta. Esialgu linnukesed võluvalt altsad ja väga kenad. Olgu lõpetuseks mu lugejate seas leiduvate linnuharrastajatele, kes kirjutasid mulle metsvindi kaitseks ette heitvaid kirju. Sellele vaatamata on kõik raamatus kirja pandud tõsi muidugi suhteliselt võttes, kes on kordki üritanud oravat vabalt Toas pidada, sellele näib kuldhamster täiesti kahjutu. Akvaariumiga on ainult vähestel juhtudel tülija sekeldusi ning metsvindid ei jää kindlasti nii taltsaks ega kenaks, nagu nad on mul praegu. Jätkem siis kõik täpselt niisamuti, välja arvatud lugu röövloomadest, kui oli esimeses trükis. Vähemalt olin aus ülestunnistus, millised puudused selle saavutuste ees ootavad. Aga ma arvan, et need puudused ei ole üldsegi nii palju, kui siin eessõnas vihjatud oli vaid siin on väga palju voorusi ja selle raamatu vooruseks on see, et teie ja paljud teised lugejad, sest see raamat on tõlgitud väga paljudesse keeltesse õpivad loomi selle raamatu lugemise järgi vaatama hoopis teistsuguste silmadega. Aga kui keeruliselt tuleb kätte loomade keele mõistmine ja sellest me kuuleme nüüd järgnevas katkendis ja saab teile selgeks, kui raske tegelikult on elada ühe katuse all ühe või teise elusolendiga eriti selliste elusolenditega, kes ei taha mitte teie juurest ära minna, vaid vastupidi, kes kõik tahavad hoopis teie juurde sisse tulla. Ja mõelge nüüd, milline peab olema inimese ja selle looma omavaheline suhe. Kujuneb välja selline kontakt loomi taha, tee juures ära minna. Kui te mõtlete nüüd oma koera või kassi või hamstri võimeris ja, või kellegi teise peale, kes teil seal kodus elab siis mõelge, kas tema on teisse nii kiindunud, kas te olete tema heaks nii palju teinud, et mingil tingimusel lahkuks teie juurest vaid vastupidi? Tüütaks teid sellega, et püüab olla kogu aeg teie läheduses? Meie loomad elavad küll täiesti vabalt kuid on siiski majaga tihedalt seotud. Alati püüavad nad pääseda meie juurde, mitte meist eemale. Mujal öeldakse, lind lendas puurist välja, pane ruttu aken kinni, meil aga hüütakse jumala pärast, sulgege aken. Kaka do Ronkrobleemurga puud, sahv tahab sisse tulla. Kõige toredam ini kasutas mu naine äraspidise puuri põhimõtet siis, kui meie vanim laps oli veel päris väike. Tollal elasid meil mõned suured ja ohtlikud loomad. Rongad kaks kaka tuud kaks lee murit, üks kapuuts ahv ning ühtegi neist, eriti Ronki ei tohtinud jätta omapead lapse lähedusse. Siis meisterdas naine kähku lapse jaoks aega suure puuri. Kahjuks suurenevad kõrgematel loomadel vajadus ja võime midagi lõhkuda võrdeliselt nende arvukusega. Seetõttu ei tohi eriti ahve kauaks järelevalveta jätta. See ei käi siiski pool ahvide, eeskätt leemuritel. Üks selline võluv loom oli aastaid meie meeldide lõbus kaaselanik sest neil pole asjalikku uurimishuvi majapidamisriistade vastu kõrgemad ahvitsee vastu ilmutavad iga uue eseme nägemisel raugematut teadmishimu ning alustavad kohe oma eksperimente. Nii huvitav, kui see oma psühholoogia uurimise seisukohalt olla võibki, pole selline olukord majanduslikus mõttes kaugeltki taluv tav. Olgu selgituseks järgmine lugu. Üliõpilasena kasvatasin oma vanemate korteris vinis suurt toredat emast kapuuts, ahvi. Glooria elas minu toas avaras puis. Kui viibisin kodus ja sain tema järele vaadata, tohtis ta toas vabalt ringi lipata. Kui pidin ära minema, panin ta puuri, kus ta igavledes ning tegi kõik selleks, et võimalikult kiiresti välja pääseda. Kui ma kord õhtul pärast kauemat äraolekut koju naasin, elektrilülitid pöörasin, jäid kõik endiselt pimedaks. Glooria itsitamine, mis ei kostnud puurist, vaid kardinapuult ei lasknud rikke põhjustajaks kahelda. Küünlavalgusel nägin, ah, oli paigalt nihutanud raske pronksist öölambi selle läbi toa lohistanud. Õnnetuseks polnud ta siirust pistikut seinakontaktist välja tõmmanud. Kõige ülemisele merre vett sisalduvale akvaariumile vinnanud ja anumat katva paksu klaasilambiga puruks löönud. Need lamp põhja vajus. Sellest siis tekkiski lühis. Seejärel või juba varem oli glooria minu raamatukapi äärmiselt raskesti avatava luku lahti tekkinud hämmastav saavutus arvestades võtme väiksust, sisehaiguste õpiku teise ja neljanda köite välja võtnud ja akvaariumialusele kandnud raamatu lehed väikesteks tükkideks rebinud ning need anumasse visandatud põrandal lebasid vaid raamat. Mis on siis hüvitus nende lõpmatute sekelduste ja kahjude eest, rääkimata loomapsühholoogia uurimismetoodika nõudlustest vangipõlves kahjustamata katselooma järele valmistavad mulle suurt rõõmu vabalt elavad loomad, kes minu juurest võiksid pageda, kuid seda siiski ei tee. Usun, et selle põhjuseks on nende kiindumus minusse. Kui kord Doonau kaldal jalutades ronga kõlavat kutsehüüdu kuulsin. Ja kui mu vastuhüüde peale suur lind kõrgel taevastiivad Kubani vihinal alla sööstis, seejärel aga langemist aeglustades kergelt mu õlale laskus, tundsin, nagu oleks mulle tasutud kõikide lõhutud raamatute ja purustatud pardipesade eest mis mu ronga südametunnistusel asusid. Selliste elamuste võlu ei tuhmu kordumiselgi. Imestus ei kao ka siis, kui need on iga päev ning metslind muutub sulle niisama loomulikuks seltsiliseks nagu mõnele teisele kass või koer. Sest kord lähedaseks saanud loom pakub oma olemasoluga iga hetk midagi uut, kuid kannab endas ühtaegu kõiki möödunudki. Nii oli see ka ühel sombusel kevadhommikul, kui ma alla'l Doonau äärde läksin. Jõgi oli veel talveahelais ja piki kitsast tumedate veeriba lendasid sõtkad Väikerohule jäägosklad, kohati üksikud rabahanede või suur-laukhanede rändesalgad ning nende seas, nagu peaksin nii olemagi kassalk kond hallhanesid. Märkasin, et kolmnurkse rivis lendavatest lindudest puudus vasakult teisel suur tiivasulg. Samal hetkel miinus mulle täiesti selgelt see lind ja tema tiiva sule kaotamise lugu. Need olid kahtlemata minu linnud, sest toonal pole teisi hallhanesid ei pesitsevaid ega rändavaid. Vasakpoolses viirus lendanud lind oli Isahhani Martin vahetevahel kihlusta mu lemmikhane Martiinaga ja oli tema auks ka nime saanud, sest esialgu olin märkige martinit vaid numbriga, sest nime panin ainult neile hanedele, keda ma ise olin üles kasvatanud. Hallhanedel kõnnib peigmees alatasa pruudi kannul. Et Martina täiesti kartmatult kõikide meie maja tubades ringi kolas, arvestamata peigmehega, kes oli vabana üles kasvanud. Siis pidi isa Anita lei järgnemat tundma tusse, ümbruskonda. Looduses elutseb hallhani avamaastikul ja võib vaid suurivaevu, olles jagu saanud instinktiivselt vastumeelsusest harjuda eluga puude ja põõsaste all. Seega tulnuks kinnita õigusega väikeseks kangelaseks pidada. Nähes, kuidas ta oma väljavalitu kannul läbi eesuksehalli ja sealt trepist üles magamistuppa läks, kael kõrgele sirutatud. Näen teda just nagu praegu, keset tuba seismas, kael jäigalt õieli, suled tihedalt kehalegi avatud mokaga ja pingulolekust värisevana, kuid ometi valjus sisinaga teadmatusele vastu minemas. Järsku sulgus uks tema taga tugeva paugatusega. See oli isegi meie kangelasele liig, ta lendas otse üles. Kokkupõrkel kaotas klaaslühter hulk ripatsid, rüütel Martin aga ühe laba. Sule. Seda kõike teadsin Kolmnurkse rivi vasakpoolses viirust teisena lendavat hane nähes. Kuid teadsin rohkematki rõõmustavamad, et näiteks seda, kui koju jõuan, on hallhaned juba veranda trepile rivistunud ja tervitavad mind kaelad ette sirutatud, mis hanedel umbes sedasama tähendab nagu koeral saba liputamine. Ja kui ma veel pilguga madalal vee kohal lendavaid ning lähema jõe käru taha kaduvaid hanesid saatsin, valdas mind äkki hämmastus. Mul on suure imena, et olin suutnud vabalt elavate lindudega nii usalduslikesse suhetesse astuda ja see mõte täitis mind kummalise õnnetundega, nagu oleks paradiisist väljaajamine seeläbi väikese osa oma kibedusest kaotanud. Ma usun, et kui ta selle raamatu läbi loete, siis saab teist ka nii mõnigi õiguse Kanda kuningas Saalomoni sõrmust. Just sellist pealkirjas raamat, kannabki ja nii mõnigi teist oskab palju paremini aru saada loomade ja lindude keelest, mis teiliseni Segane tundus olevat. Milliseid väljendusvahendid ühel või teisel loomal oma keeles on. Sellest pajatab meile järgnev katkend. Kuningas Saalomon, nii seisab kirjas kõnelnud imetajate lindude, kalade ja roomajjatega. Seda oskan minagi. Paraku mitte kõigi loomadega, nagu vana kuningas seevõrra, olen temast viletsam. Kuid ma räägin mõne mulle hästi tuntud loomaga ega vaja seejuures võlusõrmust. Selle poolest olen elemina vanast kuningast üle, liiatigi, et ta ilma sõrmuseta isegi peale kõige lähedasematele loomade keelt poleks mõistnud. Kui tal enam sõrmust polnud, siis ta süda isegi Kalestus loomade vastu loomadega suhtlemisel võlusõrmust kasutada oli Saalomonist kas väga mõistlik või väga rumal tegu. Mina isiklikult leian selle igatahes ebasportliku olevat, et igasuguse nõia kunstitagi kuuleb elusolenditel kõige ilusamaid ning üksnes tõepäraseid lugusid. Ja tõde on looduses alati veel palju kaunim kõigest sellest, mida meie kirjanikud, ainsad tõelised võlurid iganes suudavad välja mõelda. Mõnede loomaliikide sõnavara mõistmises pole midagi erilist. Me saame loomadega kõnelda vähemalt niivõrd-kuivõrd. Seda võimaldavad meie füüsilised väljendusvahendid ja nii palju, kui loomad omalt poolt on valmis meiega suhtlema. Loomadel pole siiski keelt selle sõna otseses tähenduses igal kõrgemal, eelkõige Seltsingulisel loomal, olgu ta hakk või hallhani on olemas kaasasündinud väljendusliigutustest ja häälitsustest koosnev signaal, kood sünnipärane on ka võime signaale läkitada ja neid õigesti mõista. See tähendab neile liigiomasel viisil vastata. Paljude vaatluste ja katsete kaudu kinnitust leidnud teadmiste valguses haihtub suurem osa pealiskaudsel vaatlusel märgatud sarnasusest loomade üksteisemõistmise vahendite ja inimese sõnalise keele vahel. See sarnasus väheneb veelgi, kui pikapeale selgub, et loomade väljendushäälitsused ja liigutused ei sisaldanud Miskit teaduslikku kavatsust nendega liigikaaslast mõjustada. Ka üksikult üles kasvatatud ja omaette peetavad hallhaned, sinikaelad või hackid toovad neidsamu signaale kuuldavale niipea kui satuvad vastavasse meeleollu. Järelikult on siin tegemist täiesti vältimatu ja mehhaanilise protsessiga, milles on erakordselt vähe inimesesarnast. Ka inimese käitumises ei puudu nii millised signaalid, mis teisigi paratamatult sama meeleoluga nakatavad. Nimetagem kas või kõige tuntumat näidet kedagi haigutamas nähes hakkavad teisedki haigutama. Kahtlemata on inimese haigutamis meeleolu väljendavad miimilised signaalid kergesti märgatavad, igavesele mõistetavalt ning võrdlemisi tugeva, ärritava ja vallandava toimega. Ometi poleks meeleolu edasiandmiseks üldiselt vaja nii tugevasti rõhutada natuke ilmselt signaali. Otse vastupidi, meeleolu ülekandmist iseloomustab just reageerimine ebatavaliselt peentele ja vähe märgatavatele väljendusliigutustele, mis tihtipeale pole teadlikul vaatlemisel tabatavadki. Salapärane, saate ja vastuvõtu aparaat, mis vahendab tunnete ja hekkide ebateadlikku ülekandmist on igivana palju vanem kui inimkond. Meil on see kahtlemata ühtaegu sõnalise keele väljaarenemisega läbi teinud taandarengu. Inimesel pole oma meeleolu edasiandmiseks tarvis teha vähimatki kavatsusliku liigutustes, ta saab seda sõnadega öelda. Giid või koerad aga peavad üksteisel silmist lugema, mida keegi neist järgmisel hetkel teha kavatseb. Seetõttu on kõrgemalt arenenud ühiseluliste loomade meeleolu, väljenduste saate ja vastuvõtu aparaat märksa täiuslikum ning spetsialiseeritum kui meil inimestel. Loomade emotsioone väljendavad häälitsused nagu hakid ja, ja q hallhane, mitme mõne silbilised häälitsused pole võrreldavad meie sõnalise keelega vaid üksnes selliste meeleolu avaldustega, nagu haigutus, kulmu, kurtsutus, naeratus ja muud sellist, mida vaistlikult ja sünnipäraselt väljendatakse ning niisamuti ka mõistetakse. Erinevate loomakeelte sõnad on ainult nii-öelda interjektsioonid. Loomade keelest on tõesti raske aru saada. Ja tihtipeale. Me omistame nendele loomadele sellised mõtted ja sellised tunded, mis meid endid valdavad, aga sellel pole kaugeltki mingisuguseid seoseid sellega, mis loomi tõeliselt huvitab ja mis neile tõeliselt vajalik tundub olevat. Ja kõige rohkem taolist suhtumist loomadesse loomade vajadustesse kohtame me loomaaias oma siilisaadetes. Oleme tuhandeid kordi rääkinud sellest, kuidas loomsed loomes ennast tunneb ja kas tal on seal hea või halb. Aga tihtipeale meid ei usuta, arvatakse, et seal loomaaia töötajad, eneseõigustus või midagi muud. Ja sellepärast on päris objektiivne kuulata, mis arvab loomaaia loomade elust. Inimene, kes tegelikult pole elus tundigi loomaaias töötanud, kuid kes on väga palju loomaaias elavaid loomi enda kodus hoidnud, on neid looduses vaadelnud. Ja on muidugi need vaadelnud ka loomaaias. Ja võib-olla siis hakata mõtlema selle peale, kuidas ise seal loomaaias niimoodi käituda. Et loomadel seal parem oleks ja te ise ennast tunneksite seal mõnusalt mõnusalt sellepärast et te saate neist loomadest aru. Te saate aru, mida nad teile ütlevad. Võib-olla ajab koskate neil isegi vastata. Kui jälgida suure loomaaia külastajate mõtteavaldusi, tõdetakse enamasti, et ülemäärast sentimentaalse kaastunnet äratavad loomad, kes sealse eluga võivad rahule jääda, kuna tõelist kannatust, mida enamikus loomaaedades samuti leidub nii hästi kui ei märgatagi aletsetakse eelkõige loomi, kes emotsionaalse väärtuse tõttu luules suurt osa etendanud, nagu ööbik, lõvi või kotkas. Ööbikuste tarvitasin midagi lisada, tema kohta kehtib kõige vähem arenenud laululindude puhul märgitu. Üksinda puuri suletud isaslind kannatab loomulikult mõnevõrra sellepärast, et tema laul ühtegi emaslindu kohale ei meelita. Kuid seda võib ööbikuga siiski ka vabaduses juhtuda. Mis puutub loomade kuningas, siis kannatab ta vangipõlves märksa vähem kui teised temaga vaimselt arengult sarnanevad kiskjad, sest lõvil on liikumisvajadus väiksem. Kui tõde otse välja öelda, siis on lõvipeaaegu kõigist kiskist kõige laisem lausa kadestamisväärselt laisk. Looduses läbib ta jahti pidades küll sageli tohutuid vahemaid, kuid ilmselt üksnes nälja sunnil, mitte sisemise tungi ajal. Seepärast ei nähta vangistatud lõvi kunagi väsimatult saalimas, nagu võib tundide kaupa jooksmas näha vaeseid rebaseid. Et on lõvil kord tekkinud liikumiseks küllaldane tarvidus, mis paneb teda edasi-tagasi kõndima. Seda ka võib juhtuda ainult üsna kitsas puuris. Siis meenutab selline liikumine pigem väga mõnusalt seedimist soodustavat jalutuskäiku millel pole midagi ühist koerlaste tugevast jooksutungist tuleneva pöörase kihutamisega. Kui Berliini loomaaias ehitati lõvidele võimas Darrandik kõrbeliiva ja kollaste kaljudega tusse kallis rajatis peaaegu tarbetuks. Sama hästi võinuks sinna paigutada Theo raami lõvi topistega. Nii lootusetult laisalt lamasid loomad keset romantilist maastiku. Ja siis velg kotkad. Mul on lausa kahju purustada muinasjutulise pettekujutlusi neist toredast lindudest. Tegelikult on kõik röövlinnud värvuliste või papagoi tega võrreldes päris rumalad ja just nimelt kaljukotkas meie mägede linn ning luuletajate lemmikul, nende seas üks umalamaid märksa juhmi igast noorest kanastki. Mäletan veel, millise pettumuse valmistas mulle mu esimene ja ainus kotkas kääpakotkas, kelle rändloomaaialt kuuekümneschillingest ostsin. See oli imeilus sulgede värvus järgi otsustades juba mitu aastat vanaemaslind. Ta oli täiesti taltsas ning tervitas oma hooldajat ja hiljem ka mind tähelepanuväärse lembus poosiga mille juures ta pea nii keerasid ka hirmuäratav kõverus otsejoones ülespoole pöördus häälitsedes vaikselt ja mahedalt. Tegelikult ostsin kotka jahilinnuks, nagu ammust ajast on röövlinde kasutanud kirgiisid ja teised rahvad. Loomulikult ei hellitanud ma lootust selles õilsas jahi sportliku edu saavutada kuid ometi soovisin teha tähelepanekuid suurte röövlindude saagi tabamisviisidest toimuga, jaht kas või puurist välja lastud küülikutele. Plaan nurjus, sest isegi näljasena ei puudutanud mu kotkas talle määratud küülikut. Kuigi ta oli terve ja tugev ning suurepäraste tiivasulgedega ilmutanud ta siiski erilist soovi lennata. Rank kaka, do ja viu lendavad oma lõbuks, naudivad mängeldes lennuoskuse rikkalikke võimalusi. See kotkas oli aga teistsugune. Ta lendas üksnes sel juhul, kui meie aias oli soodne tõusev õhuvool, nii et lihasjõudu kasutamata võisugus püsida ja isegi siis ei tõusnud ta tiireldes kunagi päris kõrgele. Kui kotkas jälle alla laskuda tahtis, ei suutnud ta ilmaski oma kodujas leida. Ta tiirutas täiesti sihitult ja maandus kusagil lähikonnas. Seal jäi ta õnnetuma ja vaguralt istuma ning ootas, et mada ära viiksin. Võib-olla oleks ta lõpuks ka ise koju tulnud, kuid selline suur lind oli niivõrd silmatorkav, et mulle alati kähku kusagilt telefoni teel teatuti. Kotkas istub seal ja seal maja katusel. Siis pidin üksi kohale minema, sest too arutu lind pelgas tuttavalt jalgratast. Olen niiviisi kotkas käsivarrel palju kilomeetreid jala kojukampinud ning seda üha jälle pidanud tegema. Et ma lindu pidevalt kütkes hoida ei tahtnud, kinkisin talle lõpuks söönbruni loomaaiale. Schenbrunis ehitatud suured röövlinnupuurid vastavad täiesti kotka liikumisvajadusele ja kui sellist lindu saaks usutleda, siis küsimusele, mida ta endale soovib või mille üle kurdab lausuks kotkas, võib-olla järgmist. Me kannab, võtame siin eelkõige üleasustuse all iga kord, kui mina või mu abikaasa lisame meie pooleliolevale pesale oksaga, kes tuleb üks neist jäletaist kaeluskotkast ja viib selle minema. Ka merikotkaste seltskond käib mulle närvidele, nad on meist tugevamad, hirmus ülbed, kõnelemata hoopiski suurest kolmdorist sellest vastikust tüübist. Toitmine on päris hea, ainult natukene liiga palju hobuseliha, väiksemad loomad nagu küülik koos naha ja karvadega maitseks mulle palju rohkem. Igatsusest kuldse vabaduse järele, ei kõneleks ta midagi. Missugused loomad on siis vangistusest tõepoolest viletsas olukorras ning haletsusväärsed, esmajoones nord, targad ja arenenud olendid, kelle vilgas Taipe tegutsemisSu puuris rakenduste leia. Edasi tulevad kõik need, kes on mõjustatud tugevast liikumist, tungist, mida nad vangipõlves ei saa vabalt järgida. Kõige silmatorkavamalt. Nii et võhik märkab, avaldub see loomadel, kes väga tugeva liikumistungi ajal läbivad vabadusest suuri vahemaid. Rebased ja hundid, kes paljudes vana moelistes loomaaedades liiga kitsas puuris elavad, on piiratud juuksmis võimaluse tõttu kõige haletsusväärsemad. Minu meelest rääkisid need katkendid kõige rohkem iseenda eest ja kelle jaoks nad kõnelema hakkasid, kelle jaoks nad selle sõrmuse võtme andsid. Siis ma usun, et te lähete raamatukokku või vaatate üle oma isikliku raamaturiiuli, võtate sealt selle kuningas Saalomoni sõrmus, raamatu ja loetaja mõtisklete natuke selle üle, mida seal loomariigis põnevat on. Ja missugused need loomad siiski tegelikult on.