Tere päevast, tänases rahvamuusikasaates räägin viiulist kui rahvapillist ning püüan tõestada teile, et riiul on ka eesti rahvapill. Minu kui lektori kogemus näitab, et paljudel on arusaamatu, kuidas võib eeskätt professionaalse muusikaga ja musitseerimisega seotud viiul olla ühtlasi ka meie rahvapill, millel Eesti talupoeg oma lihtlabaseid nagu tihti arvatakse, pillilugusid mängis. Nõutust tekitab seegi asjaolu, et näiteks kuulsa Stradivariuse ja eesti talumehe tehtud viiulite ainus erinevus on teostuse kvaliteedis mitte aga pillikujus. Nagu arvatakse, kujunes praegune viiul 1800. aasta paiku. Saavutas oma täiuslikkuse ning pole sellest ajast enam juhtunud. Muidugi oli seal viiulil Põhja-Itaalias, Prantsusmaal ning mõnes teiseski naabermaas, kus ta lõplikult välja kujunes palju mitmesuguseid eelkäijaid mis tekkisid seal üheksanda sajandi järel, mil poognaga mängimise idee üldse Euroopasse jõudis. Enam-vähem klassikalise kujuga viiuli sünniajaks peetakse aga kuueteistkümnendat sajandit. Pill levis kiiresti üle Lääne ja Põhja-Euroopa ning juba 1557.-st aastast on teada, et Soomes Turu linnas, Juhana hertsogi orkestris oli mingi viiul effiedel täiesti olemas. Igatahes kuulus orkestri liikmete hulka Madfiitlerex nimetatud mees. Seitsmeteistkümnendast sajandist on meil juba viiteid viiuli esinemisele Eestimaa linnades, kuhu ta jõudis sakslaste rootslaste vahendusel. Eestirootslastel oli tol ajal kindlasti tuntud teinegi poogenpill Taal Harpa ehk Hiiu kannel, millest rääkisin eelmises saates. Vanim ja meile geograafiliselt lähim viiuliga suguluses olev pill pärineb aga hoopis idapoolselt alalt ja see on vana Novgorodis arheoloogilistel kaevamistel leitud kolme keeleline poogenpill mida venelased kutsusid Kudokiks. Üks terve Kudoc on üheteistkümnendas ja teine 14.-st sajandist. Leitud on veel seitsme ku toki fragmente samast perioodist. Kudoki mängiti istudes, hoides pilli vertikaalselt põlve peal, nagu seda tehti samalaadse pilliga Lääne-Euroopa maades ning Poolas ja mida praegugi mängitakse. Nõndamoodi Balkani poolsaarel. Õukondlikes ringkondades välja kujunenud klassikaline viiulikuju levis tasapisi paljudesse maadesse ning tõrjus välja kõik oma primitiivsemad eelkäijad. Võib üsna kindlalt arvata, et Eesti talupojad võtsid selle üle juba valmis kujul samuti pilli nime. Viiul. Lõuna-Eestis oli pillil ka teine nimetus kiik Pehk kiiga pill mille eeskujuks oli ilmselt üks saksakeelseid viiulinimetusi haige. On tõenäoline, et eestlased tutvusid viiuliga linnades mõisates üsna varakult isegi nii ammu, et ta jõudis kinni istuda näiteks regilaulude paralleelvärssides. Ühes Haljala laulus. Noormees näeb järgmist pilti. Siis nägin ainult tantsuparved metsa äärest mängutropid. Seal oli viisi viiuli, ta seal oli kaksi kannelida, 1000, osta torupilli, enam hoida muusikanti. Setu noormehed laulsid ühes Ehal käimise laulus nii poisi yksmi pilli ehitelli ära. Eks Mikandli kapistelli kaheks läheb pilliga kohe yks kiigaga keeri. Kohe eks kaalu kandlega sinna, eks Migaalu kandlel sinna yksmi kiigaga, keera Kohommiks imel ütlesi, tütar, käsi, kannel, ekskandjal. Meie kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna tekkemuistendite kartoteegi leidub üks jutt mis seletab viiulisaamislugu, see on üles tähendatud Räpina kandis Verioral. Vanasti elanud üks kuningas ja temal oli ilus tütar. Ta lubanud tütre sellele, kes teeb asja, mida veel ilmas ei ole nähtud ega kuuldud. Paljud proovisid aga asjatult ja kõik nad hukati. Lõpuks tuli üks vaene mees, kuningas vihastas ja pani ta vangi. Öösel tuli vaese kerjuse juurde üks, mõtlesime nakk ja ütles. Võta mu pääst peodes kiussid, pane häste tramme sinna tühja kasti peale ja tõmba siis kepiga üle kiusti. Vaene mees tegi nii ja tuli kuuldavale ilus heli. Ta läks selle riistapuuga kuningaid, mängis seda ja saidki tütre endale. Nõnda sündis viiul. Üldiselt on arvatud, et esimese viiuli tegi jumal, kui ta vana paganaga pillitegemises võistlema hakkas. Nii arvasid näiteks eestlased ja moldaavlased ning marid, et jumal tegi viiuli, vanapagan, aga torupilli. Kristliku traditsiooni järgi on muide kõik keelpillid jumalast. Ei tahaks nüüd eestlasi seoses torupilli eelistamisega liigses paganduses süüdistada, kuid riiuli võidukäik algas Eestimaa rahva seas siiski tunduvalt hiil hiljem kui näiteks Rootsis või Lääne-Soomes. Üks Saksa autor on kirjutanud, et 19. sajandi algupoolel tantsiti põhjaeesti pulmades veel tavaliselt torupilli saatel. Lõuna-Eestis võis kuulda juba viletsa omatehtud viiulihäält. Iga reisimees nägi olukorda muidugi omamoodi. Eesti olusid hästi tundnud Christian Sleegel iseloomustas 1826. aasta suvel Läänemaa olusinata. Pean veel märkima, et nii hästi rootslaste kui ka eestlaste juures selles ümbruskonnas eriti Läänemaal endine toru pilt täielikult tarvitused kadunud ja nüüd harilikult viiuli järgi tantsitakse. Nad tantsivad kõikjal valssi. Isegi ühe Kadrilli on nad juba endile sisse toonud, mille juurde vene tantsumuusikat tehakse. Sleegel mainib siin toodud näites valssi ja ka drilli, mis olid tol ajal uued tantsud. Uued tantsud ja tantsuviisid. Üldised muudatused rahvamuusika arengus olidki peapõhjuseks, mis võimaldas ja mõjutas uue pilli levikut Eestimaa rahva seas. Vana armas torupill hakkas tasapisi uue pilli ees taanduma kuid viiuliimbumine rahva sekka oli pikaaegne ja sujuv protsess. On tähtis silmas pidada, et viiuldaja ei teinud laastavalt platsi puhtaks nagu tänapäeval meie elu elus tihtilugu juhtub vaid asendas endist torupillimängijat pulmas mängutoas simmanil ja kiige juures. Muidugi mängis ta meeleldi uuemaid moeviise, kuid võttis üle ka mitmed Torupillilood ning arendas neid loovalt edasi vastavalt uue pilli tehnilistele võimalustele. Veel üsna hilise ajani elasid need pillilood meie parimate küla viiuldaja repertuaaris. Kuulake nüüd, kuidas külas 1968. aastal Torupillivalts Varbla lähedal nõmme külas elanud kaheksakümneaastase Karl Viru esituses. Muide, tänase saate alguses kõlanud pillilood pärinevad Kihnu viiulihäält Jaan palult, aga nüüd siis Karl Viru. Teine torupillivalts on heli plaadistatud 1938. aastal. Kaks Pärnumaa meest, Hindrek Pukk Patti vallast ja Aleksander Aaviksoo Vändrast imiteerivad kahekesi Torupilli esimene mängib viisi, teine pidevat bordoon. Saadet. Rahvapärane viiulimäng on omaettestiil ning seda ei tohikski võrrelda klassikalise viiulikooliga põhimõttel kumb on parem ja ettev kuigi mängiti tavaliselt vaid ühes positsioonis korvati seda varieerimisega rohkete milismide kasutamisega. Julgelt tõmmati kaasa lahtisi keeli, rägistati poognaga ja tehti muudki. Viiul kõlas nagu orkester, ütles mulle kunagi üks pärnama riiulimees, iseloomustades oma isa mängu. Tihtilugu hoiti pilli rinnal, mitte lõual, nagu praegu Harjumaa taga Põllika Külasepp treiali Jaagup õpetanud kunagi mis ases pillist lõua alla topid, kuidas sa siis vaadata saad, kas lugu tantsuga kokku läheb? Ja poogna kohta öelnud Daed poognat hoia rohkem keskelt, et see kindlamini peos seisaks. Traditsioonilise mängu ühe musternäitena. Kuulake. Häädemeeste omaaegse kuulsa pillimehe Hendrik Grünbergi mängu. Kõlab Viru mage. Või kuulake tori pillimehe Mart männimetsa tõllaaiani lõssi 1936.-st aastast, milles ta vägistab muuseas poognat kaasa. Vaevalt julgeb nüüd keegi väita, et meie küla viiuldajat mängutehnika oli vilets ja arenematu. See oli lihtsalt teistsugune kui praegu koolides õpetatav. Järgnevalt veel üks lugu, tori teiselt kuulsalt pillimehelt Mihkel toomilt kellele sekundeerib Torupilli passi kaasa mängides Mart männimets. Viiulil mängitakse labajalavalssi Kuimetsa Kaie lugu. Ja kes julgeb öelda seda lugu kuulates, et eesti rahvatants oli aeglane ja raskepärane, eks tantsige pilliloole ise kaasa. Muide, 1958. aastal surnud Mihkel Toom ütles oma viiulimängu kohta nõnda. Pill pelu sisse, pill pea piima tantsima, kas oskad või ei oska, tahad või ei taha. Kui mina mängin, siis lähevad kõik tantsima. Iga sanudki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole. Eesti rahvapärane viiulimäng on üllatavalt mitmekesine nii mänguvõtetelt kui repertuaarid. Viie hea viiulimehe repertuaari on oma uurimuses viiulipalade muusikaline vorm eesti rahvatraditsioonis analüüsinud üsna põhjalikult Airi Liimets. Keele ja Kirjanduse Instituudi väljaandena ilmus see 1988. aastal. Tasub kätte võtta Ta ja mängima hakata. Et Eesti rahvapärase viiulimängu vaheldusrikkuses veelgi rohkem veenduda. Kuulame kolme lugu, mis spetsiaalselt tänase saate jaoks mängis helilindile. Toivo tubli. Esimene on niinimetatud programmiline lugu, milles pillimees jutustab nii ise kui pilli abil karjapoisi elust. Ei tea miks, kuid karja elus stseenid on innustanud mitme rahvaviiuldajaid ja nõnda võiks umbes nii, nagu seda tegi Järvamaal Aravetel elanud Jaan Korjus teda. Täna jäljendab Toivo tubli mängida näiteks ka Moldaavia kui ukraina viiulimehed. Niisiis Järvamaa karjalugu, mida pillimees ise seletab? Karjapoiss tuli lehmadega karjamaalt koju, üks lehm oli ära kadunud. Perenaine oli hirmus kuri, andis poisile võmmu kuklasse ja karmi käsu-le kohe üles otsida. Läkski siis poiss karjamaale lehma otsima. Karjamaal hakkas poiss lehma kutsuma ikka vissi, vissi, vissi. Pitsitab ja kuulab. Pole lehma. Järsku kuuleb kitsamalt kõrva. No nüüd oli poisile käes, läksid siis kahekesi rõõmsalt kodu poole. Poisil oli nii hea meel kogemata viiul ka kaasas. Et mängis ühe karjaloo. Nii nad jõudsid koju, poiss ajas lehmakarjaväravast sisse, panin karjavärava kinni. Lehmal oli hea meel ka koju jõudnud. Järgmine lugu koos jutuga on pärit hallistest, kuid selle esitamisel kasutab Toivo tubli Kihnus tuntud võtet, mida kunagi tegi Hull Peetri nime all tuntud saare parim viiulimees. Tema mängis viiulit labakinnast, nagu seda on teinud näiteks Läänemaa lõõtspillimehedki. Esiteks kuuleta jäätüki lugu labakinnastes mängituna, see järje võrdluseks ka ilma kinnasteta. Riia lahel olla korra ajanud kalurid jäätükiga talvel mere peale. Nendel oli hirmus külm hakanud ja nagu ikkagi meestel kogemata viiul kaasas politseis viiuli saatel tantsinud, aga et nii kange külm oli, siis pidi viiulimängija kinnastes lugu mängima jäätüki. Lugu. Aga ma mängin nüüd ilma kinnasteta. Kolmas Toivo tubli sisse mängitud lugu paneb klassikalise viiulimängijaid vist võtatama. Nimelt jäljendati Hendrik Grünbergi seletuste kohaselt Häädemeestes viiulil torupillimängu järgnevalt. Viiulipoogen võeti lahti ning asetati keelte alla. Siis hüüdsid vaid kaks keelt, pass ja vintpassiga tehti torupillibassitoru ja vindil mängiti lugu. Eesti viiulimängu tutvustamise tahaks aga lõpetada looga, millest teavad vist paljud, kuid kuulnud vähesed. Ehk mäletate, kuidas Oskar Lutsu kevades püüdis kellamees lible õpetada Arnole lugu, mille nimi oli, kuidas prantsus Moskvas käis. Rahva seas oli see lugu omal ajal üsna populaarne. See oli tegelikult programmiline tsükkel, milles pillimees kujutas, kuidas punaparkija ta sõjavägi 1812. aastal uhkelt Moskvasse marssis ja kui haledalt ta sealt tagasi läks. Mul endal koos Marismannikuga õnnestus lugu lindistada 1974. aastal Pärnumaal Tali vallas. Mõnda aega hiljem tuli Kristjan naasov, nii oli selle pillimehe nimi Tallinnasse ja mängis selle sisse Eesti raadios. Niisiis Kristian Aasavi mängitud, kuidas prantsus Moskvas käis? Viiul oli ja on meil väga populaarne ansambli pill. Kunagi mängiti seda kokku isegi torupilliga, nagu seda mujalgi Euroopas sageli tehti. Kuid ülimalt armastatud oli meil viiuli ja kandle koosmäng. Tihti mängiti ka koos lõõtspilliga. Juhuslikumalt võis esineda teisigi kombinatsioone. Leegaiuse pillimeeste esituses kuuleta. Pärnu kandi polka lugu. Viiulitele kanneldele lisandub vahetevahel sikusarv. Huvitavad on aga viiuldaja poognalöögid vastu pilli. Seda võtet tutvustas mulle kunagi Herman Kuura, kes elas tõstama kandis alu külas. Nüüd teeme aga kiire tutvumise ka lähimate naabrite viiulimänguga. Rootslaste ja lääne soomlaste viiulitraditsioon on meie omast vanem ja mõnevõrra teistsugune. Rootsi ja soome talupoegade sotsiaalne seisund oli läbi aegade vabam kui Eestis. Seal ei tuntud näiteks kunagi pärisorjust. Vabamad elutingimused tähendasid aga seda, et seal need talupojaühiskond võttis üle väga palju kultuurinähtusi mis lähtusid otse aadli ja linnakultuurist, samuti kuninga õukonnastki. Üheks selliseks nähtuseks oli ka viiul ning vastav tantsukultuurrahvapärase viiulikultuuri aluseks sai seal barokiaegne viiulimäng koos vastava stiiliga mis levis rahva sekka oma rahvusest väikeaadlike ja linnakodanike vahendusel. Seda nähtust Eestis polnud. Meil pole tantsitud ka seitsmeteistkümnendal 18. sajandil levinud polska nimelisi tantse ja minu ette. Üheks omapäraseks nähtuseks oli Rootsis ja Soomes käsikirjaliste noodikogumike laialdane levik. 18. sajandi algusest ja hilisemast ajast pärinevate noodivihikute ja hilisemate helilindistuste põhjal võib jälgida, kuidas selline omal ajal uus tantsurepertuaar hakkas tasapisi folklariseeruma. Mõned vanemad polska viisid meenutavad kangesti meie labajala valitsusse, kuid polska tants meile üle ei tulnud. Mõned viisid ilmselt küll. Kuulame üht släng polskat, Smolandi läänist. Tüüpiline rootsi pulmamarss 1876.-st aastast kõlab nüüd Kristiina Fromi esituses kes mängib ansamblis. Ormen langes Taholmis. Tavaliselt mängiti seda hobuse seljas pulmarongis sõites. Igal maal, kus viiulit mängiti, kujunesid mõned omapärased mänguvõtted jätavad. Rootsis esines näiteks viiuli ümberhäälestamist teatud lugude mängimiseks. Lääne-Rootsi hallingu tantsu mängitakse nüüd kahel viiulil, mis on häälestatud A-d A mitte aga G-d nagu tavaliselt. Soome viiulimäng sai tugevaid impulsse Rootsist, ka repertuaar on paljus samalaadne. On ka omapäraseid nähtusi. Üheksa Li näiteks viiuli dubleerimine klarneti ka praegu aga ei kujutame Soome viiulimängu ilma harmoonium saateta. Vanasti mängiti viiulit harmoonium saatel vaip Ohion ma mõnes üksikus kihelkonnas, kust see siis 20. sajandil üle Soome levist ja muutus nüüdseks lausa rahvuslikuks sümboliks. Ka Eestis on seda harva tehtud, kuid harmoonium oli meil eeskätt vaimuliku muusikapill ja tantsutükkide mängimist sellel ei peetud sobilikuks. Armoonimi saatel mängib nüüd kaustise endine kuulus pillimees, konsta hülge. Ainulaadse edasiarenduse sai viiul Norras, kus nõndanimetatud hardangeri viiul on muutunud norra rahvamuusika sümboliks. Pilli kui on klassikaline, kuid pilli sees on neli resoneerivad keelt, mis viisi keeltele kaasa kõlavad. See annab norra viiulile omapärase kõlavärvingu. Ka välimuselt on norra talupojaviiul eripärane. Ta on uhkelt kaunistatud pärl mutrist ja erivärvilisest puidust inkrosteeringuga. Kuulame siis norra hardangeri viiulit, millel kõlab selle pilli traditsiooniline pala, mille nimetus on tõlkes saatana viis. Kõik ilmselt tunnevad ungarlased rumeenlased temaldaavlaste mustlaste virtuoosse viiulimängu kuid vaevalt võib viiulit ette kujutada vene rahva pillina. Kuid nii see on. Venemaal ja Ukrainas tõrjus viiul välja endisaegse kolme keelelise Condoki. Kaudselt on vene viiuldaja mängukultuuris säilinud isegi vana kui toki mängutraditsioon. Praegu kõlab Pihkva oblasti viiuldaja Nikolai. Ivanovi esituses Polo Kohka nimeline pillilugu, kusjuures pillimees hoiab viiulit vertikaalselt põlve peal. Täpselt nii mängiti kunagi Kundokil ja niimoodi kujutatakse üht viiulimängijat 15.-st sajandist pärinevalt fresko ühes Pihkva lähedases kirikus. Viiul eesti rahva pillina on paljudele mõnevõrra arusaamatu nähtus. Seetõttu keskendusime tänases saates peamiselt eesti ainese tutvustamisele. Olgu veel lisatud, et eesti viiulimäng oli veelgi mitmekesisem, sest mänguoskus jaga repertuaar levis Eestis mitmes liinis. Üks oli täiesti spontaanne folkloor. Teiseks õpetati jo viiulit ja nooditundmist rahvakoolides. Kolmandaks levisid ju Eestis möödunud sajandil muusikaseltside raames tegutsenud mitmesugused viiulikoorid ja segaansamblid, kus maainimesed mängisid professionaalset heliloomingut. Kõik need voolud eksisteerisid vähemalt 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandil üheaegselt. Ja vastastikused mõjutused ja segunemise olid siin vältimatud. See kõik kujundas meie tänapäevast rahvapärast viiulimängu.