Tere eetris on portaal tehnoloogiakommentaar esitab Kristjan Port. Kirjanik skripleri keha oli tööle keskendunult kummargil laua kohal. Ümberringi lebavad paberid, mõned vihaselt kortsutatuna, teised tekstiga kaetult pisikestes virnades. Pilt kõneleb intensiivses tööhoost. Satume kirjaniku nägema hetkel, kui sündimas on maailma kõige naljakam nali. Viivu pärast kirjanik, kui keha sirgub. Ta võtab laual paberi ning loeb tehtu korra läbi ning hakkab naerma. Naer muutub valjemaks. Seejärel kontrollimatuks, kuni mees langeb tugevama naeruportsu, seejärel surnult põrandale. Et hiljem saabub tuppa murelik abikaasa, kes nähes põrandal surnud õnnestit kangestunud sõrmede vahelt saatusliku paberi. Peagi näeme, kuidas temagi langeb kontrollimatu naeru käes surnuna mehe kõrvale. Sama kordub juhtumit uurima tulnud politseinikega. Tasapisi saadakse aru, et tegemist on surmavalt naljaka huumoriga ning ohtlik paber loovutatakse sõjaväele kust seepärast juhtkonnas toimunud laastamist tõlgitakse saksa keelde ning toimetatakse rindel võitlevatele sõduritele, kes loevad. Kaevikuvarjust karjudes nalja, näitulistavatele, pritsudele, lahingumürasse tekib pingeline vaikus, mille katkestab sekundit hiljem saksapärane meel koroona ajal. Ja siis saabub taas vaikus. Nali teeb laastamistööd, kuni saabub sõja lõpp. Ja Viinis sõlmitud konventsioon. Keelustab nalja edasise kasutamise. Võiks arvata, et see Monty Pythoni sketš on pelk nali, millega kõik piirdubki. Aga nii lihtsalt siiski ei pääse. Monty Pythoni lood on mitmekihilised, milles naljakus on vaid järjekordne vorm kirjanduse, draama, visuaalkunsti ja muu taolise kõrval mida kasutatakse tutvustamaks inimesele, teda ennast. Teinekord peidavad lood veelgi sügavamaid filosoofilisi probleeme. Ja ühe sellise ei hakka maailma kõige naljakama nalja sketšist ja see on seotud tehisintellekti programmil lugemisega. Kaks astronoomi Maicel hetke ja John Lõõnad avaldasid teadusliku analüüsi võimalusest, kas kosmosest kinni püütud teise tsivilisatsiooni sõnum võiks olla toksiline. Ega meile ei anna ju rahu väited, et oleme maailma kõiksuses ainukesed elu sarnase korrapärasuse esindajad. Seetõttu otsime erinevate meetoditega kosmoseruumist signaale võimalikelt naabritelt. Siin on tõenäolisem kohata kaugelt teele saadetud juhuslikust mürast eristuvat andmevoogu, kui näha pilksatust võõrast elust. Andmevoog võib sisaldada lihtsat sõnumit, kujutada pilti või koosneda helist lootuses, et seda ei ole koostanud õrns kriblar. Võime neid käsitleda ohututena ja maakeelde ümberpanduna välja trükkida ning üle maailma laiali saata. Juhul kui signaal on keeruline. Peame analüüsis kasutama arvutit. Meil pole võimalik ette teada, kas tegemist on ohutu või ohtliku andmevooga. Sest see võib olla programmi kood. Tõde selgub, kui signaali talletatud koodil lastakse lõpuni joosta. Oht tuleneb sellest, et keeruline kood võib-olla meist võimsama tehisintellekti instruktsioon mille realiseerimisel kaotame koduplaneedil kõige võimsama intellektikandja positsiooni. Ja inimkond satub hädaohtu. Tegemist võib olla kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni inforelvaga. Selle käivitamisel pole peatamine enam võimalik, sest me seda ei oskaks. Montypythonlik. Q demonstreerib loogikat, milles nalja võib asendada tehisintellekti koodiga. Kui evolutsioonis peaks halvad DNA koodi omanik viljatult välja surema. Siis nalja või programmkoodi levikule selle vaataja surm pidureid ei pane. Pigem vastupidi. Elusolijate eesmärk surmaohtu. Trollide sele lätet mõista aitab koodi levikule kaasa. Astronoomid töötasid läbi mitmeid stsenaariumeid. Sealhulgas võõrast koodi lugeva arvuti isoleerimise. Nii käitutakse näiteks arvutiviiruste uurimisel kui inforuumist eraldatud arvuti seatakse ohvriks, jälgides samal ajal sellest toimuvaid protsesse. Artikli autorid lähtuvad oluliselt rängemast ohust ja pakuvad välja, et võõrast koodi lugeva arvuti saadetakse näiteks kuule kus see siis mineeritakse pommiga juhuks kui tulemus osutub kardetavaks. Juurdepääs analüüsitavale signaalile oleks võimaldatud vaid piiratud inimestele. Kuid kas siis poleks turvalisust tagatud koodi saatnud nutikas tsivilisatsioon, Aleksei kavalam ja serveeriks oma programmi suhkrusemalt näiteks vähiravi või millegi muu taolise lahenduse varjus selle võtaksime rõõmsalt vastu, märkamata, kuidas kusagil koodi sügavuses valmistub võimas tehisintellekt. Teiseks arenguhüppeks ülisalajane kood siirduks varem või hiljem järgmises arvutisse ja lõpuks levides mööda internetti muutub meie planeedi valitsevaks intelletiks. Mureliku analüüsi esitanud teadlased jõuavad. Järelduseni, et meil ei ole võimalik võõrast koodi mitte lugeda ega seda kontrollida. Aga ometi on nad optimistid. Ja pakuvad lahenduseks lootust väikese tõenäosusega, et kosmilised naabrid on pahasoovlikkus ning julgustavad siiski kõiki sõnumeid läbi lugema. Kuigi ka see poleks pääsetee, sest tõenäoliselt sureksime kõike lugedes reklaamide kätte.