Tere kõigile leksikoni sõpradele. Jätkame OO-tähega. Märksõnu pole jäänud palju, aga selle eest on nad kõik üpris mahukad ja pealegi omavahel kaunikesti seotud. Ilusat muusikat pakub tänane saade palju. Nõnda siis peaks ta olema hästi kuulatav ka nendele, kes jutu seest õpetuseiva ei otsigi. Tenna algust. Ooper nimetus pärineb itaalia keelest, kus see tähendab tööteos. Muusikalise draamaliik, mis ühendab sõna lavalise tegevuse ja muusika. Kusjuures teosel on terviklik muusikaline dramaturgia ja muusika on peamine liikumapanev jõud teoses. Tänapäeval on ooper üks demokraatlikumaid muusikažanre ja vaevalt leidub meie kuulajate hulgas kedagi, kes kunagi ooperit näinud kuulnud ei ole. Leksikoni saates on aga paras koht jälgida selle žanri arengut läbi nelja sajandi. Ooperi juured ulatuvad tagasi aristokraatlik, ajaviidete, õukonna intermeediumide, pastoraalse draama ja kooridega. Tragöödia Ani, mis renessansi ajal antiigi vaimustuses taas ellu äratati. Nimetus ooper võeti kasutusele küll ligi pool sajandit hiljem, kui loodi esimesed selle žanri tunnustele vastavad teosed. Algul nimetati neid draama per muusika draama läbi muusika. Sünnilinn on Firenze täpsem sünnipaik miilitsat, õukond ja esimene ooperihelilooja oli ja kopeeri. Tema 1597. aastal loodud ooper. Daphne ei ole säilinud küll aga 1600.-st aastast pärit euriidiitše. Tänapäeva tavamõistes ooperiga oli sellel perioodi teoste lühist üpris vähe. Saateansambel oli väike soolopartiid pigem melo deklamatsioon kui laul. Aja jooksul väljendusvahendid rikastusid. Seitsmeteistkümnenda sajandi alguse suurimatest ooperimeistrist tuleb kindlasti nimetada katsiinit ja eriti Monteverdit. Et nende autorite loomingut aeg-ajalt siiski kuulda võib, valisime näite praegu kõige esimesest säilinud ooperist ja kopeeri euri liidsest. Esitavad Liidia taguduva ja ansambel maadigalandrey Volkonski juhatusel. 1637. See on oluline daatum ooperiajaloos. Sel aastal avati Veneetsias maailma esimene avaliku ooperiteater sangas Jaano. Sisuliselt tähendas see ooperi muutumist kitsa aristokraatide ringi ajaviitest kättesaadavaks ka linnakodanikele. Kui seni valiti temaatika vaid antiikmütoloogiast, siis nüüd lisandusid ka ajaloolised teemad. Dramaatilised konfliktid teravnesid ja muusikalisest küljest omandasid vokaalpartiid meloodilisema mõneti Belkantoliku joone. Kirjutati iseseisvaid Ariooso tüüpi sooloepisoode. Veneetsia koolkonna tegutsemise aeg oli seitsmeteistkümnes sajand ja selle tähtsaimad esindajad on Monte Verdi oma hilisemas loomingus kavally žesti. Legrentsi Jastrodella. Veneetsia koolkonna ooperimuusikat võiks iseloomustada Tito kobi esituses kõlav nimitegelase aaria Claudio Monte Verdi ooperist Orpheus. 18. sajandi alguseks muutus silmapaistvamaks ooperikeskuseks naa poliitkus tegutses tol ajal neli edukat konservatooriumi ning väga häid lauljaid oli tohutult palju. Arenes välja Welcanto ilus laulmine millele andsid tõukejõuga Naapoli piirkonna väga meloodiliselt rahvalaulud. Napoli koolkonna ooperiloomingus kajastus erilise rõhu asetamise vokaalile. Kujunes välja Takad paaria, mis eristus selgelt retsitatiivist. Retsitatiive oli aga kahte tüüpi niinimetatud pretsitatiivo Seco kuiv retsitatiivi, mida esitati vaid klavessiini saatel ja retsitatiiv orkestrisaatega. Naapoli koolkond pööras üldse senisest rohkem tähelepanu saateansamblile rikastades. Seda uute pillidega. Teemad võiti endiselt mütoloogiast või ajaloost kuid mingit ajaloole vastavust ei muusikasega. Karakterikujunduses ei taotletud peatähelepanu koonduskangelaste tunnete raevu, pettumuse, lootuse, armastuse ja nii edasi väljendamisele. Aga sealjuures olid need nii üldistatud ja ebakonkreetsed tunded kui niisugused üldse. Etaariaid võis vabalt ühest ooperist teise ümber paigutada. Ilma mingit vastuolu oleks tekkinud. Ja seda testi lauljate nõudel. Õige Zabeli oli üks ilus aaria, mida solist lihtsalt tahtis esitada ja siis ta sellega esitas. Olgu sisu ja soust ümber milline tahes. Nii muutuski Naapoli koolkonna ooper, mis sajandi keskel vallutas ka teised Euroopa maad itaalia ooperi ehk ooperaseerija tõsise ooperi nime all pikapeale kontserdiks kostüümides, kus kõik allus laulja tahtele. Teose dramaturgia võis aga seetõttu kuu peale lennata. Napoli koolkonna rajajaks loetakse Provent saaled. Selle silmapaistvad esindajad on vintsi leo Portora ja kõrgeim tipp Alessandro Scarlatti. Just sõnas laadis oopereid itaaliakeelsetele tekstidele lõid ka teistest rahvustest heliloojad Hasse Endel. Meenutagem siin meilgi laval olnud Alt Hiinat. Ka venelased, Berezovski ja Bortnjanski. Kuulame nüüd Naapoli koolkonna suurmeistri Alessandro Scarlatti ooperis Ildi kraane aariat taas puhuvad sõjapasunad esitavad Anatoli maksja kohviansambel baroku. Ahah. Operaseerija ehk tõsise ooperivaheaegadel oli tavaks etendada kerge sisulisi intermeediume. Nii nagu omal ajal antiiktragöödiad tegi vahel 18. sajandi kolmekümnendail aastail neli intermeediumid, iseseisvusime ja nendest arenes välja oopera puhva koomiline ooper kus vastandina operaseerija mütoloogiliste lei ajaloolis legendaarsete le sangaritele tegutsesid inimesed lihtrahva hulgast. Tegevus oli hoogne, süžee, anekdootlik, esituslaad, lüüriline, kesksel kohal armastuslugu. Autoritestan nimekaimat Bergoleezi. Tema 1733. aastal etendunud teenijanna käskijanna on omas laadis esimene pääsuke siis veel kalupi pidžinni sime roosa intermeediumist rääkides mängisime näitaja aaria Bergoleezi teenijanna käskijanna Ast. Jätame siis siinkohal näite ära ja läheme kohe edasi. Kuigi teistes Euroopa maades valitses Itaalia ooper ja valdavalt esitasid seda ka itaallastest trupid, tekkisid sihkiga mitmed rahvuslikud koolkonnad. 1680. aastal lõi Henri öösel ooperi Tiido ja ainejas inglisekeelsele tekstile. Teos oli tugevasti Veneetsia koolkonna mõjuga, kuid siiski mitmeti omapärane. Ent see jäi üksikkatseks ega loonud veel inglise koolkonda. Laiema kõlapinna leidis seitsmeteistkümnenda 18. sajandil prantsuse heroilis traagiline ooper, mis lähenes Korneyerassini klassikalistele tragöödiatele. Niisuguseid teoseid kirjutasid arvukalt liia Ramu. Nende kõrvale tekkis ka prantsuse koomiline ooper, mis arenes välja ühelt poolt rasvapärastest kupli lauludega laadaetendustest. Teiselt poolt aga sai tõuke Bergoleezi teenijanna käskijanna menukas etendamisest Pariisis 1752. aastal. Philly tuuri Mancini IIA Gretrii koomilised ooperid olid igapäevaelust võetud süžeega. Rahvapärase meloodikaga ja küllaltki arendatud muusikalise vormiga. Tekkis ka püüd lahendada tõsist ja koomilist, nii nagu need eluski kõrvuti ja läbisegi esinevad. Omapärane oli inglise ballaadooper, mille klassikaline näide on 1728. aastal lavale tulnud Johann Christoph Depuši kerjuste ooper Jongi vaimukale tekstile. See on juba õige rahvalik ja kujutab endast teravat sotsiaalset satiiri. Ühtlasi aga parodeerika opera seeriat. Sellest meil küllalt vähetuntud loost on meil esitada ka näide esitab proodsail bänd, dirigeerib Jeremy Paal. Kui keegi või miski, olgu ta kuitahes hea, tark ja ilus, muutub ainuvalitsejaks, tekib ikka vastureaktsioonina tema vastane võitlus. Nii läks ka itaalia ooperiga ja ooperi truppidega, millele heideti ette nii olevaid kui vahest ka olematuid pat. Etan staatiline kontsert kostüümides, et lauljad valitsevad heliloojate üle, et ta on takistuseks rahvuslike ooperite teel ja nii edasi ja nii edasi. Christoph Willi balt Kluk alustas oma ooperireformi 1762. aastal Viinis Orpheus jauri tihkega ning viis selle lõpule 1779 suure prantsuse revolutsiooni eelõhtul Pariisis ooperiga isi Keenia Taurises. Klubi eesmärk oli liita itaalia ooperi ja prantsuse lüürilise tragöödia jooned. Allutada kõik ooperietenduse elemendid nii muusika, lavaline tegevus, dekoratsioon kui kõik muu ka lauljad, sealjuures ühtsele dramaturgiliselt joonele. See tähendas loobumist valmis skeemidest ja võimalusest aariaid ringi tõsta. See tõstis esile püüde väljendada suuri kirgi tõepäraselt ja just antud tegelasele omaselt. Klucky ideedel oli tuliseid pooldajaid ja veel rohkem tuliseid vastaseid. Vahest tänapäeva seisukohast vaadates tundub, et ta oma teosed seda kõike kaugeltki ei saavutanudki. Aga märgid olid maha pandud ja nende järgi läksid oma teed järgmised põlvkonnad. Igal juhul on Kluk ära teeninud muusikalise meenutuse. Olgu selleks ooperi Orpheus euri tiike pilt pealkirjaga Orpheus jaamor esitavad Viini ooperisolistid, koor ja orkester Riccardo Muti juhatusel. 18. sajandi ooperi tip on Mozarti looming mitmete rahvuslike koolkondade süntees, Igalisuseile leitud erinev muusikalist dramaturgiline väljendusvorm. Karakterid avanevad muusikas, konfliktid on jõulised, traagiline ja koomiline on kõrvuti ühes teoses. Mozarti rikkast ooperiloomingust on meie lauale ikka ühtteist sattunud. Seepärast jätame selle pikalt puudutamata ning pakume vaid ühe näiteooperist Võluflööt mis on helilooja loomingus erilisel kohal. See on originaalis saksakeelne muinasjutu vormis mõneti lähedane rahvalikele sing spiilidele. Näide on ülimalt tuttav raadio, sageli mängitav öö, kuninga naaria. Võluv vöödist laulab ilma lipi Filharmoonikute saatel dirigeerib Herbert von Karajan. Mozartist alates tuleb maailma ooperi diaatrite raudvara, millest siin vaid põgusate meenutustega üle libisemine sest 19. sajandi ooper on kõige tuttavam. Prantsuse revolutsioon sünnitas niinimetatud päästeooperi. Vabadusvõitlust ülistavad türannia paljastavad sügavalt dramaatilised teosed, kus tänu tegelaste julgusele ja kartmatusele saadakse üle ohtudest siia kuuluvadki rubiini eales nääriteosed. Jaga Beethoveni Iphideelia on oma sisult ja struktuurilt selles reas. Ooker arenes tihedas seoses kogu muusikaga ja teiste kunstidega. Sümfonismi jõuline arenemine 19. sajandil tingis ka muutused ooperi partituuris. Orkester muutus lauljate saatjast võrdväärseks iseseisvaks komponendiks karakteriseerimis, vahendiks, mis annab edasi miljöö ja olukorra, suurendab dramaatilist pinget, aga võib ka otseselt tegevust edasi arendada, näiteks mitmesugused lahingustseenid, mida laval ei näidatagi. Suurenes ka kooriosatähtsus. See muutus aktiivselt tegevusest osa võtvaks rahvaks, mitte enam vaid sündmuste kolmenteerijaks. Siit siis ka vajadus erinevate muusikaliste väljendusvahendite järele. Romantism tõstis esiplaanile üksikisiku tema tunnete jahinge seisunditega mitte enam tüüpkangelase tüüpsituatsioonis. Samuti rahvuslikud jooned on romantismi-le iseloomulikud. Värvikad olustikupildid eri rahvaste muusikaga, tamine süžeed ajaloost, rahvalegendidest ja muinasjuttudest reaalsuse ja fantastika, põimumine, tugevad kontrastid, pateetikaial rism vaheldumisi. Kõik see iseloomustab laias laastus niisuguste meistrite nagu Rossini, Berliini tonitseti, kaverdi teoseid muidugi pidevas arengus ja muutumises. Esiplaanil püsis vokaal, kaunis meloodia ja niinimetatud numbri ooperipõhimõte. Selgelt eristuvad aariad, ansamblid, koorid, vahemängud. Pakumegi nüüd vahelduseks koori Verdi ooperist Nabucco esitavad Berliini Raadio koor ja orkester Heinz Rice'i vaatusel. Itaalia ooperi kõrvale tekkisid 19. sajandil mitmed uued rahvuslikud koolkonnad. Weberi nõidkütt 1820. aastal avas tee saksa romantilisele ooperile. Seejärel tulid esimesed Ungari, Tšehhi Vene-Poola teosed mis leidsid ainese ja muusikalise alusmaterjali oma maalt. Mitmes suunas arenes edasi prantsuse ooper. Sajandi teisel kolmandikul tõusis esiplaanile niinimetatud suur ooper monumentaalsete rahvastseenidega, mille ilmekaime esindaja on Meier-Beer. Alates kuuekümnendaist aastaist asub selle kõrvale enam üksikisikuprobleemidele keskenduv lüüriline ooper mis sageli otsib tegevuspaigaks eksootilisi maid. Niisuguseid kirjutasid Kunoomas niiviisi. Veel võrdlemisi traditsiooniliselt alustanud Richard Wagner võttis hiljem juhtmõtteks teesi. Draama on eesmärk muusikavahend selle kujutamiseks. Muusikalise dramaturgia huvides loobus ta numbri ooperi põhimõttest ning seadis esikohale tegelasi kindlalt saatvad leitmotiivid, mille areng, põimumine ja vastandamine leiab aset peamiselt orkestris. Sümfooniline alge võidutseb vokaalse üle. Ooper on üksainus pidevalt voolav muusikaline kangas, lõputu meloodia. Kõige kujukamalt avaldub see 1859. aastal loodud ja 65. aastal lavale jõudnud ooperis Tristan ja Isolde. Sellest siis ka nimetus Tristan stiil. Wagneri ooperiuuendused kutsusid esile väga vastukäivaid hinnanguid ning ägedaid proteste kuid need mõjutasid tugevasti kogu ooperi edasist arengut. Meenutuseks katkenud Wagneri Kristjanist jäise Oldest esitavad Kirsten Laakstati San Francisco sümfooniaorkestrile Edvin Mcow juhatusel. 19. 20. sajandi piirimail tekivad seoses üldiste kultuurisuundade muutusega muutused ka ooperis žanris. Verism sõnast tõde taotles ka ooperilaval võimalikult suurt elulähedust, alasti kirgi. Sellel oli mõningane suguluskirjanduslikku naturalismiga. Maailmaliteratuuri on jäänud Moscaniooper, talupoja au ja Leonka Vallo pajatasid. Elulisunisse nõudest lähtus oma loomingus ka Putšiini. Tema ooperites on väga peenelt antud tegelasse psühholoogia. Harmoonias ja kolu riigis on impressionistliku muusika mõjusid juhtiv roll on vokaalil. Putšiini ongi seni jäänud viimaseks maailma ooperilavasid tänini valitsevaks itaallaseks. Kogu 20. sajandi jooksul on kõneldud ooperikriisist otsitud erinevates suundades, püütud vabaneda, ooperi tinglikkusest on huvitavaid eksperimente, aga suur osa lauljaid hindab ikkagi kõige enam pelgalt oopereid. Ja publik armastad ka nende kauneid meloodiaid, rohkem kui midagi muud. Devisii oper Belle asja Meli saanud 1902. aastal tugineb puhtalt impressionismi-ile. Siin on ülipeened nüansid iga hingeliigutuse edasiandmiseks. Kontrastide puudumine ja üheplaaniline üldkoloriit muudab aga pika teose liiast monotoonseks ja see liin järgijaid ei leidnud. Ekspressionismi näiteks on Schönbergi monoper ootus loodud 1909 tegevust siin praktiliselt ei ole vait, kontrastsed hingeseisundid, kusjuures orkester võimendab vokaali. Näidet kuulajate Doroti Torov ja New Yorgi filharmoonia orkestri esituses dirigeerib Dmitri toopullus. Neoklassitsismi seda esindavat Pusooni, Stravinski hindenit one käär. Myou iseloomustab kaasaegsete väljendusvahendite sidumine klassikaliste vormidega. See annab küll huvitavaid muusikalisi leide, kuid reeglina on need teosed Eba lavalised ja peaaegu ilma tegevuseta. Sellepärast ongi neid sageli esitatud kontsertettekandes mitte lavastatud. Ja näiteks one kääri puhul on piir ooperi- ja oratooriumi vahel üsnagi hajub. Nimekirju võiks muidugi ette lugeda veel kui palju tahes, aga sellel pole mõtet. Tahaks aga kindlasti veel nimetada paari teost Šostakovitši, ooper, nina, Gogoli vaimuka novelliainet, seal on üligroteskne ja teravmeelne ning tulvil lavalisi nippe. Muusikas on väga täpselt jälgitud kõne intonatsioone. Selles mõttes on see mussowski traditsioonide jätkamine. Ja vahest oleks selles viis võinud tulla vene muusikas midagi õigegi põnevat. Ent 1929. aastal loodud teos kadus aastakümneteks Nõukogude positiivistliku massilaulule rajatud ametliku muusikapoliitika tõttu mis tundmatus ei saa ka mõju avaldada. Lõigukese Šostakovitši ninast esitab Moskva kammerooperikollektiiv Gennadi Rostestranski dirigeerimisel. Peesid epa. Loomulikult loodi oopereid pea igal maal, kasutades erinevaid traditsioone ja neid omamoodi arendades aga üks ooper, mille mõju on ulatunud kaugele väljapoole oma maa piire ja avanud uusi võimalusi rahvusvahelise sula ehituses on köshwini 1935. aastal loodud pool Kiiades. See tõi ooperisse sisse afroameerika folkloori, bluusi, spirituaali, džässielemendid, mis seni oli niinimetatud tõsistest žanritest eemale jäänud. Kuulame praegu poogia aariat Georg Otsa esituses. Oota ees, taskud ja taskud on täis. Ei autot mul kulda, mul ei murret. Meil kellerra rabahoog sees riigi, Sirgala linna, Ahaset varganägu varandus. Mis? Mul puhub taskutes tuul, püssist leiab. Ja ikka preili. Äi, mul taskud ja taskud on täis, mul naine on laul, mul on elu, on rikas. Aulmulo ja. Nutta laskuda tühjus ja taskud on täis, ma äikse sain kuumas jahini. Püüdest mitte ajale alla vanduda ja tõestada, et ooper on ka tänapäeval elujõuline, kõneleb rokkooperi sünd. Andrew Lloyd Weberi, Jeesus Kristus, superstaar 1970 lõi suuri laineid. Ühelt poolt tervitati seda kui zhanri päästmist ja uuestisündi teiselt poolt hurjutati kui pühaduseteotust. Olustiku muusika on aeg-ajalt ikka ooperisse tungides värskendust toonud. Nii oli see möödunud sajandil. Nii oli see köhwini Borgiabessiga. Kuid kunagi varem ei ole väljendusvahendite erinevus olnud nii suur, et väiksemate kohendustega ei saaks kasutada traditsioonilist esitajate koosseisu. Nüüd see siis juhtus. Kuid ka see ei tähendanud veel traditsioonilise ooperiteatri väljasuremist. Kus on esikohal Belkanto ilus laulmine? Pisut muusikat aga Uueberi Jeesus Kristus, superstaarist esitust juhatab autor ise. Meie saateaeg saab otsa ja kui oma linnulennulisest ülevaates suutsime natukenegi selgitada suure ooperipuu kasvu ja hargnemis nelja sajandi vältel siis on hästi. Edasi võib juba igaüks ise meenutada oma ooperikogemusi ja kes on paarikümne aasta jooksul ooperihuviline olnud seal meie oma teadeteski olnud võimalik saada üsna mitmete ajastute voolude teostest osa ool nii ilus ümmargune täht ja me jääme selle juurde tiirlema veel järgmises saates.