Tere kõigile leksikoni kuulajatele. Täna ilmub meie Kolmeteistkümnes vihik, aga lubame siiski ebaausust. Ikkagi 13-st saade ennast heidutada ei lase. Ja o lõpmatus ringist murrame täna välja ning jõuame kapeede juurde. Ehkki ka sellega lõpuni jõuda, pole mingit lootust. Et mida kiiremini alustame, seda kaugemale saame niisiis. Operett itaalia keeles opereta, mis on tininatiiv sõnast oopera, seega väike ooper. Seitsmeteistkümnendast sajandist kuni möödunud sajandi keskpaigani kasutatigi seda sõna väikese ulatusega ooperi tähenduses, mis sageli oli pasteraalse sisuga aga nimetus käidis ka laulumängu või kõne dialoogidega koomilise ooperi kohta, seda eriti Saksamaal ja Austrias. Nagu koomilise ooperi puhul juba juttu oli, ulatuvad juured tagasi rahvalikke maski komöödiateni kommediade Larteni, siis ja laadateatrini. Iseseisvaks žanriks kujunes operett 19. sajandi viiekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel Prantsusmaal, Pariisis ja eeskätt tänu Florimoon RV ja Jacques ohven Bachi loomingule. Asi sai alguse miniatuuride ja paroodiate teatrist, kus esialgu ühe vaatu. Sellistes lugudes naerdi välja kõike ja kõiki alates õue, teatri, ooperi stampidest ja lõpetades kogu ühiskonna terava kriitikaga. Need etendused olid ajastu kõverpeegel nakatavalt lõbusad, vaimukad, sageli pisut frivoolsed ja küllastatud muusikast. Edasistes ulatuslikumates operettides jäi ohvenba sisuline lähenemine, samaks kasutas ta endiselt populaarsete tänava laulukeste ja tantsude meloodiaid. Muusikalises vormis taotles aga ooperliku haaret ja dünaamikat. Orkestrifaktuur oli hästi läbitöötatud, vokaalpartiid küllaltki nõudlikud. Teksti osas olid suured improvisatsiooni võimalused. Alati sai teha päevakajalisi torkeid. Prantsuse ooperit valitses kogu Euroopat umbes kaks aastakümmet. Kuid ta oli suur eeskuju kõigile hilisematele. Ka niini operekile, mis edaspidi sai maailma valitsejaks just ohvenbachi jäljendades hakkasid kuuekümnendail aastail looma oma operette Françubee ja karmiliaker. Kuid nad püüdsid anda lugudele kodumaist koloriiti ja kasutasid julgelt Austria-Ungari keisririigi paljude eri rahvaste muusikalist folkloori. Sama liini jätkas ka Johann Strauss, kes 1874. aastal lavale tulnud nahkhiirest alates sai kõigi operetilavade valitsejaks ja koos temaga Viini ooperit üldse. Viini klassikalist operetti iseloomustab heatahtlik huumor, loobumine teravassatiirist ja sotsiaalsest kriitikast. Suurim väärtus on muusikal, mis kannab kogu lugu, viib seda edasi ooperlikult arendatud vormis. Iseloomulikud on suured vaatuste finaalid. Need Viini operetijooned mõjutasid tugevasti ka 70.-te 80.-te aastate prantsuse opereti mis samuti kaotas oma teravuse, muutudes Plekokil blanketil. Lüürilise olustikuliseks. Sajandi lõpukümnendil saabus prantsuse operetiloojang. See lähenes muusikalisele farsile või rebüülikule välisele särale rajatud etendusele. Seitsmekümnendail kaheksakümnendail aastal oli ka inglise opereti lühike õitseaeg. Eeskujuks prantsuse opereti satiir, kusjuures poliitikast tähtsamad olid seal moraaliteemad. Väline külg oli neil värvikas, väga palju kasutati balletti. Inglise huumor Mandri-Euroopas aga eriti läbi ei löönud. Vaid sallivaniimikaadol ja Jounci geisha oli menu. Suuremat mõju avaldasid nad opereti arengule Ameerikas, kus see arenes edasi põhiliselt küll uus Viini stiilis ja selle heaks näiteks on meilgi hästi tuntud Frimli Roos Marii. 1924.-st aastast. Uus Viini operett on Viini klassikalise operetitraditsioonide jätkaja mõningase verismi mõju all taotleti psühholoogilist tõepära, kuid see piirdus vaid armastus konfliktidega. Igasugused muud konfliktid võivad laheneda seal üpriski deus ex machina meetodil. Püsiväärtus, mis neid siiamaani lavadel hoiab, on ikka muusika. Uus-Viini opereti silmapaistvamad esindajad on Lehar Fal, Oskar Strauss, Kalmann. Samadel traditsioonidel jätkasid Berliini operetilooja klinke Gilbert Kollo kümneke Abraham Vernadski. Kuid niisuguseid muusikalisi püsiväärtusi nagu uus vini meistrid, nemad anda ei suutnud. Ja enam-vähem sama liini jätkasid ka teiste maade rahvuslikud operetiloojad, kes suurema, kes vähema eduga. Huvituseta pole ehk mainida, et Venemaal valitses kuni meie sajandi 20.-te aastateni jäägitult välismaa ooperit ja mingit rahvuslikku suunda ei tekkinud isegi jäljendajaid mitte. Üks katse siiski oli ja selle autor oli Aleksander Borodin. 1867. aastal kirjutas ta prantsuse paroodilise opereti eeskujul veneteemalise operetivägilased. Ent sellel ei olnud edu. Kuigi piirid koomilise ooperi, opereti muusikalise komöödia ja meie sajandi keskpaigast alates ka muusikali vahel on võrdlemisi hajusaid võiks selle pika jutu kokkuvõtteks siiski öelda, et operett on lavateos. Laulu, tantsu ja kõnest stseenide vaheldumisega, kus on oma muusikaline dramaturgia, muusikalised numbrid, aariad, duetid, ansamblid ja koorid, arendavat tegevust edasi. Ja selle pika jutu peale sobib ka ilus pikk näide. Johann Straussi nahkhiire teise vaatuse finaal esitavad Madalmaade ooperikoor, mitme maa solistide kontsert, kebau orkester Nicolaus Allokuuri juhatusel. Oratoorium hilisladina keeles tähendab see palvet. Muusikas aga tähendab see meie päevil suur vormilist dramaatilise süžeega teost koorile, solistile ja orkestrile, mida esitatakse kontsertettekandes. See on otsekui vaheaste ooperi jagantaadi vahel. Aariad, retsitatiivi ansamblid ja koorid ning dramaatiline süžee seovad oratooriumi ooperiga. Ent eepiline valitseb dramaatilise üle tegevusest jutustatakse, seda ei kujutata. Kantaadist erineb oratoorium suurema ulatuse, mastaapsem arengu ja täpsema süžee poolest. Oratooriumi kauged eelkäijad on keskaegsed liturgilise etendused mis olid tervikuna allutatud kiriku teenistusele ja mille ülesanne oli laulude saatel jumalateenistuse sisu nii-öelda puust ette teha sest rahvas ladinakeelsest jutust aru ei saanud. 15. sajandi lõpul neist etendustest loobuti. Ent poole sajandi pärast sundis pealetungiv reformatsioon otsima katoliku kirikut uusi vorme, millega rahvast köita ja kogudust mõjutada. 1551 hakati Roomas San Shiro laama kloostri juures korraldama väljaspool kirikut kogunemisi, kus tõlgendati pühakirja ja jutlus ees ning järel etendati vaimulikest seene pida, saatis kuurlaudadega Madrigali tüüpi vaimulike lauludega. Palvesaali, kus see kõik toimus, nimetati oratoorium. Edaspidi hakati sellistel kogunemistel etendama allegoorilise moraali, õpetusliku sisuga lugusid, mida nimetati õige mitmeti. Rap presentatsioone, storia, müsteerijo, tran madi, muusike, esituspaiga nimetus, oratoorium, üldistus pikapeale teostele, jauratooriumist kui teosest kõneldakse esmakordselt 1640. aastal. Esimene teos, mis seda nime julgelt võib kanda, on aga säilinud juba aastast 1600. Autor on Emilio deka varieeri ja loo nimi kõlaks tõlkes etendus hingest ja kehast või muud selletaolist representatsiooni diaanima Edi kor. Seal olid niisugused tegelased nagu maailm, inimese elu, keha, nauding, mõistus, hing ja muud. Etendus oli kostüümides, dekoratsioonide, kaelavaliste efektidega ja tantsudega. Muusika koosnes koorimadrigalidest ja retsitatiividest niinimetatud kujutavas stiilis mida saatis väikesearvuline instrumentaalansambel. Seega varieeri teos sündis Firenzes meditsite õukonnas, samuti nagu esimesed teadaolevad ooperit ja samal ajal ka. Meil on võimalus sellest esimesest ulatooriumiste esitada ka üks katkend. Esineb ansambel matrigalandei Volkonski juhatusele. Seitsmeteistkümnendal sajandil jagunes oratoorium kaheks. Oratoorium Volgaare esitati itaaliakeelsel vabal poliitilisel tekstil, oratooria latiino aga ladinakeelsel piiblitekstil. Itaaliakeelsetel teostel olid eraldi rollid jutustajal ja dialoogides, esinevatele tegelaskujudel. Neil igaühel oli oma soolopartii oreli saatel. Niisuguse vormi lõi Felidze aneerijo 1619. aastal. Alessandro stravella andis sajandi keskel jutustaja partiile retsitatiivse karakteri. Ladinakeelsete oratooriumide esimene klassik karissini lõi 15 piiblitekstidel teost, kus ta täielikult loobus lavalisest tegevusest, asendades selle ajaloolase partiiga, mida esitasid solistid üksi või kuuskaananud õietina. Suur osa tegevuse edasiviimises oli kuuridel, kes alati ka lõpetasid teose Apoteoosiga. Alessandro Scarlatti võttis oratooriumides kasutusele aariad Acapo ja Seco retsitatiivi lähendades nii oratooriumi Napoli koolkonna ooperile. 18. sajandil tõrjus Itaalias uuter oratooriumi tagaplaanile kuid siis algas selle žanri õitseaeg. Teistes maades. 18. sajandi kolmekümnendail neljakümnendail aastail lõi Endel-Inglismaal klassikalise oratooriumi tüübi kirjutades 32 teost, põhiliselt piibli ja evangeeliumides, reedel aga ka mõned ilmalikud näiteks 1740 Miltoni poeemi põhjal lõbusus, mõtlikus ja mõõdukus. Need on monumentaalseid tohutute kooridega mitme tüüpiliste aariatega teosed, kus jutustaja partiist on loobutud ja selle roll antud koorile. Saksamaal kirjutasid oratooriumi Šveits Kaiser telemann ja teised. Ületamatule kõrgusele tõusis Johann Sebastian Bach Omauratooriumidega millest on säilinud Johannese ja Matteuse passioonid. Seda nii eetilise küsimuse asetuse kui muusikalise vormi osas. Viini koolkonnas omandas oratooriumi eriti suure tähtsuse orkestripartii sümfooniline läbitöötlus. Näiteks Mozarti kahetsev Taavet. Haydnelile kuulub Händeli kõrval ilmaliku, lüürilise rahvaliku olustikulise oratooriumi looja kuulsus tema Loomine ja Aastaajad. Viimase sünniaeg on 1800. Ja kuigi ka 19. sajandil kirjutati oratooriumi, kadus sealt eelnevatele meistritele omane monumentaalsust. Prantsuse heliloojad eelistasid üldiselt ooperit. Siiski on ka seal Arotoorione loodud alates seitsmeteistkümnendast sajandist kuid mingi hägusus nende kahe žanri piirides on jäänud. Näiteks kirjutas sans Simsoni helila ooperiks, aga enamasti esitatakse seda kontsertettekandes kui oratooriumi. Seevastu mitmed oratooriumidena loodud Franki Kunooyamaznee teosed töötati hiljem ümber ooperiteks. 20. sajandi oratooriumi lähenevad veelgi enam ooperile võigantaadile. Tekib ooper, oratoorium, mida esitatakse kord laval, kord kontserdisaalis näiteks one käärikuningas Taaveti osandark tuleriidal. Stravinski kuningas Oidipus, New Christoph Kolumbus. Vene helilooja Donoratooriumidega möödunud sajandil olnud tagasihoidlikud seest Nõukogude muusikas võeti ette igasuguseid patriootliku ja poliitilise sisuga asju vratooriumideks teha. Esimene sedasorti katse on vist ajaloos ainulaadne. Oktoobrirevolutsiooni 10.-ks aastapäevaks kirjutas terve grupp heliloojaid hulga poeetide tekstidele ühe oratooriumi, oktoobri tee. Selle autorite kollektiiv kandis nime brokkol. Ja isegi tolleaegne kriitika märkis, et lugu oli ülimalt ebaühtlane nii stiilist kui taseme poolest. Aga ikkagi märkimisväärne, kui esimene katse maailma ajaloolist suursündmust ortoriaalses vormis kujutada. No ja hiljem tuli muidugi silmapaistvaid teoseid ka. Ja ka eesti muusikas leiame mitmeid ilusaid oratooriumi, kas või Eino Tambergi amores. Näited on suurest klassikast endeli. Messijasest esitavad katkendi Eesti kammerkoor, kammerorkester ja solistid Rootsi dirigendi Andrew sõõrval juhatusel. Oli see nii ümmargune ja armas, kui ta oli, aga nüüd jõudsime ka temaga lõpule järgneva p nagu pea nagu pai, nagu pääsuke. Parafraas kreeka keeles on parafraasis ümberjutustus ja just seda ta tähendab ka muusikas levis peamiselt 19. sajandil salongi muusikas aga küllalt paljud parafraasid, eriti listi omad on jäänud tänini kontsertrepertuaari. See on siis enamasti klaverile loodud fantaasialaadne pala populaarsete laulude ooperiaariate võimu teemal ja enamasti üsnagi Virtoosne. Näitlejana kuulame Franz Liszti parafraaži Verdi ooperi regule, tõdemal esitab Eugen Kelder klaveril. Paroodia taas kreekakeelne allikas, kus paratähendab vastu või vastupidi. Ja oode laul. Keskajal tähendas teose töötlust teisele esitajate koosseisule või ka laulule uue teksti andmist näiteks ilmalikku viisi esitust vaimuliku tekstiga või vastupidi. Tänapäeval kasutatakse paroodiat muusikas enam-vähem samas tähenduses nagu kirjanduses jäästraadilgi. See on mõne muusikalise stiili žanri või konkreetse teose koomiline jäljendamine iseloomulike joonte teravdamine ja liialdatud rõhutamine vahel ka uus tekst, mis on muusika karakteriga vastuolus. Seoses ooperi ja operetiga oleme paroodiat juba korduvalt rääkinud. Seitsmeteistkümnendal 18. sajandil parodeeriti pea kõiki populaarseid oopereid, näiteks lüli ooperi Addis kohta on teada tervelt seitse paroodiat. Depušeegee kerjuste ooper oli tervenisti niinimetatud itaalia ooperi paroodia. Aga niisuguseid muusikalisi nalju on tehtud ka hiljem tänapäevani välja. Näiteks lõise saar kii klaveripala prantsusekeelse pealkirjaga, mis tõlkes on fauni unelmat pärast ajalehe lugemist ilmne viide debiicii fauni pärastlõunale. Seda köhi pala meil ei ole. Pakume siiski paroodia saksa rahvalaulu, mida sa teed oma põlvega armas Ants teemadel ja et paroodia seal mõnu tunda vaid siis, kui originaal on tuttav, kuulame esmalt teemat. Ja nüüd paroodia sama laulu teemal lifti stiilis. Tema stiili kuulsime ehedal kujul äsja parafraasi näites. Partiita sõna on itaaliakeelne ja tuleneb ladina sõnast partio jagan niisiis osadeks jagatud. 16. sajandi lõpul hakati nii nimetama üht variatsioonitsüklis. Tervet tsüklit tähistas sama sõna mitmuses partiite. Neid kirjutasid palju sisu. Aldo fresko Paldi väga tuntud on Johann Sebastian Bachi orelipartiid koraali teemadel. Tema partiidad sooloviiulile ja klaveri partiitad on juba enam-vähemsüüdid. Selles tähenduses on ka paljud 20. sajandi heliloojad partiitasid, loonud. Näitena kuulame Jacobs Gordoni partiid soolofagotile Andrei šansi esituses. Teose osad on prelüüd Valf preesto antiikne aaria ja Kaplizziecto. Aja kokkuhoiuks kuulame ainult kahte viimast osa. Partituur itaalia keeles partituuri ja tähendus jällegi jaotatud. See mitmehäälse muusikateose kirjapilt, kus iga hääle või pillipartii on märgitud eraldi noodi joonistikule. Nii et üheaegselt kõlavat akti osad moodustavad vertikaali ja on silmale hästi haaratavad. Välja on see kasvanud oreli tabulatuuridest ja teinud sajandite jooksul läbi mitmeid muutusi ja täiustusi mida ilma pilti nägemata pole mõtet pikalt seletada. Vaid niipalju, et vanim teadaolev partituur Vatikani raamatukogus pärineb aastast 1560 ja tänapäevase kuju omandas partituur 19. sajandi keskel. Järjestus pilligruppide kaupa on niisugune puupuhkpillid, vaskpuhkpillid, löökpillid, keelpillid. Kui teoses on ka harf klaver, orel, solistid ja koor, siis need paigutatakse nimetatud järjestuses Jelbilly gruppi kohale. Kuna helinäide siin midagi ei näitaks, sellepärast läheb meil kohe järgmise märksõna juurde. Passaaž prantsuse keeles tähendab see üleminekut või läbikäiku nimetust kasutatakse alates 16.-st sajandist kiires liikumises helide järgnevuse kohta mis enamasti on tehniliselt küllalt suurt Virtoosust nõudev. Passakalia nii kui laps ei ka itaalia keeles. Hispaania keeles on pass Acalie. Ja sealt otsime ka algupära passaar kõndima läbima. Pluss Kaljee tänav. Algselt tähistas passa kalja laulu kitarri saatel. 16. sajandi lõpust hakkas see tähendama tantsu, mille saatel külalised pärast pidumajast väljumist väärikalt ära saadeti. Järgmisel sajandil levis ka Prantsusmaale ja Itaaliasse. Ja ta põhikarakter on keskendatud pidulik aeglane taktimõõt, enamasti kolmeosaline. Loui Neljateistkümnenda õukonnas oli passacania pidulik soolotants. Fresko palgi viis selle 1637. aastal sülti ühe osana. Lüli kasutas korduvalt ooperites. Seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel ja 18. sajandi algul sai passa Kaljast Saksamaal ulatuslik arendatud oreliteos. Neid on pahelbelil puukste Huudel. Johann Sebastian Bach hilja teistelgi. Näide tuleb paljude passagaljade autori Loui kupränni loomingust ja selle esitab Aleksei Ljubov klavesiinil. Baskee Põhja-Britannia pärit rahvatants, mida esitati torupilli või laulu saatel seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel muutus-Prantsusmaal õukonna tantsuks kolm neljandikku või kolm kaheksandiku taktimõõdus eeldatiga. Sajandi pärast läks tantsuna moest, kuid süüdi osana säilis veel mõnda aega. Nüüd Esida Diana isakatse hinna kallegorskaja barbie klotse püsiibergamaski süüdist. Pastoraal ladina algupära, kus pastor on karjane niisiis karjase laul muusikas aga laiemalt looduse ja külaelu kajastus levis renessansi ajal Antiik luulest. Inspireerituna seitsmeteistkümnendal 18. sajandil olid eriti itaalia õukondades populaarsed ooperit, balletti, diapantomiimi, pastoraalid. Hiljem hakati nii nimetama ka iseseisvaid vastava karakteriga instrumentaal või vokaalpalu. Sageli, eriti jõulumuusikas on Pastoraal ka osa vaimulikust teosest. Pastoraaliks võiks tervikuna nimetada ka Vivaldi tsüklit. Aastaajad ja Beethoven on jooma kuuenda sümfoonia, nimetanud pastoraalseks. Laine Mets esitad, müüd Artur Lemba Bostoraali. Järgmine märksõna oleks paus. Jälle kuulmiseni pärast pausi.