Meie tänane saatekülaline on kirjanik Jan Kaus, kel on selja taga tõeliselt viljakas töö. Aasta ilmunud on miniatuurne romaan, kompass, kirjandusõpik, kirjandus ja ühiskond ning mitmeid arvamusartikleid kultuuriväljaannetes ja mujal meedias. Tere, Jan Kaus. Nagu öeldud, viimase aasta jooksul on toimunud tõepoolest nii mõndagi. Millise tähe all see aasta teie enda jaoks möödus, mida see aasta teile tähendas? Nojah, et kuidagi vist see aasta markeeris seda. Mõtet, või, või sisetunnet, et et tuleb nii-öelda noppida päeva võib-olla minu jaoks keskeakriis väljendubki mingi mingisuguses vajaduses aega nagu võimalikult tihedalt täita noh igasuguste tegevustega mitte siis ainult kirjutamisega või, või muude loominguliste tegevustega, vaid vaid ka inimestele pühendumisega, mis jäädakse siis nii-öelda avaliku pilgu alt välja. Mina ei ole seda keskeakriisi vist sedasi lahendada, et ma ostan endale mingisuguseid läikivaid esemeid, aga et kuidagi see ajanappuse taju see arvatavasti küll on, on sundinud mind nii-öelda mitte lihtsalt päevi maha magama. Mitte et ma peaksin näiteks logelemist või vedelemist tähtsusetuks aga siis peab kuidagi olema eesmärgipärane või ta võib, peab olema kuidagi seotud nende muude selliste tegevustega, et et üldiselt mulle tundub, et kirjaliku töö juurde kuulub ikkagi selline järelemõtlemine või või, või asjade vaagimine või et, et ja, ja see, see eeldab ikkagi ka teatud sorti aeglust, et see eeldab ka sellist aja mahavõtmist ja noh, seda on tegelikult ütleme selles osas on võimalik omandada teatud sellist vilumust, et inimene elab sellises väga imelikus sellises käikude vahetuses paar tundi ta päevast on väga kiire, väga intensiivne ja siis paar tundi sinna otsa on väga aeglane ja siis jälle see väga aeglane vahetub välja väga kiire, kiire, väga tempokad, mingisuguse ajataju või tegevuse vastu. Te olete aasta jagu olnud nüüd ka riikliku kirjaniku stipendiumi nii-öelda kirjanikupalgasaaja ja tegelikult juba aastaid enne selle stipendiumi loomiski algatamist. Te ise kirjutasite meedias, et, et selline stipendium tähendaks tegelikult eelkõige üht vahendit ühiskonnas kirjanduse olulisuse kinnitamiseks. Kas te olete tundnud, et see on teid aidanud seda ellu viia? Jah, et ma arvan, et eks ma oleks neid raamatuid kirjutanud ka ilma kirjanikupalgata. Ma arvan, et kompass oleks ilmunud ka ilma kirjanikupalgata ja kirjandusõpik oleks ilmunud ilma selle toetuseta. Minu jaoks selle, selle toetuse juures ei ole tähtis mitte niivõrd rahasumma, vaid selle tähendus selle ühiskondlik tähendus. Et kirjanik kunstnike nii-öelda tõstetakse selle kaudu esile, et nende tööd hinnatakse. Ja mulle tundub, et ühiskond on kui sellega mitte. Jah, ma arvan, et mitte isegi leppinud, vaid, vaid seda aktsepteerinud või selle selle omaks võtnud. Et kui. Kuulutati välja esimese kirjaniku kunstnikupalga saajad, siis tekitas sellist elavat avalikku diskussiooni, aga mulle tundus, et väga suur osa sellest diskussioonist oli puhtalt jälle selline poliitiliste jõudude vaheline mõõduvõtmine. Mingi sotsiaaldemokraatide Reformierakonna vaheline vägikaikavedu. Aga et, et üldiselt see, et kirjanikel ja kunstnikel on ühiskonnas mingisugune tähendus. Et sellega vist ei vaidle. Õnneks enam mitte eriti paljud. Kuivõrd selle valguses endale selleks aastaks mingisuguse pealisülesande võtsite, kas te mõtlesite, et soovite asetada rõhu oma ilukirjandusliku le loomingule või rohkem esse istikale? Arvamus meedias? Kuidas te sellele aastale lähenesite? Üldiselt kirjaniku palgaga, onju nii, et, et seda ei anta lihtsalt niisama, vaid seda tuleb tao noh, tuleb esitada taotlus. Ja seal taotluses ikkagi tuleb siis esitada selline kava kolme aasta kava sest kirjanikupalka jagatakse kolmeks aastaks. Yldiselt sellest kavast olen ma olen ma kinni pidanud siiani. Ka jah, no ma arvan, et kuna tegu on juba nimetuse järgi kirjaniku palgaga, et siis jah, loomulikult põhirõhk läheb mul kirjandusele, aga ma oma olemuselt olen küll selline pigem žanride vaheline inimene, et mulle tegelikult meeldib liikuda žanride vahel. Ja et olgugi et ma ei ole noh, ütleme siis võib-olla Ma ei ole suuteline tegema filmi või suuteline lavastama etendus, siis, siis mul ikkagi nagu teatri ja filmi ja, ja kujutava kunsti ja filosoofia vastu on nagu suur huvi. Ja mulle mulle siin meeldivad jälle need käiguvahetused, et ma ühel päeval saan süvitsi tegeleda kirjandusega näiteks järgmine päev ma saan süvitsi tegeleda mingi muu loomingulise praktikaga. Et mulle ongi see väga meeldinud, sest näiteks neid äsja ilmus teater muusika kinos minu essee viimase PÖFF-i põhivõistlusprogrammist. Et kuna teater, muusika, kino tegi mulle ettepaneku, siis proovida, vaadata ära kõik põhivõistlusprogrammi filmid nende põhjal midagi kirjutada, siis tundus jällegi selline ääretult põnev. Mu enda elu kuidagi pingestab, pingestub ülesanne, et noh, kuna ma niikuinii olen suur filmifriik. Ja mul on muide kodus, ma arvan, koduses kogusamon mingi 300 400 filmi. Et noh, niikuinii kogu aeg vaatan filme ja mõtlen filmide peale, loen filmide kohta ja mul on mingid kindlad lemmikrežissöörid, kelle tegevust ma jälgin. Et siis noh, aeg-ajalt filmidest kirjutada või filmidest mõelda, mulle mulle väga meeldib. Näiteks kutsuti eelmise aasta lõpul ka rääk kima ühte kohta Ingmar Bergmani Fonnist Alexandri, st mis minu jaoks on selline Bergmani loomingu selline kokkuvõte, kvintessents ja jällegi oli väga tore nagu kuidagi siis püüda sõnastada, et milles, milles kvintessents nagu seisneb, või väljendub. Et mulle üldiselt jah, meelde nende žanride või ütleme, kunstiliste praktikate vahel vahel liikumine. Teatriga samamoodi, ma olen teatrist küll suhteliselt vähe kirjutanud, viimasel ajal. Aga ma, aga ma ikkagi jälgin, jälgin seda asja jälginud mängu nii-öelda et mulle nagu see selline spetsialiseerumisele põhineb põhinevat seisukohad mind eriti ei köida, et üldiselt püüan oma positsioonid avatuna hoida. Sest igalt poolt tuleb, tuleb huvitavaid asju. Noh, need on muidugi väga raske kõike huvitavat jälgida, aga noh kui vaadata jälle mu eelmise aasta tegevus, siis sisu üks töö, mis jõudis tulemuseni aprillis sadamateatris oli kui tegelikult jällegi noh, mitte kõige tavapärasem kirjutamine, ehk siis ma kirjutasin Märt-Matis Lilleooperile tulleminek, libreto. See oli jällegi selline väga, väga huvitav ja lahe lahe koostöö. Mart Mattisega ja lisaks lavastaja Taago Tubin, aga mäletan, ma käisin proovida sai siis hoidsin käes seda nagu klaviirisele, vaatasin seda nootide rägastikku ja mõtlesin, et jeerum küll, mille, millega ma seotud olen, ühesõnaga hoopis teistmoodi elutunnetus. Nii et jah, seda ma naudin. Ka kirjanduslikul väljal tegelikult Te olete armastanud just niimoodi žanride vahel seigelda, neid kombineerida ja neid just selliseid vahealasid uurida. Teie viimane teos, mis ilmus lõppenud kalendriaastal miniatuur, romaan pass, paigutub tegelikult just kusagile sellisele žanri vormilisele vahealale. Kuidas te ise seda kirjeldaksite või kuhu see teoste ja okste ja sellisel loome teekonnal paigutub? Praegu? No minu jaoks on ta jah, väga oluline praegusel hetkel on see teie tähelepanekule väga hea või ma olen sellega täiesti nõus, et näiteks ma väga suure huviga jälginud, mida mu sõber ja kolleeg Indrek Koff teeb, sest minu arust tema loomingus on väga palju selliseid nagu žanripiiride katsetamisega. Et noh, tema kõige tuntum teos eestluse elujõust, eks ju, et et see tegelikult ei noh, ühesõnaga see on selles mõttes ääretult Ta äge raamatut, seal ei ole ühtegi Indreku enda lauset, näiteks on kõik sellised eestlaste käibefraasid ja siis Indrek lihtsalt võtab. Ühesõnaga, komponeerib nendest mingisuguse uue uue teksti koosluse. Ja selliste žanripiiride katsetamist on tema loomingus väga palju, see on mind ka väga palju inspireerinud. Aga kompassi puhul jah, ma üldiselt see mõttekäik oma põhiolemuselt oli väga lihtne, et kuna mulle ikkagi kuidagi romaan žanrina tundub nagu kõige peibutavam ka osalt just seetõttu, et ta on kõige raskem aga miniatuur kuidagi tuleb mulle kergelt kätte, siis ma hakkasin mõtlema, et kas oleks võimalik romaaniminentuuri väljendusvahendeid kuidagi kombineerida või ühte sulatada. Et võta see minatuuri vormi, täpsus selline põhimõte klassis moor, kõik üleliigne nii-öelda välja kurnata, jätta väga palju lugejale nagu aimata või või ühesõnaga kõnetada lugejat isegi mitte niivõrd nagu sõnade tasandilt, vaid kuidagi sõnade tagant või sõnade kohal, ühesõnaga tekitada luge lugejas mingisuguseid nagu imelik, raskesti sõnastatavaid tundeid, mis mind ennast nagu haarasid kirjutamise käigus. Ja siis siis võta selline romaanilikum vorm, eks, et kus, kus on nagu mitu häält. Mitu vaatepunkti, need vaatepunktid muutuvad need vaatepunktidele kindlad nad nii-öelda võbelevam äärtest või servadest või kui voolavad mingil määral ja siis asetada mingisugusesse mingisugusesse ruumi, mis ei ole ka nagu kuidagi üheselt kuidas siis öelda määratleda võtab. Sest noh, Tallinnast on mul mulle alati meeldinud kirjutada, aga ma proovisin luuaga need sellise nagu Tallinna mis ei ole nagu üks tervik olid, millel on mingisuguseid peegeldusi ja varia ja ühesõnaga see Tallinn, Tallinn ei ole siin siin raamatus mitte ainult ruum, kus nii-öelda teada, kellena liigub ja jalutab vaid ta on ka ruumis tungida, siis peategelase unenägudesse unenägudes on ta hoopis teistsugune iga kord kui ta, kui ta ilmub või ilmneb Et sellest kuulajale aimu anda, olete te nõus lugema lõigu oma viimasest teosest. Jah, ma mõtlesin, ma võtan siin ühe väikese minituuri siis on just saanud inspiratsiooni siis nendest uutest Klaas majadest Tallinna kesklinnas sellistest pool pilvelõhkujat ost. Kui mõtlen Marju õe pilgule kerkivad silme ette Tallinna kõrghooned, loojangu ajal. Idataevas hakkab aimamisi tumenema, heledam läänekaar aga peegeldub pilvelõhkujate pindadel. Võib tekkida tunne, et klaasseinad on otsekui hiiglaslike kääridega tehtud väljalõiked sirgete äärtega rebendid. Või siis hoopis hiigelaknad paralleelsesse linna. Võib-olla hakatakse teisel pool akent alles ärkama? Ma võiksin minna ja läbi astuda otse läbi seina, komistaksin kohe saladustele vastamata küsimustele. Aga võib-olla mingeid saladusi polegi, on lihtsalt rohkem valgust. Selline unenäo ja ärkveloleku segunemine ühtaegu peibutab ja ängistav. Tahaks pilgu ära pöörata ja seda paigal hoida. Kuulasime siia vahele pala kirjanike kausi enda kokku kutsutud muusikaliselt kollektiivilt. Jan Helsing. Kõlas pala hommik albumilt kajalood, mis ilmus aastal 2014. Jan Kaus meiega jätkuvalt siin delta stuudios ja me jätkame oma vestlust. Te olete Vene nüüdiskirjanduse kontekstis kõnelenud ühest võimalikust kirjanduslikust eristusest kainestavast ja ülendavast kirjandusest. Mis nende kummagi selline olemuslik tuum on. Ja kuidas teile tundub, mida eesti lugejaskond praegu vajada võiks? Selliste süüdistustega on alatu, tekkis see küsimus, et, et on, on oht kuidagi liiga pind libisevaks muutuda, aga üldiselt, et ma püüdsin sellega jah juhtida ütleme, vene kirjanduse kontekstis ma rääkisin nii-öelda googli pärandist ja Dostojevski pärandist. Et ühelt poolt selline sarkastiline pilguheit ütleme siis ühiskondlikesse pahedesse teiselt poolt selline kuidas siis öelda? Püüd ülendada inimese hinge, et mulle tundus, tundus lihtsalt selle väite valguses, et tänu sellisele Nõukogude ühiskonna oludele see kogukoli pärand sai, sai sel ajal erilise tuule tiibadesse. Ühesõnaga nõukogude ühiskonna silmakirjalikkus soodustas sellist väga tugevat iroonilist sarkastilisest Vastraktsiooni. Muide dist väitsin, et Mihhail Bulgakovi Meister ja Margarita ongi selles mõttes väga tugev raamatut, see on väga tugevalt selgelt tasakaalus ülendav aspekt ja siis kainestab aspekt aitäh. Ülendav või kirjandus peaks siis kuidagi. Näitame inimestele meie lugejatele mingeid võimalikke perspektiive, kuidas teha paremini, kui parasjagu tehakse või nii-öelda kuidagi mingil määral tõstma kergitama temaga enesetunnet või, või hingelaadi. Kainestab kirjandus püüab siis sageli täiesti vastupidiselt näidata, et need, sellised ülendavad kujutlused võivad olla ohtlikud ja illusoorseid töötleme kainestavalt kainestavalt kirjanduseks võib kainestavalt Kirjanduse alla läheb minu meelest väga hästi, noh üks minu selliseid suuri lemmikuid 19. sajandi prantsuse romaani kirjandus seal alates Balzakist ja jaga flobaaria jama, passaan. Aga mis puudutab nüüd eesti lugejat, siis noh, vot me elamegi sellisel väga killustunud ajastul et siin on ikkagi väga raske minu meelest mingeid üldistusi teha, mida lugejaskond soovib, noh, ma arvan, et suurem osa lugeskonnast ikkagi pigem eelistan sellist nagu ülendavat kirjandust, kirjandust, mis nii-öelda kuidagi parandab nende enesetunnet või, või, või annab mingisuguseid loot lootusrikas, vaid perspektiive või või annab lausa nagu õpetust, kuidas paremini elada. Et aga siis on olemas selline noh, võib-olla arvuliselt väiksem, aga, aga võib-olla siis selliselt ühiskondlikult tähenduselt väga tugev luge lugejate ringkondades ikkagi eelistab sellist nagu sarkastilisemat kainestavamat vaadet ühiskonnale sellist noh, kohati isegi võib-olla siis kellelegi jaoks nagu julma pilku. Mulle näiteks tundub, et võib-olla siin Maarja Kangro loomingut saab asetada väga hästi kainestava kirjanduse voolusängi osalt kindlasti ka näiteks Urmas Vadi loomingut. Ja mina ise, ma arvan, pigem jah, ütleme nii, et mina olen selline vahepealsuse mees, ühesõnaga ma püüan leida selliseid kompromisse, et mul on need mõlemad mõlemad kuidas siis öelda mõlemad suunad olulised. Aga ma arvan, ma kaldun pigem siis nii-öelda sinna ülendava suunas kui sellist nagu karmi üldistust nüüd siin otse-eetris teha. Samas ühiskondlikult kriitilistel teemadel te võtate küll ka küllalt palju sõna, aga hoopis siis meediaväljaannetes arvamus meedias Poljuva. Mulle endale tundub, et nende, mitte eriti ma iseendale on mul küll see tunne, et ma pigem hoidunhoid on väga tihti arvamust, et just ma tahaksin arvata harva, aga, aga siis nagu ka väga läbimõeldult, et ma kuidagi püüan, püüan vähemalt sellist puusalt tulistamist ühiskondlikes küsimustes vältida. Mulle tundub, et seda on nagu väga palju, et, et sellises avalik kui ruum on selline väga, mulle paistab tunduvat tundub olevat selline väga palavikuline, et, et see on nagu tõeline metsik lääs, paugud käivad mõlemalt suunalt ja ühesõnaga mulle mulle endale ma ise eelistan sellist nagu järelemõtlemisel põhinevat põhinevat kirjutamisviisi. Ja see ikkagi eeldab ka seda. Jälgin ja kuulan väga hoolikalt, mida näiteks mingisuguse konflikti erinevad osapooled siis väidavad ja kuidas nad seda teevad. Sest mul on see, kuidas küsimus on mul alati olnud väga oluline ja tähtis on ainult, mitte see, et mida me ütleme, mida me räägime ikkagi, kuidas me seda teeme. Milliste sõnadega, milliste väljenditega. Ja seetõttu eri teed. Mulle tundub, et ma võtan harva sõna, aga võib-olla te tegite mulle komplimendi, et et noh, ma võtan enda arust küll harva, aga, aga, aga ju vist siis nii, et et see leiab lugejaid, ma loodan, vähemalt jah, sest ei ole mõtet vaakumisse kirjutada ja seda ma ka ei tahaks. Milline peaks olema teie nägemuses kirjaniku roll praeguses ühiskonnas, kas just oma loomingu kaudu mingisuguseid suundumusi peegeldada või on oluline ka, et kirjanikud rohkem avalikult sõna võtaksid? Jah, see on ju ajutised ja selline küsimus mille aktuaalsus ei kahane. Ja sellele on jällegi väga raske üheselt vastata. Noh, mulle tundub, et kirjanik ja iga inimene peaks lähtuma oma sisetundest, kui ta ikkagi tunneb, et supp keeb üle ja ta tahab lajatada, eks ta siis peab seda tegema. Aga minule nagu tundub, et jah, ma ikkagi eelistaksin pigem läheneda mingitele küsimustele just nagu kirjanduse kaudu. Sest see võimaldab liguneda küsimustele nagu ringiga ja kui ma juba hakkan ringiga liikuma, siis ma võib-olla näen rohkem kui ma, kui ma liiguksin otse sirgelt oma, liigun ringiga, siis ma nii-öelda haarnenda ümbert ümbert rohkem ja ei ole oma hinnangutes noh, nii niivõrd jäik ja niivõrd kuidagi lõplik. Sest mulle üldse tundub see, see küsimus enda minast üha üha huvitavam, et mis asi see on, et me kuidagi oleme nii harjunud rääkima sellise kindla mina-positsioonilt. Aga noh, ma olen seda ka varem mitu korda kirjeldanud, et minu jaoks ikkagi väga sinna valgustav kogemus oli. Ma arvan, mingi kümmekond aastat tagasi, kui ma avastasin, noh, üle pika aja oma keskkooliaegsed päevikud siis oli küll selline tunne, et tundsin ära oma käekirja, ma tundsin ära need inimesed, keda me seal kirjeldan. Aga ma ei tulnud iseennast ära. Ma ikkagi sain aru, et ma olen sedasi mingi 15 10 aastaga on ikka väga palju muutunud. Et eks me ainult mitte meie keha ei vaheta rakke, vaid, vaid vaid ka kuidagi kuidagi meie, meie vaim muutub, ilma et me seda tihtipeale noh tähelegi paneksime. Mul on kuidagi seetõttu suhteliselt võõras võtta mingisugune mingis ühiskondlikus küsimuses seina väga lõplik ja selga positsioon. Noh, võib-olla see ongi see lõplikust selgest positsioonist hoidumine ongi minu lõplikke selge positsioon, et ma, et ma kuidagi püüan sellest hoiduda või püüan teda vähemalt avatuna hoida. Sest mul ongi nagu väga raske ennast kuidagi väga selgelt positsioneerida. Ma olen mingites küsimustes konservatiivne, mingites küsimustes ei ole absoluutselt mittejaamale mingites küsimustes feministlikke mingites küsimustes. Ei, absoluutselt mitte, et ma ja noh, ja kõik need sellised hoiakud võivad aja jooksul muutuda, sest kõik minu mõtted, kõik minu tunded on pidevas sellises korrelatsioonis teiste inimeste mõtete ja tunnetega, pidevas sellises verevahetuses nii-öelda pidevalt võtan, võtan uusi mõtteid mõtteid vastu ja, ja mul oleks väga rumal arvata, et need mõtted mingil määral minu mõtteid ei mõjuta enam ka vastupidi. Ja panna nüüd siin kuskil näpial öelda, et nii on ja teisiti ei saa olla teisiti, ei saa olema. Minu jaoks kuidagi, oleks ennatlik öelda, seetõttu olen ma ka oma arvamusavaldustes tihtipeale nagu ettevaatlik või marajannet sellele, et ma, et ma otsin mingisugust noh, sellist püüan, püüan luua mingit sellist mõttelist ühisosa, kuhu näiteks ka täiesti vastandlikke seisukohtadel inimesed võivad, võivad tulla ja vahetada mõtteid, ilma et nad peaksid 11 ründama või üksteisele haiget tegema. Ja samas, et nad ei pea nagu enda positsioonist loobuma mind nagu väga huvitaks selline platvorm mulle tundub, see muutub üha võimetumaks, aga mida võimatu maksta mulle minu jaoks muutub, seda huvitavam oleks selle saavutamine. Teil on kõigele lisaks endal järgmisel nädalal sünnipäev ees. Milliste mõtetega te sellele vastu lähete ja üldse, milliste mõtete või plaanidega alanud aastale vastu soovita minna? Lihtsalt mina ei ole üldse tähtpäevade inimene, et mida aeg edasi, seda vähem ma tähtpäevi tähistan. Ma arvan, et see protsess sai kuskil 10 aastat tagasi algus, et kõigepealt ma loobusin jaanipäevade tähistamisest, siis ma loobusin uue aasta tähistamisest ja lõpuks loobusin sünnipäeva tähistamisest. Mitte et mul ei oleks hea meel, kui keegi mulle sünnipäevaks palju õnne soovib, aga ma eriti ei tee ise jõupingutusi, et seda seda tähistada. Selles mõttes, et see on lihtsalt üks päev teiste päevade seas. Aga üldiselt. No minu jaoks ikkagi, ma arvan üks tähtis asi on see sotsiaalne sidusus, mis ja, ja mulle tundub, et kui inimesel see on olemas sotsiaalne sidusus, tal on, tal on võimalus mingeid asju teha koos teiste inimestega et siis on, siis on kõik kastia, mul mul neid töid jagub küll, et ma pigem pean tihtipeale pakkumistest ära ütlema, ma arvan, et see on suur privileeg ja suur õnn. Et mul on võimalik valida tööde vahel. Sest ega hoolimata sellest kirjanikupalgast ma elan umbes nagu vabakutseline. Et ma teen erinevaid asju, noh, minu jaoks on väga suur privileeg just see, see võimalus liikuda erinevates registrites või erinevates väljendusviisides. Meiega oli stuudios kirjanik Jan Kaus, suur aitäh teile, delta saatesse tulemast ja soovin teile väga viljakat mõttepinnast ja aega. Surdunud aitäh.