Möödunud aasta lõpus, 12. detsembril toimus Eesti pärimusmuusika keskuses konverents pärimusmuusika hetkeseis ja tulevik mille korraldasid pärimusmuusika keskus ja Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakond. Ja meil on nüüd plaan natuke sellele konverentsile tagasi vaadata. Kõigepealt praegu vestlen Eesti pärimusmuusika keskuse juhataja Tarmo Noormaaga, siis tulevad veel järelkajad, muusikat kult õpetajalt Mooste rahvamuusikakooli direktorilt Krista Sildojalt ja Hendrik Hinglikkuselt, kes on Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia õpilane. Tarmo, palun räägi, mis oli selle konverentsi kokkukutsumise idee ja algpõhjus. Tere kõigile tõepoolest mina seal taga aim põhilisest tund tundus nagu väga oleks vaja seda teha, sellepärast et ma iga aasta püüan sõnastada neid festivali teemasid Viljandi pärimusmuusika festivali teemasid ja seal ma nagu mõtlen, et mis see hetkeseis on ja mis on need olulised teemad ja Tseedioloogiale, millele mõelda, toodet on see, festivali ideoloogia on loodud 25 aastat tagasi selle pärimusmuusika eriala Viljandi kultuuriakadeemia pärimuseriala esimese kursuse tudengite poolt. Et see muusikaline emakeel ja et see on nagu väga oluline võiks olla, nagu iga eesti inimene võiks midagi teada pärimusmuusikast ja see, et seda võiks nagu süstida sinna pereringis, on väga oluline, et tol ajal oli reaalsus hoopis teine. Tänapäeval on nii, et tänu siis kirjandusmuuseumi tegevusele meie tegevusele kultuuriakadeemia tegevusele ongi see pärimusmuusikažanr hoopis olulisem, kui ta oli 25 aastat tagasi võibki öelda, et ta on üks nagu nagu mainstream peaaegu et kõik teavad selle žanri esinejaid ja ta on inimest kuulavad seda muusikat, päris palju on väga, paljud oskavad ka tantsida, tantse oskavad, teavad midagi pärimusmuusikast või on proovinud mingit pilli. Et see olukord on hoopis teistsugune ja võib-olla see uus olukord vajabki nagu hoopis teistsugust mõtestamist, et kuhu edasi ja kuidas edasi, et mis me siis peaks tegema neid, kes on nüüd valmis töö, mis kas niisugust tagasi otsustati teha või on hoopis teised siid, et mis need on siis need olulised probleemid tänapäeval ja, ja kui vaadata seda, kuidas need ansamblid mängivad lavadel ja kuidas nad nagu kaasavat publikut kui paljudel on nagu südamesse jõuavad, et kasutavad mingeid võtteid või nad kasutavad mingit peale sarmi ja musikaalsuse veel mingisuguseid kvaliteeti, et mis nagu inimestele meeldivad, muidu nad ei kuulaks. Ja siis ma lootsin, et kui me püüame neid sõnastada, et siis me saaks kasutada seda teadmist, oli seda tuuma, mis sealt tuleb ka teiste, nii-öelda vähem populaarsete väljundite jaoks, mis meil on näiteks õpitubade korraldamine, kursuste korraldamine väljaspool festivali, siis, et äkki sealt sirgub midagi. Ja ma tean, et see pärimusmuusika tõde ei ole kellelegi ühe inimese pea, seda ei olegi võimalik objektiivselt sõnastada. Esiteks ei ole võimalik objektiivselt sõnastada, mis asi on pärimusmuusika. See on ka väga erinev kõikidel inimestel paljudel inimestel, ja kui ma tahtsin, et Igase kõneleja, kes seal konverentsil on, räägiks väga isiklikust vaatepunktist, mis ta nagu asjast arvab läbi oma sellise põhitegevuse ja oleks sealjuures hästi aus, hästi siiras, kartmata nagu puusse panna või pärast kriitikat, et ta peab nagu rääkima südamest siis ma eeldus oligi see, et kui nad kõik nagu südamest räägivad järjest pärimusmuusikas aspektist, mis neile nagu on oluline siis tekib selline üldine mull arvamustest, mis siis ongi pärimusmuusika hetkeseis. Ja sealt siis kooruvad ideed, et kuidas edasi minna. Millist vastukaja sa oled siiamaani saanud? Kui oled siis pärast seda konverentsi kolleegidega vestelnud. Vastukaja oli hästi positiivne nagu leitigi, et tegelikult ju kõik mõtlevad nendel teemadel ka sellist kohta, kus neid mõtteid nagu välja öelda, 11 inspireerida või eriti just noortel muusikutel neil neil ei ole sellist kui selleks, et nagu teha midagi erakordset või midagi sellist mis nagu läheks inimestele korda, aga samas oleks nagu otsapidi ikkagi traditsiooniline, sul on vaja ikkagi teatud teadmisi, seda tänapäeva ühiskonnas, seda nagu joont hoida ei ole nii kerge, sa pead nagu millegile toetuma, muidu lahustub ära, see ei ole päris enam see pärimusmuusika. Et see, selline mõtestatus, oma tegevuse mõtestatus, see vajab sellist tegelemist, et et kui tulevad kõik need korrufeedia, ütled väljuma, et siis need noored muusikat kuulavad, a, need asjad on olulised, vot me peaks ka oma muusikas sellele nagu rõhku panema ja vot ma tahaks just teha bändi võtta, lähtudes sellest selle mehe mõttetusest või naise mõtetest. Me lootsime, et nagu inspireerib ja nii ka läks tegelikult väga palju noori seal kohal. Ja pärast öeldi, et tänatisele konverentsi eest, et et kuidagi see tänapäeva hetkeseis tuli väga hästi välja sealt ja kindlasti soovitati ka edasi minna nende konverentside korraldamisega, kui on õige hetk, et Valle-Sten Maiste ka oma lõpusõnavõtus mainis, et selle konverentsi korraldamiseks peab olema peab olema see õige hetk, et see teema peab olema õhus. Ja mida see konverents siis nagu hakkab lahendama või auru välja laskma sealt. Et tema arvates oli see väga õige hetk, nagu selle žanri heaks konverents teha. Kui on neid vastamata küsimusi, on neil probleeme, mida nagu tahaks arutada, siis seda tuleb teha. Kuidas praegu paistab, kas sa said oma küsimustele vastuse? Et mis siis on pärimusmuusika tulevik, kuidas peaks edasi liikuma? Mitmes sõnavõtus tuli välja see, et nagu pärimusmuusika on kõik väga hästi-hästi palju nagu tegelejaid ja kuidagi hästi. Provence. Sandrat on hästi palju, harrastajaid on, õpitakse, seda on nagu kõrgkultuuriga tegelejaid on selliseid, kes mängivad puhast trati. Kõikidesse, nagu sellises kihtides on inimesi olemas. Tahakski kuulata need sõnavõtud uuesti läbi, et seal moderaatori rollis olles ei jõudnudki väga süveneda nende nende kõige-kõige tuumakamad mõtetesse ja võib-olla siis läbi kuulates. Ka festivali korraldades ja aidaa tegevust juhtides tulevad kõik need tulevikusuunad välja. Nii rääkis konverentsi pärimusmuusika hetkeseis ja tulevik. Kokkukutsuja Tarmo Noormaakonverents on tervikuna järelvaadatav ka folki lehe peal ja konverentsi oli võimalik jälgida siis veebiülekandes, mida tegid, et päris mitmed, nagu ma sain sealt Facebooki lehelt aru, kui sai samal ajal kommenteerida. Üks nendest kommenteerijatest oli Krista Sildoja, kuulame, mida tema hiljem rääkis sellest konverentsist. Kuu aega tagasi toimus Viljandi pärimusmuusika aidas konverents pärimusmuusika hetkeseis ja tulevik. Krista Sildoja Mooste rahvamuusikakooli juht. Sa jälgisid Interneti vahendusel seda konverentsi, mis sealt sinu jaoks kõlama jäi. Ja jälgisin kõiki ettekandeid ja suure huviga, kommenteerisin ka võimalusel siis otseülekannet ja küsisin küsimusi. Hästi põnev oli. Ja põnevaks tegi asjaloo see et ette kanda tulid omavahel sellises väikses intriigis, mulle tundus, see just oligi põnev ettekanded ei läinud kõik ühte voolu, et mul ei olnud selliseid käske ja keelde ilmselt antud ette tuli vabadus antud igale ettekandjale ja mulle nii väga meeldis see, et need tulemused olidki sellised. No täitsa iga ettekandja nägu oli see lõpptulemus, mis peale arutelusi publikuni kuulajateni jõudis. Aga see teema on jätkuvalt pildis meie erialainimeste seas, et meie eriala ja inimesed ehk siis pärimusmuusika ja rahvamuusika pilliõpetajad ja lauluõpetajad kohtusid sarnase teemaga vabariiklikul tasemel Moostes septembrikuu lõpus. Ja ka meie põhiliseks selliseks aruteluteemaks oli see, et kes me siis tõsiselt olema, et kas me oleme pärimusmuusikud, rahvamuusikud või muusikud või kes me oleme. Et see teema on tõsiselt aktuaalne, seda hästi palju arutatakse ja iga kord, kui arutatakse, siis kuhugi ei jõuta. No see on ikka täitsa selge juba aastatega, et nii ka ma ütleks, et see Viljandi konverents pakkus hästi palju huvitavaid vaatenurki, aga lõppeks me jõua ikka selle teemaga mitte kuhugi. Ja minu isiklik arvamus kogu selle, nende diskussioonide peale oleks see, et kas me ei oleks juba ükskord valmis rääkima pärimusmuusikast kui muusikast laiemas mõistes, olgu see siis siin ja praegu rahva poolt tehtud mitte professionaalide poolt harrastatud, mis iganes, aga tegemist on siiski muusikaga. Et mulle see lahterdamine tundub juba väga valus. Et tegelikult me teeme ju kõik muusikat, igaüks paremini või halvemini. Et mul praegu meenub näiteks, et ta oli seal Viljandis ka teema peavoolumuusikaks olemise üle, et pärimusmuusikast mingis osas on saanud peavoolu muusika, mis on ääretult tore, aga tundsin ka seda, et mõni tundis ennast puudutatuna sellest, et ta on peavoolu muusika või et ta ei ole peavoolu muusika ja mis selles halba on või mis selles head on. Et sellised arutlused ja süvitsiminekut on nagu väga toredad. Aga minu arust ei vii mitte kuskile. Nii et tasuks maha rahuneda ja öelda, et me teeme muusikat, lihtsalt oleme sõbrad. Muuseas, selle septembrikuise eriala õpetajate, sügispäevade selline tugev postulaat oli meil kahe päeva järgselt, et me teeme, ajame kõik ühte ja sama asja igaüks absoluutselt oma nurga alt ja lõppeks meil meil ei ole vaja nimetada ennast kas siis pärimusmuusikuks või rahvamuusikuks tegelen pärimusmuusikaga või mängin rahvapilli. Mis seal vahet, kas et mina oma mõtetes olen jõudnud sinnamaani? Nendes kommentaaridesse nokkisid ka välja, et Ando Kiviberg tõi välja selle nagu sellise väite, et iga rahvas kõlab erinevalt. See mõte on ju äärmiselt ilus. Ja tegelikult nii ongi, iga inimene kõlab erinevalt. Teatud inimeste hulga peale kõlab siis see seltskond erinevalt selle mõtte ma tõin välja, see on väga ilus. Aga tänapäeval nagu me juba teame, On hästi ohtlik siin nendest nendest teemadest rääkida. Kuigi meie siin Lõuna-Eestis ikkagi veel räägime sellest, et meil on. Me oleme võrokesed, räägime võro keelt, meie on vana Võromaa kultuuripiirkond. Et julgetakse taguda endale vastu rinda, et ma olen keegi, et see järjest enam hakkab meie ümbert kaduma, et tegelikult see on kurb. Aga nagu Andogi oma ettekandes ju välja peied, et rahvusi, rahvuslus on kaks eri asja. Et ei maksa süüdistada telerahvuslusest, kui ta räägib rahvast siis oli oluline moment tagaja meie muutuvas maailmas on need sõnad juba ohtlik ohtlikud kasutada. Jah, huvitav, et kuidas inimestele nagu identiteedile ja kultuurile nii tähtsad asjad võivad mingil hetkel pöörduda sobimatuks või häirivaks. See probleem on ilmselt selles, et teatud tingimustes võib selle rahvusluse järgi toimuda mingisugune diskrimineerimine või siis kellegi kõrvalejätmine marginaliseerumine. Aga mingis tingimuses on see ju nagu inimese sihuke selgroog. Minu arust on ühe rahva osana ennast tunda väga-väga uhke ja väga turvaline. Siin ei ole nagu mitte millegi üle häbeneda ega viriseda. Ja tegelikult me ei peaks seda kartma, et me oleme ühe rahvuse osa. Me oleme ühe keele grupi osa. Et see teadmine kahjuks järjest enam lakkab olemast, et oleme kuskilt tulnud, et seda ma näen nagu igapäevaelus järjest enam. Et tõesti me ei saa nagu oma identiteedi asju millegipärast kuidagiviisi paika, meil meeldib nagu rääkida ja vaielda ja üksteisega riidu minna. Aga kui me ikkagi mõtleme, et me eelkõige oleme inimesed, me teeme muusikat ja koos mingisuguse grupina. Me moodustame ikkagi mingisuguse terviku, millel on omaette väärtus ja oma ilu. Paikkondlike eripära, millest mina räägin. Ja need keeled sinna juurde ja mina seda ei häbeneks, hoiaks ikkagi sellest kinni, et see on see, mis hoiab meid kahe jalaga maas. Ma ei kujutaks ette muud moodi elu selles selles piirkonnas, selle muusika keskel, mis me teeme ja hästi-hästi soojalt soovitan rääkida muusikast. Et klassifitseerimine või kuhugi kasti panemine mingis eluetapis väga vajalik. Aga sellest võiks hakata juba ülesaam, oleks lihtsalt palju sõbralikum elada kõigil meil siin üheskoos see on inimesele hästi loomuomane. Et ta püüab millegagi nagu esile tõsta oma ainulaadsest. Ja sellest tekivadki nagu need kultuurilised erinevused juba lihtsalt puhtalt inimloomusest. Et keegi ei taha olla täpselt kellelegi ja me olemegi täiesti ainulaadsed tegelikult. Ja muusikas ka samamoodi siis. Ja meil on antud ja see paik siin elada ja tegelikult ju, kui me vaatame inimest kui sellist siis need universaalid üle maailma on ju inimesel sarnased või noh, needsamad ta tahab laulda, ta tahab tantsida, tahab liigutada. Ta teeb muusikaga ja igapäevaelu kergemaks, ilusamaks ta teeb muusikat kunsti mõistes, pakkudes oma tegevusega kellelegi teisele lohutust siit maailmast korraks välja minemise võimalust. Et. See rikkus vaatamata nendele universaalide-le, mis meil on, et siin tehakse nii ja seal tehakse naa. Minu arust see ongi see väärtus ja vot need väärtused ei tohiks nagu omavahel sassi viir mitte sassi, vaid riidu minna. Ei ole vaja riidu minna, et see teine inimene sinu kõrval mõtleb teisiti veidi teisiti. Minu arust me peaksime. Ma väga-väga õnnelikud, et me olemegi erinevad. Aga siiski selle meie meie tunde tekitab, eks ju, meie keel ja meie see olemus või see, kuidas meie siin muusikat teeme igapäevaselt, sellel on hästi suur väärtus. Me oleme praegu rääkinud temas hiljuti toimunud konverentsist pärimusmuusika hetkeseis ja tulevik, mida sissejuhatavalt, mille ideed kirjeldas pärimusmuusika keskuse juhataja Tarmo Noormaa. Vestlesime sellest ka Krista Sildojaga, kes jälgis konverentsi interneti teel. Ja nüüd on mul võimalus rääkida ühe noore pärimusmuusikatudengiga seal Henrik Hinrikus, kes õpib lõõtspilli Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakonnas. Henrik, mis muljeid teie sellelt konverentsilt saite? Ikka positiivseid ja hästi palju nägi vanade tegijate maailmavaateid ja mõtteid, et mida nemad väärtustavad. Kas te olete nooremate? Pärimusmuusikute hulgas neid teemasid edasi arendanud. Kuidas te räägite sellest, miks te oma erialaga tegelete ja mis on need üldised ideede ideoloogia, millega oma tegevust nagu mõtestada? Ikka see missioonitunne, et seda traditsiooni edasi viia, et see hääbuks ja muidugi ka, et seda teevad nii vähesed. Et ütleme, et selliseid popstiilis kitarristide näiteks on nii palju, et seal nagu kuidagi välja paista, see on väga keeruline. Aga kui sa mängid pilli, mida mängib Eestis võib olla 100 inimest siis on seal palju lihtsam olla omanäolisem oma stiil tekitada. Et see pärimusmuusika öelda lisamine sellesse üldisesse supi annab võimaluse oma omanäolisus üles ehitada mis nende nii-öelda vanade tegijate jutusteid kõnetas. Eks kõigil oli erinev arusaam asjast näiteks vana tegija nagu Lauri õunapuu, et kui seal läks teemaks, et kes on pärimusmuusik, kes rahvamuusik, kes lihtsalt folkmuusik. Et siis Lauri õunapuu laval ütles, et mina, tere, mina olen muusik, lihtsalt segas hüpatiseeris, et võtab kohe selle pinge maha ja, ja see on õige, me oleme lihtsalt muusikud ei pea, ei pea ju tegelikult seda kaardistama sildistama ja enamus seal kohalolijatest olid ikkagi selle akadeemia nii-öelda alustalad ja ka folgi alustajad Eestis, et ütleme, et see kogemuste pagas, et sellest oli sellest õhk paks, et vanad proffid koos ja tegelikult see kõik, mis nad 25 aastat tagasi eesmärkideks panid, see ongi nüüd tõeks saanud. Pärimus rahva ja folkmuusika ongi populaarsem, kool toimib, tulevad tulemused seal uute ansamblite näol juba alates Untsakatest kuni nüüd siis Trad Attack ini välja ja, ja tuleb veel, et Viljandi näiteks selle akadeemia fenomen ei ole, ei ole lihtsalt, et see sealt saab muusikat õppida, vaid see toob kokku need õiged inimesed. Kõik ansamblid, kes on seal nüüd, kes on sealt välja tulnud, nad on nii eri paikadest Eestist ja võib-olla ilma Viljandisse õppima tulekut, nad ei olekski kokku saanud. Et see toob kokku õiged inimesed ja sellest tekib siis selline võimas kooslus. Nii et kui konverentsi üks küsimusi oli, et kuidas edasi, milline see pärimusmuusika tulevik on, kuidas teie praegu seda näete, mis suunas siis, mis mõtetega? Edasi lähete, kindlasti ta ei hääbu, aina tuleb noori peale. Ma ise esindan nii-öelda seda lõõtspillimaastiku Eestis, et seal on eriti näha seda, et ikkagi noored poisid-tüdrukud tunnevad, huvi tegelevad, et jääb selline mulje, et ajalugu hakkab korduma, ütleme klassikaaslased ei vaata seda käsi plaksutades. Aga samas nad ka ei laida maha. Aga, aga ikkagi nad on, nad peavad olema teistsugused. Aga nad tulevad sellega toime. Ja kõige suurem muutus arvatavasti on tulevikus see, et segatakse veel rohkem seda pärimust teiste stiilidega, et me peame natuke uuendama, sest noored ei, ei mõista enam seda puhast pärimust, et näiteks kui seto Leelot lasta noortele lihtsalt ilma pillideta ilma saateta, siis see ei kõneta neid. Aga näiteks setod, ansambel Zetod on hea näide selline üleminekuperiood, et kui sa paned sinna elektrikitarri taha trummid taha, siis noortele meeldib see siis muidugi mõned võivad öelda, et nüüd sa nagu solkimine ja et võiks seda puhtana hoida. Aga kui meil on valida, kas seda teistsuguste seadetega esitamise puhul, et kui me saame seda edasi anda, see põhimõte jääb ikka seal sees elama püsima peasid ta, elama jääb, mis sest, et natukene teistmoodi, muidu hääbub täielikult. See oleks veel halvem. Nii et tulevik on nagu ikka igasugune miksimine kombineerimine ja siis paar sammu tagasi selle algse variandi pooles paar sammu Elle kaugemale. Jah, täpselt, aitäh. Viimati oli stuudios külas Henrik Hinrikus Viljandi kultuuriakadeemia lõõtsaõpilane ja me rääkisime konverentsist pärimusmuusika hetkeseis ja tulevik, mille kutsusid kokku pärimusmuusika keskus ja Viljandi kultuuriakadeemia. Muusikaosakond ja konverentsi salvestust on võimalik jälgida leheküljel folk poee.