Kas teil on meeles? Võib-olla hõljusid selle tänava kohal, kus te lapsena mängisite või püüdsite meeleheitlikult jõuda rongile kuid teid pidasid kinni üha uued vahejuhtumid. Võimalik, et kohtusite basseinis ujudes, jääkaruga? Ei mäleta. Kahtlemata oli teil läinud ööl sellist või sellesarnast laadi elamusi sest te nägite und. Ja need stseenid ei olnud pelgalt põgus vahepala muidu rahulikus unes. Pigemini olite pikki tunde kangelane maailmas, mille te ise endale lõite. Sest nagu hiljuti on välja selgitatud, tähendab magamine alati ka unenägude nägemist, jääd uni täidab umbes kolmandikku teie elust. Tähendab see, et und nähes veedate rohkem aega, kui kulub mis tahes muule tegevusele. Paljud teie öistest, rõõmudest, hirmudest ja võitlustest võivad teil olla meelest läinud. Enamikule inimestest jäävad unenäod mällu vaid vahel. Harva. Võib ka olla, et kuulute nende inimeste hulka, kes enda arvates peaaegu kunagi und ei näe. Kui aga ärkate sageli teadlikuna kummalistest elamustest siis teate, kui puudulik on teie mälestus sellest. Teil õnnestub tabada kõigest paari Gadget oma unenägudest. Kuid te tajute, et seal oli ilmselt märksa enam just nagu oleksite tunginud keset ööd kaugele võõrale kontinendile, millest päeval paistab ainult rannariba. See kontinent on teie hing. Mis need unenäod siis on? Sigmund Freud nimetas neid otseteeks teadvustamatuse juurde. Ta seletas neid kui salasoovide ja lapsepõlveelamuste väljendust. Ent sellest ajast, kui Freud avaldas oma teed rajava teose unenägude tõlgendamine on möödunud rohkem kui sajand. Tänapäeval tunneme selliseid öiste läbielamiste aspekte, millele Freud omal ajal ligi ei pääsenud. Nii et on õige aeg läheneda unenägude fenomenile uuest vaatenurgast. Unenäod on märksa enamat kui teadvustamata igatsuse väljendus. Nad on võti, millega lahendada meie teadvuse mõistatus. Nad aitavad meil aru saada, kuidas meie aju toob esile selle, mida me tajume tegelikkusena. Viimastel aastatel tohutult avardunud teadmiste eest unenägude nägemise kohta võlgneme tänu esiteks uutele aju uurimise meetoditele. Need võimaldavad meil näiteks mõõta enneolematu täpsusega neuronite aktiivsust magamise ajal. Ettekujutuse, nagu võiks teie unenägusid magamise ajal lugeda otse teie ajust heidaksite tõenäoliselt kõrvale kui teadusliku fantastika. See on aga juba tegelikkus. Sest signaalid, mida skänner võtab vastu magaja peast, reedavad, mida ta parasjagu läbi elab. Need näitavad teatavate piirangutega koguni, milliseid pilte ta näeb. Teiseks on teadlased aastakümneid kogunud süstemaatiliselt unenäokirjeldusi. Varem jutustati unenägusid ainult ükshaaval nagu anekdooti. Tänapäeval on meil olemas hiiglaslikud unenägude andmepangad. Võimalik on võrrelda ja analüüsida kümneid tuhandeid protokolle. Need annavad näiteks seletust selle kohta, kuidas peegelduvad unenäos päevased kogemused, elutingimused ja isiksus. Unenäod ei viita aga sugugi ainult minevikule. Üks kõige üllatavamaid uusi arusaam on, et unenäod aitavad meil toime tulla tulevikuga. Sel ajal, kui me und näeme, arenevad meie võimed, muutub meie aju. Me sõna otseses mõttes õpime unes. Meie isiksus areneb öösiti edasi ja sellepärast ei näita unenäod meile mitte üksnes seda, kes me oleme, vaid ka seda, kes me olla võiksime. Kunagi ammu tajusid inimesed unenägusid osana õelusest. Traditsioonilistes ühiskondades olid öised unenäopildid vähemasti niisama kõrges hinnas kui päevased sündmused. Veenvalt on seda dokumenteerinud etnoloog Gunnar lantman, kes elas 20. sajandi algul Kivaide paapua Uus-Guinea suurtel jõe saartel isoleerituna elava rahva juures. Kord nägi ükski vai unes, kuidas sõber tõi talle kalleid kingitusi. Pärast ärkamist otsis ta terve maja läbi, püüdes neid aardeid leida. Kui tema naine imestas, miks ta käega kobades käpuli põrandal roomab vastas mees ärritunult. Pea suu, ma nägin häid asju. Veel tänapäevalgi ei räägi paljud paapua Uus-Guinea rahvad mitte sellest, et neil on unenäod. Nad ütlevad, ma näen unes. Meie endi esivanemad mõtlesid samamoodi. Veel paar sajandit tagasi olid unenäod Euroopas päevakohane kõneaine ja unenägude alusel loomulikult katalitati briti kuninga George teise kohta on kindlast allikast teada, et ta lasi ühel 1732. aasta ööl hobused ette rakendada kui tal oli unes ilmunud tema surnud naine. Kutser pidi isanda viima naise Sarga juurde. Westminster häbi, kuningate hauakambris. Tänapäeval tunduvad sellised lood meile absurdsed. Öösel kogetud, mäletame ebamaistesse reaalsete piltidena, kui üldse mäletame. Kui laps tuleb hirmuunenäost ärganuna öösel vanemate magamistuppa, soovitavad nootal kogetust mitte välja teha. See oli kõigest uni. Meie esivanematele tähendasid unenäod äratundmist. Meie meelest on need pettekujutlused. Kui nimetame kedagi unenägijaks, siis on sellel kergelt halvustav kõrvalmaik. Me oleme unenägudest võõrandunud ja meie kiire elutempo ei tee neile uuesti lähenemist ka sugugi lihtsamaks. Kes tunneb, et on oma päevarütmist kurnatuse piirini viidud, laseb täiesti mõistetavalt öistel kogemustel tuhmuda. Paljud kaasaegsed on koguni veendunud, et nad ei näegi üldse und. Meie lääne tsivilisatsioonis on sillad inimeste päevase öise poole vahel lõhutud, kirjutab prantsuse antropoloog prožee Bastid. Valgustuses saati pööratavad tähelepanu eeskätt mõistusele. Me ei väärtusta oma elu öist poolt mitte üks raas. Teinekord me siiski adume, millest ilma jääme. Kõige selgemini märkame kaotust ärgates. Sel ajal, kui meie pähe tungivad päevased esimesed helid ja maad võtavad esimesed mõtted. Viibin veel otsekui mingis teises maailmas, justkui oleks meie elu korraga kahekordistunud. Pildid triivivad läbi teadvuse nagu udulaamad. Tihtilugu on need niiskemaatilised, et haihtuvad kohe niipea, kui püüda neid tabada. Teinekord on unenäopildid siiski nii haaravad, et neid ei ole võimalik maha raputada ja dikteerivad kogu päeva meeleolu. Vahetevahel meenuvad teatud konkreetsed unenäod meile veel aastaid hiljem. Sellistel hetkedel tundub, nagu oleksid päevased kogemused kõigest tegelikkuse katked. Ja kui rikas ning huvitav, võib-olla veel see elu teine osa, mida me tavaliselt tähele ei pane. Kas me näeme tänapäeval vähem und, kui nägid eelmised põlvkonnad? Kindlasti mitte. See, et inimesed ja ilmselt ka loomad unes midagi kogevad on aju kaasasündinud funktsioon. Ja erinevalt kehast ei puhka aju kunagi pikka aega. Olite kindlad, et täiskasvanud inimene näeb und öö jooksul kõigest umbes kaks tundi. Ja seda eranditult niinimetatud REM une faasis. Uuemad uurimused on paljastanud, et see oletus on puhas müüt. Kõik inimesed on kõikides unefaasides ikka ja jälle või koguni läbivalt teadvusel. Näevad pilt, tunnevad tundeid, hauvad mõtteid, salvestavad mälestusi, harjutavad kätetoiminguid. Kuidas said need mitmekesised kogemused muutuda meie silmis nii veidralt tähtsusetuks? Me kihutame end tagant, et mahutada oma päevadesse nii palju elamusi kui vähegi võimalik. Paljud meie kaasaegsed püüavad meeleheitlikult vananemist edasi lükata. Mida kõiki annaksime selle eest, kui keegi suudaks meile kinkida kuus tundi lisa eluaega päevas? See vastab 20-le täiendavale eluaastale ja ajale, mille keskmine sakslane veedab und mäes. Kuid peaaegu kõik, mis sel ajal toimub, on juba järgmisel hommikul unustatud haihtunud. Meil puudub tagasitee esivanemate unenäomaailma ja ega me sinna minna soovikski. Üks kõige vähem tähelepanu leidnud murranguid inimkonna ajaloos on. Et meie esivanemad hakkasid alles umbes kaheksa põlvkonda tagasi öö läbi magama. Kes just lausa unehäirete all ei kannata, eeldab tänapäeval täie enesestmõistetavusega, et heidab õhtul voodisse, ärkab järgmisel hommikul käies ehk vahepeal ainult korra tualetis. Meie esivanemate jaoks oli see mõeldamatu. Nad veetsid öid vaheldumisi magades ja ärkvel olles. Tavaks, oli rääkida ö esimesest ning teisest unest. Kes pärast ränka töö rabamist varasel õhtutunnil kurnatuna voodis variseb. Ei suuda mingil juhul veeta 10 või enam tundi koiduni magades. Ka jõukamate inimestel vajusid küünlavalguses ja meelelahutuse puuduses silmad aegsasti kinni. Lisaks sellele ei soodustanud kohad, kuhu puhkama heideti, just tingimata und. Tuule tõmbasid toad põhjustasid selle, et hiljemalt varastel hommikutundidel ärgati külmast lõdisedes. Selleks ajaks olid rahutud, köhivad ja norskavad voodikaaslased magajad juba korduvalt äratanud sest lõppude lõpuks jagati voodit terve perekonnaga. Isiklik madrats ja tekk tähendasid luksust, mida said nautida vaid väga vähesed. Muuseas ei taganud needki rahulikku puhkust, sest neis luurasid kirbud ja lutikad. Niigisti inimesi ikka ja jälle unenägudest välja. Kui nad ärkasid, oli mälestus toimunust veel värske. Stseenid seisid neil detailselt silme ees. Mu uni on katkendlik ja unenägusid täis. Öeldakse komöödias galataja, mida etendati Shakespeare'i traumadega ühel ajal Inglismaa õukonnas. Varase uusajapäevikute najal suutis ajaloolane Roger Ecertz tõestada, kui tihti olid inimesed oma öistest kogemustest vapustatud, hämmeldunud ja teinekord ka piinatud. Mõnel pool maailmas on mitmes vahetuses magamine veel tänapäevalgi tavaline. Näiteks Avila ketšoade ühe rahva juures Amazonase ülemjooksul Ecuadoris on uni koguni ühiselu osa. Kellelgi ei tuleks pähe mõtet eralduda ööseks omaette tuppa. Kogu külaelanikud magavad külg külje kõrval lahtise õlgkatuse all. Kes vihmametsaloomade häälte, naabrite rahutuse või lihtsalt täiskuuvalguse tõttu üles ärkab. Istub öö läbi põleva lõkketule äärde, rüüpab teed ja räägib oma unenägudest. Argipäev on lahutamatult une ja unenägude teise eluga läbi põimunud kirjutab antropoloog Eduardo koon oma kogumisretkest ketšuade juurde. Nende unenäod on osa empiirilist maailmast. Unekatkestused ei tähenda mitte ainult seda, et meelde jääb rohkem unenägusid vaid need viivad ka selleni, et unenäos stseenid tunduvad ärkajale iseäranis realistlikena. See toimib ka tänapäeval suurlinlaste puhul, nagu on katsete abil tõestanud Ameerika psühhiaater Thomas veer teadlane stimuleeris laboris pikki talveöid, mida tema katseisikud pidid veetma ilma televisiooni ja elektrivalguseta. Samal ajal mõõtis VR nende ajuvoolusid ning hormonaalseid näitajaid. Selgus, et katseisikud ei olnud hoopiski mitte ärksad ja täie teadvuse juures. Kui esimene uni oli selja taga ning paari tunni pärast ärkasid. Nende mõistus oli pigemini sellises pisut eemal olevas seisundis, milles hägustub piir välis ja sisemaailma vahel. Mediteerijatel on see fenomen tuttav ja ka meie esivanemad kogesid pause unede vahel ilmselt samamoodi. Kui nad meenutasid keset ööd mõnda unenägu, siis tundusid pildid neile niisama tõelised, nagu esemed nende magamistoas. Unenäod, ammugi möödunud aegadest määravad meie elu tänaseni sest pildid, mis une ja ärkveloleku vahelises hämarikus teadvusse kerkisid, kujundasid mõtlemist ning jätsid jälgi filosoofiasse ja religiooni. Nii vormisid meie esivanemate unenäod, meie ettekujutus sellest, kes me inimestena õigupoolest oleme. Tänapäeval arvame end elavat ühes reaalsuses ent nemad elasid kahes selle kõrval, mida nad päevalt ajusid seisis võrdõigusliku, nad teiselaadne öine kogemus. Sellega elasid varasemad põlvkonnad rikkamat, kuid vastuolulisemate elu kui meie. Kuidas näiteks mõista seda, et unes ilmuvad surnud, et asjad ja inimesed muutuvad üksteiseks või et unenägija suudab vaevata ületada ruumi aega ning koguni raskusjõudu. Kes mõistab unenägusid, reaalsena peab lähtuma ka sellest, et tal on öösiti võimalik lennata ja kohtuda surnud inimestega. Võis oletada, et mina, elupaik ei saa olla magavas kehas ega saadaga olla allutatud loodusseadustele. Nii tõi unenägemise kogemuse esile ilmselt kõikide aegade kõige mõjukama idee. Et meil on hing. Ja kui päeval on hing seotud kehaga, siis unes ning surmajärgselt rändab ta omi radu. Nii argumenteerige Sokratese-eelne, kreeka filosoofia, nii mõtlevad tänini traditsioonilised kultuurid. Paapua Uus giniaagi, vaide meelest on unenäod hingede läbielamised. Need hinged lendavad öösiti otsekui tuvid maailmas ringi ja saavad oma retkel ilmselt mõnikord kingitusi. Avila ketšoad, kes Amazonase ülemjooksul öid koos veedavad, usuvad, et nende hinged astuvad unes kontakti surnud sugulastega aga ka metsikute džungliloomadega. Filipiinide taga loogide juures on koguni keelatud magajaid äratada, sest nende hinged viibivad ju eemal. Meile võivad sellised ettekujutused tunduda naiivsed. Ja ometi seadsid hõimurahvaste müüdid ning esimesed filosoofid unenäod suuremasse seosesse mis jääb meil tänapäeval sageli märkamata ja mida ka teadus on hakanud lahti mõtestama. Alles paaril viimasel aastal. Unenäod on midagi enamat kui aju veider, ent tähtsusetu sünnitis. Nad juhivad meid otse inimliku olemise suurte küsimuste juurde. Mis määrab meie identiteedi, kas vaim või keha. Ja kuidas on need kaks omavahel seotud. Ilma unenägude kogemuseta ei oleks varasemate kultuuride inimesed ilmselt kunagi nendele mõistatustele pühendunud. Samalaadsel moel inspireerib unenäo fenomen tänapäeval ka neuroteadust mis otsib nendele küsimustele ajakohaseid vastuseid. Vanim seletus unenäopiltidel on, et neid sisendavad inimestele kõrgemad jõud. Üks varasemaid vana testamendi lugusid pajatab Jaagupist, kellele saavad osaks hämmastavad unenäokogemused sest temas elab jumala vaim. Ta näeb unes taevasse ulatuvat redelit, mille otsa juures seisab jumal ja tõotav Jaakobi. Läheb palju järeltulijaid. Ühes teises unenäos võitleb Jaakob mõistatusliku olendiga, kes lõpuks osutub jumalaks. Ja kuna jumal ilmutab end märkides suudagi, hakkab seletada teiste inimeste unenägusid. Kui vaarao jutustab talle seitsmest lihavast ja seitsmest lahjast lehmast, keda ta nägi unes Niilusest tõusmas kuulutab Joosep egiptlastele ette seitset head ja seitset halba lõikust. Ent juba õige pea hakkasid inimesed unenägude saladustele lähenema ka teistsugusel viisil. Nad otsisid öistest stseenidest teavet enda kohta. Ilmselt avaldus ärkvel olles ainult üks osa isiksusest ja inimloomust paremini mõista, tuli end unenägudele avada. Vana budistlik traditsioon mõistab uneelamusi avastusretke na mille käigus avaldub mina tõeline olemus ja mis võib koguni aidata kirgastumiseni jõuda. Ka õhtumaa targad taipasid, et unenäod ei pea tingimata olema šifreeritud sõnumit teispoolsusest. Näiteks antiikfilosoofia suur õpetaja plaat on, nägi neid tekkimas, kui hinge metsik osa püüab rahuldada oma tunge. Varase uusaja mõtlejad hakkasid lõpuks püüdma unenägude põhjal mõista omaenda isiksust. Tark mees õpib ennast ühevõrra hästi tundma nii öömusta mantli varjus kui ka päevavalguse kiirtes. Kirjutas inglise esseist õuenhelt aastal 1628. Ometi on öö parem õpetaja sest Me kogeme unes oma hingede varjamata ja loomulikke mõtteid. Seal oli õigel teel. Tänapäeval me teame ühest küljest, et inimesed võivad öösiti tõepoolest kogeda oma elulooaspekte ja tulla mõtetele, mis neil ärkvel olles käest pagevad. Teisest küljest näitavad unenäod, kuidas pildid, mälestused ja mõtted üldse meie peas tekivad. Unes võime jälgida, kuidas meie vaim talitleb. Ja kui meie esivanemad võisid öiste läbielamiste kohta ainult oletusi teha suudame meie neid tänapäeval uurida. Sellega avaneb meile täiesti uus ligipääs meie unenägude juurde ja võimalus lasta neil taas saada osaks meie elust.