Ma nägin kahte sidrunit. Need olid tohutult suured ja ilmusid välja säravkollase pilve tagant, mis vallandas lõpuks kuldse vihma. Korraga oli kõik hall, siis kogunesid uued pilved, sedakorda punased, sinised. Need tihenesid vähehaaval vormituteks moodustisteks mis meenutasid mulle toona eetris olnud lastesaate, barbab papa joonisfilmi tegelasi. Ja ometi olid nad hoopis teistsugused kui kõik, mida ma teadsin nägilga nägusid. Mõni oli sõbralik, mõni lõbustatud ilmega. Mõni paistis ka kuri. Ehkki need näod tundusid mulle tuttavamad, kui mu oma. Pereliikmete näod. Ei osanud öelda, kellele need kuuluvad. Kas nende juurde üldse käiski keha? Ja kust nad mind jälgisid? Nägin neid pilte esmakordselt õhtul voodis, kui olin umbes kümneaastane. Need särasid kirkamalt, olid kujukamad ja elavamad kui päevased unelused. Nad tulid palumata nagu rida diapositiivne, mida keegi provotseeris mu laugude sisekülgedele või nagu stseenid mõnest unenäost. Ma ei olnud neid teadlikult vaimusilma ette mananud ega saanud neid mõjutada. Päris unenägudega aga ka tegemist ei olnud. Või õigem oleks öelda veel ei olnud. Need pildid ei rääkinud lugu. Ja ilmselt olin ma veel ärkvel. Kui ma tahtsin, võisin ma silmad lahti teha ja näha oma lastetoa mööblikontuure. Ma hõljasin seega otsekui ärkveloleku ja une vahel. Seal asub avar ja väheuuritud territoorium kummalise vahel õudse ilumaailm, mida me igal õhtul uurime. Kes on väsinud, läbib selle paari sekundiga. Teistel öödel, seevastu, kui uni ei taha tulla, võib seal Viivelda tunda. Siiski ei näe iga inimene selliseid pilte, nagu mina toona nägin ja mida prantsuse psühholoog Alfred Mori nimetas hüpnagoogilisteks mis vanakreeka keeles tähendab unne riis. Sageli on need nii kahvatud, et jäävad lihtsalt märkamata. Ent kolm neljandikku kõigist küsitletuist on kunagi elus hüpno koogilisi pilte näinud. Kõige sagedamini lapsepõlves, sest siis on need iseäranis intensiivsed. Iga teine näeb neid veel täiskasvanu ajaski. Mitte kõik hüpnagoogilised kogemused ei ole pildid. Sageli olen kuulnud ka häält. See kõlas nii, justkui kõnetaks keegi mu südametunnistust või käsiks midagi teha. Ja ometi teadsin ma, et see hääl väljendas mõnda mõtteid. Mu keha tunne muutus, jalad hakkasid tõmblema, otsekui ripuksid mu jäsemed niitide küljes, mida liigutab nähtamatu Marian netti teatri näitleja. Mind haaras kohkumis, kuid tundsin esimest korda, kuidas kogu mu keha moondub. Esmalt läksid karvaseks muutunud käed ja jalad üha paksemaks. Nagu oleksin ma kumminukk, millesse keegi puhub liiga palju õhku. Siis venisid need lausa lõpmata pikaks. Hiiglaslike jäsemete, tillukese keha ja veel väiksema peaga nägin ma kindlasti välja otsekui tindikala. Kuidas pidanuksin ma kunagi jälle saama kõndida, ennast üleüldse liigutada? Ehk oleks mul olnud abi imedemaa Alice'i elamustele mõtlemisest, millest olin toona juba kuulnud. Unine Alice kukub läbi tunneli kummalisse paika, kus maiustab võlukoogiga. Seepeale venib tema keha hiiglaslikuks. Ent oma hirmus olin ma võimetu midagi meenutama ja asi oli naljast kaugel. Püüdsin üht jalga teise asendisse seada, see ei õnnestunud ka, käed ei reageerinud enam paanikasse sattunud katsusin vähemasti sõrmi kõverdada. Tulutult. Ilmselt olin ma halvatud. Kartsin, et pean täie tähelepanu juures kogema, kuidas mu keha minetanud ühe funktsiooni teise järel mu elu lõpeb, enne, kui on jõudnud õigupoolest alatagi. Korraga, otsekui oleks madratsi sees avanenud luuk tundus mulle, et kukun sügavikku. Siis mu teadvus ähmastus. Ma ei julgenud kellelegi oma läbielamistest rääkida. Kartuses, et mind naerdakse välja või peetakse hullumeelseks. Hoidsin need enda teada. Tollal ei olekski keegi veel osanud mulle öelda, mis toimub ajus ö. Alguses. Ja kingib meile vahetevahel hüpnagoogilisi elamusi. Alles aastal 2010 selgitas prantsuse neurofüsioloog Michel Manjään uinumise ajal toimuvaid protsesse. Ta avastas, et üleminekul ühest teadvuse seisundist teise tuleb ette katkestusi. Nii nagu arvuti paneb põhiprogrammi sulgemisel kinni ühe programmi teise järel jätavad aju osad jumalaga eri aegadel. Nii töötavad mõned keskused veel ärkvelolekurežiimil, kuna teised on juba unerežiimil. Uinumise eest vastutab üks otse pea keskpunktis asuv moodustis dalamus. See mõiste tähendab vanakreeka keeles sisemist kambrit või ka magamistuba. Dalamus sarnaneb suuruselt ja kujult pigem kreeka pähkli kahe poolega, mis püsivad tasakaalus. Seljaaju ülemisel jätkel. Dalamusel on lülituskeskuse funktsioon, kust lähtuvad igas suunas arvukad ühendused. Ta jagab signaale silmast ja kõrvast keele maitse rakkudelt ning naha puute sensoritelt suuraju, kõrgematesse keskustesse. Seepärast nimetatakse teda ka väravaks teadvuse juurde. Kui see värav sulgub, läheb meeletaju kaduma. See juhtub igal öösel, sest magades oleme peaaegu täiesti kurdid ja pimedad. Ehkki silm ja kõrv veel talitlevad ning ärritusi vastu võtavad, ei jõua signaalid enam suur ajju. Aju-uurijad lähtusid pikka aega sellest, et dalamus ja suuraju koor töötavad kooskõlastatult ning viivad uinumisel kogu kesknärvisüsteemi rahuseisundisse. Ent nagu Manjään avastas, lülitub dalamus ümber enneaegselt. Lüüsid välismaailma sulguvad, sellal kui suuraju koor ja koos sellega teadvus on veel ärkvelseisundis. Nii nagu majaskus hilisel tunnil tuled üksteise järel kustuvad, jäävad mõned ajupiirkonnad veel minuti võrra kauemaks aktiivseks. Teised keskmiselt 10-ks minutiks. Kolmandad peavad vastu veel lausa pool tundi. Aastatega lakkasin ma hüpnagoogilisi pilte kartmast. Ma hakkasin uinumise kummalisi kaasnähtusi koguni nautima. Kui olin mõistnud, et ärritavad kehamoonutused ei toonud endaga kaasa uuestisündi kaheksa jalana. Mul oli lapsena ja noorukina alati olnud raske uinuda ning õhtused kujutluspildid tegid asja mulle lihtsamaks. Nüüd teadsin, et kui need tekkisid, oli uni mõne minuti kaugusel. Tuli lihtsalt anda end värvide, vormide ja häälte hoolde. Ning kui uni lasigi teinekord oodata sain kogeda pikemat vaatemängu. Aastate jooksul mu hüpnagoogilised pildid muutusid vaid vahel, harva tuleb mul veel tegemist ebaloomulikult säravate värvide, pilvede ja kuldse vihmaga. Seda sagedamini näen ma maastikke, hooneid ja inimesi, mida või keda näeksin samasugustena avatud silmadega. Ainult mitte nii teravalt väljajoonistatud ning nii fantastilist täna. Kuid ikka veel ajab mind nii mõnigi elamus tagantjärele segadusse. Tänini kõlavad mu mälus sõnad Hamburg, Hamburg, mida hüüdis mulle üks üleloomulikult kõlav hääl rohkem kui kaks aastakümmet tagasi. Elasin tol hetkel õnnelikuna Münchenis ega osanud ilma pealgi ette kujutada, et tollest hansalinnast saab kolm aastat hiljem mu elu keskpunkt. Vahel tundub mulle, et, et võib tulla ilmutuslike hetki. Mõnikord saab suurepärane avastus alguse täiesti absurdse mõttekäigust. Saksa arst Hans Berger püüdis eluaeg leida seletust mõistatuslikule juhtumisele oma noorpõlvest mis leidis aset 1892. aasta kevadel. Minuga juhtus üheksateistaastase tudengina ühel sõjalisele harjutusel vürtsburgis raske õnnetus ja ma pääsesin hädavaevu kindlast surmast. Ma kukkusin järsu kuristiku tee ahtal serval ratsutades end tagajalgadele ajanud ja siis kukkunud hobusega süvik tee põhjal liikuva patarei sekka ning jäin lamama ühe suurtükiratta alla. Viimasel hetkel jäi suurtükk, mida vedasid kuus hobust seisma ja ma pääsesin ehmatusega. Sellesama päeva õhtul sain isalt Telegrami küsimusega, kuidas mul läheb. Mitte kunagi varem ega ka kunagi hiljem ei ole keegi sel viisil tema järele pärinud, kirjutab Berger. Ta arvas koguni teadvat, kes mõjutas tema isa telegrammi saatma. Mu vanem õde, kellega mul oli eriti lähedane õe ja venna suhe, oli selle telegraafilise järelpärimise algatajaks sest väitis korraga mu vanematele. Ta teab kindlalt, et minuga juhtunud õnnetus. Mu perekond elas toona kooburgis. See on spontaanne telepaatia mille juures mina ilmselt ülima ohu hetkel kindel surm silme ees olin tegevsaatjana ja mulle iseäranis lähedane õde oli vastuvõtjaks. Ootamatu Telegram avaldas talle nii suurt mõju, et ta püüdis süstemaatiliselt ise telepaatilisi teateid välja saata. Kahjuks ei saanud ta peaaegu kunagi vastust. Ka jäi talle mulje, nagu sisaldasid tema unenäod vastavasisulisi sõnumeid. Pärast hommikust ärkamist või ka lühikese pärastlõunase uinaku järel tulid talle mõnikord pähe seigad, millele ta ei olnud pikka aega mõelnud. Kord ilmus tema vaimusilma ette näiteks ühe vanakoolikaaslase pilk. Ja just nimelt seesama semu helistas talle paar tundi hiljem. Berger käsitles selliseid ootamatult üleskerkivaid mälestusi telepaatiliselt kontakti võtmise katsena. Arsti pojana oli tal siiski veendunud, et maailma on võimalik teaduslikult seletada. Ka näiliselt üleloomulikud nähtused allusid tema meelest loodusseadustele. Kas üldse oli olemas midagi sellist nagu psüühiline energia, mis suudab ületada ruumi aega? Mitte viimases järjekorras, selleks, et seda küsimust uurida, õppis Berger meditsiini. Aastal 1897 sai temast Jeena psühhiaatriakliinikus assistent. Ta kasutas oma töökohta, et katsetada aju temperatuuri mõõtmisega. Sest kui peana pära psüühilist energiat, siis peaks ta Bergeri kentsaka mõttekäigu kohaselt energia jäävuse seaduste järgi jahtuma. Psüühiline energia jäi tabamatuks. Ent Berger loobus oma mõõtmiste seerijatest alles rohkem kui 10 aasta pärast. Vaatamata ise päisele uurimustööle sai temast kliiniku juhataja. Aastal 1924 enam kui veerand sajandit pärast tema esimesi katseid tuli talle pähe uus idee. Ehk on psüühiline energia seotud elektrivooluga, mis ajus liigub. Juba toona tegid kirurgid teatud peaoperatsioone, nii et patsient oli täie teadvuse juures, sest aju ei ole valutundlik. Ja Berger kasutas neid lõikusi selleks, et ühendada elektroode haige ajukoore külge. Kuuendal juulil ühel pühapäevasel päeval saatis teda edu. Operatsioonilaual lebas ärkvel ja avatud koljuga üks noormees oodates kasvaja eemaldamist. Berger andis talle lahendada arvutusülesande. Ja tõepoolest, sel ajal, kui patsient järele mõtles, voolas tema aju käärudest elektrivool Galvanomeetrisse ning lõi nõela päralema. Bergerile oli õnnestunud mõõta aju aktiivsust. Tema selle päeva märkmiku sissekanne. Ilmselt positiivsed tulemused annab tunnistust ettevaatlikkus triumfi-ist. Kuid sellest hoolimata hoidis Berger avastuse esiotsa enda teada. Enne sensatsiooni kogu maailmale teatavaks tegemist tahtis ta kaotada viimasedki kahtlused. Kolm aastat jutti, kordas ta oma katseid. Nädal nädala järel. Millalgi selle aja jooksul tuli ta mõttele mõõta aju elektrilist aktiivsust terve koljulaega patsiendil. Võimalik, et ajuvoolusid saab ära juhtida ka peanahalt. Berger muretses endale tundlikuma mõõteriista ja ühendas selle külge oma 15 aastase poja Klausi. Eelnevalt pidi poiss laskma pea nutikas pügada. Tosinakonnaseansi järel õnnestus Bergeril peaaegu uskumatu. Galvanomeetri osuti lõi võnkuma. Elektripinge oli küll kõigest kaks 10 tuhandiku polti, kuid see tuli vaieldamatult juhtmetega ühendatud ajust. Paberiribal, mille mõõteriist välja sülgas, oli vaheldumisi näha kõrged laiad ja lamedad, lühikesed lained. Ja võngete kuju sõltus ilmselt sellest, mis klausi peas parasjagu toimus. Kui poiss mõttesse jäi või ka lihtsalt tähelepanelikult ringi vaatas, siis lained tihenesid. Aga kui ta silmad kinni pani, muutusid need veel pikemaks. Kui Klaus tukastas, siis rütm stabiliseerus. 10 korda sekundis saavutas elektriline signaal laineharja tippu. 10 korda langes sedasi alla. Pabeririba näitas puhkama aju elektrilist pulsilööki. Bergeri jätkas katseid veel kahe aasta jooksul, kuni avaldas oma avastuse lõpuks artiklite seeriana pealkirja all inimese entsefalogrammist. Ajakirjandus reageeris vaimustusega öösel dorfi linnaleht kuuendast juunist 1930 ülistas mõtete üles tähendamist siksak kõvera kujul ja kuulutas, et inimaju elektriline käekiri on leitud. Täna on need veel salamärgid, homme tuntakse nende põhjal ehk ära vaimu ja ajuhaigusi ning ülehomme kirjutatakse võib-olla koguni aju kirjas kirju. Keegi ei kõnelenud enam psüühilisest energiast. Isegi mitte. Berger ise. Ajuvoolu kõverad ei seletanud ära kummalisi elamusi mis panid Bergeri uskuma. Telepaatiat. Ei olnud vähematki märki paranormaalsetest mõjudest. Skeptiliste hetkedel oli Berger endale tunnistanud, et vähesed sündmusterikkad katsed võivad põhineda ka juhusel. Tänini on jäänud edutuks kõik katsed tõestada prohvetlike unenägusid, telepaatiat või selgeltnägemist. Ka eriteadlaste ringkond ülistas Bergeri seisukohti. Uute kõveratega, mida peagi hakati nimetama. Keeks oli lahti löödud aken ajju. Atlandi ookeani teisel kaldal tekitasid uudised Hiinast nii suurt kõmu et üks New Yorgi rikkamaid investeerimispankureid Alfred Luumis lõpetas karjääri Wall Streetil, et pühenduda ajuvoolude uurimisele. Luunist sisustas oma mõisas kaasaegsete täppisseadmetega varustatud labori. Seal korraldati teaduspidusid, kuhu Nobeli preemia laureaadid tulid frakis, et lasta mõõta oma aju elektrilist aktiivsust. 1935. aasta novembris oli külas Albert Einstein. Aupaklikult jälgisid pealtvaatajad, kuidas töötab kuulsa külalise aju. Üks Luumise kaastöötaja meenutab. Nad panid ta pikali ja esmalt võis näha une tüüpilisi aeglasi laineid. Siis vahetus e erutuse kiirematele lainetele. Ta ärkas korraga üles, palus telefoni ja helistas kolleegidele, öeldes neile, et avastas just äsja vea eelmise päeva arvutustes. Loomise masin võis lausa lõputule paberirullile üles kirjutada kogu ajuvoolud. Nii avastas ta aeglaste lainete kõrval, mida oli täheldanud juba Berger, rohkem mustreid. Varsti pärast uinumist tekkisid veel aeglasemad, ent siiski ebaregulaarsed võnked. Veelgi hiljem põrkusid ajuvoolud igas sekundis kõigest neli korda või harvemini. Ja neid laineid katkestasid omakorda ikka ja jälle äkilised erutus seisundid, mis ilmusid mõõta kõverale, värtna, kujuliste põngetena. E-keega kinkis Hans Bergeri uneuurimisele sele tänini kõige olulisema instrumendi. Aastal 1940 nomineeriti see teaduslik autsaider koguni Nobeli preemiale mis aga jäi sõja tõttu välja andmata. Arvatavasti ei teadnud ekspertide komisjon, et Hiinast pärit kandidaat abistas toetava liikmena ESSi ja vastutas niinimetatud pärilikkushügieenipea ameti kaasistujana sundsteriliseerimist eest. Seotus natside kuritegudega näitab Hans Bergeri halvas valguses kui teeb isenda tema avastuse väärtust. Üks tema kõige olulisemaid arusaam oli, et aju ei lülitata magamise ajal mingil juhul välja nagu lamp. Nii arvasid tol ajal isegi eksperdid. Kuid juba oma poja Klausiga tehtud katsetega lükkas Berger toona üldlevinud arusaama ümber. Asi oli vastupidine. Elektrilained, mida seade kinni püüdis, muutusid koguni jälsemateks, kui Klaus silmad kinni pani. Uni on kõike muud kui passiivsuse seisund. Ka tõestas Bergeri e g. Et see kulge ühetaoliselt. Ajulainete eri mustreid saab seletada ainult sellega, et ööl on mitu etappi nagu heli teosaski, vahelduvad siin erutuse ajad vaiksemat faasidega. Esimene faas, mille ajulaineid e g näitab, on süvauni. Niipea kui uinumise pildid on kahvatunud, läbime üldjuhul teadvusetu faasi. Teadvus avardub, justkui sukeldusime ookeanisügavusse, kuhu ei lange enam valgust. Kõik pildid, ka tunded vaibuvad. Päevasel ajal oleks see täiesti võimatu seisund, kuna ergas vaim otsib endale alati mingisugust tegevust. Kes aga inimese selle esimesel minutil pärast uinumist äratab ja küsib, mida ta just äsja koges saab ta enamasti vastuseks, mitte kui midagi. Ilmselt põhjendab kogemus ideed, et uni on surma, väikevend. Nii oli juba enam kui 5000 aastat tagasi kirjas Mesopotaamias ta Gilgamesseepases. Alles Bergeri e g suutis maailma veenda, et me ei ole magades sugugi vähem elus kui päeval vaid oleme lihtsalt teistsugusel moel aktiivsed. Ka energiasäästurežiimiga, mis on televiisorite arvutitel, on sellel seisundil vähe pistmist. Kogu aju energiakulu langeb uinudes kõigest kümnendiku võrra. Mõnes ajuosasse koguni tõuseb. Nagu Alfred Luumis esimesena mõistis, võnguvad ajuvoolud sügava une staadiumis, kõige enam neli korda sekundis. Seest on laineharjad muutunud kõrgemaks. Laine põhjad sügavamaks. Ajuvoolude ärelemine ärkvelseisundis on muutunud jõuliseks pulseerimiseks. Tänapäeval me teame, et need suured lained tekivad sellepärast, et üha rohkem ajurakke satub aeglases ühtlases rütmi. Kuna päeval valitseb peas sätin, nagu linnupuuris, moodustavad hallid ajurakud selles faasis kõnekoori, millega ühineb üha rohkem hääli. Mida sügavam on uni, seda suuremaid ajupiirkondi see koor hõlmab. Ühtäkki näib peas valitsevat kord. Ilmselt on sünkroonselt signaalid tõepoolest seotud öise koristustööga ajus. Peale selle seletavad need, miks eriti just sügava une esimestes faasides suurt midagi kogeta. Kogemused tekivad seal, kus valitseb vaheldus. Ühe taolisuses seevastu peitub vähe informatsiooni. Sellest hoolimata ei ole isegi mitte süvauni täiesti teadvusetu. Koguni nendes faasides välgatab midagi vaimuselguselaadset. Samal ajal ilmuvad lihtsad pildid. Kui äratada magajad sellistel hetkedel, siis ütlevad nad mõnikord ühe ainsa sõna. Näiteks pilv. Veel kaua aega mäletan ma seda imelist hõbedat, valgust, mida ma nägin, kui üks assistent mind unelaboris sellisest une faasist välja rebis. Need kiired olid puhas kirkus, puhas ilu. Kuid nad ei paistnud ühegi eseme peale. Niisuguseid kogemusi võisid kristlikud müstikud seletada jumala vastu, helgina. Budistlikud õpetused on ammustest aegadest peale seostanud süvaund nirvanaga.