Remmunes käivitub lülitus, mille oleme pärinud väga ammustelt esivanematelt niinimetatud limbiline süsteem. Juba roomajatel juhib see selliseid instinktiivseid, käitumismustreid nagu agressioon või põgenemine. Ja tänase päevani on see liikumapanevaks jõuks, kui kaotame enesevalitsuse. Päeval hoiavad teatud virgatsained lindilist süsteemi mõnevõrra vaos. Serotoniin aitab tugevaid tundepuhanguid summutada. Noradrenaliin edendab loogilist mõtlemist. Kui Dremm munes koonerdab aju mõlema hormooniga. Nii kogeb unenägija tunnetaja stseenide tormi teispool igasugust mõistust. Tuigub läbi stseenide, tulvil hirmu ning agressiooni. Limbiline süsteem on kontrolli üle võtnud. Me langeme tagasi arhailisesse seisundisse. Et loomad näevad und üsna samamoodi demonstreerisid, mis selle showee aastal 1962 ühe klassikalise katse käigus. See prantsuse neurobioloog teadis seda, mida iga kassisõber on jälginud vähemalt korra. Loomad liigutavad unes mõnikord käpp, justkui nad jookseksid. Kui kergitada sellistel hetkedel ettevaatlikult üht laugu, võib näha, kuidas kassisilmad kiiresti liiguvad. Ka muus osas ilmutavad loomad kõiki REM-unetundemärke. Väikese operatsiooni käigus lõikas suve kassidel läbi ühe ajutüves asuva närviühenduse mis tema arvates oli vastutav lihaste lõdvumise eest. Remm munes. Pärast lõikust uinosid kassid nagu tavaliselt. Ent niipea, kui nad jõudsid Rembaasi, Nad tõusid, tõmbasid selja küüru, turtsusid ja tagusid nagu kedagi rünnates käppadega õhku. Sageli jooksid nad mitu minutit suletud silmadega mööda puuri, justkui ajaksid hiirt, aga või mängiksid olematu saagiga. Teinekord olid magavad kassid nii metsikud, et meil tuli hirm peale, kirjutab suve. Tema katse oli teinud näitlikuks, mis toimus magavat kasside peas. Remmuni vallandas agressioonid ja käivitas ilmselt jahirutiini. Alles 1982. aastal avastasid Ühendriikide meedikud häire mis paneb inimesi rahutuid unenägusid välja elama nagu suvee kasse. Tänapäeval on teada, et niinimetatud Remm käitumishäire tabab peaaegu eranditult vanemaid kui 60 aastaseid mehi. Põhjuseks on ilmselt teatud ajurakkude kadu, sest peaaegu kõik patsiendid kannatavad aastaid hiljem ka Parkinsoni tõve või teatud liiki dementsuse all. Magajad elavad läbi ebatavaliselt agressiivseid unenäost. Seene ja nende elukaaslased, kontrollimatu vägivalla akte. Rovina põup. Ühe esimese teadaoleva patsiendi abikaasa pajatab sellest hommikust, kui meestega nende ühises voodis esimest korda ründas. Ta lõi mind jalaga ja peksis, tema jalad olid justkui haamrid. Rünnak kestis umbes minuti, kuid see tundus mulle lõputu. Ta magas. Küsisin talt, mis juhtus. Ta vastas, ma ei tea. Rovina põup räägib, et tundis pahameelt ja hirmu, esmajoones aga hämmeldust sest vägivallaks ei olnud mingit ilmselget põhjust. Tema ja abikaasa käe all olid selleks hetkeks olnud 33 aastat, õnnelikus abielus. Hommikul meenutas läinudöist unenägu. Nende ühisesse magamistuppa oli tema meelest tunginud murdvaras ja tema oli üritanud varast tabada. Järgmised üheksa aastat abielu oli tõeline põrgu. Mees oli igal ööl unes karjunud, kätega vehkinud proovina kolis välja ühisest magamistoast, mille Källoma öiste Attackida käigus vähehaaval täiesti laiali lammutas. Pildid lendasid seinalt. Üks kord virutas mees peaga nii võimsa hoobi vastu riidekapi puit purunes. Tema rusikalöögid vastu seina jätsid krohvi sisse auke ja loomulikult vigastas ta end. Sageli ärkas kell veriste sõrmedega vahel ka murtud varbaga. Kälbow haigestus 1979. aastal, kui see haigus oli veel uurimata. Ükski arst ei osanud teda aidata. Psühholoogid otsisid paari ühisest biograafiast vägivalla põhjusi. Asjata. Mõlemad abikaasad võisid meenutada rahulikku elu ja paistsid silma stabiilsuse poolest. Nad olid nii lähedased. Trovina kannatas tõsiselt väljakolimise pärast ühisest magamistoast, kus tema mees öösiti mürgeldas. Aastaid hiljem kuulis naine televisioonist ühestamine Jaapanis unekliinikust, kus raviti sedasorti juhtumeid. Varsti pärast seda nägi ta pealt, kuidas tukkuma jäänult kušeti maha kukkus. Ärkamise asemel möirgas mees nagu haavatud loom ja ronis sohva ning seina vahelisse prakku justkui poeks urgu. Rovina lasi mehe viia kliinikusse, kus arstid kirjutasid talle välja rahusti. Ravim ei suuda küll taastada lihashalvatuse häiritud mehhanismi, kuid summutab erutust nii palju, et Käll magab rahulikumalt ja ehmub veel vaid harva üles. Sestpeale ei ole Rovina elu öösiti enam ohus. Ei vägivalda, mis oli mõttetu stereotüüpne ega Källi hale sohva taha peitumine ei ole psühholoogiliselt seletatav. Sestpeale on teadlased kogunud sadu sellesarnaseid kannatuslugusid inimestelt, kes peavad Remm unes oma unenägu välja elama. Ikka ja jälle korduvad ühed ja samad motiivid. Süütumates faasides jälgivad pereliikmed veidrat pantomiimi, kus magajad näevad selgeks, õpivad igapäevaseid liigutusi. Näiteks kõverdavad mõned patsiendid voodis vaheldumisi jalgu, otsekui roniksid unes üles mööda lõputut treppi. Dramaatiliste hetkedel vehivad mehed seevastu pööraselt rusikatega, justkui võitleksid elu eest. Hiljem räägivad nad üksmeelselt, et tundsid end ohustatuna sissetungijate, metsloomade või koletiste poolt ja püüdsid Enn ning oma peret meeleheitlikult kaitsta. Nii näitavad vallandatud unenäod stseene ajareisidest, mille me võtame ette ööst öösse. Remm unes satume seisundisse, kus olulised on instinktiivselt reaktsioonid ja elementaarsed liigutused. Just nagu miljoneid aastaid tagasi, kui meie esivanemad jooksid, võitlesid ning küttisid sa vannis ellujäämise nimel. Varastel hominiigidel võis emotsionaalselt laetud ja kehale orienteeritud vaimne seisund, mida me unes kogeme olla valdav ka päevasel ajal, kirjutab Ameerika neuropsühholoog Jaak Panksepp. See, mis tänapäeval on Remm seisund, võib tuleneda meie ärkvel teadvuse algsest vormist. Kui tunded võistluses ressurssidega maksid rohkem kui mõistus see ärkvel, teadvuse iivne vorm võidi evolutsiooni käigus alla suruda, et aju kõrgem evolutsioon saaks edeneda. Sageli püüame häirivaid unenägusid tulvil hirmu ja agressiooni seletada oma eluloo põhjal. Tegelikkuses peegeldavad need ennemini tunde liigutusi märksa kaugemast minevikust. Remmune rahutud unenägudes näeb inimene end loodusolendina. Isegi see, kes elab rahulikku elu ja istub iga päev kirjutuslaua taga, osaleb öösiti, teinekord jälitamistes, jookseb, tapleb või ähvardab teda kukkumine surmatoos kuristikku. Sest unenägu kannab meid ikka ja jälle tagasi arhailisest metsikusse, minevikku. Ja just nimelt seda sai kogeda. Rovina põub, kui nägi oma meest urgu pugema nagu looma. Ameerika kirjanik Helen Keller meenutab, et nägi kord unes pärlit. See oli sile, kaunikujuline kristall. Ja kui ma kiikasin tema kumavasse sügavusse, täitsid mind õrneks taas imestus nagu kedagi, kes vaatab esimest korda Roosi jahedasse kaunisse südamesse. Minu pärl oli kaste ja tuli sambla samet, roheline, liiliate pehme valge, tuhandete rooside nüansid ning veetlus. Kogu poeetilisuse juures kõlavad need read siiski pisut segadusse ajavalt. Miks peaks üks lihtne pärl äratama selliseid tohutuid tundeid? Kuidas seletada ebatavalisi võrdlusi kristalli roosiga ja kas kunagi on nähtud samblarohelist pärlit? Vastus on, et autor ei ole tõelist pärlit kunagi näinudki sest Helen Keller oli pime. Ta sai 19 kuu vanuses raske nakkuse arvatavasti ajukelmepõletiku. Haigus hävitas jäägitult tema nägemise ja röövis väikeselt Helenilt lisaks sellele ka kuulmise. Kuid ehkki välismaailm vajub sest peale pimedusse vaikusse jäävad tema unenäod eluajaks täidetuks värvide, piltide ja helidega. Kõiki kogemusi, mis ei ole talle tegelikus elus kättesaadavad, kingib talle uni justkui jätaks tema siseelu laastatud meeled lihtsalt tähele panemata kuulata. Unenäos Vetkulisemas jäi nime hääli. Ning sageli külastab mind öösel imepärane valgus. Siis ma vaatan ja vaatan, kuni see kaob. Kas need meelelised unenäod saavad toitu tema esimestest elukuudest pärinevatest mälestustest? Kas oivaline valgus on vastuhelk ajast, kui ta veel nägi? Aastal 1902 ilmunud eluloos küsib Helen Keller endalt, kas tema vaim ei näe mitte läbi uneloori raasukesi tema esimestest elukuudest. Lõpuks ei suuda me ju isegi unes ette kujutada asju, millel ei ole tegelikkuses mitte mingisugust vastet. Vaimud sarnanevad alati kellegagi. Ent kui unes nähtud pildid ning helid pärinesid ainult mälestustest siis peaks Keller öösiti alati kogema ikka ja jälle ühtesid ja samu stseene väikelapse argipäevast. Tegelikkuses aga liigute unenäos rahvasumma seas tänavale kõrtsides. Ta kogeb jälitamist ja meeleheitlikku võitlust. Tema, kes päevasel ajal peab elus toimetama ettevaatlikult kobamisi ronib unenäos mäkke, peab jahte ning on koguni taga aetava rollis. Ta võitleb viimse veretilgani, ronib ja hõljub pilvede kohal on pidevas liikumises. Ta sammub koguni läbi tiheda rahvamassi, ilma et keegi teda juhiks. Kõik tundub enesestmõistetav, iial ei hiili tema südamesse kahtluse varjugi. Vaid vahel harva meenutab ta mõnda oma puudega seotud unenägu. Kord otsib ta endale raamaturiiulist raamatu, seab end tugitoolis mõnusasti sisse ja püüab lugeda. Kuid leheküljed on tühjad. Kellel on nii väga harjunud oma unenägudes nägema, et ta tunneb valulikku pettumust. Ta püüab tähti kombata, justkui oleks seal pimedate kiri, kuid asjata. Pisarad tilguvad tema käele. Algusaja pärast haigestumist veetis Helen Keller täielikus isolatsioonis. Ta valdas küll rida žeste, kuid ometi teda ei mõistetud. Ja sellest tulenev ahastus vis sageli kontrollimatut viha purseteni. Alles siis, kui ta sai seitsmeseks õnnestus ühel erikoolituse saanud õpetaja annal temaga kontakti saada. Äns sallimann joonistas kirjatähti ühte Heleni peopessa ja andis vastava eseme tallekatsumiseks teise vabasse kätte. Esialgu ei osanud tüdrukmärkidega midagi peale hakata. Ent ühel päeval, kui veejuga voolas üle tema käe ja ta tundis teisel käel tähti voode taipas ta korraga, et igal asjal on nimi. Ja nende märkide abil sai ta väljendada kõike, mida koges. Kelle rasus nüüd vaigistamatu teadmishimuga omandama kõikide asjade nimesid ja avastama enda jaoks maailma? Ta läks kooli, lõpetas ülikooli ja avaldas 22 aastasena esimese raamatu. Änsallivani jäi tema lähimaks kaaslaseks, kui Keller oli juba ammugi kuulus kirjanik sõber selliste isiksusega nagu Mark Twain ja Charlie Chaplin. Tundus, et tema energia on piiritu. Kirjutamise, reiside kõrval 40-sse riiki oli kellerga poliitiliselt aktiivne. Taastussotsialistlikus parteis välja Ameerika tööliste õiguste eest ja võitles selle nimel, et parandada puuetega inimeste eluväljavaateid. Et inimestega vahetumalt suhelda, õppis ta isegi rääkima. Helen Keller suri 1968. Kõrgesti austatuna 88 aasta vanuses. Tema elulugu näitab millisteks käsitamatuteks saavutusteks on võimeline inimese vaim. Milliseid ebasoodsaid asjaolusid suudab ületada ja püstitab küsimusi, kuidas vaim õigupoolest talitleb. Kust tulevad meie unenäod üldse kõik meie kujutluspildid ja kujutlused. Kas kõige eest, mida näeme, võlgneme tänu üksnes oma meeltele. Siis oleks aju ainult isemoodi album, mis jäädvustab kõik, mille meeleorganitele kokku kannavad. Selline oletus kõlab üsna usutavalt. Ent kuidas oleks Helen Keller sellistel tingimustel võinud unes näha pärlit? Või on kujutluspildid vähemasti toorikuna juba inimesse paigutatud, enne kui ta üldse silmad lahtigi teeb. Sellisel juhul oleks meie vaimul eelnevalt ettevalmistatud ettekujutus maailmast kaasasündinud skeem, millesse me sobitame, oma kogemused. Isegi sellel, kes on sündinud pimedana, võiks siis olla kaasasündinud aimus valgusest, vormidest, värvidest ja unenäod lihtsalt käivitavad selle, mida oleme juba alati teadnud. Vaidlus nende küsimuste üle on niisama vana kui läänemaailma mõtlemise ajalugu. Selle tuum keerleb küsimuse ümber, mida me tajume tegelikuna. Juba enam kui 2500 aastat tagasi asusid Euroopa filosoofia kaks suurt pioneeri vastandlike seisukohtadele. Aristoteles väitis, et kõik kogemused saavad alguse meeltega tajumisest. Tema õpetaja plaat on seevastu kuulutas, et tegelikkus on selle taga, mida me tajume silmade ja kõrvadega. See on ligipääsetav üksnes vaimule. Kui me näeme ja kuuleme, tunneme Platoni teooria järgi selle kõrgema tegelikkuse taas ära. Meie mõistuses on ammustest aegadest peale kinnistunud mitte ainult ideaalpildid valgusest, geomeetriliste kehadest vaid isegi üldmõistetest, nagu näiteks ilu. Platoonikul on lihtne seletada, miks Moona Liisa või kaunis maastik liigutab peaaegu iga inimest. Neis puutume kokku idee ilu, kehastusega. Millisel mõtlejal on õigus? Seda on ärkvelseisundis peaaegu võimatu otsustada, sest siis on meil tavaliselt kasutada mõlemad meeleline taju ja mõistus. Me ei suuda hinnata, kumb neist kui suurel määral seesmistele läbielamistele kaasa aitab. Uneseevastu ei jõua meieni välisilmast enam niisama hästi kui mitte midagi. See, mida me unes näeme või kuuleme, tuleneb seega ilmselt meist endast. Mõistagi võib olla tegemist ka lihtsalt mälestustega. Mälu kõrvalteid arvesse võttes oleksid meeled sellisel juhul omakorda kõikide kogemuste allikas. Unenäod ei midagi muud kui varasemate elamuste vastuhelk. Kelleri kirjeldused oma kogemustest räägivad kahtlemata sellele seletusele vastu kui ta väikelapsena pimedaks jäänuna nägi unes tõepoolest seda, mida kirjeldab, tekivad pildid meis ilmselt ilma silmade kaasabita. Uurijad usaldavad oma mõõtmise andmeid, nad on Aristotellased. Pole siis ime, teadus ei võtnud Helen Kelleri pikka aega tõsiselt. Enamik eksperte kahtlesid mitte ainult selles, et pimedad suudavad unenäopilte näha vaid vaidlustasid isegi küsimuse, kas nad üldse und näevad. Sest mis need unenäod siis muud on kui pildid? Unelaboris tehtud uurimused ei jäta kahtlustki, et me näeme midagi peaaegu igas unenäos. Ja aju nägemiskeskuse osad on une ajal isegi aktiivsemad kui ärkvel olles. Säravad öiste piltide värvid sageli kirkamaltki, kui asjad päevavalguses ning kontuurid tunduvad olevat ebaloomulikult teravad. Horhe Luiborghes kõneles tabavalt imepärasest hiilgusest, mis unenäost seene ümbritseb. Entsee eriline meelelisus iseloomustab ainult pilte. Šarlbod luuletas kohkunult. Ja neil liikuvail imeasjadel laius. Kohutav uudsus kõik silmale ei miskit kõrvale. Igavikku vaikus. Tõsi ta on. Me ei kuule isegi mitte igas teises unenäos midagi. Ja seda, et keha liigub või seda liigutatakse tajuma ainult igas kolmandas maitsmisest või nuusutamisest, ei räägi katseisikud isegi mitte ühe protsendi puhul juhtudest. Füüsilisest valust võib kuulda veelgi harvemini. Nii jõudsid teadlased omal ajal täiesti mõistetavate järeldusteni kui silm ei edasta pilte jää unenäost kuigi palju järele. Tõeliselt und näha võivad pimedad seega ainult siis kui on haigestunud pärast viiendat eluaastat. Ja nende mälu on suutnud enne seda piisavalt pilte talletada. Varasest lapsepõlvest peale pime ja kurt inimene, nagu Helen Keller seevastupidavat unes kogema maailma ilma ruumita, värvideta vormidetaja, helideta, tunnetama kehatu vaimutühjust. Kõik muu on ettekujutus. Aastal 2003 tulid Eller, Bert ole Theresa Paiva aga välja enam kui üllatava seda teooriat ümberlükkava tõendiga. Need kaks Portugali una arsti äratasid kümmet pimedana sündinud naist ja meest oma laboris korduvalt unest ning küsisid, mida katseisikud olid unes näinud. Peaaegu alati kirjeldasid pimedad pilte. Kokku rääkisid nad visuaalsetest unenägudest niisama sageli kui ilma puudeta. Katseisikud. Vertoleja Paiva näitasid protokolle sõltumatutele ekspertidele kes ei teadnud, kes oli need kirjeldused koostanud. Eksperdid ei suutnud öelda, kas protokollid käisid pimedate või nägijate kohta. Sellise toimimisviisiga vältisid Bertoleja Baiba varasemate uurimuste vigu kes intervjueerib pimedaid alles hommikul ja küsib, kas nad midagi unes nägid? Saab peaaegu alati negatiivse vastuse. Sest inimesel, kes on pimedana sündinud, on raske ette kujutada, et ta võiks unes pilte näha. Seepärast kaovad need muljed tagantjärele mälust. Üks katseisik tunnistas Bertolale, et ta oli täiesti teadlik sellest, et ta suudab unes näha. Ent keegi ei uskunud teda, kui ta sellest rääkis. Nii hoidist, oma kogemused, parem enda teada. Vertoloya paiga leidsid koguni veenvaid tõendeid selle kohta, et pimedana sündinud katseisikud ei langenud enesepettuse ohvriks nii hästi pimedatest kui ka nägijatest. Katseisikutel viitasid aju voolu tõigal, et magajad nägid pildilist tund. Ja lõpuks suutsid pimedad koguni oma unenägude sisu üles joonistada. Nad kujutasid paberil ehk küll veidi kobamisi, esemeid, maastikke ja inimfiguure. Jälle kord ei osanud asjatundjad kindlalt öelda, kas konkreetne joonistus pärines nägijalt või pimedalt. Võimalik oli tuvastada vaide minimaalseid erinevusi. Pimedad joonistasid figuure pisut sagedamini lehe vasakule poolele ja kujutasid neid tihedamini kõrvadega. Ehk sellepärast, et meeleorganid etendavad nende jaoks nii olulist rolli.