Marii sam Leon kokk Parun Verveedeežeroo säändeni marki kuulub tänini leidlikemattaya viljakaimate uurijate hulka. Sündinud aastal 1822 Pariisi aadliperekonnas hakkasite 14 aastasena pidama päevikut nähtud unenägude kohta. Esivanemate jõukus lubas tal segamatult oma huvidele pühenduda. Viibides vaheldumisi illuaari äärses lossis ja Pariisi linnapalees, pühendus terveeni unenägude kui ka Hiina kirjanduse uurimisele. Temast sai kuulus Synoloog Pariisi maailmanäitusel. Aastal 1867 lasi ta oma kulu ja kirjadega ehitada mitmekorruselise taevase keisririigi paviljoni mille teatrisaalis etendati pekingi oopereid. Üles astusid mongoli vägilased ning Kaug-Idast kohale toodud kääbused. Selsamal aastal kogus ta kokku kolmekümneaastase unenägudega tegelemise tulemused. Unenäod ja kuidas neid suunata? Nii oli teose pealkiri, mille tervee andis välja anonüümselt tõenäoliselt selleks, et mitte pakkuda kadestajatele võimalust teda pärast suurejoonelist esinemist maailmanäitusel veel suurema rünnaku alla seada. Lõppude lõpuks vaidlastervee vastu peaaegu kõigele, mida niinimetatud terve inimmõistus arvas selle teema kohta teadvat. Tema põhiväide oli, et magaja võib saada oma seisundist teadlikuks ja kutsuda siis lutsiitses ehk teadvustatud unenäos tahtlikult esile täpselt neid pilte, mida ise näha soovib. Unenägude juhtimiseks leiduvat aga veel teisigi meetodeid. Elegantselt kujundatud raamatu esimest lehekülge kaunistab värviline litograafia, millel on kujutatud väikest õhtusöögi seltskonda. Kolm koduselt riietatud meest ja üks naine on kogunenud ümber laua, millel seisab juba supitirin. Kõikide pilgud on suunatud uksele, mis on ilmselt just äsja lahti löödud. Sisse astub neljas härrasmees, silmanähtavalt ärritatud kübar käes. Käekõrval on tal ihualasti noor naine. Naise mustad lokid on sassis, käes on sumadan. Pildi allkiri viitab kohale raamatus, kus tervee käsitleb katsete seeriat selgitamaks välja unenäopiltide päritolu. Selleks kasutanud ta puhkust Ardeffi kuppelmaastikul, kirjutab ta ja lisaks veel üht eriliselt tunnusliku parfüümi, mille hankis enne ärasõitu. Alles sihtkohas, tegi ta pudelikese lahti, niisutas oma taskurätiessentsiga ja nuusutas seda iga natukese aja tagant, mis tegi inimestele palju nalja. Enne ärasõitu keerati pudeli jälle kinni ja anti mitu kuud hiljem teenrile. Too sai ülesande piserdada parfüümi ühel vabalt valitud varajasel hommikutunnil magava paruni padjale kuid jätta aeg enda teada. Siis nägi tervee Aga und mägedest, millel kasvasid ardesse kuulsad kastanipuud. Ärgates tundis ta lõhna, mida teener oli öösel piserdanud. Ilmselt oli see aroom vallandanud mälus mälestuse Lõuna-Prantsusmaal veedetud päevadest. Saamata ise unenäo sisuks. Julgust saanud, hakkas tervee katsetama ka teiste lõhnadega. Pisut pettunult tuli tal siiski nentida, et tekkis teatav segadus kuid arvas, et tema mälu suudab žongleerida seitsme või veel enama parfüümiga. See komplikatsioon viis teda kahtlemata veelgi söakama ideeni. Kas lõhnade abil on võimalik ühes unenäos eri mälestusi omavahel sihipäraselt kokku sulatada. Teener pidi nüüd voodipesu niisutama salaja kahe parfüümi ka korraga. Ühel hommikul tähendas tervee üles unenäo, mida on kujutatud tema raamatu palgelehel. Arvan, et viibin Ardeshi maja söögitoas, kus mu võõrustaja minu pere koos õhtust söövad. Korraga läheb uks lahti ja teatatakse härra tee saabumisest. Su maalikunstnik, kes mulle toona kunstiõpetust jagas ta ilmud alasti tütarlapse seltskonnas, kellest tunnen ära ühe kauneimatest modellidest, kes meil kunagi ateljees oli olnud. Härra tee räägib, et õlid, millega nemad kaks reisisid, läks teel ümber ja palub öömaja. Tegelikkuses oli maalikunstnik tee pettekuju külaline, kelle kutsus esile hoopis tervee ülemteener. Nimelt piserdas viimane tol ööl lisaks puhkuselõhnale parfüümi, mida tervee kandis taskurätil härrad ei antud maalimistundides mis ei leidnud aset puhkuse ajal. Ühel teisel korral olid sellesama segu tulemuseks unenäod vabas õhus töötavast maalikunstnikust, kes visandas mägist maastikku. Nii oli tervee sihipäraselt loonud unenägusid, milles eriepisoodid konkreetsetest eluvaldkondadest seostasid. Uueks kogemuseks. Unenäod on ajareisid. Neis ei taaselustub mitte ainult möödunud päeva pildid, meeleolud ja mõtted vaid unikatabulteerib meid ka kuude aastate, sageli koguni aastakümnete taha. Oma katsetega näitas tervee, mis sellise hüppe minevikku vallandab. Ärritused, mis on osa mälust lõhn, viib meid tagasi külla, kus veetsime nooruses suvevaheaja. Pettumus teeb meist taas lapse, keda tema õed ja vennad ahastusse ajavad. Me näeme toonaseid nägusid ja tagapõhju. Ning ometi on kõik hoopis teistmoodi. Selliseid elamusi võib ette tulla ka päevasel ajal. Nende taga on palju enamat kui ainult sentimentaalsus. Sellistest mälupiltidest paneme kokku oma identiteedi vanemate näod, sel ajal, kui nad meiega mängisid, ümbrus, milles me üles kasvasime. Esimene suudlus, esimene iseseisev reis, esimene tööpäev. Kõik need stseenid, millele te tagasi vaatate, Anavatele kindlust, et te olete üks kindel isik ja mitte keegi teine. Sest see on teie ajalugu, te kogete omamina, mis kestab teie teadvuses üle aja. Unenäos saab ajahüpe ilmseks stseenides kaugetest aastakümnetest kummitavad inimesed, keda me tollal veel ei tundnud ja noorpõlve armastatu, kelle oleme juba ammu silmist kaotanud, tuleb meile külla meie praegusesse korterisse. See, et varem ja hiljem ei oma enam mingit tähtsust tundub meile absurdne, kuni oleme ärkvel. Kuid just nimelt selle seisundi kingin meile uni. Ta muudab aja tühiseks. Paljud inimesed peavad unenägusid kaotiliseks, sest ei tunne neis ära sündmuste tuttavat järjestust. Kuid täpselt selle mulje lükkavad TRW katsed ümber. Kronoloogia asemele tulevad teised reeglid. Mälureeglid. Päevasel ajal jäävad meile need põhimõtted, millele võlgneme tänu oma mina eest enamasti varjatuks. Me eeldame, et kronoloogia moodustab meie mälu selgroo. Lõpuks paistab mälu meile filmirulli moodi, millel on talletatud meie elu sündmustik. Meenutamine tähendaks seega lihtsalt filmi tagasikerimist ja piltide ning helide õiges järjekorras ekraanile provotseerimist. See aga on ekslik arusaam. Tegelikkuses talitleb mälu hoopis teistmoodi kui kino sest minevikku elamused ei ole mingil juhul salvestatud nii kättesaadaval kujul, et meile pruugiks need vaid vaimusilmas maha mängida. Mälu võib palju ennemini võrrelda mitte filmi, vaid improvisatsiooni teatriga, kus näitlejad loovad kasinaterjali juhiste järgi iga etenduse ajal tüki uuesti. Iga politseiuurija teab, mis juhtub, kui ühte tunnistajat ühe juhtumi asjus mitu korda üle kuulata. Seesama tunnistaja, kes esimesel ülekuulamisel lasi protokolli kanda, nägi halli ülikonnaga kahtlusalust Volkswagen esse istumas. Vannub nüüd, et too inimene sõitis T-särki kandes koopeliga. Ja järgmisel küsitlemisel tuleb tunnistaja lagedale loo kolmanda versiooniga, justkui pandaks tegelikkus igal ülekuulamisel tema peas uuesti kokku. Ajus ei ole tõepoolest mälu tarvis oma etteelundit kohta, kus mälestusi säilitataks nagu filmirullil või arvuti kõvakettal. Üksikuid aistinguid, tundeid ja mõtteid hoomatakse pigem seal, kus need tekkisid. Kui mälestus oli olevik. Vaade mägedele, Lõuna-Prantsusmaa puhkuse paigas jättis nägemissüsteemi oma jäljed. Piinijate sahin metsas, salvestus kuulmiskeskusesse, lavendli lõhn haistmis sibulatesse ninajuure kohal. Alles siis, kui kutsume esile mälestuse neist päevist pannakse taas komponentidest kokku. Sealjuures sõltub kõik õigest seosest salvestatud muljete vahel. Sest ainult sel juhul, kui eri tunded ja tajud omavahel õigesti rühmitatakse saavad tekkida mõttekad. Mälestused. Mälu on seega korraldatud nagu seoste põimik ja üksnes seetõttu, et see süstematiseerinud tähenduse järgi on meil üldse mälestustega midagi peale hakata. Vastasel juhul ei tunneks me näiteks kohta, kus me oleme käinud kunagi suvel talvel lumevaiba all üldse äragi. Meie mälu struktuur võimaldab aga lisada uued muljed ette kujutlusele, mille oleme selle küla kohta juba salvestanud. Seepärast suudame endale silme ette manada nõlvadel, mis on praegu lagedad. Valged õitsesid läinud aastal aasalilled. Kui mälu toimiks, seevastu filmi rullina lisanduks iga uus kogemus lihtsalt järjekordsest Tseenina seostumata varasemate elamustega. Siiski ei suudame unenäos pilte mälust sellistena tuvastada. Me tajume neid nii, nagu nad oleksid tõelus. Võib-olla meie küla ühes stseenis roosidesse uppunud ja järgmisel hetkel jõuab kohale lumetorm. Sellised näiliselt Süreaalsed muutused tunduvad olevat meie aruka mõtlemisega kokkusobimatud ja on ometi üks selle kaasnähtustest. Sest unenägu ei näita meile midagi muud kui mälestuste seesmist korda. Ilma selleta ka ei saaks olla mõistust. Unenäos sai TRW seega vaadelda otsekui oma mälu tööprotsessi. Kummaline tundub vaid see, et tema mälestuste vallandaja ise etendanud mingit rolli. Kui detailirikkad need stseenid ka polnud, puudusid siiski igasugused viited lõhnale, mis neid tegelikult virgutas. Et tervel jäid selles suunas, viivad jäljed tähele panemata, tundub nii kogenud unenäoreporteri puhul vähetõenäoline. Pigemini on asi selles, et lõhnu kogetakse unenäos üldiselt harva. Terve ise esitas endale ilmselt umbes samasuguseid küsimusi, sest palli hooajal alustas ta uue ja veel kulukama katsega. Esimeseks sammuks oli leida Pariisi seltskonnast kaks daami, keda ta soovis unes näha. Teiseks sammuks oli valida kaks eriliselt meeldejäävad valssi. Kolmandaks võita enda poole mõne parajasti eriti populaarse seepärast peaaegu igal pool mängiva orkestri kapellmeister. Mister veel mõistagi õnnestus õhtu õhtu järel Lasise muusikat mängida ühte neist kahest palast niipea kui terve esimese väljavalitu tantsule palus ja teist, kui ta kutsus tantsima teise daami. Kummalegi tantsijanna-le oli seega reserveeritud kindel meloodia. Kui hooaeg läbi sai, hankis väsimatu terveegaks mängutoosi mis esitasid kumbki ühte kahest Walesist ja ühendas nende mehhaanika äratuskella omaga. Kellatirin asemel kõlas nüüd üks või teine muusikapala. Verbee pani kella helisema varaseks hommikutunniks ja nägi meloodias sõltuvalt otsekohe unes vastavat daami. ETA, mis põhjustel siis iganes ei tülitanud enam teenrit, vaid seadis ise kella helisema, oli selle katse nõrk koht sest ootused mõjutavad meie unenägusid seeläbi võistervee juba uinudes reaktiveerida mälestuse tantsupartneritest. Seda informatiivsem on aga see, mida täpselt ta neil öödel unes nägi. Pildid naistest olid elavad, kuid miski ei vihjanud möödunud tantsupidudele. Ehkki mängisime muusika, mida ta oli nii sageli kuulnud ei olnud unenägudes näha ei orkestrit, ballisaali ega isegi mitte daamide õhtutualette. Justkui oleks mälu mõlema naisenäod kogetust välja lõiganud ja seadnud teistsugusele taustale. Nii nagu ta nägi oma lõhnakatsetes modellija maalikunstnikku korraga ilmumas sõprade maamajja kohtas ta nüüd oma balli daame elegantseteldineedel teatris korra koguni raidkujuks moondunult. Kui võtta tervee vaatlusi tõsiselt, siis ei koosne unenägude lähtematerjale seega salvestatud piltidest näiteks tantsivate paaridega ballisaali vaatest. Pigemini pannakse need kokku palju üldisemat laadi mälu ehituskividest, vaimu abstraktsioonidest nagu tervee väljendus. Selline mälu ehituskivi on justkui toimik, mille Aivo on inimese või eseme kohta avanud. Sellesse on koondatud kogu tähtsam teave tantsupartneri puhul näiteks tema nimi, näojooned, hääle kõla, tema liikumisviis ehk isegi tema lemmikparfüümi üksikasjad, nagu näiteks tema kleit mõnel konkreetsel õhtul ei kuulu seevastu tingimata andmete hulka, mida aju selles toimikus säilitab? Oma unenägudes näiter vee kokku puutuvad just nimelt nende mälu ehituskividega. Nii võisid daamid ilmuda riietuses ja olukordades, milles ta neid tegelikkuses kunagi näinud ei olnud. Asjaolule, et mälestused on arhiveeritud ehituskividena ja mitte terviklikke piltidena on ilmne eelis. Aju säästab salvestusruumi, kuna säilitab ainult kõige olulisemat informatsiooni. Tervee katsed võivad tunduda veidrad, tema kirjeldused väheusutavad. Ehk see ongi põhjus, miks tema unenäoraamatu vajus unustusse. Ent 150 aastat hiljem üritasid saksa uneuurijad uuesti teada saada, kas lõhnadega on võimalik öö jooksul mälu mõjutada. Nad kandsid tervee aroomidega seotud katsed üle tänapäevasesse unelaborisse kuhu paisati teatud aja tagant roosilõhna. Nende katsete tulemus. Veel oli põhimõtteliselt õigus. Kui me hingame unes sisse lõhnu, mis on meile tuttavad mõnest kindlast olukorrast võivad need manipuleerida meie mäluga. Lisaks sellele tegid aju-uurijad Los Angeleses aastal 2005 avastuse, mis annab tervee elamustele laiema kõlapinna. Rodrigo kki ongi rooga ja tema kolleegid töötasid epileptikutega, kellel arstid olid ajju siirdunud elektroodid, et leida haiguskoldeid. See diagnoosi meetod tundub hirmus ent ei valmista tegelikult vähimatki valu. Patsientidel oli isegi lõbus, kuid yangi rooga pähe kinnitatud elektroodidega eksperimenteeris. Näiteks pakkus ta neile vaatamiseks pilte ja pani kirja, kuidas reageerisid elektroodidega ühendatud ajurakud. Sageli olid need filminäitlejate pildid, sest kliinik asus vaid mõne kilomeetri kaugusel Hollywoodist. Kord raviti üht naist, kes töötas stuudios ja tundis isiklikult Jennifer Anistoni. Kuigi Jan kirooga näitas talle selle filmitähepilti aktiveerus oimusagaras alati üks ja see sama neuron. Üllataval kombel reageeris jaga ainult Anistonile teistele näitlejatele ja teistele blondiinid jalaga mitte. Seevastu näitas kindlaid elavnemise märke isegi kostümeeritud Jennifer Anistoni puhul. Veelgi enam, reaktsioon järgnes isegi siis, kui patsiendile näidati kirja Aniston või hääldati seda nime. Niisiis ei kodeerinud hall aju rokk mitte nägu vaid märksa ulatuslikumad kontseptsiooni Jennifer Aniston mille juurde kuulub nii hästi nimi kui ka pildiline kujutis. Kas selles neuronist sisaldus see, mida tervee oli nimetanud vaimu abstraktsiooniks Giangi rooga, katseisikute aju ei olnud end sisse seadnud mitte ainult Jennifer Aniston. Ühe jalgpalli fänni peast avastas Argentiina päritolu teadlane neuroni mis reageeris ainult tema kaasmaalasele Diego Maradonal. Teistest ajudest leidis ta Merilin mon Raule liuks Kaivookerile ja viltusele piisa tornile pühendunud hallrakke. Ilmselt on igal inimesel eraldi neuroniterühmad kõige tarvis, millega ta on hästi tuttav ja millega tal on sageli kokkupuudet hallid ajurakud elukaaslasele, lastele, koduloomadele, autole ning ka väljamõeldud tegelastele vaatamisväärsustele ja prominentidele. Need rakud paiknevad hipo campuses sügaval ajus paiknevas moodustisest. Ladinakeelne nimetus tähendab meri hobukest ja vihjab aju struktuuri kujule. Hipo campus on mälu koordineerimiskeskus. See talletab mälestusi, ühendades omavahel ajus laiali paisatud salvestatud detaile, mis kuuluvad ühe kogemuse juurde. Nii näiteks seotakse Merlin Monroe näojooned tema nime, kirjapilt ja kõla ja teadmised tema filmidest üksteisega nii tihedasti, et kuuluvad nüüdsest lahutamatult kokku. Selle näitlejana fänn ei saa sest peale teisiti kui peab enda ees nägema Merlini musisuud. Niipea kui kuulad pealkirja džässis ainult tüdrukud. Tekkinud on mäluehituskivi omaette kontsept. Seostamise kaudu omandab senini tähtsusetu teave tähenduse. Intuitiivselt teame nüüd, et see käib Merlin mon Brow kohta. Just samasugune on ka unenäos saadud kogemus. Kui meile ilmuvad tuttavad inimesed, tajume vahetult, kellega on tegemist. Sealjuures ei ole isikutel, keda me unenäos stseenides kohtame, sageli isegi mitte äratuntavat nägu. Ja veel harvemini kuuleme nende häält. Ärkvelolekus jääksid seda võrdskemaatilised isikud meile mõistatuseks sest siis identifitseerime inimest selliste väliste tunnuste alusel nagu välimus, hääl ja liikumisviis. Me peame kõigepealt nägema ja kuulma ning alles siis saame teada. Unenäos seevastu on kõik täpselt vastupidi. Kõik, mida me seal tajume, tuleb mälust. Ja kuna mälu koosneb ehituskividest, on kogu informatsioon otsekohe kättesaadav. Me teame juba enne, kui näeme