Alp tähendab saksa keeles vaenuliku ö. Vaima seisab vendade Grimmide saksa keele sõnaraamatus. Ta ilmub öösiti inimeste elupaikadesse, ratsutab magajate rinnal. Tema rõhumine ei lase neil hingata. Enda kaitsmiseks pole ka kasu sellest, kui panna aknad ja uksed kinni, hoiatab samuti Wilhelm ja Jakob Krimmi välja antud saksa muistendite kogu kurivaim tungivat majja isegi lukuaugust. Kord pannud üks magaja endale pahareti tõrjumiseks kõhu peale Äkli lina sugemis harja aga vaim pööranud Äkli kohe ümber ja surunud selle piid talle ihusse. Kõikidest Saksamaa osadest on säilinud õpetusi kurivaimu peletamiseks ja igaüks neist annab tunnistust sellest, kui väga kannatasid meie esivanemad õudusunenägude all ning kui jõuetuna nad end tundsid. Abi pidada olema näiteks sellest, kui kukutada end voodisse, selg ees, pöörata kingad voodi ees niimoodi ümber, et kannad näitavad voodilina poole või mis veelgi tõhusam panna välja hobusepäid. Mecklenburg-is soovitati viie, iseäranis rasketel juhtudel pudel omaenda uriiniga kolmeks päevaks päikese kätte ja visata siis jõkke. Ainult sekkov inimestel näis olevat tegemist muretu meelega loodusvaimudega. Sellest Saksimaa linnas oldi arvamusel, et piisab vaimu järgmisel hommikul kohvile kutsumisest ja juba ta kaobki. Tõsiasjaga, et halvad unenäod ehmatavad meid unest üles, lepid tänapäeval suurem osa inimesi kui oma öörahu rohkem või vähem korrapärase häirimisega. Selle all kannatajaid võib lohutada teadmine, et luupainajad esinevad kõige sagedamini ja kõige intensiivsemalt lapsepõlves ning muutuvad siis aastate jooksul üha harvemaks. Ent kui rusuvad nad ka poleks, ei tasuks püüda õudusunenägudest kui pelgalt ärritavast faktorist vabaneda. Me kogeme neist tervet tundevarjundite spektrit alateadlikku ähvarduse helehallist, mis haihtub veel unes kuni pöörase hirmu sügav mustani, mis ehmatab meid üles südame kloppimisega ega lähe mitu nädalat meelest. Ja just nimelt need kogemused annavad olulisi vihjeid selle kohta, kuidas uni muudab isiksust. Luupainajad juhatavad meid lähemale mõistatuse lahendusele. Miks me üldse und näeme? Üks kõige intensiivsemaid hirmuelamusi, mis üldse võib inimestele osaks saada, algab sellega, et ärgata halvatuna. Peaaegu iga teine täiskasvanu on seda vähemalt korra elus kogenud. Põhjuseks on enam-vähem alati häire unefaaside juhtimises nagu see umbes samalaadsel kujul võib esineda ka uinumise ajal. Remmuuni katkeb, kuid sellele seisundile iseloomulik lihaskonna kangestus ei kao. Kui paari ehmatava sekundi või minuti pärast õnnestub jälle jäsemeid liigutada, on õudus tavaliselt möödas. Teinekord jääb siiski mitte ainult Remmune halvatus, vaid ka kogu selle faasi meeleseisund pärast tärkamist püsima. Mis täpselt neile siis osaks saab, selle jätab enamik selle läbi elanud parem enda teada. Nende hirm, et võidaks arvata, nagu ei oleks nende aru päris korras onu mõistetav. Ehkki Kanada uneuurija Alan Cheini mitmed anonüümselt läbi viidud uurimused näitavad, et sellised kogemused on tuttavad päris paljudele. Stefan Mattiisen Saksa klimatoloog Edinburghi ülikoolist kuulub viimaste hulka. Oma raamatus arust ära pajatata stseenidest, mis võiksid pärineda kehvast õudusfilmist ent olid tema jaoks paraku tõelus. Kõik sai alguse sellest, kui ta kord uinumise hetkel üles ehmus kuna arvas, et kuuleb mingit nurinat. Ta lõi silmad lahti. Magamistuba nägi välja nagu ikka. Kuningale torkas silma, et üks taim oli lillepotis nii kõvasti kasvanud, et väädid ulatusid üle põranda ja väändusid nüüd mööda voodiposte ülesotsad olid jõudnud juba mehepeani. Igasugune liigutamine oli võimatu. Jäiga karjatus oleks taimemass, suu ning kõri piirkonnas lämmatanud. Mõtted tormasid peas ringi. Unenägu see ei olnud, tuba oli liiga tõeline. Taju ja mõtlemine olid liiga selged. Kas oli taimemaailma kättemaks inimkonnale või olid tulnukad planeedi vallutanud? Mattiisen eksis, ta koges ilmselgelt kannatus, unenägu. Ainult et selle tegevuspaik ei olnud enam üksnes tema pea. Uinumise ajal oli ta ilmselt sattunud enneaegu Rembaasi ja unesegasena sellest üles ärganud. See häire uneregulatsioonis on levinud eeskätt narkolepikute hulgas. Need on inimesed, kes kannatavad päevasel ajal uneatakki tal. See võib aga esineda ka tervetel inimestel, nagu Mattiisen siis nähakse unenägu välismaailma taustal. Nii sai magamistoast kohutavate sündmuste lavapilt vääntaimes väljendus äärmuslikku ähvarduse tunne. Hirm võis Mattiiseni unenägu täita juba enne sõda pärast ärkamist. Aga paisutasid halvatuse, õudsate piltide naasmine hirmu terroriks. Teised kannatajad kirjeldavad, et on umbes samasuguses olukorras kohanud mõnda inimesesarnast olendit. Tolle kohalolek olla olnud nii üliselgelt tajutav, et kadus igasugune kahtlus tema olemasolus. Enamasti kaasnes paanika koos õhupuuduse ja rõhumist tundega rinnakorvis nagu avastas ka uneuurijad Šein. Meie esivanemad pidid seega paratamatult uskuma deemoneid, kes hiilisid öösiti nende tubadesse ning ahistasid magajaid. Vaimolendeid nagu germaani loodusvaim Alp võidki kohata kõikides skulptuurides. Vanast Mesopotaamias näiteks pärineb nüüd deemon lülitist, kes võrgutab öösiti magavaid mehi ja tapab lapsi nende voodikestes. Sõjaveteranid elavad õudusunenägusid läbi piinarikka realistliku filmina mis viib neid sageli veel aastakümneid hiljemgi ikka ja jälle tagasi lahinguväljale. Siis kuulevad nad kuulipildujate tärinate pommide plahvatamist. Nad näevad verest tühjaks jooksvaid kehi ning surmahirm taaselustub. Veel vapustavamalt. Kõlavad holokausti üleelanute unenäod, mida on dokumenteerinud Iisraeli uneuurija pereslavi. Üks Hollandist pärinev patsient, kelle tema vanemad usaldasid kristliku kasupere hoolde kusagil kauges külas, et varjata tema tõelist päritolu. Nägi 40 aastat jutti öö järel on hetkest, kus teda ähvardas paljastamine. Külatänaval tuli talle vastu üks vanemate endine naaber. Nende pilgud kohtusid paanikas poiss jooksis, mets varjas end mitu päeva. Kohtumine oli tõepoolest aset leidnud, kuid kordusunenägu ketras lugu edasi. See lõppes alati sellega, et naaber nabis poisi kinni ja andis gestaapo-le üle. Sellised elutruud unenäod, mis üha korduvad, on posttraumaatilise stressihäire tundemärk. Tuhandeid selliseid unenägusid kogus kokku Austria, Ameerika psühhiaater Hartman. See aastal 2013 surnud teadlane oli ise elanud üle natside eest põgenemise. Aastal 1938, kui ta oli neljane, pääses ta koos vanematega okupeeritud Viinist Šveitsi ja Pariisi kaudu põgenema New Yorki, kus hakkas käima oma isa, tuntud psühhoanalüütiku ning Freudi õpilase jälgedes. Hiljem ravis ta raskelt traumeeritud inimesi, kes olid üle elanud tulekahju, pommirünnaku või vägistamise. Oma klassikaks saanud raamatus Luubainejatest kirjeldas Hartman, kuidas unenäod muutuvad, kui patsiendid hakkavad vähehaaval kohutavast kogemusest üle saama. Algul kogesid ohvrid kohutavaid stseene unes elutruult nagu filmis, mis ei tahtnud neid vabaks lasta. Mõne aja pärast muutusid pildid üha fantastilise maks ent olid jätkuvalt saadetud paanika, õuduse või häbi piinavatest tunnetest. Alles siis nõrgenesid needki. Emotsioonid ja unenäod muutusid argiseks. Õudused olid jäänud minevikku. Hartman oletab, et me töötame rõhuvaid kogemusi läbi nii et otsekui põimime need teiste mälestustevõrku. Algul domineerib traumaatiline elamus kõikide tundmuste üle. See on nii ülekaalukas, tungib isegi unenäopiltidesse tunnetesse ja mõtetesse. Seepärast ilmuvad stseenid, mis hirmu vallandasid üha uuesti ja nii realistlikult. Aja jooksul, aga see elamus tuhmub. Kui erakordne sega polnud, meenutab see mõnes punktis siiski teisi kogemusi, mis inimesel on endal olnud või mida ta on teistelt kuulnud. Ka siis, kui teda piinavad edaspidigi lein, õud või ka viha jõuab talle kohale, et esiteks ei ole ta ainuke, kes on pidanud rünnaku või katastroofi üle elama. Ja teiseks on ta juba varemgi elus tulnud toime keerukate olukordadega. See on Hartmanni sõnul faas, milles sünged unenäod omandavad üldisema iseloomu. Keegi, kellel on tulnud taluda vägivalda, ei unusta oma kogemusi kunagi. Emotsionaalne mälestus võib kaotada teravuse. Täpselt see eristab inimesi, kes õpivad elama kohutavate kogemustega inimestest, kes upuvad meeleheitesse. Esimeste peas on stseenid küll veel alles, kuid piinarikkad tunded on vaibunud. Püsiva trauma all. Kannatajate mälu seevastu on otsekui jäätunud. Sünged unenäod jäävad kinni esimesse realistlikku faasi. Ohver kogeb saatuselööki järel uuesti. Kui selline seisund kestab pikemat aega, siis on vaja ravi. Raskesti mõistetavad unenäod tulvil tugevaid tundeid annavad seevastu lootust. Need näitavad, et hing on tervenemas. Sel ajal, kui me un näeme, võidakse teatud sündmustega seotud viha, hirm või kurbus koguni mälust kustutada. Nagu tõestas California psühholoog Mcivooge. Volker näitas oma katseisikutele õhtuti hirmutavaid ärritavaid või neutraalseid pilte ja küsis, mida nad tunnevad. Pärast pööbli ülikooli unelaboris veedetud ööd kordas ta katset. Nüüd hommikul reageerisid katseisikud vähem emotsionaalselt ja seda tasakaalukamad reaktsiooni ei andnud seletada ei päeva, aja ega tuimaks muutumisega. Kui osalejad said nimelt näha samasuguseid kui tundmatuid pilte, tekkisid jälle algse intensiivsusega tunded. Siiski kontrollrühm, kes tegi esimese katse hommikul ja teise õhtul ning vahepeal ei maganud, reageeris teisel korral juba tuttavatele piltidele koguni ägedamalt. Niisiis oli otsustava tähtsusega kahe katsefaasi vaheline uni. Sealjuures on meeleoluga tihedalt seotud mitte ainult une hulk, vaid ka selle rütm. Televaatajad manipuleerivad selle keeruka arhitektuuriga enese teadmata õhtust õhtusse. Juba üksainus rusuv filmi stseen, mida nähakse hilisel tunnil nihutab paigast unefaaside järgnevuse. Katseisikud, kes vaatasid amsterdami ülikooli unelaboris enne magama heitmist piitsutamist stseeni Mel Gibsoni filmist. Kristuse kannatused said öö esimesel poolel rohkem ja teisel poolel vähem Remmund kui teised katseisikud kes nägid loodusfilmi pingviinidest. Ilmselt reageerib aju unes emotsionaalsetele ärritustele, mida tal tuleb töödelda. Peaaegu kõikide tundeelu haiglaste häirete korral paisatakse siis ka unefaaside järjekord segamini. Kui näiteks depressiivsed inimesed pärast pikka juurdlemist lõpuks uinuvad, algab esimene faas varem ja kestab kauem kui tervetel. Juba 45 minuti pärast hakkavad nende silmad ringi rändama sageli koguni suure kiirusega. Liikumine laugude all võib muutuda nii palavikuliseks, et unearstidel on selle kohta olemas eriala termin. Kiirete silmaliigutuste uni. Kui aga äratada silmanähtavalt erutatud magajad ei mäletanud midagi. Ja patsiendid ei taha lihtsalt ebameeldivaid pilte kõrvale heita. Nad tõesti ei näegi neid. Nende ajuaktiivsuse mõõtmised lasevad järeldada, et tegemist on ilma pilkideta unenägudega, milles negatiivsed tunded ja koos nendega stress saavad ikka ja jälle uut hoogu. Justkui oleks magajad vallanud nähtamatu nimetu õud. Mida rängem on depressioon, seda kaugemale hommikutundideni see seisund kestab. Selle vastu võib abi olla öö läbi üleval olemisest. Isegi väga depressiivsed inimesed on pärast seda enamasti paremas tujus. Kahjuks on tegemist ainult ajutise meeleolu tõusuga. Niipea kui haiged tohivad pärast paari unetud päeva ööd jälle voodis ehita langevad nad taas raskemeelsus. Kui nad just ravimeid ei tarvita. Leebem ja pikemas plaanis ka mõjusam äratada masendunuid üksnes nende häiritud baasidest ning peatada niimoodi nende eskaleeruvad unenäod. See kulukas ravi parandab meeleolu küll alles paari nädala pärast kuid seest püsivalt. Ka tervetel inimestel reedavad õudusunenäod palju inimese hingelise seisundi kohta. Huvitav on näiteks, mis ajal need algavad kui nad külastavad magajad, öö esimesel poolel on muretsemiseks vähe põhjust. Sünged elamused hommikutundidel kuulutavad seevastu sageli ette järgmise päeva masendust. Nende põhjal võib üldiselt järeldada ka kalduvus depressioonile. Psühholoogrosalin kaartrat Chicago Rashi ülikoolist veetis 30 aastat seda seost uurides. Ühe uurimuse käigus õnnestus tal koguni ennustada oma katseisikute unenägude põhjal nende tundeseisundit aasta hiljem täpsusega 70 protsenti. Katseisikud olid hiljuti elanud läbi lahutuse ja põdesid seda. Lahkuminek oli pooltel neist naistest ja meestest vallandanud kerge kuni keskmise raskusega depressiooni. Seda oli lihtne ära tunda tunnetest ja silmade liikumisest. Ö esimese faasi ajal. Hommikused unenäod näitasid, kellel oli lootust aastaga tasakaal tagasi saada. Magajatel, kelle meeleolu öö jooksul paranes, õnnestus tõenäoliselt oma kogemustega toime tulla. Sünged unenäod hommikutundideni välja viitasid seevastu sellele, et stress eile lendu krooniline stressihäirega toidab teatavasti depressiooni. Ka unenägude sisu andis vihjeid hingelise vastupanu võime kohta kes kirjeldas lühikest aega pärast lahkuminekut põhjalikke ja keerukaid unenäost. Seene oli enamasti aasta pärast jälle tasakaalukas meeleolus. Seevastu katseisikut, kes takerdusid oma valusse, jäid pigem stereotüüpsete unenägude lõksu. Nii nägi üks naine unes üksnes seda, kuidas tema endine mees lahkus ühisest korterist koos uue pruudiga. Teine katseisik kohtus unenäos endise austajaga, kuid too põrnitses ainult kingapaari. Niivõrd realistlikud unenäod kutsuvad kaartroiti arvates pikapeale esile vastupidise sellele, mida unenägu peaks tegelikult käivitama. Lahtilaskmise asemel sööbivad negatiivsed emotsioonid veelgi sügavamale mällu. Kõike seda, milleni meie esivanemad üritasid sajandeid jõuda kõik võimaliku hookusfookusega on tänapäeval tõepoolest võimalik saavutada. Teaduslikel alustel saab minema kihutada, salakavala paine, taltsutada korduvaid õudusunenägusid ja neist koguni täielikult võitu saada. Üks üllatavalt lihtne meetod on sobivaks osutunud juba 10 aasta eest. Esmalt peavad asjaomased isikud seisma silmitsi oma õuduspiltidega kirjutades üles või joonistades, mida nad unes kogesid. Eesmärgiks ei ole ka mitte luupainajat tõlgendada vaid asendada see talutavate piltidega. Patsient peab andma isiklikule õudusfilmile uue positiivse pöörde. Hirmust kangestumise asemel võiks tema unenäo mina näiteks abi kutsuda. Paanikas jooksupanemise asemel võib ta ümber pöörata jälitajat aru pärida. Seda stseeni kujutab patsient siis endale päeva jooksul korduvalt ette mistõttu meetodi nimi ongi kujundite proovimise teraapia. Takistamaks seda, et mälestusluupainajast vallandab kohe jälle hirmu on patsient eelnevalt treeninud lõõgastustehnikaid. Mõne nädala jooksul harjutakse nii hästi uute piltidega, et need tekivad unenäos automaatselt niipea, kui ilmub vana hirmu visioon. Tänapäeval on uute unenäopiltide omandamine teraapiana esimene valik kõigile, kes kannatavad korduvat õudusunenägude all olgu siis tegemist vägivalla või katastroofi ohvritega või mõne muu põhjusega. Ameeriklanna Roberta Peiker kuulus inimeste hulka, kes osalesid esimeses kontrollitud uurimuses, mis pidi aastal 2001 tõestama selle teraapia tõhusust. Nagu teisedki katseisikud, kannatas ta seksuaalkuriteo järgselt posttraumaatilise stressihäire all. Peeker oli Jaapanis, kus ta õpetas inglise keelt röövitud ja röövijate poolt vägistatud. Mitu korda nädalas ärkas ta sestpeale ehmatusega Luubainejatest, kus ta oli üha uuesti oma piinajate meelevallas. Mitte ühestki ravimist ei olnud abi. Täieliku kurnatuseni üleväsinuna kaalus naine mõtet minna vabasurma. Kui arstid selgitasid talle, et luupainajaid on võimalik kõrvale heita otsekui mõnda halba harjumust ja õhutasid teda endale lihtsalt uut versiooni valmis mõtlema, vastas ta uskumatult. See on liiga lihtne seisa toimida. Ent paari nädala pärast hakkasid tema luupainajad taanduma. Ja nii nagu kahel kolmandikul uurimuses osalejatest, paranes ka temal üldine hingeline seisund. Paljud naised astusid uutes unenägudes ründajale vastu pesapalli, kurikat ja muude sedasorti relvadega. Peeker valis siiski vägivallastseenidest vabanemiseks teistsuguse vahendi poeesia. Millal iganes tema röövijad unenäos välja ilmusid, tõrjusta mehed kõrval, et teiste imeliste piltidega Ma olen alati linde armastanud ja toitnud halle ja valgeid tuvisid, pasknääre ja kuldnokki. Kujutluspildid neist on nii intensiivsed, et ma näen linde lendamas, kuulen neid laulmas. Praegu ei ärkama enam karjudes, vaid tean, et nägin unes linde.