Tere hommikust, minu nimi on Tõnu ja teine mu nimi on oja. Ma pean selle alguseks kohe ära ütlema, et pärast ütlemist ei tuleks, et kes siin räägib ja mis ta siin ajab ja ise ei ütlegi, kes ta on. Nii sai kokku lepitud, seda kästi mul kohe öelda ja see käsk on nüüd täidetud. Muud ei kästud mul mitte midagi, öeldi ainult, et ma võin lastele veerand tundi igasugu juttu ajada, mis aga pähe tuleb. Kui aga selles üks isalik iva sees on. Aga vaata, kui sa võid kõik rääkida, mis tahad või pähe tuleb siis ei tulegi enam midagi pähe või tuleb kõik pähe, nii et ei teagi enam, mida sa tahad ja mida sa räägid. Ja siis ma istusin ja nuputasin ja tuletasin meelde ja otsustasin, et ma loen teile lugusid raamatust, mis mulle endale kunagi väga meeldis. Ja praegugi meeldib. Need lood on Arvo Valtoni raamatust aja printsess ja kõik nad on minu arvates parajalt mehelikud ja seega ka isalikku. Jutuvõimalused just paraja vanusega tüdruk palus oma isa jutustada lugu kassist. Isa alustas nii. Elas kord kass. Kas ta siis enam ei ela? Küsis tüdruk. Oli näha, et tal oleks kahju, kui see, kas peaks surnud olema. Muidugi. Kassi eluiga on kümmekond aastat. Kui ütled, et ta elas kord, siis pidi see olema väga ammu ennemuistsetel aegadel ja tüdrukule meeldis iseäranis kassipojad. Isa sai oma veast aru ning alustas uuesti. Kord elab kass, kes pea kinni, issi, ütles tüdruk. Kas, kes hakkab alles tulevikus elama, mind ei huvita. Sul on õigus, ütles isa. Just praegu elab ühel kaugel maal imepeenike kass nimega hõbekera. Miks kaugel maal, imestas tüdruk. Ma ei saa ju siis teda näha. Kas sa kavatsedki jääda vahele segama? Küsis isa. Kassist, mis on siinsamas sinu süles pole ju mõtet jutustada, seda on niigi näha. Olgu pealegi, nõustus tüdruk. Räägi, nagu sa ise tahad. Hõbekera oli kena väike kassikene, aga tal oli üks viga. Ta ise arvas, et ta on koer. Ta liputas saba, siit siis ja haukus hirmsa häälega, kui võõras majale lähenes. Kuule, isa. Ta oligi koer. Huvitav, kes seda paremini teab mina või sina? Sa oled just niisama rumal nagu see kassipoeg ka tema mõtles, et ta on koer. Miks sa arvad, et just sinul on õigus? Sellepärast et mina jutustan seda lugu ja ma pean teadma, mis minu loo tegelastega sünnib. Kui mul mõni asi meelest ära läheb, siis ma tuletan meelde, noh, mõtlen välja. Sa siis mõtled selle loo välja, kas seda päriselt ei olegi juhtunud, mis siis? Eisi, mina ei salli valet ja välja mõeldist. Räägi seda, mis päriselt on. Hea küll. Sel koeral hõbekeral kasvasid juba poole aastaselt sarved, aga põldu talle künda ei meeldinud. Ta käis parema meelega koolis ja õpetas partidele ujumist. Tüdruk kehitas õlgu. Mida see isa sellega õieti mõtleb? Ühel päeval läks hõbekera veskile ja talle tuli vastusaabastega kass. Kuuse lähed kassipoeg, küsis saabastega koer. Hõbekera vastased veskile. Ja saabastega siga palus hõbekeral ütelda, et lossi omanik ja nii hõbekõrva talle ütleski. Ehk aitab nüüd, arvas tüdruk. Kui sa ilusti rääkida ei taha, siis oleme parem vait. Seda isa oli kartnud. Nii lõpes enamik tema jutu Westmisi. Järgmiseks korraks läks Seaga tüdrukul meelest ja ta palus uuesti rääkida kassist. Isa jutustas, kas on üks hirmsamaid röövleid maa peal. Kui ta kõnnib saba püsti, siis on ta heas tujus. Aga mida suuremaid ringe sabaots väntab, seda vihasem ta on. Suure vihaga võib ta isegi väikesi tüdrukuid maha murda ja veel suurem, aga suuri issisid, teatas tüdruk seepeale. Ja jutt sai otsa. Isajutustas. Kui kas pannkooke teeb, siis ei pane ta mitte tainast panni peale, vaid vastupidi, kastab panni taina sisse. Seda ma küll ei usu, enne, kui ise olen näinud, ütles tüdruk ja jutuotsas. Seitsmendal korral alustas isa nõnda. Kassisilmad hiilgasid pimedas, mina mõtlesin, et see on roheline tuli, sõitsin valgusfoori alt läbi, aga seal ei olnudki ristmikku. Sattusin ühte suurde saali, seal ei tohtinud tõllaga kihutada, hobused tegid vaiba mustaks. Kas sa midagi mõistlikku ka oskad välja mõelda? Küsis tüdruk. Ning isa jäi solvunult vait. Katsu sa tütarlapsele midagi mõistlikku rääkida, kui ta on just nii vana, et pole enam neiu ega ole veel laps. Isa alustas nõnda. Kas laulis tihti üht laulu? Ma ei mäleta selle sõnu. Viis oli umbes niisugune. Kui kass-võid sõi, läks tal hääl ära, kõndis minema, kõik Emmid muutusid arrideks ja siis olid laulusõnad sellised. Rurra arr, isa, mis ma sulle kurja olen teinud, et sa mulle laulad. Isa jäi vait. Järgmisel korral alustas ta nõnda. Kas oli suur rännumees? Ta mängis igal pool piljardit ja sai kupatatud hobuseid. Ühel korral toodi talle vaagna peal mett. See oli nii kõva, et kas murdis hamba ära, sestsaadik ta lonkab. Kuule, isa, tahad, ma jutustan sulle ise kassist, sellest Mayna unistangi, tunnistas isa. Kuula siis, ütles tüdruk, mõtles pisut ning alustas salapärase häälega. Naabermajas elab vöödiline kass, kes joob alustassilt. Piimakord oli ta kinni püüdnud kaks hiirt ja toonud need peremehele ukse taha. Peremees kiitis teda selle eest. Kas võib-olla mõtles, et peremees toidab teda alati, nüüd saab temagi omalt poolt peremeest kostitada. Peremees siiski hiiri süüa ei tahtnud, pakkus kassile tagasi, kas solvus ja siis tegi peremees kassi meeleheaks, nagu sööks ta neid hiiri. Tegelikult aga viskas nad prügipange. Sellest saadik elasid kiisu ja tema peremees veelgi suuremas sõpruses. Kas pole tore j? Selle küsimuse peale ärkas isa üles ning tunnistas, et on küll. Nii need isade jutustamised on. Mul on praegu hea teile rääkida, teie ei saa mulle vahele rääkida, sellepärast sammuga ladusalt edasi minna, seda ma teengi. Olematus. Räägi mulle kellestki, keda ei ole olemas, milleks? On tarvis. Hea küll, ma proovin. Elas kord poisike nimega Jazz, kas see olen mina? Ei, saab aluseid jutustada sellest, keda ei ole olemas, sina ju oled. Aga kui ta elas ja tal oli isegi nimi, siis ta ju oli olemas. Küll, proovime uuesti. Ilma nimeta mees hõljus taeva ja maa vahel. Kas taevas ja maa on olemas? Maa on taevast ei ole. Kuidas siis ei ole, kui ma olen taevast näinud? Selle asemel, mida sa endale taevane ette kujutad, on tühjus ja lõpmatus, mis on tühjuse lõpmatus just see, kus ei ole midagi ja mida on isegi ette kujutada võimatu. Aga mees oli, kui ta hõljus ja oli mees ja küllap sul on jälle õigus. Proovime siis uuesti. Muinasjutus. Ja üldse mitte. Tegelikkuses elas üks poisike nimega jazz. Isa, mis on tegelikkus? Tegelikkus? Tegelikkus on kõik, kõik, mis on olemas. Muinasjutt on ju ka olemas. Muinasjutt on olemas, aga mitte see, millest ta jutustab. Kui sa mulle seda räägid, siis ei, on olemas ainult minu jutus. Aga sa räägi sellest, mida ta sinu jutus ei ole olemas. Kuidas ma saan seda teha? Niipea kui ma sõna ütlen, on see olemas. Aga kuidas sa saad siis öelda, et on asju, mida ei ole olemas? Ega vist saagi? Peab vahet tegema selle vahel, mis on päriselt olemas ja mis on ainult meie mõttes või muidu kokku luuletatud. Aga kuidas me teame, mis on päriselt olemas ja mis on kokku luuletatud? Päriselt olevaid asju saab näha ja katsuda, kas kõiki? Ei, mitte kõiki. Mõnest asjast teame teiste asjade kaudu ja neist omakorda teiste kaudu ja nii ka edasi, kuni lõpuks saame seda viimast asja kah katsuda. Aga kuidas me siis teame, et on neid asju, mida ei ole olemas? Eks need on niisugused asjad, mille olemasolu ei saa tõeks teha, aga teiste asjade kaudu kas neid asju, mida mina ei tea, ei ole olemas? On ikka jazz? Me ei tea väga paljusid asju, keegi ei tea kõike. Aga kuidas siis inimesed seda teavad, mida ei ole olemas? Vist selle järgi, et nad on need asjad ise nalja pärast välja mõelnud, siis teistele rääkinud ja kõik teavad, et neid ei ole olemas, ainult mõni lihtsameelne ehk usub. Kas siis lihtsameelse jaoks on need olemas tema jaoks ehk konn, aga päriselt ei ole, selles on vahe. Milleks neid siis välja mõeldakse? Vahest selleks, et nende kaudu teiste inimeste peale mõjuda, näiteks öeldakse lapsele ära nutta, koll kuuleb ja tuleb akna taha, laps usub, jätab nutu järele, aga kolli pole tegelikult olemas. Kas ütleja ise usub või on ta valetaja? Võib-olla usub, kui lapse nutt on teda väga ära tüüdanud ja ta tahab uskuda. Kui kõik usuvad, kas siis on päriselt olemas? Mõnda asja ei saa kuidagi tõestada, aga nii on küll olnud, et mõnda asja arvatakse ikka päriselt olema. Aga siis tuleb, keegi hakkab tõestama, et seda ei ole olemas. Ilmaasjata usuti. Mulle näib, et seda, mida pole olemas, on palju raskem tõestada kui seda, mis on olemas. Täiesti õige jazz. Räägi siis palun sellest, mida ei ole üldse olemas, üks lugu, et ma aru saaksin. Ma proovin niiviisi, kuula. See, keda ei olnud olemas, ei läinud hommikul jaama, ei ostnud rongipiletit, ei istunud rongile ega sõitnud tatart tusse, ta ei jalutanud ülikooli eest läbi, ei kohanud seal ilusat tudengimütsiga tütarlast ja siis ta ei küsinud tütarlapselt, kus siin on postkontor ja siis nad ei läinud koos kohvikusse. Ja siis nad ei abiellunud ja neile ei sündinud pisikest poissi nimega Jazz. Ja küll. Oletame, et seda kõike ei juhtunud. Aga mis siis ikkagi juhtus sellega, keda ei ole olemas? Kulla poiss, kui teda ei ole olemas, ei saa ka temaga midagi juhtuda ja mina ei saa temast lugu rääkida. Sellest ma saan ainult vaikida, sest muidu oleks ta minu sõnades või mõtteis olemas. Tahaksid semu vaikimist kuulata? Ei taha. Aga ütle kullajazz, milleks sul on tarvis lugu sellest, keda ei ole olemas. Issi, see on väga lihtne. Teie mõlemad, selle tudengimütsiga emmega ütlete paljude asjade kohta, et see oli siis, kui mind ei olnud veel üldse olemas. Aga kuidas ma siis mitte olemas olla sain, tahaksin ma teada. Missugune ma siis olin? Näädissi, sa ei oska selle kohta midagi mõistlikku öelda? Ohjassikene Me ei ole tahtnud sind selle jutuga küll pahandada. Asi on nii, et mina ju olin siis olemas, kui sind veel ei olnud. Ja tõenäoliselt oled sina ka siis veel olemas, kui mind enam ei ole. Ja maailma oma muutumiste ja lugude ja muinasjuttudega on ümberringi olemas. Kord oli aeg, kus meid kumbagi polnud ja tuleb jälle aeg, kus meid enam pole. Ja paljud asjad, mida me näeme ja katsume, on ikka veel olemas. Päris igavesti pole midagi. Olematusiassike on tõepoolest niisugune asi, millest saab ainult vaikida. Kuulmiseni ei lugemiseni.