Tänases rahvamuusikasaates kuulame taas soome-ugri rahvaste muusikat. Kaks nädalat tagasi seoses hõimupäevadega oli selleteemaline saade juba eetris kuid tookord Me kuulasime vaid heliplaadimuusikat. Tänase saate helisalvestused on aga tehtud avalikul hõimupäevade kontserdil, mis toimus 16. oktoobri õhtul Rahvusraamatukogu saalis. Seekordsed hõimupäevad olid üsna suurejoonelised ning mitmekesised. Eestisse saabusid hõimurahvaste kollektiivid. Nad tegid Kolmepäevase ringreisi ning 15.-st seitsmeteistkümnenda oktoobrini toimus rahvusraamatukogus ka teaduslik konverents. Identne folkloor tänapäeva folklooriliikumises, kus peeti hulk põnevaid ning vaidlusi tekitanud ettekandeid folkloorikäekäigust eri rahvaste juures ja eri kultuurikontekstides. Mõnda probleemi puudutan tänases saates. Hõimurahvastest olid folklooriansamblite ka seekord esindatud marid, udmurdid, permi, kommid, setud ja eestlased muidugi ka. Konverentsil esines aga lisaks Eesti teadlastele veel külalisi Ungarist, Soomest Mari Eli vabariigist ja Udmurtiast permikomi Jahandi folklooriuurijaid. 16. oktoobri kontsert algas Tallinna Õpetajate Maja seto lauluansambli sõsari eeslaulja Mari mürgime improviseeritud tervituslauluga hõbedaste hõimupäevade külalistele. Edasi laulis ansambel leegahjus samuti Tallinna Õpetajate majast. Ansambli naisrühm esitas põimiku eesti regilaule, laulust ja laulikust. Kihnu laulu lauldi näiteks rattas liikudes, kusjuures lauljad varieerisid veidi viisi, mistõttu tekkis niinimetatud hetero fooniline mitmehäälsus. Tänapäeval esineb seda haruharva, kuid vanasti juhtus seda kindlasti palju sagedamini. Järgmine leegalise laul, ostetud hääl esindab vähetuntud ja haruldast bordoonset mitmehäälsust mida sajandi algul mäletati veel Sangaste-Urvaste ja Kanepi kandis. Pillilugudest kuulaksime üht torupillilugu. Sellega seoses võiks tõstatada küsimuse, millest räägiti ka ülalmainitud konverentsil ja nimelt, kuivõrd tõetruult peaksid esitama oma rahva folkloori nii-öelda sekundaarsed, folklooriansamblid, kes teadlikult õpivad ja esitavad folkloorikontsertlaval. Probleemi teine tahk seisneb selles, kas ja kuivõrd palju võivad esitajad endale loomingulist vabadust lubada. Autentse folklooristiili säilitamine on aktuaalne probleem. Kui vanasti kõik uuendused levisid folklooris aeglaselt ja tasapisi sobitusid oma rahvamuusikasüsteemi siis tänapäeval kõik võõramaised uuendused tulevad raadio, televisiooni ja ka video vahendusel igale esinejale nii-öelda otse kätte. Mugandumis aega nagu polegi. Ka maailm on meile lahti, pillimehed rohkem liikumas ja näevad paljude teiste rahvaste muusikuid. Ükski Eesti rahvatantsu- või muusikakursus pole enam prestiižikas, kui seal mõnda võõrama õpetajat tegutsemas pole. Meie oma folkloorikogemus ja taust on aga üldiselt niivõrd nõrk, et kõik võõrama nähtused ja õpetused võetakse mehaaniliselt üle. Paljud meie noored viiuldajad mängivad näiteks üsna rootsipäraselt. Iiri ja mõne teise rahvatorupillimängutehnikat on kasutatud järgmises loos. Eesti traditsioonilises torupillimängus on kõik viisi kaunistused melismi, teatrioolide, nõnda edasi seotud viisi nootidega. Bordoon pas joriseb omasoodu paar oktavit madalamalt. Iirlased, ungarlased ja veel mõne rahvatorupillimehed mängivad aga viisi alla erilisi tehnilisi võtteid kasutades lisa helisid, mis omapärase katkevad bordoonina pidevalt kõlavad. Järgnev lugu võib olla küllalt huvitav, kuid siiski mitte eestipärane. Peale leigaiuse tulid lavale komi permi, rahvusringkonna Kotšovi rajooni kägi külanaised ja mehed. Nende leekpunased rõivad olid üldjoontes lihtsad, kuid efektsed. Neid tutvustas Moskvas elav komi folklorist Nadežda sulanova kes ütles oma ettekandes otse, et komi permi rahvusringkonna kultuurijuhid elavad ja tegutsevad veel nõukogude aegse süsteemi reeglite järgi. Rahvuslikult meelestatud haritlaskonna tekkimist takistatakse ning, nagu ta ütles, intellektuaalset tsiviliseeritud rahvastele omast folklorist seal veel polegi. Tõsi küll, maarahva seas on folkloor paiguti veel üsna hästi säilinud. Nadežda Solanova rõhutas, kuivõrd tähtsad ja vajalikud on permi komiteele praegu vahetud kontaktid hõimurahvastega eriti iseseisvaid riike omavate rahvastega, et väljuda ainuvalitsevast Vene kultuurimiljööst. Kuulame nüüd üht Ringmängulist komikeelset laulu, mida lauldi suvistepühade aegu. See laul tundus teile vist üsna venepärasena ja nii see ongi. Permi-Komi laulukultuuri omapära seisneb selles, et esiteks on ta kakskeelne ning valdav osa laule on venekeelsed. Omas keeles esitatakse surma ja pulmaidke hällilaule ning umbes 30 komikeelset laulu. Ülejäänud on venekeelsed. Folkloristide on selline situatsioon üldiselt tuttav. Samasugune on olukord vepslastel, kes näiteks idgesid pulmas vepsa keeles, kuid laulsid vene keeles. Ka kurama liivi külades kutsuti vanasti pulmadesse tihtilugu läti pulmalaulikuid kuid ka meie omad Iisaku venelased laulsid tükk aega peale rahva eestistumist pulmades veel vene keeles. Näiteid võib tuua veelgi. Folkloristid on kõik arusaadav. Külarahvas ei pane seda omavahel olles kah tähele, see on tema loomulik kakskeelne laulutraditsioon. Aga kujutage nüüd ette, kui need inimesed antud juhul permi kommid tulevad siia kaugele Eestimaale esinema ning laulavad omakeelsete laulude asemel venekeelseid. Ütleme, et raske juhus. Kuulame siiski vahelduseks veel üht komikeelset pulmalaulu peiupoolsed sugulased pruudi kodus ning laidavad naljatledes pruudi hõimu. Nii tehti kunagi meiegi pulmades. Permi komid ongi nüüd hädas kas laulda vene keeles või lausa tõlkida venekeelsed laulud komi keelde. Olgu lisatud üks huvitav tõik, milles Nadežda Solanova nimelt mitmeid komitee venekeelsete laulude, mis on sageli pealegi vigases vene keeles, viis venelased ise vene pärastakse, pea. Lausa kahju, et seekord ei esitatud Tallinnas ühtegi sellist laulu. Seoses vene pärasustega komi muusikas. Tahaksin kuulajate tähelepanu juhtida ka niisugusele asjaolule, et kaugelt vaadatuna tundub eesti rahvamuusika eriti selle uuem kiht. Ja eriti meie rahvapärane muusika. Üsna saksapärasena. Korra üks noor vene folklorist, küsinud tartus, miks eestlased lauldes saksa laagreid püüavad veenda oma külalisi selles, et esitatakse eesti rahvamuusikat ja tal oli õigus. Aga lähme tagasi permikomi rahvamuusika juurde ja kuulame üht hällilaul. Komi tantsuviisid tunduvalt meie kõrvale üsna venepärased ja tantsitakse nende saatel meie mõistes samuti vene Plaskat kuid seda tehakse erinevalt venelastest sõõris liikudes ning täiel tallal. Nende nii-öelda venepäraste Plaskadega on üldse selline probleem, et tihtilugu nad polegi niivõrd venepärased, kuivõrd moodustavad ühise ida-euroopalise tantsu kihistu, milles on põimunud mitme rahvatantsu loomik. Seoses permi kommidega tahaks mainida, et permi maalt oli pärit tuntud vene arhitekt Voronichin, kes ehitas Peterburis kuulsa Kaasani katedraali. Voronichini ema oli permi Komilane. Uljale komi ansamblile järgnesid hõimupäeva kontserdil udmurdid ja see oli hoopis teistsugune stiil. Lauldi vaikselt mahedalt nagu sordiini all. Isegi tants oli hästi kerge, lühikeste sammudega jooksmine, pigem isegi libistamine täis tallal. See oli lõunaudmurdi-ist garamas pelga külast pärit Masiitorite perekonnaansambel. Kõigepealt lauldi improviseeritud laulusõidust Eestisse, mis toimunud mööda siidist teed. Lauldi traditsiooniliselt niinimetatud vanavanaema viisil. Udmurdi traditsioonile on väga omased rohked külaskäigu laulud. Järgmist lauldi niinimetatud vanavanaisa viisil. Need viisid on tänapäeval haruldaseks jäänud ning vaid selles peres kasutusel. Nekroti laulu, mida vanasti lauldi, noormeest sõjaväkke saates esitati laval hoides seekord käte vahel värvikirevaid omakootud vaipasid sest ma siit toite naised on ka tuntud. Rahvakunstimeistrid ei peetud paljuks oma vaibad suure seljakotiga Eestisse kaasa võtta ja peab ütlema, et efektsed olid nad küll. Aga nüüd siis kruti laule. Järgnev viis on tantsulugu. Udmurdi tantsus pidi ülakeha liikumatu olema. Käsi ei tohtinud õlast kõrgemale tõsta ja öeldi, et naisterahvas pidi nagu ujuma tantsus. Kontserdil esines veel üks udmurdi ansambel, milles tegid kaasa viis elukutselist näitlejat, kes lahkusid udmurdi teatrist ning lõid oma trupi ehk udmurdi folklooriteatri, nagu nad ise seda nimetasid. Paraku vaatamata heale häälematerjalile ja näitlejameisterlikkusele polnud nende kava kuigi autentne, jätkates pigem Nõukogude aegsete riiklike laulu tantsuansamblites stiili. Loodame siiski, et need noored mehed leiavad teega eheda folkloori juurde. Kuulame nüüd lühikest katkendit nende etteastest, mis käsitles näituva noormehe vastuvõtmist meeste sekka. Enne pulmi. Murtide etteastele järgnes seto ansambel Leiko Värskast. Üks soome folklorist ütles mulle hiljem, et iga kord, kui ta näeb esinemas setu naisi, ta saab tubli portsu elujaatavat energiat ning teda paneb alati imestama setu laulu naiste vitaalsus. Permikomi folklorist aga tunnistas, et permikomi naised said Eestisse tulles tõelise šoki. Niivõrd harjumatu ja eripärane olnud lihtsatele külanaistele. Meie elulaad. Kuid Värska setu naised, kellega nad koos ringreisil viibisid, lahendanud oma loomuliku sõbralikkusega ja vene keele oskusega külaliste meelehärmi ja kartused. Leiko esituses kõlab Värska kandile omane mõrsja ärasaatmise laul ehk Hähkamine. Ka setu rahvalaulu traditsioon on pidevas muutumises ning sellest rääkis konverentsil pikemalt Vaike Sarv. Paraku esineb setomaalgi ärevust Ta vaid tendentse, mis puudutavad nii viiside muundumist kui kad tekstide vaesumist. Soome-ugri kontserdi viimased esinejad olid Marimaalt ehk Mari Eli vabariigist. Mari. Rahvamuusikud tõi Eestisse filoloog ja folklorist. Ole Gerassimovi, kes õppis muide Tartu Ülikoolis professor Paul Ariste juures ning valdab mõistagi eesti keelt. Tema võis kontserdi alguses uhkelt nentida, et see folkloor, mida nad näitavad, pole veel kadunud, vaid elab rahva seas edasi.