Tänase õhtu muusika kontserdi veedame Johannes Brahmsi kuulates. Johannes Brahms, üks saksa suurimaid heliloojaid, sündis seitsmendal mail 1833. aastal Hamburgis ja suri viiendal aprillil 1897. aastal Viinis. Seega on homme, seitsmendal mail tema 135. sünniaastapäev. Palusin tänaseks õhtuks teiega vestlema muusikateadlase Karl Leisteri. Kas teile meeldib Brahmsi muusika? Minule isiklikult ta küll meeldib, aga on ju inimesi, kellele praam, see ei ole väga lähedane. Praams oli omal ajal eriti Viinis elades vägagi populaarne kuid rohkem muusikute ringides mitte võib-olla niivõrd rahva seas ja selle tõttu tema ümber on ka mõningaid probleeme tekkinud tema mõistmise suhtes talle rohkem kui paljude teiste keele kahtlemata rohkem Pramson alles viimasel aastakümneil saavutanud siiski nii-ütelda menu laiemas ringides, teda on väga palju hakatud mängima õieti pärast teist maailmasõda, nii et tema ümber on olnud raskusi. Ja mitte võib-olla ilma põhjuseta. Sest Pramsi ei ole töö poolest kirjutanud palju niisugust kerget meeleolu muusikat vaid tema muusikas. Alati on siiski kesksel kohal mingi tõsine eluline mõõte ja selle tõttu võib-olla kuulajagi peab oskamas süveneda kõigesse sellesse, mida Brahms püüab edasi anda. Et Pramps oskab võib-olla näha kõiki väikseid pisi elu momente ja nendest teha järeldusi on ju teada, et ta ei olnud ainult helilooja tavalises mõttes, vaid väga sügav mõtleja juurde ja, ja näib õieti ta isegi väikestest elu nähete test jõudis teatud üldistuste, nii aga samal ajal neid väikseid nähteid ta kasutab ka oma suurteostes, millel on keskseks kohaks siiski mingisugune oluline. Üldine üldinimlik võib olla mõte, see oleneb ka natuurist kellaga Traanse vastavat kohta pole läinud, kahtlemata. Just oleneb ju igast vastuvõtjast, millele ta kaldu on, kas ta on võib-olla Bransi nii-ütelda natuurise lähedasem või on ta täiesti erineva kallakuga, sest üldse võiks öelda, et Prams omas väga laia silmaringi. Tal oli nii-ütelda suured kogemused, ta oli väga peen tähelepanija ja õieti selle tõttu tema väljenduslaad on väga detailiderikas. Kusjuures tõesti iga detail on antud väga ilmekalt edasi. Ja selle tõttu ehk tavalisele kuulajal, kes ei ole väga harjunud sellise kontsentreeritud või ütleksime isegi vahelt komplitseeritud mõttetiheda, väljenduslaadiga rahvas muidugi raske. Kallasime muusikal isanda eest rääkida. No kahtlemata on see kõige. Parem kuuleme ühte osa kaksikkontserdist viiulile ja tšellole orkestriga, meil ei ole võimalust tervet kontserti kuulata, siis peame kahjuks leppima ainult viimase osaga. Vivomann tropo. Missugune on üldine suhtumine Pramsi muusikasse meil kui mujal? No oli juba juttu, et Viinis oli Pramse väga tunnustatud suurkuju. Kuigi, nagu ma ütlesin, juba surma populaarsus on ta saavutanud võib-olla viimasel aastakümneil, kuid kõikjal on olnud temaga omasuguseid isegi raskusi ja vahel isegi nagu hästi teada. Mõned suured heliloojad ei ole suutnud teda mõista. On ju üldtuntud see, et näiteks tema kaasaegne suure helilooja Tšaikovski ei suutnud praamsid midagi tunnustada. Ja ta väga julgelt väidab, et Brahmsi meisterlikkus on palju suurem kui inspiratsioon või märgib isegi ära, et Brahmsi muusika moodustavad mingi määritamatu kunstlikud kokku kleebitud osad õidki ei ole tal nagu seesmist ühtlust. Ja kõige võib-olla julgema väljendus, et Brahms muusikalisi isiksusena on temale täiesti antipaatne. Leidub teisi, kes ligilähedaselt samal seisukohal on. Märgiksin ära näituseks, et Artur Lemba Raamsi teise klaverikontserdi ettekande puhul kirjutas täpselt nii. Pramsi pikk akadeemiline kontsert ei olnud just tänulikuks ülesandeks ja sama kontserdi kohta kirjutab teine arvustaja Brahmsi muusika on üldiselt kuiv, külm, värvitu ja veretu. Võib-olla väga tabava üldistuse. Nende kahe helilooja, see tähendab Tšaikovski ja Brahmsi suhtes teeb Ameerika helile mektool. Tame, järgib Tšaikovski muusika, kõlab alati parem, kui ta on. Brahmsi muusika on tihti parem, kui ta kõlab. Märgiksin ehk veel, et meil on Pramsi Eestis võrdlemisi varakult hakatud mängima. 1916. aastal juba esitati seesama tema klaverikontsert Tallinnas kusjuures arvustaja Karl Menning tol ajal kes meediaatri ajaloos on hästi tuntud, kiidab seda kontserti ja märgib aga ühtlasi, et see on muusika, mis kuulaja lõi käed kinniseks ka siis, kui tunnevad, et seal suure meistriga tegemist on. Jällegi näitab õieti seda, et Brahmsi muusikat just laial hulgal, kes ei ole nii valmis hoolikalt tähelepanelikult kuulama, kes ei suuda nagu süveneda kõikidesse üksikasjadesse võib-olla sellesse tõsidus mõtterikkusesse, mis Pramsilon nendele Ta võib olla või see tema muusika puutub ehk natuke raskepäraseks. Kui palju ja mis ajast saati on juba Brahmsi Eestis mänginud? Et noh, nagu ma ütlesin juba 1916. aastal, esitas isegi klaverikontsert ja võiksin märke juba 1918. aastal, on teada, et Raimond Kull juhatas tema esimese sümfoonia ja siit alates on teda siiski teatud vaheaegadega ikka mängitud, on mängitud igatahes järgmise kahe aastakümne jooksul kõik tema sümfooniad, mõned neist korduvalt, isegi eriti esimene ja neljas, samuti teine, kolmas on leidnud ettekandmist peale, seal on mängitud aga ka muid teoseid, näiteks variatsioone Haaenny teemale, samuti rapsoodia Aldile meeskoorile ja orkestrile siis traagiline avamäng, kuid lisaksin juurde, et ka siin on vahel juhtunud praamsiga mõningaid huvitavaid momente. Näiteks siis, kui väga tuntud Brahmsi dirigent, kevantous, orkestri juht Aabetront 1939. aastal tuli Tallinna, tal oli Mõne minuti pärast proov katkes, vahetati noodid ja harjutus jätkus juba Beethoveni kolmanda sümfoonia, aga nagu kuulda oli pärast selle kontserdi lõppu olevat Aabetrot öelnud, et oleks ma teadnud, et orkester kolme prooviga nii palju juurde võtad Aleks siiski vaatanud praad. Ja kui ta järgmine kord tuli Tallinna, siis ta juhatas tõepoolest raamse neljanda sümfoonia emalik komplimente, järk, kes teil iganes juhul sest meie orkestriga tol ajal oli ehk mõningaid raskusi, kuna liitusid nimelt raadio, orkester ja Estonia teatri orkester ja kahtlemata algul oli see koosseis ise juba nii-ütelda ei kuulunud nagu hästi Ühte. Peale selle on meil siiski mängitud ka vahetevahel Brahmsi kammerteoseid. Õiges sageli isegi on esitatud tema klaverikvintetti faminooris, kuid samuti ka kvartett, viiulisonaate ja mõningaid teisi teoseid. Kuulame ühte osa krinketist klarnekile kahele viiulile, Aldile ja tšellole seganna popuse numbrit 115. Mul on siin ees praegu kolm Brahmsi laulu pealkirjadega hea on armastada suveõhtu ja surm, see on jahiöö. Üldse tundub, et Brahmsi laule on tunduvalt vähem esitatud kui tema muud. Mer loomingut ja see tõepoolest nii, sest Brahmsi laule on ka Eestis lauldud väga vähe. Brahmsi klaverilooming, eriti võib-olla terve rida väikesi palu, on vägagi levinud, kusjuures ka need on hirmus tüübilised praamsile, sest nad on tihti ka elid keelelt väga komplitseeritud väga kõla karged. Need ei ole midagi niisugust meeleliselt meeldivat tavalises mõttes, mis otsekohe köidaks ennast meeleolust dada tahtvat kuulajat ja iseloomustavad selles mõttes ka väga hästi üldist Bransi väljenduslaadi. Kas teile ei tundu ka, et need kolm laulu eest, mis me siin välisime, need omamoodi, nagu väljendavad Brahmsi muusika lähtekohti siin armastusteema on siis looduslähedus ja selles viimases surm, see on jahe öö. Sellist mõtiskluste Isigneeritust, klaveripalas, mis me kuulame sedasama. Need momendid on kesksel kohal kogu Brahmsi loomingus, kuid nad leiavad väga mitmekesist varieerimist. Ja see dieeti jällegi väga rikkalikuks. Just Brahmsi loomingu. Ega see ei ole väga võluv see, et ta ei ole sealjuures mitte pessimist vaid selles muusikasse nagu targa inimese sellist mõistmist ja üle olemist kõikides elu probleemidest, kuivõrd rasked ja tõsised need ka ei oleks. Kahtlemata nii see on, sest praam solitest niisugune väga tugev maailmavaatelistest, lähtekohtadest, mõtleja ja võib-olla ka kunsti või heliloomingu võid teoste kontseptide nii-ütelda kujundaja ja võiks öelda, et tema loomingus tõesti domineerib äärmiselt nähtaval kujul esteetilisi ja eetilisi süntees. Brahmsi tema kaasajal on süüdistatud tihti vana mõelisuses just selles mõttes, et tema muusika nagu kõrgromantismi järel mõjus klassikalise emane ja kas see nii on? Ja see on probleem omaette, sest tegelikult Wagner oli romantika viinud tõeste kulminatsiooni, seda edasi enam arendada ei saanud, samal ajal aga tekkis nõndanimetatud uus saksa kool ja nähti just seal nii-ütelda sealt edasiminekut. Brahms tõepoolest liituksin rohkem klassikaga ja võiks öelda isegi varaklassikaga teha järeldusi ta vanamoeline tundub kahtlasena sest tegelikult õieti valmistab ta selle tõttu ette just järgnevat arengut, mis viita eestega uus nõndanimetatud uusklassitsismi. Sealjuures tuleb arvestada veel ühte momenti, et praam ütelda laiendab üldse muusikalise mõtte D-ala, kuna ta lisab kaasaja loomingule ja just enne teda olnud romantilisi loomingule juurde uusi elemente klassikalisest ja eel, klassikalisest ajast ja just neid elemente, mis omavad siiski üldinimlikku tähtsuse ka tema aja ja tulevase aja seisukohal. Teine oluline moment on õieti see, et praam juba püüab vabaneda tõesti sellest romantilise aja ühekülgsest ja liialdatud tundelisusest emotsionaalsest ja tema juures hakkab tugevasti valitsema just intellektuaalne külg, mis on ka näidis nii-ütelda, ettevalmistame, näidis tulevaseks sealjuures. On veel ka teised uued momendid, ka koloriit, kõlavärv on temal, kuigi võib-olla mitte niivõrd ehk suure kõlalisuse kaudu edasi antud quity just jällegi peenustes edasi antud mis viib tõesti nimelt ka kammerlikum väljenduslaadi poole, ühelt poolt, teiselt poolt aga näitab, kuivõrd põhjalikult tema loominguprotsessis valitses siiski intellekt. Kokkuvõttes võiks öelda, et fantaasia, meeleolude kontrastid põhimeeleolu säilitamine, temaatilist motiividesse töötlemise suurejoonelisus ja sügav esteetilise ja eetilisi süntees on see, mis Brahmsi loomingu teeb klassikaliseks annab sellele minevast ja tulevast ühendava üldinimliku tähendusrikkuse ja kuulajaid vaimselt ning seega humaanselt rikastava mõtte ja mõju. Oma saate lõpetaksimegi ühe väga huvitava näitega neljanda osaga Brahmsi viimasest neljandast sümfooniast. See on kirjutatud vanas klassikalises Shakonni vormis. Teema on lihtne kaheksataktiline ja seda arendab helilooja 31. variatsioonis ja finaalis on hämmastav, missuguse meisterlikkuse ja lennukuse saavutab tema fantaasia. Sellise minge vormi raamides.