Chimm kuule, mu abikaasa Eeva saatis selle mullikilet kingiks siin niimoodi vahepealseks osa mõne mulli kaera poppida. Isegi saanud, palun. No vot ja vot, sellist kingitust ma ei olegi, ei olegi saanud. Kas ta ostis selle mulle? Ei, seal tuli kaasa mingi asjaga. Aga siis ma mõtlesin, et see on niisugune tore mänguasi, stressi leevendaja. On jah, järgsub mõnusalt. Tere, minu nimi on Ivo krusta, tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet mulligile. Eksperdid. Mullikileeksperdid on väga populaarne, uus ja huvitav saade sellest, kuidas käituda. Kuidas hoida oma mullikile, kuidas nendega erinevaid projekte ette võtta. Ja kuidas lõpuks saavutada ego vabadus mulligile omanikuna. Sest et värskelt Ivo, sinu abikaasa Eva saavutas selle, ta ületas oma ego ja tõepoolest loovutas või lausa kinkis oma mullikile mulle. Mis, Ma arvan, tundub sellise žestina, see on nagu kujuteldamatu, sest võib olla inimesele, kes näiteks viieaastane. Et kas, et kui keegi oleks viie aastasele Eevale öelnud, näiteks oleks rännanud, ajas tagasi, öelnud, et Eeva ise oleks läinud, ajas tagasi oma väikse mina juurde ja öelnud kas tead, et sinust kasvab kord nii suuremeelne naine, et sa kingid vabatahtlikult oma mullikile ära. Ühele jobule. Ja ja teed seda puhtalt heast südamest ja ma ütlen, et see on hea mõte, ma arvan, ta ei usuks seda. Ega seda ongi raske uskuda, tegelikult ma ise ka kodus pikalt mõtlesin selle üle ja siis mõtlesin, et õige õige on oma mullikile jagada maailmaga, mitte jätta seda ainult endaga, et jätta mõned mõned mullid ka teistele plõksu lõksutamiseks, kuidas, eks miks mitte? Et, et see on ikkagi tegu, see on, see on tegu, praeguseks ma ütleks, on aasta tegu, meil on praegu käimas veebruarikuu alles. Aga juba ma tunnen, et aasta teokandidaat vähemalt meiega tugevale nii-öelda kogukonna kontekstis kindlasti ja ja noh, siin kogukonnas on konkurents, ma ei ütleks, et see konkurents on tihe, et kogukonnas on praegu vist kaks inimest, nüüd ma saan aru, et sina ja mina Eevaga jah, või on tema juba nagu ületanud selle kogukonna sellega, et natukene nagu oli noh, nagu Jeesus, läks ka, vaata ikkagi lõpuks taevasse tagasi ära, onju, et võib-olla eeva ka samamoodi nagu saavutas selle leveli ära siin ja ma ei tea, et ta, ta võib-olla meie mullikilekogukonna selline põhjanael siis või et me nagu püüdleme kõik sinna kõrgusesse, kuhu tema jõudis. No näis, näis, kuidas see välja tuleb. Meie eelmine saade oli, oli väga huvitav mulle isegi natuke kuulasin seda pärast ja mõtlesin, et nii palju oli veel asju, mida, mida tahaks nagu rääkida, et me kuidagi alles me rääkisime hästi palju kosmosest ja kuidagi jäime veel ja me rääkisime sellest, kuidas üks Tesla rändab praegu orbiidi orbiidil Marsi Marsi orbiidil Marsi orbiidil. Ta ikka kõrgemal jõuab sinna asteroidi öösse. Aga kui seda seal sodiks ei trumbid, ei saatvat ühe, ühe kasteroidiga kukkuseni hõre, okei, no aga ta jõuab ringiga, kas ta jõuab veel tagasi siia maa juurde ka või ta jääb, tiirutame sinna Marsi lähedusse. Vot ma nüüd ei tea täpselt, kuidas, kuidas tema täpne orbiit ümber päikese on, aga vot jah, tõesti ei oska öelda, seda peab nüüd järgnevalt me kindlasti on kuskil mingi orbiidi kalkulaator või mingisugune selline veebisait, kus sa saad jälgida, kus see Tesla ise asutaja ja et seda, seda peaks vaatama. Aga, aga me jäime kuidagi väga, väga maakeskseks, et ehk me räägime sellest, mis täna võimalik on, täna me teame, et me oleme käinud kuul. Me oleme ehitanud mitu raketti. Me oleme ehitanud Kosmoseteleskoobi, ühe veel varsti jõuab, eks ole, James Webbi, teleskoop kosmosesse kunagi lähiaastatel. Ja me oleme ehitanud rahvusvahelise kosmosejaama ja me mõtleme sellest, kuidas me jõuaksime Marsile, eks ole, me oleme ikkagi tegelikult veel täna väga noor kosmosetsivilisatsioon või noh, me oleme teinud oma esimesi samme, aga meie tsivilisatsioon on maa-keskne, eks ole, me ei ole jõudnud kaugemale, aga aga tegelikkuses me ju ei tea, kui palju kas üldse või, või kuidas on on kogu universumi kontekstis sellega, et noh, kui palju, võib-olla teisi tsivilisatsioon institutsiooni, kes on meist nii palju kaugemal, nii palju arenenumad. Et me võib-olla isegi oskaks neid näha, ei oskaks nendest kui õieti midagi arvata. Ja see on hästi huvitav mõte ja eriti hakkas mind huvitama, sest mitte nüüd see oli küll enne, kui meie oma saates meie saade siis nagu eelmine kord ütlesime, linastus, eks ole. Et, et enne aga pärast seda, kui me ta salvestanud olime, tuli raadio kahe saata, kes või ütleme raadio kahe tehnikakommentaaris, siis rääkis Kristjan Port ühest sellisest uurimustööst, mis USA teadlaste poolt kokku pandi. Et et kui, kui on kuskil mingi tsivilisatsioon, mis saadab välja sõnumeid ja jäme, võtame need sõnumid vastu, siis need võivad meile potentsiaalselt väga-väga ohtlikud olla, et noh, meil on terve suur selline tegelikult päris mitu sellist suurt projekti, kes otsivad maavälist maavälist elu kõige kuulsam neist on SETI Search foreks. Eks tütresbrio Information ehk siis vistelise lühend, et otsitakse siis nagu neid, neid signaale teistel tsivilisatsioonidest ja me ei ole tänaseks veel midagi leidnud. Aga, aga on täiesti võimalik, et seda nii-öelda fakti, et otsitakse, et kuulatakse sõnumeid, võivad ära kasutada tsivilisatsioonid, kes tahavad, tahavad teha kurja või, või siis võib-olla ei tahagi niivõrd kurje teha, aga nad on oma arengus meist nii palju eespool, et nad ei suuda nagu meid pidadagi väga millekski, millest võiks kahju olla, et see näide, mida on, on erinevad inimesed, ma tean näiteks kas diivan, hoking on väga palju rääkinud sellest kosmosest tulev tulevast ohustatud, kui tulnukad on olemas, siis me ei peaks nendega kontakti otsima. Et meie võime nende jaoks olla nii ala alamnagu elusolend nagu mingisugune suvaline vihmauss või putukas, kellest meiegi me lihtsalt astume, neist ülearusaamad tegi, kus nad meie jalge all elavad, eks ju, et me ei oska nagu nendega suhestuda. Et samamoodi võib meist nii palju rohkem või kõrgemalt arenenum intelligents lihtsalt saata laiali oma mingisugust koodi läbi universumi, mis meie nii-öelda arvutitesse sattudes võtab meie kogu planeedi üle, et noh, see on selline selge näide, et mingid tehisintellekti kood võtab meie arvutid üle ja paneb nad töötame kuidagi meie vastu või, või ütleme, selle tsivilisatsiooni kasuks, kes nad välja saadab. Ja see ei ole tegelikult võimatu ette kujutada, see on täiesti reaalne oht ja, ja need kaks teadlast, diska, kes selle uurimuse kirjutasid, siis seda tõid välja ja, ja meil on väga vähe, mida me saame selle selle vastu teha. Nad isegi ütlesid, et noh, me võib-olla võime panna kuula arvuti, et see on täiesti eraldatud, et me analüüsime seda koodi kuskil kuul, näiteks, et ta ei ole muud moodi meie meie võrkudega seotud ja, ja kogu seesama asi keerleb tegelikult ka ka selles nii-öelda tehisintellekti kommuunis, et kui me suudaksime luua tõsis tõelise sellise üldise intelligentsi nagu nagu inimaju ehk arvud millel on, tead teadvus et siis ütleme, kui arvuti suudab ennast arendada, siis ta suudab meist võib-olla nii palju kiiremini edasi arendada, ta muutub meile ohtlikuks, et kuidas me peaksime ennast selle vastu kaitsma. Aga noh, ütleme nemad tõid oma uurimuses ka selle välja, et tegelikult kas me üldse saame ennast kaitsta, et, et kui see sõnum on meie jaoks nii Apetyydseks tehtud, et võib-olla ei suudakski siin Kristjan Port oma oma nii-öelda kommentaaris tõi näite Monty Pythoni sketši näol, siis kus oli nii-öelda nali, mis on nii naljakas, et ta tapab iga lugeja ära? Noh me nagu ei oska seda ohtu kuskilt oodata, aga, aga on võimalik luua olukord, kus meile tuleb mingi sõnum, me tahame seda avada. Ja see on meile väga ohtlik. Ma ei tea, kas ma võtsin selle nüüd hästi kokku? Ei, sa võtsid väga hästi kokku ja võib-olla nüüd on siis see hetk, kus me teeme avalikuks, et iga popkulturistid osa on tegelikult sisaldanud osakest sellest suurest signaalist mis tuli ufodelt. Ja kahjuks või õnneks oleneb, kelle vaatevinklist vaadata. Inimesed, kes meid kuulanud, kasvõi korra, aga kõige rohkem puudutab inimesi, kes on kuulanud meid ikkagi mitmeid kordi. Et palju õnne, ühesõnaga et teil ei ole enam mingeid valikuid. Asjad on otsustatud juba teie eest ja väga palju asju hakkab juhtuma üsna pea ja me kasutame teid ära, see on natuke nagu see bitcoini kaevandamine. Et neid arvuteid on millekski vaja, mis pannakse kaevandama. Bitcoine, et siis me samamoodi oleme justkui siis võtnud Üürile erinevate inimeste kehad, ajud, hinged, südamed ja, ja see üürimine on ka niimoodi jutumärkides, sest et ega mingit üüri ei maksa ju selles mõttes, et me lihtsalt kolisime sisse, mees nagu Scottina või parasiteerime, on see õige sõna. Et ühesõnaga parasiidid. Ja, ja meil ei ole häbi ja meil ei ole kahju, sest et nad maksavad meile väga hästi. Tulnukad siis jah. Aga kas sa tead, milline UFO on see, kes midagi sellist teeb, midagi nii ohtlikku, midagi nii halba, milline see ufo võiks olla? Siuke, limane ja, ja hästi mitmesuuga ja kihvadega ja nii edasi, et niisugune nagu hästi suur ebameeldiv, vigane koll. Ja mina kirjeldaks selliste UFOd väljendiga ann, fancy, Uuefow. Ann, funky kõlab paremini, kõlab paremini. See on ka ansambli parlament, üks lugu. Mida võiks siin nüüd siis selle, selle meie signaali jätkuks või nii-öelda selle signaali võimendamiseks mängida. Nii et kuulame. See oli siis võrratu ansambel parlament ja nende lugu Ann Fancy Uuefow albumilt Madoshib connection, mis on nende 75. aasta albumi eks nende hinnatumaid albumeid üldse läbi aegade. Parlament on üks väga kihvt. Ma ei tea, kas on mõistlik öelda, on, sest ma ei tea, kui aktiivselt tegutsevad erinevad liikmed seal küll tegutsevad, aga koguse selline 60.-te 70.-te funk ütleme sellel suunal siis just need kaks, kaks ansamblit, parlament ja seal kõrval kohe Fankadelik oli selline väga huvitav fancy liikumine, mida, mis seal, mille pani kokku siis selline härra nagu George Clinton. Ja tema siis lõi mõlemad need bändid põhimõtteliselt ja need muusikud nende ümber ja need olidki suuresti nagu ütleme sama kamp muusikuid, kes siis mõlemas mõlemad mõlemates ansamblites mängisid. Ja nüüd ise jaotus neid kuidagi niimoodi, et parlament oli selline nagu arenbeeezzoulilikum, Jefanca telik oli siis selline Rockilikum sihuke väga psühhedeelne ja tank muusika üldse noh, nagu minu jaoks on alati selline futu muusika olnud kuidagi sihuke tulevikumuusika. Ja, ja George Clinton ise ütleme näiteks sedasama madroshib connection plaati kirjeldas väga nagu spetsiifiliselt niimoodi, et et tal oli nagu nägemus sellest näidata. Noh, ütleme siis eriti, kui me räägime 70.-te Ameerikast näidata mustanahalisi olukordades, kus neid tegelikult tavaliselt ette ei kujutata. Ja siis selle plaadi puhul siis oli selleks kohaks kosmos. Et ta oli väga inspireeritud Stark rakist sellest sarjast ja Star Treki oli ka üks nagu sellised väga olulisi keskseid eesmärke näidata, et seda multikultuurset ühiskonda, mis tulevikus koos eksisteerib, mis suudab nii-öelda koos töötada ja tõesti nagu igal inimrühmal on, on noh, nii-öelda oma võrdne koht selles kogu kollektiivis ja tegelikult, et mis seal Nikos, kes mängis siis leitnanti Huurat olid noh, Star Treki-le nagu ikka tõsiselt au andes esimene mustanahaline nii-öelda väga kõrgel kesksel kohal olev nii-öelda tegelane ühes sarjas, et enne seda seda väga ei kujutatud ette ja see oli ka üks, ütleme selles selle sarja üks siukseid väga olulisi edasikandeid ja ütleme täpselt sedasama üritas teha ka parlament selle plaadiga näiteks siis ja kui ma mõtlen nagu sellele, et seitsmekümnendatel oli see väga sügav teema, et noh, et eriti just Ameerika ühiskonnas ja me oleme siin täna tegelikult nüüd ükspäev on möödas, eks ole, vabariigi aastapäevast, mis siis eile 24. toimus ja me kogu aeg räägime sellest Eesti 100 teemast, eks ole, et Eesti on nüüd sajaaastane ja, ja mida see kõik on tähendanud, millised, kuidas inimesed elasid 100 aastat tagasi, kuidas me elame täna mind nagu alati, sellised asjad panevad hullult mõtlema sellele, et et kuidas me elame 100 aasta pärast, mis meie ühiskonnas toimub ja muutub ja ja kuidas see kõik edasi areneb. Ja kas 100 aasta jooksul või ütleme, järgmise 100 aasta jooksul me kohtume ka näiteks tulnukatega või kas Eestil saab olema mingi väike väike maalapike Marsil maalapike või marsilapike. Ja, ja, ja kas võib-olla Eesti saab olema just vastupidi, selline eestvedaja kosmoserallis, seda ma küll nüüd väga sügavalt kahtlen, aga et sa 100 aastat võib muuta väga palju. No see oleks kõigevägevam valdkond, millega Eesti võiks siduda kosmosevaldkond ja kuidagi. Et kui, kui kõik see innovatsioon koonduks siia, vaat siis oleks ots, oleks huvitav, läks, see oleks teistmoodi. Sinu tütrest võiks saada saada kosmoseinsener või näiteks esimene kosmon, Eesti esimene eesti kosmonaut ja eks ma survestan teda ka kogu aeg, ega ma jälle ei lasegi tal muud teha, ega sest ütleme praegu kolme aastane veel niimoodi lihtsasti mõjutatav, et ega ta peale ulmefilmide ulmelugude muud ei kuule. Sunni teda lahendama hästi keerulisi füüsikaülesandeid, matemaatikaülesandeid, erinevaid filosoofilisi, selliseid probleeme või nagu siukseid. Teoorias käime läbi nagu erinevad sellised väga keeruliselt filosoofilised situatsioonid siis või kuidas öelda juhtumid, kaalutlus jah, et et ma ikka ma muud tulevikku ei luba talle isegi ja võin julgelt öelda, et Eestis on tegelikult ju ka täitsa siuke, noh, ma ei tea, kas kosmoseprogramm on võib-olla palju olnud, aga Eesti tegeleb väga aktiivselt kosmosega, me oleme Euroopa Kosmoseagentuuri liige, meil on oma satelliit isegi ja arendusele järgnevad. Nii et miks mitte võib-olla üks kord kogu see nii-öelda innovatsioon kogunebki siia selleks tõesti väga huvitav. Kusjuures marsimaja on ju eestlaste tehtud, eks ole, kui sa oled seda äkki juhtunud nägema, marsimaja eestlased on ehitanud marsimaja, mis pakuti välja prototüübina. Et juhul juhul kui ikkagi minnakse Marsile, et siis on niisugune mõnus niisugune nagu ise n ise ennast kokku paneb või iseennast kuidagi lahtipakkiv. Erinevatest moodulitest koosnev hoone võib vist öelda, kus siis saab kõik tähtsamad asjad aetud ja KUS SA täitsa edukalt viibida ka teisel planeedil olles näiteks. Ja me saame selle panna oma saate märkmetesse ka viite sellele uudisloole, näiteks kus tutvustati marsimaja, aga Tartu Ülikooli teadlastega koostöös on selline asi olemas. Huvitav, ma jälle saad isegi kunagi näinud külma, ma mäletan, et minu Rootsi ülikoolis, kus ma käisin, oli plakat kuskilt siukene. Et mingisugune Rootsi kunstnik kujutab ette, et üks päev on kuulpunas punastest punaste laudadega kaetud, noh nagu need rootsimajad on sellised nagu roostepunast värvi laud, maja, eks ole, Rootsi lipuga majakat, tema kujutab, et see rootsi hakkan ükstav kuul. Et seda ma, seda ma küll mäletan, aga seda ma ei, ei teadnudki, et see on. See on huvitav, minu nagu see tulevikunägemus, kuna ma olen ka kasvanud üles sellisel väga tugeval ulmega ulmefilmide, ulmekirjanduse ja kogusel ulme, nii-öelda elu olen kasvanud olen ulmelisena üles kasvanud. Siis mul on nagu see tulevikuvisioon on ääretult sihuke, käib nagu kahte lehte laiali, et ühest küljest nagu ma kujutan ette siukest tõsist dist toob pead, kus, nagu me mingi järgneva 100 aasta jooksul käime veel paar maailmasõda läbi ja langeme mingisugusesse sellisesse sügavasse nii-öelda tagasi mingisugusesse agraarühiskonda, mis, mis üldse nagu selliste kõrgete eesmärkide eesmärkidega, teiste planeetide külastamine nagu ei tegelegi, et see pole nagu enam meie teema. Aga samas kui ma kujutan ette seda teist lehte, seda nii-öelda tulevikuvisiooni, kus ma tõesti kujutangi, et meid ootab ees tegelikult väga intensiivne ja kiire areng nii viiskondadena, nii nii tehnoloogiliselt tehnoloogilises mõttes kui ka võib-olla sotsiaalselt. Et siis see on nagu tõesti huvitav ja kui me kuidagi suudame, et need hästi tugevad raputused üle elada, sest noh, kui me mõtleme järgmise 100 aasta jooksul, on juba väga tõenäoline, et me et noh, näiteks kogu see tehisintellekti ja me räägime siin nagu sellisest spetsiifilisest tehisintellektist, et noh, ma ei mõtle siin veel, millal arvuti hakkab mõtlema nagu inimene. Aga millal arvuti suudab selliseid üldiseid, tekk tegusid nagu korda saata, et meil tulevad isejuhtivad autod tõenäoliselt isegi palju kiiremini kui 100 aastaga. Meil tulevad igasugused sellised nii-öelda väga tugevad viisid, kuidas automatiseerida, väga paljust, palju tööd, isegi sellisel viisil, nagu meie täna ette kujutad, noh me, me kipume nagu arvama, et palju asju saab ainult inimene teha selle spetsiifika pärast, et need vajavad mingit väga sügavat mõtlemist, analüüsi, aga kui need tööd nagu niimoodi lahti võtta juppideks, siis tuleb välja, et noh, tegelikult seal ei olegi nii palju päris palju töödest on nagu, et sa pead mingid andmed kuskilt saama, nad teise kohta panema natuke teises vormi. Noh, me tegelikult väga suure osa sellest tööst kaotame. Aga, aga kui me kõik selle nagu üle elav ühiskonnale, Me õpime toime tulema sellega, et noh, see ongi nüüd see, et masinad teevad väga palju tööd. Meie siis ilmselt suuname, juhime, õpetame, treenime, loome neid masinaid, loome kultuuri ja, ja leiame nagu nii-öelda uued viisid, kuidas toimida, areneda. Et ma ei mäleta, kust ma selle pointiga algasin, aga, aga võib-olla selle tuleb see point meelde, kui sa kuulad mind ka vahepeal. Jah, sorry, ma olen jube, ei ole rääkinud, see ei ole sinu. Ei, okei, mul tekkis niisugune seos, et seesama asi, mida sa kirjeldasid see lähitulevik, mis on juba osaliselt kohale jõudnud Et siis masinad võtavad suure osa meie töökohtadest lapsavad endale, onju, aga tegelikult see on kõik tõhususe nimel, sest et niimoodi on võimalik soodsamalt ja kiiremini ära teha mingisuguseid asju, mis inimtööjõudu kasutades on võrdluses lihtsalt see oleks ebamõistlik kasutada, rakendada inimesi nendes nende ülesannete täitmiseks. Ja maailma sellised suured visionäärid tegelevad igapäevaselt selle suure filosoofilise küsimusega juba mõnda aega ja praegu veel eriti aktiivselt, sest et neid prognoose ju ikka aeg-ajalt tuleb, et mitme aasta pärast nüüd siis tundub, et siin või seal töökohad kaovad ja kui palju neid töökohti on ja nii edasi. Et statistika kogu aeg täieneb ja tulevad mingid uued uuringu tulemused. Aga see filosoofiline aspekt sealjuures on. Mulle näib, vähemalt kuidagi alakajastatud. Ja ma sattusin rääkima ühe inimesega, kes kuulub selle, kuulub sinna seltskonda. Et noh, on mitmeid erinevaid seltskondi, aga aga mina kohtusin ühe sellise seltskonna esindajaga, siis, kes tegeleb selle tulevikumaailmamõtestamisega või selle inimese jõudeaja mõtestamisega. Ja see võib tunduda nagu mingit tohutult nagu udune või ähmane teema, millega justkui nagu tegeleda, et mis mõttes, kus need inimesed sellega tegelevad ja mis, kas on mingi amet nagu tegeleda sellise küsimusega mõtestaja, mida nad siis mõtestavad või kellele seda vaja on. Aga seda on nii lihtne lõppkokkuvõttes seostada oma isikliku elukogemusega oma vahetu igapäevakogemusega, sest et kas sina ei ole mitmeid kordi elus kuulnud seda, kuidas keegi inimene, kes tohutult rapsid, tööd teha, tuleb mingi hetk? Noh, võib-olla sa kohtad teda mingil puhkehetkel mulle, et tal on võib-olla paar päeva järsku vabad siis ta räägib, et ma ikka ei suuda paigal olla, nagu ma ei saa, ma ei saa, mul tekib selline rahutus, ma pean kohe hakkama toimetama siblima ringi, et ma nagu ei oska niisama nagu puhata. Et kogeda siblima ringi, et ma tea, tunnete ennastki ära äkki selles kirja noh, mina samamoodi ja see on, ma arvan, väga levinud kripeldus või ärevus. Üleüldse meie ühiskonnas on ju, et eriti kui kitsalt vaadata veel eestlasi, kes on niivõrd sellised noh, et siin ikkagi valitseb töökultus ja ja isegi kui tahetakse kuidagi võtta vabalt ja minna unistatakse mingist palmisaare reisist, et siis ikkagi seal mingi siblimise geen on kuidagi kõigil nii sügaval sees, et, et sageli tehakse ka sellest reisist endale mingisugune järjekordne sihuke pingutus, justkui mingisugune saavutuste tagaajamine või mingisugune noh, et ma pean iga päev nägema neid ja neid ja neid ja neid, neid asju ja lõpuks kapatki ringi seal ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde ja nii edasi. Ja noh, selle kohta on Tõnu Õnnepalu väga kenasti kirjutanud oma raamatus valede kataloog, kuidas tema soovitab üldse reisides püsida lihtsalt paigal, et vali välja see üks koht, kus sa oled ja olegi seal needsamad tänavanurgad, seesama väike kohvik võib-olla. Ja lihtsalt ole seal ja võtta seda, kui seda kogemust on ju, et et ei ole üldse vaja seda pinget või seda survet, et, et mul on nüüd need, mis iganes, 72 tundi on kasutada siin riigis siin linnas, ma ei pruugi sa enam kunagi sattuda, nüüd ma pean kõike nägema selle aja jooksul, muidu reisijad nagu lörri läinud, kuidagi raisku lastud. Ja selle inimtööjõuga on kuidagi sarnased lood selles mõttes, et tõesti, kui inimestel järsku päevad muutuvad nagu märksa vabamaks kohustuste poolest sihuke töökohustuste poolest pidanud nagu keeruline ette kujutada, kogu aeg nagu teeme midagi ikkagi, aga tõepoolest, et kui kaovad ära mingid siuksed, põhitegevused, mis praegu meie igapäevaelus nii palju nagu aega enda alla võtavad siis mis painet või mis sellist vilist kohanemist tegelikult nõuab inimestelt ja see, ja sealt on tegelikult üllatuslikult väga väike maa minna mingi täieliku masenduse, nii et see on hästi kummaline, et me kogu aeg ju unistame. Me unistame kogu aeg vabast ajast ja sellest, et saaks kuidagi kohustustevabalt lihtsalt olla, lihtsalt mõelda omi mõtteid, et oleks aega iseenda jaoks, et oleks aeg oma sõprade jaoks ja nii edasi. Aga seda aega me ei, me tegelikult väga ei oskagi, ma arvan seda aega niimoodi targasti ära kasutada, et võib-olla alguses on tore, aga siis tuleb mingisugune täiesti uus äng. Ja seda ängi on ongi saanud maitsta ka inimesed, kes on sellest Tänapäevases tava tavapärases siuksest tööelurutiinis. Tööelurütmis on ju, et sul on kaks puhkusenädalat aastas või või mis see standard on ja on 24 meiega sellist, eks see sõltub töökohast ka, aga ma ei oska, aga, aga noh, põhimõtteliselt et sul on need loetud nädalakese, millal sa tohid olla vaba. Aga ka need nädalad suudavad inimesed endal nagu teha, nii nagu pingeliseks, et lõpuks nad tulevad tööle tagasi, et puhata oma puhkusest. Nii tehasemasinate või sa tehisintellekti pealetulek ja see tehisintellekt saab igale poole tööle. Võetakse tööle, saadab CV, kohe võetakse, see muudab. Me ei pruugi muuta meie elu tingimata meeldivaks. Saad aru, tegelikult niisugune nagu survepinge ja üleväsimus võib olla samamoodi osa meie sellisest harjumuspärasest põrgust. Aga harjumuspärane põrgu saab samuti olla osa sinu mugavustsoonist olevates ajaleht ja just et sa, sa oled sellega nii harjunud, et teisiti nagu ei oskagi enam. Nii et see on sarnane lugu selle kosmosest tuleva sõnumiga, et võib-olla väga ahvatlev seda sõnumit avada ja võib tunduda, et nüüd saame lõpuks teada, et kas keegi oli veel kuskil seal kaugele, mida ta meist arvab ja kas me võiksime sõpradeks ja lõpuks hoopis nagu hävitab meid võib-olla et see on teoreetiliselt võimalik. Et samamoodi selline jõudeelu võib lõpuks meid hävitada, mis on samuti teoreetiliselt vägagi võimalik? Jah, on küll niimoodi, ma olen sellele hästi palju mõelnud, aga enne kui ma selle kohta midagi üldse ütlen, on mul niisugune tunne, et ma peaks natukene midagi rõõmsamat toredat nüüd vahele kuulama, okei, aga viskan õhku ühe siukse. Kuidas need, kuidas me nimetasime Cliflahinguid, see oli kaante puu, kaljuriided, riidepuu, viskan ühe kaljuriidepuuga õhku ilusa eestikeelne sõna. See on minu kingitus Eesti vabariigile 100.-ks sünnipäevaks, kaljuriidepuu, noh, meie ütleme meie, eks ole kaitsjale Ralf ja Ralf Sauter on ka kaasautor saates kinovärgiga mandariin. Et see kaljuriidepuu seisneb selles, et me peaksime jõudeelu nautimist õppima kassid, et nii et ma arvan, et tulevik tuleviku võti on hoopis kasside käes ja sel teemal jätkame pärast järgmist pala milleks on Kiwapte tank või siis teise nimega Herder Vuff. Kui kuulud ootamatult, aga aga. See oli kiv abt funk, sa tead ju seda lugu, eks ole, sa oled sellega varem kokku puutunud? Loomulikult, kelleks mind pead, kelleks solvusin natuke küll selles mõttes, et saadan Iggy Popkulturistid ja juba nagu hakkas minema heaks jutt hakkas veerema ja nüüd sa küsid nagu, et oled sa noh. Miks seda vaja on ja ma ei saa aru jah, et päris täpselt, mis, mis leheküljel me nüüd oleme nagu vaata, see eesmärk on ikkagi kellegiga teadminud kuidagi tekitada vaata seda konflikti või tekitada siukest ärevat õhkkonda, sest see on see, mida tegelikult tahetakse, mida meilt oodata. Ja see on tõsi, see on see number üks asi, mida meilt oodatakse, tegelikult eriti arvestades, et saate olukorrast riigis kordus on veidi aega enne meie eetriaega, eks ole, et siis ikkagi sellesama kütte pealt nagu tuleb justkui nagu jätkata või kuidagi Maran, nagu rahvas tahab seda. Rahvas tahab seda ja meie tahame anda rahvale seda, mida nad tahavad. Võib-olla, ja üks, viis kuidas sellest nii-öelda meid ees ootavast. Sellisest töötusest siis või varem rääkisime või ütleme sellest. Me peame väga paljud nendest asjadest, mis meie elus nagu olulist osa mängivad, nagu ära võib-olla üks 500 kuidagi kompenseerida ongi siis hakata kuulama raadiost seda, kuidas inimesed on sihukses pingestatud situatsioonis, me teeme seda tänagi juba vaatame meelelahutust, kus asjad on hullemad kui me end elus. Et lihtsalt nagu kuidagi konteksti paika saada. Kas see tähendaks, et popkultuur peab minema nagu õudsemaks veel õõvastavamaid veel raskemaks või vastupidi? Sel hetkel, kui me oleme nagu tunneme, et meilt on väga olulised asjad ära kadunud, et kas me siis tahaks näha kuidagi siukest õilsat junnist? Sisu osas ma ei oskagi midagi ennustada, aga tehniliselt. Ma oletan, et siis, kui me juba oleme sinnamaale jõudnud, siis ilmselt seda saadet ei tee isegi mitte inimesed tingimata vangi. See on ära siukse nagu koodijupid, põhimõtteliselt. Lobi lobisevad omavahel, et sina oled kood ja mina olen kood. Ja siis me niimoodi punume edasi oma koodi meelelahutuslikud moel. Mulle meenub pleidranderit järg, mis oli mõni aeg tagasi, mis jooksis kinodes üle terve maailma. Ja seal oli ju nüüd kuidas seda rääkida, nii et ma midagi ära ei riku. No ma lihtsalt sellepärast, et seal oli ikkagi on inimesi, kes tahaks näha võib-olla, aga igal juhul, et seal oli üks karakter, kes oligi hologramm, onju, ja sealt mingisugune saladus, see on seal filmis kohe selge, et see ei muuda nagu seeliku mingit iileris. Et ja sellel hologrammil oli väga isiklikke selline pikalt arenenud ja ajas muutunud suhe oma kaaslasega siis kes ei olnud hologramm on ja kas see oli nagu füüsiline füüsid, füüsiliselt eksisteeriv karakter. Ja, ja see oligi kuidagi huvitav, kuidas ma mingi hetk pidin seal seda filmi vaadates otsima oma empaatia siis nagu seda kohta, et kuidagi muretseda selle hologrammi pärast kuidagi tunda talle kaasa näiteks mingites olukordades. Sest et ikkagi lõpuni jäi mulle tunne, et ta on asendatav. Noh, et vahet ei ole, vaata et las noh, kuigi hologramm oli väga noh, ikkagi väga arenenud. Seda hologrammi jooksutas üks väga arenenud sihuke koodijupp ja, ja ta oli ikkagi oma keerukused intelligentselt täiesti võrreldav inimesega. Ja ta isegi suutis mingeid tundeid väljendada, jaa, jaa, pakkuda välja mõtteid ja fantaseerida ja unistada, eks ole, ja nii edasi. Et siis ikkagi see eelteadmine, et tegu on ikkagi koodijupiga, kokkuvõttes see koheselt ikkagi nullis ära selle, et ma ei suutnud lõpuni nagu noh, tunda talle niimoodi kaasa, nagu ma tunneksin kaasa inimesele. Aga see on huvitav, et see on just ju Leidrandmeri sihuke üks kesksemaid küsimusi ka, et kui palju me üldse peaksime hoolima siis robotitest või tehisintellekt, kus, kus see piir on. Ja võib-olla meie vaatamegi tehisintellekti peale, nii nagu sa saate alguses mainisid, et need hüpoteetiliselt tulnukad võiksid inimkonda vaadata, et nad on lihtsalt mingisugune eluvorm, kes seal toimetab ja meil ei ole emotsionaalset sidet nendega meile. Meil ei ole vaja tunda nende suhtes mingit empaatiat, Nad lihtsalt on ja kui meil on vaja, siis me kasutame neid ära samamoodi nagu meie laboritingimustes uurime ja, ja näpina erinevaid baktereid. Või võib minna ka seal suuruse skaalal natukene suuremaks jäävad vaadata, kuidas me, eks ole eksperimenteerimine rottidega kas või kes on juba selles mõttes bakteritega võrreldes justkui nagu lähemal inimmeile oma suuruselt ja sellelt keha keha toimimisviisilt. Et noh, ei tea, aga võib-olla jah, et et võib-olla lõpuks robotitel on isegi õigus, kui nad meie vastu mässu tõstavad, sest me oleme nii kaua orjastanud kuidagi pidanud tööriistadeks, samas kui neil võib olla juba ammu on mingisugune kripeldus hinges, et nad tahavad olla vabad ja nõuavad endale mitte siis inimõigusi. Koodi õigusi, tehisintellekti, õigusi, arvuti, arvutiõigusi see on selles suhtes huvitav jah, et kui me räägime nagu tehisintellekti arengust, et noh, kui kui me suudame teoreetiliselt ja ma isegi mina isiklikult arvan, et see on võimalik, et noh, näiteks kas või inimaju jäljendada arvutiga meele. See on nagu minu arusaam, et me ise ei ole midagi erilist, et midagi nagu mõõdetamatult, et kui me suudame arvutis teha järgi ühe inimaju siis me suudame panna seal arvuti toimima nagu inimaju nii-öelda, et noh, et me suudame luua luua nii-öelda seda Kontšesnas või see teadvust, me suudame seda luua ka arvutitega ja, ja vaata, see kõige ohtlikum asi siin ongi see, et et sellest hetkest, kui meie, nemad on meie jaoks justkui nagu need sipelgad või nagu need bakterid selleni, kus meie oleme nende jaoks see nii-öelda nii alameluvorm, see võib toimuda nii kiiresti, et me ei suuda sellele mitte mingil hetkel isegi piiri peale panna, et noh, nagu tehisintellekt, mis suudab ennast arendada ülikiiresti ja omab ligipääsu kogu infole kogu maailma kohta, noh, ütleme näiteks, kui ta oleks ühenduses internetiga võib väga-väga kiirelt meist nii palju ette areneda, et me isegi ei oska oodata Ta tema käitumist või mis isegi ei oska oodata, kuidas ta võib meile nii-öelda kahjuks kahjulikuks muutuda. Et see on nüüd see jällegi me kipume düstoopia poole langema oma tulevikuvisiooniga. Aga see on suhtumise küsimus, kas seal düstoopia või lihtsalt utoopia utoopia, Sester, toopia, sest et loomulikult, ega mina ei soovi valu ega kannatusi ja ilmselt ei saagi seda ka sina. Aga kui ma vaatan seda eemalt justkui nagu kuidagi lähen kaugemale oma hirmudest ja soovidest ja nii edasi, siis see võib vabalt olla osa evolutsioonist. Alati on ju nii olnud, et tugevam, kavalam, intelligentsem, eluvorm, alistab nõrgemad ja ronib nende najal evolutsiooniredelil siis kõrgemale ja niimoodi vaadates see on ju täiesti loogiline ja loomulik asjade käik. Ideedest räägitakse vahel, et ideed on justkui siuksed ise teadlikud ja täiesti oma selge sihiga moodustised, mis kasutavad inimesi ära selleks, et levida. Me oleme rohkem nagu et nad, et siis nemad on justkui parasiidid ja meie oleme vaid selle parasiidi, edasikandjad või levitajad. Samamoodi võib olla ju tehisintellektiga, et me võime seda kõike seda arengut vaadelda niimoodi et tehisintellekt ongi juba olemas, aga ta kasutab iseenda ehitamiseks ülesehitamiseks inimesi. Et ta nii-öelda siis jällegi, et mitte isegi üüri ega rendi inimajusid, vaid konkreetselt parasiteerib, kasutab meid ära ja meie oleme hoopis tehisintellektiteenistuses sajandite sajandist sajandisse. Liigume kogu aeg sinnapoole, et lõpuks anda talle kätes täielik võim, et ehitada ta nii võimsaks, et ta lõpuks saab silmad lahti teha teha meid pihuks ja põrmuks oma lasersilmadega. On ju ka teooriaid, mis, mis räägivad, et me otsime elu nii-öelda universumist, mõttekat, mõtlesime bioloogiat universumist, kuigi noh, et on väga tõenäoline tsivilisatsioonid, mis jõuavad oma arengus teatud maani leiutavad tehisintellekti ja, ja sealt edasi on ka tõenäoline, et see tehisintellekt võib nad hävitada ja ise nagu domineerivaks jõuks. Et me peaksime võib-olla otsima universumis tehisintellekt. Ja kui me tuleme tagasi selle nii-öelda USA teadlaste uuringu juurde, siis ka see oli nagu üks siukseid aspekte sealt, et mõni mõni selline tehisintellektikultuur või ütleme, tsivilisatsioon on see, kes meid nii-öelda tahab nakatada endaga nii-öelda nagu sina rääkisid. Kes teab, võib-olla see on tegelikult juba juhtunudki või või juhtu maas või kes teab, et selles suhtes minu jaoks on alati see filosoofi ja teadlase vaheline suhe, on olnud selline, et kui teadlased peavad nii-öelda maailma analüüsima selle kohta andma mingisuguse faktilise teadmised, asi toimib nii et see asi on nii siis filosoofi eesmärk või vajadus, miks, miks ühiskond vajab filosoofe, on see, et nemad peavad siis ütle mida see tähendab, et teadusel neutraalne mingi asi on fakt ja, ja see, kuidas me selle faktiga toime tulema, sellesse suhtume, see küsimus on nagu lahti mõtestamiseks, filosoofiale ja ma arvan, et see on ääretult oluline funktsioon, mida täita. Tõsi, aga kassid ikkagi, võti peitub kassides. Me oleme näinud nii palju erinevaid meeme kaitsjatest, kellel samamoodi tulevad laserid silmadest välja, kes on sageli nunnud kiisupojad paigutatud sellisele kosmose taustale, tahet blingivad taga ja, ja siis on sihukesed mõnusad kohevad kiisud seal kaaluta olekus. Et ega, ega nad meenid ka ei tule ju eikusagilt ja no see on ilmselge ja ma arvan, et tänase saate, et lõpuks on kõigil kuulajatel selge, et kõik teed ja lõpuks viivad ikkagi kassidele kassidenis on ilmselge, et ilmselgelt seda saadet tegelikult juhib, kas kassid teevad seda? Ilmselgelt seda raadiojaama raadio kahte juhivad kassid. Liigume siit edasi. Eilset pingviiniparaadi vaatasid, vaatasid kassid, kassid, see on täiesti selge, et vest kaudu oli paika pandud kasside poolt, kõik see toit mind haletseda sõid, oli kasside poolt see inimeste nimekiri, miks olid need inimesed kutsutud, kes olid kassid kassid? Absoluutselt. Nii et kui kellelgi on veel kõhklusi selles osas, siis ma arvan, et, Kuulake uuesti meie saadet aadressil popkulturistid, punkt com. Ja veenduge, et kassid. Kassid, ma loodan, et te nautisite meie vabariigi aastapäeva erisaadet, kus me rääkisime tulevikust, mida meie näeme. Kirjutage meile kokk, kulturistid Gmail from ja rääkige, millist tulevikku teie näete. Saadet jääb lõpetama lugu Madoship, Connection ühendume taas emalaevaga.