Olge tervitatud, kirjandushuvilised ja head ümberlülitid. Mis teile kirjanik Rudolf Sirge kalapüügialastelt probleemidelt kirjanduslikele? Kui ma ei eksi, siis te tulite just praegu koosolekult kus arutati hoopiski kirjandusest kaugel olevaid asju, mitte liiga ega kala ja kirjandus ei olegi nii kaugelt asjad. Minu arvates. Mõlemad hüüavad kirjandust, hüüad, hingi. Kalamees üks püüab konkreetselt, et veest välja saada kätte midagi, seal, teine püüab südameid vaid. Kas te ei ole kunagi tahtnud kirjutada tõsist kalapüügialast käsiraamatut või ilukirjanduslikku teost? Ja tahtnud võib-olla olen? Aga siis ma ei ole küllalt operatiivne, nähtavasti niisuguse asja jaoks. Ruslan operatiivsemalt, nii. Ma jätsin selle asja katki. Kirjutan mõned jutud, olen kirjutanud ja kirjutan, võib-olla veel, aga, aga käsiraamat üldse teatega kirjelduse suhtes on nii, et anda juhendeid, tehke, tehke nüüd liia, kirjutage nii, ja nii ärge kirjutage ja seal umbes samuti, kui püüdke kala niimodi, ärge püüdke, selge on see, et kes, mees, kes läheb suurte õpetuste järgi välja kalapüüdluste kala, isa naljalt samuti ka väga õpetatud õpetatunud kirjutatud romaani tuli romaanina välja. Problemaatiline asi, teiste õpetamine. Isegi teadlane kord, kuidas teha kus ta oma kõige suurema kala olete püüdnud? Jõest ilma õpetajata, ilmad? Täitsa õige, kogemata? Ikka need asjad juhtuvad kõige paremad loomused olgu kirjandust, kalapüügist juhuslikult see oli 18 ja pool kilo. Lõhinud kodudonja vanni panin siis niisama pikku vall kus teil on olnud see suur huvi, Iker merereiside ja, ja noh, ütleme kaudselt siis ka sellega seotud juba kalapüügipagan teab nähtavasti mustlase ingel. Millest luust, sinu perekond rändas mina lapsena kaasa õige varakult juba nelja-aastasena mööda maad sinna ja tänna ja mäletan väga hästi nii hobuvankris sõite mustlase moodi, kus vanemad istusid ees lapsed taga ja küllap see sealt juba külge on jäänud. Nähtavasti ma ei tea, aga midagi, võib-olla. No ja siis olid mitmesugused tõuked. Sest ma tulin ülikoolist ära ja asusin lehe toimetuse muidugi kodanluse Sotsiaaldemokraatliku lehe toimetusse ja mulle seal väga hästi istunud. See õhkkond, töö oli küllalt nii mehaaniline ja, ja rutiinne. Ja tekkis mingi vajadus nii ennast puistata, käia. Käisin tiiru Nõukogude liidus, kirjutasime sellest raamatukoguni 29 30. Raamatu puhul heideti palju, et vaat mina või meie oleme nagu läinud ühekülgselt, et ei tunne maailma küllalt palju. Ehk siis sellest tekkis trots, Cathopaga ei tunne maailma ilma, saab tundma õppida ja võimalus avanes niisuguse nii-öelda seiklusliku reisi peale minna ümbermaailma, sest mees, kellega ma läksin, Ahto Valter, kavatses ümber maailma sõita. Ja siis lõin kaasa midagi sealt, nähtavasti siis tuligi niisugune väike trossiga mindud ja muidugi merehuvid olid kaaslast, me siin katsun, Tammlanega õppisime väljaspool Jahtklubi igatahes ei olnud mingi jahtklubi liikmed, õppisime purjesõiduiseseisvunud ära, kalarannas oli tol korral üks väike niisugune äripaadi üürimine, kakskolm, purjepaati, kaabel, sõudepaatide ja meestel ühe paadiga saime nii koduseks, et iga õhtupoole, kui toimetuses läksime, olime merel. Samas Tallinna reidil. Ja mäletan, ükskord tuli nii kange tormiga taimel selli puruks ja poomi puruks. Ja siis rannas juba olid seal nii päästemeeskond valmis, tulevad meile merele appi, aga ei olnud viga, me tulime randa ja siis selgus päästemeeskonnas oli jahtklubi mehed nendelt jahtklubi Sillaste sealt tornist näinud, et nemad tulevad appi. Simson jahtu kindlasti kalestunud, aga millest see nii hästi ette võetud ümber maailma reis katki jäi? Majanduslikud põhjused, Peamised. Sest et siit meie väikeste ressursside juures. Me ei suutnud kaugemale, kui ütleme, jahute inglise manipaati korda panna ja varustada onu üsna palju asju seal toitlustamise küsimus, et vesi isegi näiteks vesi maksad sadamas kui peale. Ja kütteõlide edasist mootor oli ka ja kapten, kes lootis saada mõningaid tulusid mujalt poolt, ei saanud neid ja lõppude lõpuks minule paistis nii, et inimesed on liiga pikad kaks-kolm nädalat sadamas, et see kahe aasta ümber minna 20 aastat ja ma leidsin, et see enam ei kõlba, mis olen küllalt, vanamees. Ma ei hakka üldse teie merest sõitude algusest ja aga kas te oleksite nii enam-vähem täpselt öelda, millist kirjandust ja alguse sai? Ei tea Searonist kas ema või isa, siidi või veel vanemad vanavanemad, kes sest, et ega päris kindel on see, et me kõik oleme tulnud ja peame tihtipeale teistele noorematele kordamatega kirjanikuks kunstnikuks õppida otse ei saa, et ma tahan, ma õpin selle asja ära. Võib õppida küll kõik need teadmised omandada nii edasi, aga ikkagi ei tule midagi välja, sest et kunstitegevus on juba niisugune, et siin peab mingisugune niisugune all vool olema, mis, mis veab selle poole, mis vastavad eeldused annab. Ma ei tea enda eelsest muud midagi, kui et ma hakkasin algkoolis juba kirjutama niisugusi kirjandeid, kui teised kirjutasid lehekülg kaks, siis mul tuli tihtipeale liigtäis ja olge hädas, et kust ma selle maha olen peksnud? Maha peksnud ei olnud ja siis ma olin hädas ja õnnetu, et kuidas niimoodi. Nii hea meelega kirjutasin, jääd maha pekstud pärast vahelisest aru ja sealtpeale siis nii kuidagi hakkas, see hakati nagu esile tõstma, ette lugema vahetevahel ja see läks juba siis nii ilma suurema omapoolse niukseid vaevata või püüdmiseta isegi hakkasid kirjutama ja siis hakkasin lehtele kaastööd tegema ja nii edasi. Ja sealt ikka natukesehaaval muidugi ajakirjaniku töö on omast kohast valimi hulka aega olnud ajakirjanike praegugi õieti toimetuse liige, nii et see on vedanud ka, et ei ole sellest sellest nii, ütleme bakterist lahti saanud käiti kunagi, kui suur osa ajakirjandusel võis olla nüüd selles, et teist päris romaanikirjanik sai oli see niisugune esimene kool. Ta oli ühtepidi esimene kool, teistpidi nagu ma juba ütlesin, selle reisutungi-ga ühenduses teistmoodi, ta oli küllalt väsitav ja pingeline ja sundis nagu teataval määral nii ajakirjandust põlgama isegi siis, et oli olukordi, kus näiteks tol ajal kui August Jakobson siis ütleme seal 30 aasta paigu kirjutas kaks romaani aastas, niisiis 10 12000 rida. Kui nii võtta, mina kirjutasin 10000 8000. ühe kuuga juures, nii et pinge juba iseenesest tehniline pinge oli niivõrd suur, et tihtipeale nii tõrjus ajakirjandusest eemale kui sa midagi muud asjad. Ja hiljem ma läksingi lehe juurest ära, sellepärast just nimelt, et ei saa, lihtsalt ei jõua mehhanist ei jõua kirjutada, kui sa iga päev pead teatav osa ridu eest, meie ei töötanud mitte ajakirjandust, nii nagu praegu töötatakse palga peal ja heasnesidueeritud otis oli ridade järgi maksti, mulle maksti siis tõlkeriaat sent ja kõige paremad uudised, suured mustaga petiga trükid uudselt kolm senti siis pidi loomulikult või kui palju nemad tahtsid palga välja teenida. Aga kuidas te hindate meie praegust ajakirjandust, meie vabariigimeest nutma? Ta võiks parem olla. Kas teil ei ole seda? Teil ei ole, sa tunned, vahest, ma ei tea, kui suured e-lugejad te olete, et liiga ruttu saab leht läbi? Vaadati eest küljes, vaata küljelt kesta ka ja tihtipeale ongi läbi, mõni number on parendusi küll, aga, aga palju niisugusi numbreid umbes nagu Juhan Smuul kord ütles, et üle viie minuti lehte ei ole. Viimide lehed. Niiet. Huvitav, huvitav, huvitav jah, niisugune, mis kisub lugemad? Mitte ainult suured pealkirjad ja pildid ei tingi loetavust, vaid materjali sisu. Ja see muidugi ei ole olnud ka nüüd sellest kes toimetuses istub, vaid seal igast üksikust toimet ajast olenemata, oleneb igast üksikust toimetuse liikmest ja töötajast, kuidas ta oskab materjalid ja kuidas ta serveerida suudab nii edasi. Ja huvitav, kust võib, väga mitmeid ja ma ei mõtle sellele sugugi põnevust, ainult niisugusi lugusid üles kütamis, nii. Kriminaalsed oleksid, kõnni edasi võib ka, tuleb kirjutada teaduslikutest küsimustest, igasugusest asjast saab huvitavaid lähtenurk. Vaata vaatlusviis. Ja seda tuleb menetlus tihtipeale praegu on paranenud mõningal määral tõsi küll, aga mõni aasta tagasi oli veel palju peale. Nähtavasti meil toimetus on kaasa tundma hakanud ja ajalehed nagu pikkamööda minu arust nagu paranevad. Aga missugune ajaleht on teie arvates kõige huvitavama sisuga? Praegu Mei lehtedest suur hulk inimesi peab edasi praegult huvitavaks leheks. Mina ütleksin nii, et rahva hääl mõnes numbris võistleb, vabanda edasi, aga aga mida on noorteajale kahjuks, ütleme küll, noorte all püüab ka viimasel ajal, aga üksvahe läks üsna halliks ja ega ta praegu ka kui rahva hääl eraldi vaadanud, siis noored tihtipeale ei ole midagi lugeda. Ühtelangevusi on paljud lehtedel peaks oma individuaalne nägu olema, seda ma tahaks öelda. Ja mida individuaalsem, nägus ta, seda huvitav, lähtun. Aga kui te ise kirjutate, kas te teete palju oma töid ümber ja materjal, kas on palju teie teostesse, autobiograafiliste? Luiahti mõtlete pikemate, eriti siis, kui, Asi on juba kord, nii et peaaegu igas teoses kolkujusid karaktereid, mis autorile on eriti lähedased. Ilma hoidi saangi olla, sest kuskil nii või teisiti vilksatab autori maailmatunnetus, autori arusaamine autori sümpaatiat edasi. Ja kas ta tahab või ei taha mõnesse kujussemistele omale nii lähedale, on taikkonnad, poogib sisse. Nii et paratamatu on autori individuaalindiviidi välja löömine selles teostes ja see on ka üsna õige ja, ja loomulik, sellepärast et samuti, kui ma rääkisin lehe individuaalsest näost, seda enam, peab raamatut tema individuaalsed näoga ja kus individuaalne nägu on kahvatu, siis autor kas autol enesel, kas ei ole mingit erilist sümpaatiat või ta oli suutnud neid rakendada, kuidas panna? Nüüd, mis puutub materjali ja töösse materjaliga, on tihtipeale nii et teda koguneb mõne teema või dioosse jaoks tohutu hulk teda võib-olla üles kirjutatud võib-olla lihtsalt mälust edasi. Tema nii-öelda väärtus ei selgu enne, kui teos on paberile pandud, sest et sa ei tea isegi kunagi kette, kuidas ja kui palju sära jõuad kasutada. Juba siis, kui nii karakterid hakkavad liikuma, tegevusse, see areneb siis need ise panevad, teatavad sunnivad, tead, karates lüpsilt karakteri psühholoogia sunnib pea teatavad käigud ja need juba siis ka materjali kasutamisel. Harilik asi on see, et näiteks suurema teose puhul materjali nii palju üle võiks kirjutada rahulikult, võib-olla teise või kolmanda teosse. Ja ongi need autorid, kes nii teevad. Minule see hästi ei istu, ma nagu tunnen niimoodi, kui ma olen selle teema kord läbi elanud nii-öelda, siis ma enam teist korda tema juure minna ei taha ja neid materjale, kui neid jääb ka võib-olla kasutan kuskil mujal mõnda teistmoodi. Aga harilikult ülejääk on. Teiseks töö. Õieti öelda TÖÖ kirjandusliku teose kallal minu silmis ei lõpe enne, kui ta on trükitu. Tihtipeale tuletada, mitu korda ümber kirjutada, kas omal või lasta ümber kirjutada, see tähendab, saad ise võtate uuesti käsikirja kätte uuesti käsile, redigeerida, parandad, muudad nii palju ei saa, testi peab uuesti ümber kirjutama, siis tulevad korrektuurid ja Harley Casio luks. Huvitava nähe on see, et käsikiri võib olla mitu kord läbi uuritud ka, isegi teise käsivabadel toimetuses. Loed käsikirjas ära, ütlen ma siin kirjutatud puhas käsikirju, parandad väikseid kribud siia-sinna ja nii edasi, keelelist ilmsed teed ära. Aga kõige viimast sa ei näe enne, kui ta on trükitud tropp, ladu trükiladu on ja siis sellest tõmmist tuleb siis juba midagi muud ei ole, veel on midagi vaja teha, niiet korrektuuris tuleb ka veel sättida ja maid parandada, kuigi palju, aga ikkagi väikseid nihukesi. Täiendusi tuleb teha. Viimase kurantuurini ei ole teost lõpetada. Nii et kui, kui te kunagi midagi akude trükkimis, arvestage sellega, et kogu aja töö käib teosega kunid. Raamatule valmis. Te olete ju veel isegi valmis raamatut aastaid hiljem ümber ja, ja seda tuleb, et kas see õigustatud oli, ma ütlesin seal järeldusena, sest ma ei tea ja võib-olla mina oleks huvitav praegu kuulma, kuidas teiega lugejat, kui te olete lugenud keegi 20 seitsmendal-kaheksandal aastal kirjutatud romaan sai tol korral auhinna ja küllalt suure tähelepanu osaliseks. Noh, aga ma olin noormees ja kirjutasin natuke muidugi hooletult hoolimatult õieti küllap nad realistlikud laadis ja nüüd, kui taheti teost uuesti välja anda, siis 30 aastat hiljem öeldi mulle nii, et võta kätte redigeeri ära ja trükid trükkinemast. Vaatasin ka kullakesed, ja niimoodi ma ise enam ei taha kirjutada. Et ma võtan kätte ja mõned osateni ümber hakkasin tegema, lõpuks tuli nii, et tuli balla, teine pealkiri, isegi deus muutus, muutus käes, läks laiemaks, mitte mitte mahuliselt, aga haara haaravused läks laiemaks. Ja siis noh, võtsin vanad materjalid, mul nüüd alles nüüd mustandite märkused ja edasi, seal oli palju kasutamata materjali, teiseks tingis aeg, juba tol ajal, kui ma kirjutasin, elasid veel osa inimesi, tatart, too revolutsiooni päevadesse, teist aastat ei saanud kõiki nimetada nende õigete nimedega. Ehk ka nimedel tähtsaid kujusidki neist on elavad inimesed ei olnud kuigi soodne pärg osoolimuma, ütleme lähedasi perekonnaliikmeid, sugulasi, tuttavaid ja nüüd oli aga palju vabamad käed ja nii ma sain siis kiuseteiscord kirjutatud Teises hoopis teises redaktsioonis teise nime all. Jah, lugejad, kriitika võttis päris hästi vastu lugejat. Kuidas keegi need autoripositsioon jääb endiseks, et otsustagu lugejat, kuidas sellega oli, kas see oli õige või te ütlesite siin ikka materjal ja materjal, aga kus teete, seda materjali kogutakse kunagi Rinyson teeselt, kirjanik tuleb saata kaevandusse pooleks aastaks, kui ta tahab kirjutada romaani kaevuritest. Ma olen sellel seisukohal, nagu oli Errnbulkalenteeringul. Et kirjandusliku materjali kogumine ei ole nii nagu seenele minek, võtad korvi kätte ja läheb, Sa otsid, elu on juba kord niisugune, et kui, kui on, nagu ma enne ütlesin, seda niisugust noh, soont või, või vaimu. Et sa pead millegist kirjutama, siis elu mängib sulle ise materjali kätte, ainult jah, mida on vaja, aeg-ajalt on mõnes osas, kui on vanemad, niisugused asjad, mida sa ei mäleta ja mida on vaja. Täpsustan, et asi, kui konkreetne tahad, on, siis on neid vaja, ütleme, uurida järgi ja tuhninud ajama tuhnisin näiteks sellesama seitsmendast romaani puhul terve hulga ajalehtede aastakäike läbi peale selle mõningad arhiivid edasi, et see õieti ei olnud mulle nii-öelda romaanile kuigi vajalik materjal, aga selleks, et olla täpne ja siis ma jäin ühe linna piiridesse ja nii-öelda konkreetsete sündmuste juurde täpselt päevadega seotud sündmuste juures piinlema, teab. Aga muidu ma oleks võinud ju kirjutada ka üldse arhinimenemate, vaata vaata. Noh, nii on ka mõne teise asjaga mõni sündmus, mõni mõni seik, mõni inimene oma olemisega lihtsalt vaadata otsevaadet Ossa pagan, kui tore kuju, kuidas ta räägib. Et see on juba siis materjali teed omale väikses kitsi võib-olla ära ja paned kõrvale ja teine kord siis arvata juurde või keegis kitsi, tuletas uuesti meelde ja võtad tagasi, kuidas teie kirjutajate kannatajate kaua aega peas ja siis üsna ruttu paberile või vastupidi. On juhtunud nii ja teisiti kuskil kas oli pärast viiekümnendat aastat, see oli. Moskvas ühte novellikogu novellikogu välja venekeelses tõlkes toimetajad leidsid, et oleks vaja veel üks novell, natuke väikseks jääb ja vaata, et üks, üks niisugune paras novell oleks tarvis. Noh, mul seda kuskil anda ei olnud Moskvas ja lubasin endale, et kuu aja jooksul lendan seekord Moskvast Tallinnasse tagasi ülevalt pilvi all valge ilusse pehme pill ja see tuletas mulle meelde korraga lume, lumehanged, lumehanged, tuletis, assotsiatsioonid hakkas liikuma, lumehanged tuletasid meelde ühe metsaveo Joidi puutegemise loo kuskil Pärnumaa metsades lumehangede siplemine autodega välja kaevanud edasi ja silmapilk oli mul kogu tegelast, tulid meelde, sinna pilku oli mul ütleme sealsamas, lennukis tekkis novelli idee, tulin kodukolle, kirjutasin ära, saatsin ära nüüd nädal aega olin hallil käes. Seal kruvikene. Et niisugune niisuguseid asju juhtub vahest ootamatult. Aga mõnikord jah, seisavad asjad praegu, mul on üks pikem käsikiri juba kolmandat aastat sahtlis ja mail õpetajatele millegipärast ma ei tea, miks möllutata ei saa. Ma ei saa, saaks küll. Aga lihtsalt las ta seisab. Millegipärast sisemine tunne on, kuidas ta seisab. Kindel sümpaatia tänapäeva noorte kirjanike hulgas. Kes võiks olla üks noor daam? Lood on seal palju sümpaatseid ja ma vaatan niimoodi, et mõnestki võiks üsna vastik tulevikus nii tüse tüse mees finani saada. Ma töötan praegu Runneli-ga koos Loomingu toimetuses ja ma leian seal väga sisukas nurmes. Ta ei ole olnud luuletajana, vaid ta võib ka kirjutada häid artikleid, teravaid mõtet avaldada ja sealjuures on tal üsna tubli kriitiline filter. Et miks mitte märgime Runneli. Muidugi Paul-Eerik on juba mitte enam noor Paul-Eeriku, ta ei võtagi, norra Paul-Eerik Rummot, Viivi Luik on huvitav, ainult et ta natukene kitsas on minu jaoks. Rudolf Rimmel näiteks, kuidas teile meeldib? Remmel ja ärimeil sai isegi nüüd poeemi võistluse auhinna ja nii edasi, et ta on üsna üsna tugev, aga siis minu arvates temale rohkem istuks satiiriku laad kui niisuguse sel taldrikulaad. Mõnedki asjad, mis ta kirjutas, noh jah, kolm-neli aastat tagasi niuksed, epi, grammilised ja nii torkavad ja need olid nagu suurema sisemise jõuga antud, kui mõnikord on tema poeemide Meie kriitikast mis teie arvaksite Kriitikul ka inimene ja kriitika, kriitika on teatav kirjanduse žanr. Ega midagi ei ole, et üks inimene teist ei mõista. Samuti võib ka juhtuda, et üks, üks kirjutajatest kirjutad, ei mõista kriitikul üks kirjutaja ja autor, raamatu autor Rosen. Tuletan meelde näiteks Enn Vetemaa monumendi puhul kus arvamused läksid avalikult lahku, üksteise kriitikud raiusid vastu ja mina pidin see inimene olema, kes siis noortekoondise koos korraldatud koosolekul nii ühte kui teist kriitikud pidid siis natukene nii vajutad õmmelda, maga, ühesõnaga edasi arendama nende mõtteid, et kuulge, te lähete kauguselt kuskil lähedal kokku, et ei olegi kaugele andit. Üks vaatab ühest aspektist nendest aspektist. Ja õieti on kahju mõnikord, et meil mõne teose ümber ei vaielda rohkem või arvamus ei avaldata. Sest ega kui ainult näiteks ilmub silbis vasaras retsensioon ja loomingusse, tsensuur kui ka keelekirjelduses sellega kaob teost nagu päevakorrad ära on tema nii-öelda nagu ametlikult pandud teatavasse riiulisse jääb sinna ja on seal. Aga kas sellega on raamatufunktsioon täidetud ja kas, kas see niimoodi on mõeldud autori poolt või kas see ongi õige, sest lõpuks lugejate ringis käib raamat edasi raamatukogudest ja muidu kodudes nii edasi. Ja raamatul on oma järelmõju. Kui muidugi teoste väärdunud teoseid kutsub olemise helmega, siis kunstlikult seda ka ei maksa teha. Mis üldse kriitikasse puutub, ma ei leia, et oleks halb praegu terve hulk noori mitte päris nooriaga nooremaid, nisukesi, terava silmaga ja hea maitsega kriitikuid nagu Maie Kalda ja Ülo Tonts ja on teisigi veel, kelle kriitikat alati hea meelega loed ja leiad ka, et tema on teosse suutnud hästi süveneda ja näha just seda mis oli kõige omapärasem ja olulisemal. Vene vene kirjandust, eks seal oli väga mitmesugust ka mõned noored proosa, Eestit ma luulest palju ei oska rääkida, sest et noh, teate isegi jälgitakse peamiselt neid tippe, mida igaüks teab Hirdušenkorrastajaitsenski koosnessenski. Ma tulin ja nii edasi. Ja need on kõik tugevat muidugi, aga proosas on neil ka õige mitmed häid. Ja viimasel ajal nagu tundub kuidagi niisugune ökoloogiline kallak seal võtvad enam maad. Ja see näitab ühtlasi tendentsi süvenemise pole mitte nii ütleme ainult laia haarde, vaid ka süvenemise poole seal muidugi tervitatav näe seesama tendents on ka meil lõpp. Kuidas meeldivad teile tänapäeva moodsad ameeriklased? Mina ei ole ju ka kõiki ja kuigi palju mitte lugenud, ma lugesin viimati suvel ainult suvel. Vello pillo. Ühe, mis ta nimi nüüd olime, praegu ta teose nime ei oskagi öelda. Ei tule meelde lihtsalt viie-kuuesaja 50 romaan, mis vana mõiste järgi romaan ei olegi õieti. See on ühe mehe mõtisklused nii umbes kahe ööpäevaringis. Ja mitte ainult mõtisklused, tema on antud Racarakterina väike tegevus, ka värin, tegevus ja ta oli, ma arvan, niisugune karakter, et tema peab ennast igast asjast elus elus vahele segama. Kui näiteks mingisugune linnavalitsus kuskil on otsustanud mingisuguse küsimuse, nii tema leiab, see oleks õigem teistest, ta peab ilmtingimata sellele linnavalitsuse linna peale kirjutama. Kui üks leht on avaldanud mingi artikli ja tema Arbet, et temal on lisada midagi seda ilmse innuga, ta vastab kirjalikult ja nii on siis. Romaan on selle kahe ööpäeva jooksul on ta täis umbes noh, mis seal on üks 10 teistkümmend pikka nisukest traktaadi moodi kirja, kus ta targutab, arutleb kogu maailmaküsimuste üle. Ja siis peale selle veel isiklikud kirjad on, on tal üks tuttav professor seal kuskil teineteisel ülikooli juures edasi. Ja ahaa, see professor tuleb meelde, et professor on avaldanud mingisuguseid teose seal annab niisuguse teesi eilsed ees. Ei, ma mõtlen, vaata et seal on nii ja kohe ta paneb sellele paberile vastaga. Kirjutan õieti tseremoonia suuremal määral suurel määral koos seisabki, ta on küllalt huvitav, mitte kollaaži, ütleme meetodil, aga siis ei valgu laiali, ta kuidagi keskendub sihukesele kuju ümber ja annab nende just nimelt selle selle, selle, selle meetodiga, et inimene peab ennast vahele segama, olema aktiivne, elus, annab üsna sügavalt selle tüübi nii hästi sisemuse kui ka käitumise elus. Kusjuures ta haarab kohutavalt laialt maailma ajalooprobleeme sotsioloogilisi probleeme ja kuni tänapäevani välja kristlus ja siis islam ja kõik on läbi põetud nendesse kirjadesse vastustes üsna oma omapärane selle selle tõttu, et ta keskendu mingile probleemile, aga haarab väga laialt. Ja see on veidi paljudele päeva romaanid, mida need Ameerika paljude romaanide ja paljude niukse pikemate teoste nägu ongi niisugune. Alles paar aastat tagasi ma lugesin soomlase Pentti Saarikoski uut teost haiga Prahasse, sest aed Prahas oli kaks kuud Prahas. Kirjutas raamatus on tema esimene proosaraamat, muuseas stan luuletaja. Ja ma võtsin selle suure põnevuse kätte, saadeti mulle ja et noh, kuidas nüüd luuletaja kirjutab poosetama. Ja ma ei saa teile käest ära, kui üle keskööraamat läbi oli, ta ei ole suur, 120 veel kord. See ei ole reisikiri, see ei ole novell, ei ole jutustus, ei ole luuletus. Aga ta on siiski omast kohast nii kirjutatud, et ei taha käest ära panna. Ta on üsna toores raamat, muuseas, ta räägib asjadest sõnadega kõige ropu nendest asjadest, ka nende sõnadega nagu rahvas nendest neid ütleb. Ja tema ei punastab kuskil. Ja teine asi, mis on tema, tarvitab samasuguste tavalise noh, kuidas öelda sürrealistliku meetodi nii-öelda, et mis pähe tuleb, mõte parajasti kirja läheb? Ta võib näiteks vabalt teha nii, et räägib praegu mingist seal trahas tänavapildist ja mingist kokkupuutest teatavate inimestega ilma apsatsi, vahet tegemata ilma midagi. Järgmine lause punkti taga algab sellest, et ta tuletab meelde kolm 40 aastat tagasi juhtunud lapsepõlvesündmusi ja samuti lapsepõlvesündmus, lõpped jälle ei ole muud vahel kui punkt ja kohe läheb edasi jälle, kas hoopis kolmanda, neljanda tegevusega. Nii et väliselt tundub väga segi paisata, tulevad ja raske lugeda, aga kui sa kord mõne leheküljega talle kätte saad? Sa huvitaks tõepoolest, meetod jälgib õieti inimesi teekäiku inimese mõttekäik ei ole ju nii, et ainult keskendub ennast täpselt ühele ühele teemale ja mõtleb selle lõplikult läbi, on päris selge, me kõik mõtleme niimoodi. Mõttelaad on niisugune, et me peame ühte teemat nii-öelda oma praeguse arutelu või mõte peateemaks, aga seal kõrval Talgatavad meil, et kõik see teistsugust mõtet läbi pea veel nagu, nagu nõelad käivad selle peateema sisse risti meedet sellel hetkel võiksid raamatu läbi omast kohast päris huvitav. Ainult jah, žanri laadidel randa ei oska, teiseks ei ole ka tähtis, peaasi kui teostus huvitav varem romaani tehnika oli ju niisugune, et kõik peab minema nii-öelda teatava plaani kohaselt lõpuni kompositsioon olema lõpli lõpetatud ökoloogia probleemide sõlmed lahendatud nii edasi. Selle küsimuse ümber praegu käivad vaidlused ja kui me näeme, vaatame meie nõukogude kirjandust kas või 14 ulatuses või meie oma kodumaist kirjandust, umbes samasuguseid nähteid ilmnevad. Praegu, me andsime sellel viimasel romaanivõistluse žüriis, andsime esimese auhinna Heino kiigile tema tondiöömaja eest ja kui seda hakata neid analüüsima nii klassikalise romaani seisukohast ega selle romaani kompositsiooni Kajule. See oli Riga pilte, mis ajas lähevad edasi. Ühesõnaga aeg. Mitte nii, ütleme, karakterite kokkupõrge ja nii edasi, nagu dramaturgiliselt sealsed nõuaksid. Aga sealjuures annab tema tohutu avara ja suure niisuguse läbilõikeajastust inimestest, sündmustest seal sol kolhoosi kodus, järgmise perioodi algusest. Viimasel ajal loetud romaanidest, missugused on teile eriti huvi pakkunud mõningaid siin nimetasite neid, kuigi rohkem teoreetiliselt ülem üle maailma võttes, neljas ma ütleks kõik kokku, mis teil lihtsalt on olnud viimasel ajal laua peal tajate lugenud. Mida ma peaksin ütlema, ma eila öösel lõpetasin olles kaveriini kaksikportree ja ma räägin sellest kõige värskemast mis just oli lauade autor, muidugi on teile kõigile tuttav ja ei ole mingi uus nähe. Aga teos on huvitav ja omast kohast peene koega. Tollest ajajärgust, millest senini on küllalt palju kirjutatud, aga, aga mitte kõik hästi ja millest on küllalt raske kirjutada. Nimelt isikukultuse lagunemise perioodis, mitte isikukultuse täelistust, vaid lagunemise, ütleme, sulaajas, nagu Errnburgunetes on vaieldud palju sellele, kas, et isikukultus ühelt poolt likvideeritud, lõpetatud, teiselt poolt öeldud, et ei ole midagi lõpetatud. Et jääke või, või, või, või mõjusid on kõik olemas. Ja kaverin selles teoses väga-väga huvitavalt. Ta ütleb just, et tema ise tunneb selles ennastki veel olevat seotud tolle aja mõjudega ja päranditega nii-öelda mina olen seda ütelnud omavahel mitu aastat tagasi. Ühes vaidluses liidu vaidlusega koosolekul. Et miks, miks te räägite, et midagi on likvideeritud, kui me ise oleme selle ajalgi läbi elanud, läbi kannatanud ja läbi võidelnud nendes kas meil siis jälgi külge ei ole jäänud ja see on õige sõna, sellepärast mõttes ma leian, et see on üks niisugune sügav ja tõsine romaan, kuigi ta noh, on kah mitte kuigi pikk romaan, üsna lühike, lühikese hulka kuuluv, üks teos, näiteks, mida ma ikka jälle veel lugeda all kolabrini. Te ütlesite, et öösel mitu korda nimetasite, loete tihti, kas te töötate öösiti päevani üks vana viga? Koolipoisipõlvest külge nähtavasti ma käisin lõpu aasta gümnaasiumis, käisin õhtugümnaasiumis, päeval tööl, õhtukoolis ja see oli siis oma töö ja lugemise aeg ja nii on see jäänud tänapäevani, kuigi nüüd on silmad väga juba nii nõrgaks läinud ja, ja ikkagi ma ei saa lahti lugemisest. Hea küll, ma olen omale katsunud süsteemiks teda niimoodi, et üle kesköö midagi muud ei tee, midagi ei tee. Lähed voodisse, raamat kätte, ikka kellegi ennast kell kaks lugemist. Teha halb harjumus, ühesõnaga ei soovita kellelegi. Aga seal on ka talvel, peamiselt nii, suvel peab olema loodus, inimene omajagu, suvel võimla kell kuus, viis hommikul tõusta ja õhtul minna koos kalale. Mis ametit elu jooksul on tulnud pidada? Kui palju on kunagi ütelnud vist, et neid oli kokku, kus 40 200, need olid, mis, mis tuli, ütleme, vajaduse kohasemaid aedagaid ära proovida. Okupatsiooni ajal olin ma niisamasugune maamees nagu teised maamehed. Kündsin, eestasin ja külvasin ka ja, ja väga lõbus tegevus oli lõbus, aga ühesõnaga väga huvitav tegevusse, mis kasu sellest kirjanikutööks? Väga palju oli väga palju ja on alati. Mina näiteks ei kujuta, et ei oskagi kujutleda, et inimene, kes tuleb koolipingist, midagi ei oska ise ja ainult ütleme, raamatu või kooliteadmised on saanud. Et kuidas inimene suudab või saabki kirjutada. Tal ei ole elulist pagaaži ei ole oma kogemusi. Ja selles mõttes on niisugune kirju noorepõlve elukäik, kirjanikule minu arvates tänulik ta võib olla raske, võib olla vilets ja kõik, aga see ei tähenda, see tuleb pärast kasuks. Kui ma näiteks tuletaksin meelde nüüd juba surnud kolleege August allet või August Jakobsoni, siis nemad tulid ka nii töömailt täiesti August all oli noores põlves kiviraiuja, Jakobsoni saeveskite tööline, palgi saeveskis ja vabrikutes, mina samuti nii edasi, me tulime kõik tööst kirjandusse, mitte koolist. Kool oli meil töö kõrval. Tänapäeval tihtipeale noored, arvavad nii, et niipea kui keskkool selja taga on, et siis kui hakkame kirjutama kutses kirjanikuks. Mõni viitsib ülikoolis õppida, aga mõni ei viitsi ka, jätab pooleli, sest kirjutamine annab küllalt nii pealt ära elada. See on vale. Ja sedamoodi, kes ei ole väga suur talent, see jääb mõni aasta pärast nii-öelda iseenesega pankrotti, tekib õnnetu inimene. Targem on igal juhul, ma ei taha siin mingit niisugust noh, õpetussõnu lugeda, aga siis lihtsalt kogemus näitab, et targem on tööd teha siin või seal ükskõik kus, mis alal või, või mis meeldib või kuidas satub või ja need elukogemused tulevad igal juhul tulevad kasuks tarbeks tihtipeale või kõige väiksemas detailis. Kui te näiteks ei ole kunagi löönud saapale pool talla alla ja peate kirjutama, kuidas kingsepp töötab, ei saa muidu, kui te peate minema töökotta Jakamuurima, vot salongis ja materjali kogumine, siis tuleb saata kirjanik, ütleme komandeeringusse kingsepa juurde, et näha, kuidas tehakse saabastes, parandatakse haavast. Aga kui te olite kord või, või ka paar korda mõned korrad löönud talla alla kasvõi ise oma oma särama parandanud. Kogemused ja oskate näidata, et ETV saabast ei võta kätte talle allapoole, kui ta tahate naeratuse lüüa. Nii et niisugusi, kas väikseid võtteid nii-öelda neid on, need on väga vahel, drugusterk räägib näiteks tema oli müürised nooruses. Ja et temal on suureks kasvanud ehitus, eks mitte, ma saan väga hästi aru. Sest juba ja siis tööiga töö juures on oma oma psüühika omad, oma tundeskaalat. Võidakse olla tööst teatavast tööst väga tüdinenud. Väga nii tõrjuvas seisukohas ei, ei taha enam seda tööd, seal on sulle kuidagi hinge eluliselt vastikatele, aga kui kirjutama hakkad, siis leiad korraga, et küll on hea tulla. Siis ta sisse siis tuleb, vaesele oman hell. Eks te armastate jalgsi matkata? Vot häda on selles, et mina ei oska jalutada. Mulje pole veel siht, kui te mulle ütlete näiteks, minge jalgsi Pärnusse, annate mulle teatava aja ütelda sate teate, sel ajal miskipärast seal olema just jalgsi. Küll ma ära lähen. Ja päris rahulikult. Aga nii et panna käed sellele jalutada, nagu inimesed räägivad, seda mina ei oska, mul pole oma eesmärk mingisugune, sellepärast võib-olla ma käingi kalal näiteks, või suusatamas. See on ka teda Vesnarkeselt. Ja ma ei ütle, et mõnus, kehv jalgsi käia, aga jah, nii päris asjata lihtsalt lihtsalt liikuda, see ei ole minu süsteemis, ei kuule. Aga muidu jah, igasuguseid raskeid maastikke, eriti kalal käies tuleb tampida päevas kümneid kilomeetrit ja siis kaks küll. Kas käiti praegu suusatamas? Tänavu ei ole veel käinud, liiga külm. Kas teile meeldib reisida rohkem mööda maad mööda teed? Ja vaata, mida sa edasi, nii kiiresti kui häda on selles. Vetmeda kaisa. Ja see ongi praegulgi õhkume, õhkumatele sõid õhusa sõitja reaktiivlennukiga ju see viimane oli siis ka teostus. Moskvast peale, kuni siis Uus-Meremaa sinna Graysoni välja, sealt tagasi jälle kõik, ikka lennukis, lennukis. Ega lennukisse muud viga ei ole, kruttu saad edasi ja aega võidad kõvasti, aga lennukis ei näe, mida te? Kui näiteks atlandil jahiga? Olime seal kuskil Kallari saarte piirkonnas ja lõuna poole saare kanali saareibaja. Ja troopikatroopiline meri ja troopikaöö siis tähendab seda, et meri on fosforit täis. Sõiduk läheb ja taga on tulejuga. Ei muidugi, täitsa pime. Laus laustule Ugandaga võid käega katsuda, kas põletad, ei põleta su käe ümber, natuke tuli, tuli särav, kollakas tuli nädal. Ja siis iga laine peamis kuskil murdub, viskab samuti tuld. Noh, vähe sellest. Korraga tõuseb suur tuline sammas kaks 30 meetrit kõrgele üles merest. Vaalad väga põnev oli, vesi pritsib, tulide vesi pritsib paati muidugi palju lähedasemalt ennast. Ehk teine näide kuskil ühel õhtul päikseloojangu järgi seal väga järsk pimenemine. Parajasti päike loojub, me näeme üks kümme-viisteist paati silmapiiril tekkivat merele, aga on teada, et seal piirkonnas tol ajal tegutsesid no merebandiidid nii-öelda mitte mereröövlid otsakojaga tulid niisuguseid juhuseid, kus tungiti väikestel laevadel kallal edasi. Poisid, mis on, ei tea, valve välja panna. Isegi pressist väidetavalt rääkides, aga põnev oli. Muidugi pärast selgus füüsikal Alaenud. Seal ikka kuidagi reaalsem kui kõrgel kõrgel 10000 meetri kõrgusel õhus. Aga mis teha, tehnika on tehnika tuleb kasutada, sest et. Meie ahendas samuti oli ka lühikest sellest kaugele jõuda. Aga kui te rääkisite, et tegelete kalaspordi, tahaksite veel mingi millegi muuga peale kalaspordi ja kirjanduse ja ajakirjanduse, Vilde keeltejook. Inimene tegeleb väga paljude asjadega laadi mõtlete nii-öelda, mis, mis mulle armsad asjad. Nuuks labidad, teate, mis lihtsalt? Teate, et sellega kena maad kaevata aias puid või põõsaid, võilill võida peenart teha. Ja seda ma teen alati hea meelega, suure isuga. Kui vähe aega on, siis kohe jälle ja politsei füüsiline töö meeldib. Ma teeksin, kui ma ei peaks olema või kui ma ei oleks nii vana ja kui ma ei oleks harjunud nii kirjanduses olema nii edasi, toimetustesse siis ma hea meelega mitu korda mõtlenud metsavahiks või kuskile nii aednikuks kõlbaks suurepäraselt. On teil praegu endal pooleli? Mõni niisugune asi, millest ei julgeta rääkida? Ei julgenud. Aga pooleli on, on. Kuni lõpetamata ei ole veel, ta ei ole veel midagi materjali kogub kus mustad, panen viimased aastad raisanud reisijatele reisi kirjeldanud nii, et Jon kaardaks. Ja vanaks jääb ka loomulikult, ega all, ütles kurdvaga huvitavalt. Temalt taheti mingi tähtpäeva luuletust. Ta kindlasti teeks. Ta sai siis just 60 valaks. Enne seda tegi suured silmad seal osas käed, rusikad püsti. Mis te tahate, et kuuekümneaastane mees peab luuletama Mobin teise õpetajale hulluta mogo, jätke mind. Mul on ka see õigus aasta poolest. Ma ei ütle seda. Tuletan meelde, et ka niisugune lähenemisel võimalik. Aitäh teile vestluse eest aitäh publikule kohale tulemise eest.