Ma olen Tõnis Mägi ja minu muusikapala oleks siis Villem Kapi kirjutatud muusikaline poeem Kersti Merilaasi sõnadele põhjarannik. Villem Kapp kirjutas selle 1958. aastal ja Kersti Merilaas kirjutas poeemi luuletuse põhjarannik 1957. aastal. See ilmus Loomingus ja ma arvan, et loomingus Villem Kapp ka seda poeemi nägi 60 aastat tagasi umbkaudu niimoodi, kas siis oli 58 59, ma täpselt enam ei mäleta. Käisime meie emaga vaatamas ja kuulamas muidugi eelkõige Estonia kontsertsaalis, kui Eesti meeskoor RAM siis riiklik akadeemiline meeskoor, kui RAM laulis ja ja Gustav Ernesaks juhatas koori. Minu arust Hugo Lepnurme mängis orelit ja see põhjarannik tõenäoliselt oli see siis esiettekanne, mul on kuidagi niimoodi meelde jäänud 60 aastat tagasi, siis 1958 ja siis, kui esimesed sõnad olid seal rannikul, hüppel. Kuidas seal ongi? Rünnakuhoos vist jah, ranniku hüper, rünna koos manner ja meri, siin sülitasi koosseis, ei keegi edasi, sa, mul on see siiamaani on niimoodi mäles, justkui oleks olnud eile. Tõenäoliselt On see pala, eriti see pala mõjutanud mind väga ja väga sest esmakordselt. Kuidas selle kohta nüüd öeldakse külmavärinad lihtsalt, eks ole, aga selliseid nõelu kimas üle üle terve minu kere pisarad hakkasid voolama, ma olin üheksa-aastane poiss, tollal kohe sain 10 58, ma arvan, see oli kuskil suve poole olin ma veel üheksaaastane ja, ja see on mulle jäänud mällu see esitus, see vägi, see jõud, see võim, see uskumatu, energeetiline tabamus, mis kõlas kontsertsaalis ka väga suurepäraselt ja koor on ju teadagi, on maailmatase. Ma hakkasin mõtlema, et siis oli veel solist ju ka selles poeemi son ka soliste, vaheosa see vaiksem ja rahulikum vaheosa. Tõenäoliselt oli see vist Uno Kreen, kes laulis. Aga ma pead anda ei saa, igal juhul see on üks minu suurimaid see muusikaelamusi läbi kogu oma elu, et kui eesti muusikast tuleb juttu, siis muidugi me võime öelda, et on Heino Elleri kodumaine viis ja ja, ja kõik muud. Lepo Sumera näiteks ja Pärdist rääkimata, et nad on neid, palju on, muusikat, on vapustavalt head, muusikat on kirjutatud, aga see põhjarannik on mulle kõige-kõige-kõige rohkem meelde jäänud. Ma elan Peedul ja seal täpselt meie vastas on maja, kus kirjanikud ja kunstnikud hakkasid, kui veel kuuekümnendatel ja ja Kersti Merilaasi ja sang olid seal põhipuhkajad. Aga see selleks lihtsalt kuidagi väga isiklik veel pealekauba see kõik see praeguse jutuga. Ja kunagi oli Haapsalus Anu Tali oma orkestriga Haapsalu lossihoovis ja siis kutsus ta ka noh, nii-öelda poplauljaid, Jarek Kasar siis ta oli veel Saliis ja kutsus minu küsis, et mida ma tahaksin laulda ja siis mõtlesin, et ma tahaksin laulda Villem Kapi põhjarannikut. Ja ma laulsin nendega koos seda see üksinda muidugi ei ole see pooltki sees ja see on ikkagi koorilaul, aga aga ma proovisin ära, kuidas orkestriga võib kõlada. Selline jah, natuke natuke natuke üle üle nabatõsted, ma natuke liiga ennatlikult, ma oleks pidanud rohkem sellega vaeva nägema, aga see selleks noh ühesõnaga, see on tehtud ja, ja seda enam iialgi ei võta niimodi, et aga see lihtsalt oli mulle nii suur lemmik, see lugu on, selles loos on selline energialaks, on seal see selline vägi, et kui seda korralikult niimoodi laulda, nii nagu omal ajal laulsid, eks siis oli ju südame peal kõigil ka ja see, et, et noh, äkki juhtub, mine tea, et äkki juhtub, et saab veel kord Eesti vabaks, aga noh, nii mulle tundus vähemalt või tundub tagantjärele loomulikult siis ma ei tundnud midagi õieti niisugust poliitilist alatooni selles loomulikult. Vot see on mulle väga, väga kallis lõbu ja ja eesti helilugudes kõlagu siis Villem Kapi ja Kersti Meri, lase põhjarannik.