Algab sarja eesti muusika sajand kolmas saade Tartu rahust juuni päevadeni ehk 20 aastat Eesti muusikat. Stuudios on muusikateadlane Tiia Järv. Inimene kui õppimisvõimeline olevus liigub tuntud minevikust tundmatusse tulevikku suudame minevikust kaasa võtta ainult selle osa, mis meile tuntud ülevaatlik. Tuse või nime saanud läbipaistvaks ja omaseks muutunud. Nii elab minevik ehk ajaloo kogemus meis edasi. Inimene vajab ajalugu ja arvatavasti inimene ongi ajalugu. Mida laitmatu on inimese side minevikuga, seda õppimisvõimelisem ta on. Aktiivne side minevikuga on alati olnud tugeva oleviku ja elujõulise tuleviku eeldus. Lennart Meri, Hõbevalgem sõja ajal üldjuhul ei saa vahetada tsivilistid inimene elukohariiki kui teda selleks lausa füüsiliselt ei sunnita. Rudolf Tobias suri 40 viieselt Berliinis. Maeti Wilmès Trophy kalmistule ja unustati sedavõrd, et kaheldi isegi Jonase olemasolus. Muidugi mitte kõik ei unustanud ega kahelnud. Aga näiteks teise keelpillikvarteti esmaettekanne teine kvartett on see, kus on kuulus ööpala. Teised kvarteti esmaettekanne toimus Tallinna konservatooriumi saalis kammerkontserdil, mis oli pühendatud Rudolf Tobiase 20.-le surma-aastapäevale. Sügis 1938. Kes tobias tuli tundnud. Net mäletasid. Professor, rattur Cap, ütles noorele Hugo Lepnurmel esimeses kontrapunkti tunnis. Poiss, pea meeles, Eestis on kolm suurt Polifoonikut. Rudolf Tobias ja Peeter süda. Ja poiss sai aru, et professor Cap selgest tagasihoidlikkusest oma nime ei nimetanud. Aga kui 1938. aasta kulutati Artur Kapi aastaks siis kirjutas Riho Päts Artur Kapi Hiiob vist, et see on Eesti esimene oratoorium. Ja Artur Kapp ei vaielnud vastu. Oli suur õnn, et Eesti vabariik otsustas Tobiase pärijailt siiski osta ära helilooja käsikirjad. See sai toime 1939. aasta sügisel. Mis oleks võinud nendega juhtuda sõjast põlevas Euroopas. Ja ime seegi, et muusikamuuseum Tallinna pommitamisel pihta ei saanud. Ja kõik, mis oli asuhaavel tornis arhiivis, kõik säilis. Meie tänase vaatluse aegruum on Eesti vabariik. See on umbes 20 aastat ja me püüame, olgu katkendlikult, aga siiski saada pilti kuidas elavad muusikud iseseisvuse välja kuulutanud Eesti vabariigis. Ja me peame küsima vähemasti esialgu, kuidas elavad Eesti muusikud, kes on kodust kaugel. Artur Kapp kaotas Astrahanis enamlaste ajal kaalus 40 kilo oli meeleheitel ja kirjutas sümfoonilise poeemi hauad. Artur Kapp oli üks 40-st 1000-st optandist kes said loa Nõukogude Venemaalt lahkuda ja tulla kodumaale. Oli ka neid tulijaid, kes perekondlike sidemete kaudu said õiguse tulla Eesti vabariiki. Heino Eller, kes 20. aastal lõpetab Petrogradi konservatooriumi võtab kaasa oma abikaasa Anna. Dokument on täiesti olemas. Üks, kes samasuguste sidemete kaudu Eestisse tuleb ja muusikaellu sügava jälje jätab, on Sergei mammutav. Temast rääkis konservatooriumis Veera Lensin. Kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel vokalistide autoriteetsem kontsertmeister Tallinnas. Nii öeldakse mammultovi kohta. Sündinud Moskvas 1877 Artur Kapp 1878, nii et kapi kaasaegne õppis Moskva konservatooriumis Paul papsti ja kompositsiooni teooriat Sergei Tanjevi juures. Lõpetas pärast paavsti surma Peterburi konservatooriumi 1901 anna Jessipova klaveriklassis töötas Moskva suure teatri orkestri pianistina. Muide Rahmaninovi soovitusel kuni kodusõjakeeris tõi ta Eestisse. Ta teine abikaasa Paula Kerpenson oli Pärnust pärit suure teatri endine tenor. Euroopa jaoks, nagu praegu öeldakse, maailma nimi. Dmitri Smirnov tõi 1923. aastal mammutovi Estoniasse kus temaga sõlmiti koheselt tööleping. Tallinna konservatooriumis juhatas mammutov ooperiansambli klassi. Tal oli ka erastuudio, kus õppisid nii miilitsakorjus kui ka meta Kodanipork. Estonias töötamise ajal osales mammutav 34 ooperi- ja tosina opereti ettevalmistamisel. Tema tegemiste tippaeg langes kokku Hanno Kompuse tegemistega Estonia teatris. Ja ajaloolased tõstavad esile eriti Wagneri loengrini muusikalist teostust 1927. Mammutuv suri 38. aasta lõpus ja on maetud siselinna Aleksander Nevski kalmistule. Et saada leivatööd ja selle kõrval teha kunsti, see tähendab luua teoseid ja neid esitleda. Majanduslikult on see keerulisem, kui me ette kujutame. Ja võib oletada, et see pärast pikka sõda on veelgi keerulisem. Peeter süda, kes oli muusikatundidega Tallinnas enda ära toitnud Estonia kontsertsaali nii-öelda esimene organist ja 1919. aasta sügisest Tallinna Kõrgema muusikakooli oreli ja teooriaõppejõud istus 1920. aasta suvel Tallinnas ja lubas kirjas emale, et ta tuleb kohe varsti koju Lümandale, aga enne veel lõpetab paar tööd. Pastorale. Orelile kannab käsikirjas kuupäeva 28. juuni 1920. Ja oreli prelüüd g-moll kuupäeva. 15. juuli 1920. Kolmandal augustil 1920 on Peeter süda magasini tänav haiglas surnud. Ta oli 37 ja poole aastane, neli kuud noorem Mart Saarest ja viis aastat noorem Anton Hansen Tammsaarest. Vabadussõda oli lõppenud seitse kuud tagasi. Jaanuaris oli läinud Lurich märtsis Jaan Poska. Süda lahkumise raba puutumatus pani ta lähemalt sõbrad olukorra ette. Mida teha südast jäänud maise varaga ahju tänava korteris. See kõik võeti arvele, kirjeldati täpselt kaheksandal augustil 1920. See on Peeter süda matustele järgneval päeval. Seda nimekirja võiks lugeda inimene, kes tahaks saada täpsemat ettekujutust helikunstniku ainelisest olukorrast. Veebruaris 1924 oli sisse seatud Peeter süda memoriaaltuba Kadrioru lossi kolmandal korrusel. Märtsis 1924 registreeriti Peeter süda Mälestuse jäädvustamise ühing. Ja esimesel juunil 1925 alustati korjandust Peeter süda ausamba jaoks. Ühelt korjanduslehel on kirjandushuvilistele tavas käekirjas Sissekanne. Seitsmeteistkümnes august 1924 Anton Hansen õuna tänav 13, korter 20 200 marka. Anton Hansen Tammsaare oli teadagi suur muusikahuviline. Ja küllap ta teadis sedagi, et neil oli südaga sünnipäev ühel päeval. Peeter süda Mälestuse jäädvustamise ühing põlistas varalahkunud helilooja mälestuse mitte ainult sellega, mis näha on olnud Siselinna Kaarli kalmistul. Mitte vähem oluline on teoks tehtud mõte. Kukuta kõikide lahkunud muusikute arhiivid, dokumendid, käsikirjad, muusikamuuseumi ekspositsioon avati 1934. Esialgu oli see Baltikumis täiesti ainulaadne. Peter südafond praegusest teatri- ja muusikamuuseumis. Tallinnas on muusikaosakonna esimene fond. Süda, noodi ja raamatukogu hoolikalt valitud ja kõhu kõrvalt kokku hoitud raha eest soetatud 680 ühikut. See asub muuseumi raamatukogus. Üks lähimaid sõpru Cyrillus Kreek, kes oma esimesele pojale kutsus ristiisaks Peeter süda. Ja nimekski pani oma esimesele pojale Peeter Kreek alustas 25. aasta sügisel kui möödunud oli viis aastat süda surmast. Reekviemi süda ja kreegi üks olulisemaid kokku kõlasid oli suhtumine rahvaviisi korjamise suhtes ja loomingus kasutamise suhtes. Töötlemises kasutatakse Polifoonilisi võtteid ja säilitatakse rahvaviisi tervikolemus. Kuidas me teame, mis on toimunud? Eelkõige peame me pöörduma ikkagi kirjasena poole. Kui kaovad sündmustest otseselt osalenud, siis on keeruline kindlaks teha kirja pandud mälestuste ehtsust. Pettus on ajaloo kõige kangem mürk. Ja Lennart Meri on kirjutanud ühes oma teoses ET krooniku usaldusväärsust tuleb vaadata mitte selle järgi, millest kroonik kogu aeg räägib vaid panna tähele, milles ta üldse ei räägi. Mahavaikimine on üsna tõhus relv. Vähemasti teatud ajaks. Ja kui kuulaja imestab, ärge rääkige, ei või olla. Siis võiksin kõneleja vaevata tuua tunni jagu näiteid, et kahjuks võib küll olla. Nõukogude liidus anti seitsmekümnendail aastal välja mahukas raamat kunstide ajaloo instituudi poolt. Istoria muusiki, Narodov, SSSR, Nõukogude Liidu rahvaste muusika ajalugu. See üllitis pidi tähistama oktoobri viiekümnendat aastapäeva kogumahuga 3300 lehekülge. Ma vaatasin huviga, mis on kirjutatud Eesti vabariigi kohta. 20. detsembril 1917 avati Oleviste rahvamaja ja seal kõnelesid Viktor Kingissepp, Hans Pöögelmanni, Jaan Anvelt, kommunist Richard vennikas haaras kuulajaid ilusa lauluhäälega. Siis on pikalt juttu Narva töörahva kommuunist, kuigi jääb arusaamatuks, kuidas see on seotud Eesti muusikaajalooga. Ja siis räägitakse, kuidas Peterburis Eduard Sõrmus vapralt Liiuliga võitles revolutsiooni eest. Et Artur Lemba korraldas Petrogradi koolilastele ühe kontserdi ja Heino Eller kirjutas. Sümfoonilised teosed, Koit ja videvik. Mis on eesti sümfoonilise muusika esimesed teosed? Seda vist ei pea kommenteerima. Teises köites annab ülevaate Et kuigi Eestis oli kodanlikud, natsionalistlikud reaktsiooni surve tugev, säilisid demokraatlikud traditsioonid tänu vene koolis saanud heliloojatele eelkõige Mihkel Lüdig, Artur Kapp, Artur Lemba ja Juhan Simm, mis on äärmiselt tähelepanuväärne, sest et siin vist ei õppinud Peterburi konservatooriumis, aga olgu peale. Estonias olevat olnud kogu perioodi jooksul kõige parem lavastus Boriss kodulnov hooajast 29 30 juhuslikult et on ka veel kirjutanud kee, Waltav, Likerlased ja Lemba kalmuneiu. Ja niisugused väärtuslikud heliloojad nagu Eugen ja Villem Kapp ja Gustav Ernesaks hakkasid arenema alles Eestimaa taasühinemisest alates Nõukogude liidu rahvastega. Töölismuusika ühing populariseerib Nõukogude muusikat ja lavastati Kangleeriv, punane moon ja Seržinski Vaikne Don. Imekombel on ära nimetatud, et keegi Tubin kirjutas krati ooperi Pühajärv, Karindi kantaadi rändavad veed ja keegi Aavik ooperi kuldnaine. Selle kuldnaise kohta tunnistan, ei ole mul mingisugust aimu. Estraadiorkester kuldne seitse mängis Nõukogude massilaule ja Villem Reiman kirjutas filmimuusika Nõukogude Eesti. Nii näeb siis pilt selles venekeelses suured iraažilises ja suuremahulises raamatus Eesti vabariigi muusikast. See, mis tegelikult toimub, on kuulajale ju suures osas teada. On selge, me ei saa rääkida kõikidest, niipalju kui nad vääriksid. Me ei saa rääkida kõikidest inimestest, ammugi mitte kõikidest olulistest muusika teostest ja sündmustest. Vaatame siis, mis meile võiks ette jääda. Oktoobris 1918. Cyrillus Kreek, meie err, kreek kirjutab südale. Mis sa arvad, kas tasub niisuguse asjaga koorem vaeva? Esiettekande teeb Eesti muusikaosakonna segakoort Opmanni juhatusel. Aasta pärast. September 1919, Cyrillus Kreek silisega Sirbikesed Tallinna ja Tartu kõrgema muusikakooli asutamine. 1920 Eller Koit esimene klaverisonaat, mida mitte keegi polnud kuulnud terve Eesti vabariigi jooksul. Juba nimetatud Peeter süda viimaselt helli töötle lüüdkee mulje pastoraal. Ja kolmandal augustil on Peeter süda lahkunud. 20. aastal läheb Cyrillus Kreek oma perega Tartusse. Saab seal kõrgemas muusikakoolis ja õpetajate seminaris tunde. 21. aastal on Tartus tulekahju näituse tänaval. See on Palmanite maja, kus olid korteris ning kreek oma perega. Kui Mart Saar oma perega kui ka Juhan Aavik Seda, et Mart Saar selles tulekahjus kaotas palju käsikirju oma loomingut, trükkimata käsikirju, sellest räägiti ajalehtedes palju ja heideti ette olukorda, et heliloojad ei ole majanduslikult võimelised oma teoseid trükki andma. Ja nii hävib midagi väärtuslikku pöördumatult. 21. aastal. On kirjutanud kreek segakoorile fuga Meil aiaäärne tänavas teemal. Ja järgmisel 22. aastal makamaga matšikene. Need kaks lugu kostuvad mulle kui vaiksed delikaatsed ja samas südantpuudutavad järelehüüded lahkunud sõbrale. Aga see on ainult oletus. 22. aastal on Elleril valmis esimene sonaat viiulile ja klaverile eesti kammermuusika üks tähtteoseid. 23. aastal kaheksas üldlaulupidu. Kõikide probleemide ja komplikatsioonidega, mida see endaga kaasa toob. 24. aastal asutatakse Eesti akadeemiline helikunstnike selts. Artur Kapp saab valmis esimese sümfoonia. 1925. Eller esimene keelpillikvartett. 27 parakevadel lahkub igavikku Konstantin Türnpu ja Cyrillus Kreek saab hilissügisel valmis reekviemi eestikeelsele tekstile. Oletame, et see võis olla pühendatud Peter süda mälestusele. 1928 A Vikerlased. Siit hakkab eesti rahvuslik Cooper oma sündi lugema. Artur Lemba kalmu neid. Üheksas üldlaulupidu, kus on palju uusi laule uusi laulupeo jaoks. 1929. Kapil saab valmis oratoorium Hiiob Elleri männid ja oktoobris kreegi reekviemi esiettekanne. 1930, Eduard Oja vaikivad meeleolud Eduard Tubin klaverikvartett. Tartu kõrgemas muusikakoolis hakkavad Elleri poisid nii-öelda oma teostega märku andma. 32. aastal Petro Kaupo. Meda mulla tundub siiamaani õieti keegi ei tunne. 33. aastal on 10. üldlaulupidu. Tooni. Kroon saab Viinis vokalistide konkursil hõbemedali 34. aastal. Muusikamuuseumi avamine Tallinnas. Eduard Tubina esimene sümfoonia, Artur Kapi esimene orelikontsert. 36. aastal. Heino Elleri esimene sümfoonia 37. Eduard Tubina teine sümfoonia ja 37. aastal toimub Brüsselis. Nii sai nimeline konkurss viiuldajatele. Eesti vabariik saadab sinna viis Paulseni õpilast. 1938 11. üldlaulupidu ja Viinis toimunud vokalistide konkursil võidab Tiit Kuusik kuldmedali. 38. aasta varakevadel toimub London Nevski üks konkus. Briti nõukogu korraldab konkursi pianistidel. Selle konkursi võidab Valga koolitüdruk, 15 aastane Heljo Sepp. 1939. Sure bee Waltav. 30 90. aasta sügisel osteti Tobiase pärijate käest ära heliloojad käsikirjad. Ja 39. aasta 18. oktoobril veereb üle Eesti vabariigi riigipiiri 25000 punaväelast ja nendega kaasas olev sõjatehnika. Baltisakslased lahkuvad Eesti Vabariigist, sealhulgas Tallinna konservatooriumi kauaaegne viiuliprofessor Johannes Paulsen. 1940. aasta veebruaris tähistatakse Cyrillus Kreegi viiekümnendat sünnipäeva sümfooniakontserdiga, kus kantakse etega reekviem. Sellest kontserdist tehakse raadioülekanne ja 40. aasta juunipööre on asi, mida eestlased jäävad mäletama mis siis nende aegade vahele kirjasõnast mahub. 1921. aasta septembris avaldas Viljandi linna ja kihelkonnaõpetajate ühingu kirjastus väikese formaadilise raamatukese muusikaajaloo põhijooned mis 66-l leheküljel püüab anda ülevaate muusika arengust. Vana keskaeg, uus aeg, uuemad eesti helikunst ja muusikavormid. Neid huvitab mõistagi Eesti helikunst. 16-l postkaardiformaati leheküljel on kõik olulised nimed ära toodud ja seal olevatele faktidele ei oleks kuidagi põhjust isegi praegu vastu vaielda. Nii napp, kui see kõik ei ole. Selle raamatu autor oli jaak, simmer. 1924. aasta Loomingus number kaks kuni kuus publitseeriti Leonhard Neumanni mahukas artikkel veerud Eesti muusika ajaloost. Sarjas Eesti mõttelugu ilmunud maimanni kogumikus on see 39 lehekülge mille sissejuhatuses selgitab autor, kuidas veerud tekkisid. Ja ehkki see on kirja pandud nüüd vaata et peaaegu 100 aasta eest. On veerud kosutav lugemine. Ka meie päevil keda see aeg põhjalikumaks teada saamiseks kannustab, võiks sirvida Juhan Luiga artikleid. Kogumikust mäss ja meelehaigus ja Hingejõu ilmed. Kirjastuses Ilmamaa Luiga närviarst poliitik, filosoof, psühholoog, ajaloo uurija, kirjutas palju ka kunstiarvustusi ja tema seisukohad on äärmiselt põnevad. Luiga on see, kes kirjutab aga hingeminevad artiklid Tobiase lahkumise puhul. Ja Luiga on see, kes peab kõne Estonias. Kui detsembris 1918 Peetakse Rudolf Tobiase mälestuskontsert trotskist Tõnissonist, Leninist, Jakobsonist, Eesti lipust ja vapist, Marie Underid ja Aino Kallasest, Mart Saarest ja Aleksander glasunowist kellest kõigest Luiga jaksab kirjutada. 1937. aastal jõuab lugejate lauale Anton Kasemetsa Eesti muusika arenemislugu. See raamat oli kaua aega ainukene mis mitte küll väga, aga siiski pisut kättesaadav oli sõjajärgsel perioodil, et saada elementaarset informatsiooni varem tegutsenud muusikute kohta. Võib vaielda Kasemetsa seisukohtadega, aga need on meie teadmiste pinnalt tehtud vaidlemised. Eks Kasemets teeb oma parima äratundmise kohaselt. Ma loen, mida ta kirjutab Heino Elleri kohta. Ellen on puhtakujuline Impressionist, kellele on võõras rahvusliku suuna taotlemine. Kuna see näib asuvat väljaspool ta harrastuste ja tõekspidamiste ringi. Selles seisabki Elleri omapärane ilmekusse sügavalt huvi pakku värskus. Ellerist kirjutab Kasemet kaks ja pool lehekülge artullembast kuus lehekülge. Kõnekas seegi. Muide, Kasemetsa raamatu ühes eksemplaris, mis asub muusika ja teatriakadeemia raamatukogus on keegi pliiatsiga kirjutanud väga palju kommentaare teinud vigade parandusi ja mitte just vaimustusest kantud hinnanguid autori aadressil. Siis on selle perioodi kohta olemas veel üks raamatukene 20 aastat Eesti muusikat. Eesti akadeemilise helikunsti seltsi väljaanne 1938 on 84 lehekülge. Kuule, saab aru. See raamat on väga tihe. Selles raamatus kirjutavad kaheksa autorit väga kokku surutult enne iseseisvusaegsest arengust, koorilaululoomingust, soololaulust, Eesti vaimulikust, muusikast, ooperiloomingust, kammermuusikast, kammermuusikast, väike vormides sümfooniliseks muusikast. Ja autoriteks on Karl Ester, Tuudur Vettik, Alfred Karindi, Juhan Aavik, Olav Roots, Eduard Tubin. Edgar lähistel oli selle raamatu koostaja ja toimetaja. Seda pandi sõjajärgses Eestis talle niivõrd pahaks, et imetleda ei saadetud Siberisse. Aga konservatooriumist eemaldati ta küll. Oleks täiesti kohane nimetada Eesti muusika ajalugu puudutavate väljaannete hulgas kahte raamatut, mis ilmusid Nõukogude perioodil. Eesti muusika esimene 1968 eesti muusikat, teine, 1975 tiraažiga 6000. Kokku on nende raamatute maht seitse ja poolsada lehekülge. Eriti viimast, teist köidet tuleb imetleda et tarida sisuliselt esimest Eesti vabariigi aegset muusikat ja muusikaelu puudutavat kirjatükid läbi tsensuuri kitsa värava seitsmekümnendatel aastatel. See pidi olema nii autoritele kui toimetajale Monica tockmanile. Paras katsumus. Aga nendest raamatut tõst, eriti teisest köitest võib huviline leida aga paljude oluliste teoste väga üksikasjaliku käsitluse. Kui selle vastu tarvidus tekib. Tahaksin veel peatuda ühel Tallinna konservatooriumi õppejõul kes omal Tallinnas tegutsemise lühikese aja jooksul suutis anda suure panuse Eesti muusikaellu. Peter Rammul sündinud 1881 õppis Tartus kriivingi muusikakoolis. 1906 lõpetas Moskva Ülikooli õigusteaduskonna ja 1911 Moskva konservatooriumi klaveriklassi. Muide professor Köödikese klaveriklassi. Töötas Tambovi klaveripedagoogina ja 20.-st aastast oli Tallinna konservatooriumis õpetamas klaverit ja muusikaajalugu. Rammul oli 25, kui lõpetas ülikooli. Ta oli peaaegu 30, kui lõpetas konservatooriumi. 39, kui tuli kodumaale. Rammul kirjutab palju muusikalehele. Rammul korraldab mitmesuguseid loengkontserte ikka kuulaja üldiseks harimiseks. 1923 avaldas kanti kirjastus Laidzigis saksa ja vene keeles Ramuli uurimuse kaasaegse klaveritehnika psühhofüüsilised alused. Raamatu ingliskeelne tõlge ilmus 31. aastal. 1930. aastal ilmus trükist Peter Ramuli üldise muusikaajaloo põhialused, esimene osa. Võib öelda. Sellele raamatule ei olnud üle 60 aasta midagi samaväärset vastu seada. Kuni tuli Toomas Siitan õhtumaine muusika ajalugu. Ka mul oli 49 ja pool, kui sai manalameheks. Heino Eller kirjutas oma parima sõbra mälestuseks 31. aastal eleegia keelpilliorkestrile ja harfile. Kahe Ramuli trükis avaldatud raamatu kohta. Ka paar sõna. Kui ma kunagi küsisin Heljo sepa käest mis imet tegi Anna Eller noorukese Heljo Sepaga Tartus, et klaveritehnika jätnud Heljo Sepa kõrge vanuseni maha siis Sepp oli veendunud, et see on Ramuli raamatu teene. Elleri Rammul olid väga head tuttavad. Sõbrunesid Rammul käis Tartus oma onupoega külastamas professor Konstantin Rammul psühholoog, Tartu Ülikooli psühholoogia haru rajaja. Kuidas nad sõbrunesid, seda me ei tea. Aga et Rammul oma klaverimängu tehnika psühhofüüsilisi aluseid kirjutades Elleri kui muusikuga. Ja tema abikaasa kui pianistiga. Neid seisukohti läbi arutas, see on rohkem kui tõenäoline. Et anna Eller nendest seisukohtadest haaratud oli ja neid oma väga andeka õpilase peal rakendas. Heljo Sepp oli selles veendunud. Seda raamatut ei ole rahvusvaheline pianismi ajaloo uurijate seltskond siiamaani muide unustanud. Mis puudutab Ramuli muusikaajaloo sisu, siis esimene köide lõppe säravini klassikutega ja kuigi ammuli surma järel räägiti, et tal on teise köite käsikiri olemas. Ramuli fondis seda ei olnud. Ma mõtlen Ramuli fondi teatri- ja muusikamuuseumis. Kõik olid alles, pärsia lindid olid ka ühes mapis. Üldise muusikaajaloo teise köite käsikiri tuli kogemata välja ühe Viljandi muusikamehe paberite hulgast. Ja sinna lisatud kirja mustandite järgi. Võib arvata, et too Viljandi muusikamees kavatses seda raamatut oma nime all välja anda. Aga see materjal, mille Rammul oli kirja pannud temale omaste töö lühenditega, see materjal käis Viljandi muusikamehele ilmselt üle jõu. Mis seal teises köites siis plaanis oli ja millest juba suur osa materjali oli konspekteeritud, võiks öelda. Romantikud Schubert, Suumann, Weber, Mandelson, šopäenberlyuslist vaagnev, Ramuli poolt neoklassikuteks nimetatud raamse reegel, Truck, nõrstane, Jeff Klažonov aga ka Riho Strauss, Hugo Wolf, modernistid Impressionistid tepishirowell satiimi ju ekspressionismi maaler Screabennshnberg, Berg, Veeber, kofjev, Pusooni, Sibeliuse koday partuks, Stravinski, Shimanovski, Greenek. Ma pean kuulajale meenutama. Rammul suri 1931 aprillis. Ärge võtke seda teile tuttavate nimede loetelu endastmõistetavana, sest 1930 oli nimetatud heliloojate muusikat Eestis mängitud üliväga harva ja mõnda ehk üldse mitte. Rammuli huvi kaasaegse muusika vastu oli omas kultuuriruumis võrdlemisi haruldane. Olete ehk tähele pannud on neid, kelle teele saatus veeretab takistuse et inimene kalduks õigele tarvilikul rajale. Ellart tahtis saada viiuldajaks Ester Mägi pianistiks Veljo Tormis organistiks ja siis koorijuhiks. August Opmann tahtis saada organistiks. Aga käehaiguse tõttu pidi ta oma muusika tegemise himu kanaliseerima kuidagi teisiti. Eriti kui kontsert organistina. Topman tundub, on tahtnud olla ühiskonnale maksimaalselt kasulik. Topman sama vana kui Mart Saar sünniaastalt saanud kandva põhja Tallinna toomkiriku organisti streenike käest. Reinike koolitas tümputoobliast tapmanid illus Torre Trio. Chapman õppis Peterburi konservatooriumis homiliuse juures, lõpetas oreliklassi enne oma 20 teist sünnipäeva. See on varem kui enamik eestlasi. Seal 1904. aasta kevad teeb läbi konkursi ja saab Jaani kiriku organistiks Tallinnas. 1990. aastal astus Stockman uuesti Peterburi konservatooriumi kompositsiooniklassi ja lõpetas kahe aastaga 11. aasta kevadel tollidirigeerinud juba Peterburis eesti muusikaringkondades Tallinna gümnaasiumites Jaani kirikus. Soov seada kooridirigeerimist tugevale professionaalsele alusele paistab viiski Topmani uuesti Peterburi konservatooriumisse. Nikolai Tšerepninny dirigeerimis klassi Saidvaid teooria klassi üliõpilased, see tähendab komponendid Joosep Viidolsi teooria klass kiirendatud korras läbi teha, ei olnud organisti haridusega Topmanile mitte suur probleem. 1911. aastal telliti orelimeister August Terkmanelt kaks uut orelit üks Jaani kirikusse ja teine Estonia Palmivale kontsert saalile. Mõlemad orelit said valmis 1913 sügisel. Seoses Estonia teatri- ja kontserdimaja ehitamisega kutsus August Opmann kokku Estonia muusikaosakonna segakoori millega tehti Eesti uuema koorimuusika esiettekandeid isegi vokaalsuurvorme. Sealt tekkis vajadus süstemaatilise muusikaõpetuse järele. Tuli korraldada kursusi lauljatele ja sealt edasi konservatooriumi loomise mõte ei ole ju kaugel. Estonia selts kiitis selle plaani heaks aga esimese maailmasõja tuv saatilise teoks teha alles 1919. aasta sügiseks. 1915. aasta kevadtalvest kuni 18. aasta kevadeni korraldas Topman Jaani kirikus oreliõhtuid Estonia solistide ja kooriosavõtul neli hooaega igal kolmapäeval prii sissepääsuga Tallinna linnarahvale. Muusikaõhtu, kus kuulda sai Bachist listi ja Vidoorini sansancini ja Eesti orelimuusikat nii vähe, kui seda olemas oli. Augu Stockmanni pedagoogitöö. Mitmekülgne on ju seegi. Tallinna kõrgemas muusikakoolis õpetab ta teoreetilisi aineid ka orelit, kui süda oli lahkunud igavikku ja Mihkel Lüdig paari aasta pärast Argentiinasse. Topman on Estonian koormeister ja muusikajuht. Dirigeerib teatrietendusi Estonia muusikaosakonna segakoor, Tallinna meestelaulu seltsimeeskoor. Need on kõik ühel teisel ajal Topmanni käe all. Topmani tee ristub saatuslikul kombel väikese poisiga, kelle nimi on Gustav Ernesaks. Selle poisi esimesel koolipäeval on Topmann muusikaõpetaja selles koolis. Ja kui poiss tahab oreliklassi tulla siis lükkab top man ikka selle poisi lähemale uutele ülesannetele. Kõigepealt klaveriõpingutele. Siis konservatooriumis kolleegium muusikumi koori ette annab oma muusikatunnid Tallinna üldhariduskoolides. Noorele Ernesaksale toob ta meestelaulu seltsimeeskoori ette, sest temal endal on juba mingi uus ülesanne lahendada. Oma eelmised tegemised noorele usaldusväärsele inimesele andes näib ta aimab nagu midagi olulist. Eesti muusikas kasvavad sellest August Stockmanni oreliklassi Tallinna konservatooriumis lõpetas enam kui 30 inimest, aga õppijaid oli vist 100 ringis. Opmann sõitis õpilastega mööda Eestimaa linnu, anti kontserte, top man, korraldas Eesti raadios regulaarselt orelikontserte. Pärast Peeter Ramuli surma tulid Opmanni õlule ka muusikaajaloo õpetamine. Aga selle aine ettevalmistamiseks vajas Opmann ometigi aega. Tockmannil oli visiooni edasi viivatest asjadest. Stockmanni oreli õpilastest on üks meie kuulajaile nimepidi hästi teada. Ta oli siis Hugo ooberg. Ta lõpetas orelil klassi 18 aastasena. See oli 1933 ja meie tunneme teda Hugo Lepnurme nime all. Kuulsite kolmandat saadet sarjas Eesti muusika sajand stuudios oli Tiia Järg. Saates kõlasid Peeter süda pastoraal Heino Elleri prelüüd Die siira Cyrillus Kreegi Reekviem-ist ja fragment Elleri sümfoonilise poeemist Koit.