Mina olen Jüri Reinvere ja räägin ühest teosest, mis on minu jaoks sümboolse tähendusega. Esimene küsimus, kui määratleda eesti muusika olemust, on, et kas me teeme seda tema üksikute tippude põhjal, vaatleme teda kui tervikut. Pilt kummalgi juhul on üksteisest erinev. Eesti tipud on nagu paljus mujalgi väga erinevad eesti üldisest tonaalsusest ja Eesti tervik elu sisaldab endas paljut sellist, mis tema tippude loomingusse ei kuulu. Nii on Eestil muusikal kaks ajalugu võib-olla isegi rohkem kui kaks, kuid kaks kindlasti tema tippude ajalugu ja tema salajane ajalugu. Salajane selles mõttes, et me pole selles nii palju teadlikult kui sellest esimesest ja vahest isegi kuidagi piinlik selle teise ees. Kui vaadata seda eesti muusika kulgu, millena me tema ajalugu tunneme siis areneb ta oma alguses küllaltki loogiliselt. Kõigepealt Me laulame pargis, me tahame nagu alati maailmaga kaasa minna. Niisiis me õpime siinsamas, oma lähedal Peterburis ja liigume kogu aeg edasi. Väga selgelt ja väga ruttu. Meie tippudega on hiljem olnud samuti nii vaatamata kõikidele oma raskustele me liigume pidevalt edasi ühes suunas, mille dikteerib meile maailma muusika üldine areng või maailma soov muutuda nii, nagu juhtus Arvo Pärdiga. Me soovime edasi minna pidevalt, välja arvatud ühel lühikesel ajajärgul kusagil kolmekümnendatel. Eesti muusika sees on üks mõra ja see läheb läbi muusika kusagil nendel 1900 kolmekümnendatel aastatel. Ta väljendub ka muudes kultuurialades, kuid mitte nii käegakatsutavalt nagu muusikas nii nagu selles Elleri eleegia, mis on kirjutatud 1931. Eesti muusikaelu suund, mis siiani oli selge euroopastada, võistelda Viini, Berliini ja Varssavi ka muutub ähmaseks. Muusika ei tea enam, kuhu ta tahaks liikuda või milline ta tahaks olla kas liikuv või liikumatu, kas modern või vanamoeline. Ta enam ei mõista täpselt, kes on tema publik. On see liinikoorekiht, Tallinna intelligents või lihtsad eesti talupojad? Ta nagu oma pea kaotanud, sest ükski neist ei ole tegelikult tema publik. Selle asemel, et olla vaba, selle asemel haldas sünger ja endassetõmbunud. Ta tammub selle asemel, et edasi minna nagu ühe koha peal, morn ja ängistav. See on aeg, mil eesti kirjandusse tungib ürgajaloo looritatud soovune Mil vapsid võtavad ülemeelsuse riigis mil heliloojad, kes seni kirjutanud hõrku klaveriteoseid, kirjutavad järsku lihtsameelseid koorilaule mida täna enam keegi ette kanda ei taha. Jah, mis tegelikult juhtub eesti kunstiga, miks loobub ta oma senistest kõrgetest ideaalidest ja soovidest ning jääb vangi nii nagu jäänuks iseenda kätte vangi. Ja samas on temas endiselt kõik tema haruldased jooned, mis teda, kuni nende 30.-te aastateni kandsid. Ilus kalligraafia, looduslik meeleolu, hästi välja mõeldud instrumentatsioon, sulepea, kergus, kes kirjutab sellise inimese käekirja, kellel asjad kõik liiga lihtsalt kätte on tulnud. Eesti muusika liikus kergelt ja kiiresti küll ilma rahvusvaheliste staaride, ta nagu Sibeliuse oma lossipargi staatusest välja. Lihtsatest piidad meie laurudest avanes kiiresti ülikiiresti soliidne lääne muusikainimesed õppisid ja see kandis ka kõik vilja. 1900 kahekümnendad aastad on eesti muusikas julgede kirevad. Kolmekümnendatel aastatel saabub see tagasilöök. Mõra. Rahvuslikkuse nime all tungib muusika sisse lihtne labajalavalss kõik siiani õpitu jääb hooletult kõrvale. Heliloojad hakkavad tegelema kõige lihtsama allakäiguga, kõige lihtsakoelisem, aga isegi dublini. Esimesed sümfooniad pole sellest puudutamata jäänud. Heliloojad, kellel on olnud sügavamat käekirja, masenduvad või jäävad lihtsalt muusikaelust kõrvale nagu oja või see samane Eller. See on aeg, kus võimutseb regressioon ning soov muutuda puiseks. Sellest mõrvast ei toimu eesti muusikaga enam hiljem vaid see jääb vaakuma oma kahe seisuse vahele. Kristalne jää ängistatud kristalne on särav. Saavutab taseme, mis võistleb lääne muusikaelu kõige kõrgemate Bodega. Ängistunud, aga nakatav ja endasse kinni jääb. Nii nagu üks kultuur, kes ei tea enam, mis või kuidas edasi. Selle kahe pooluse vahel elades pole eesti muusikal olnud kerge kuid ta välja suutnud tuua tippe, kes on pooluste vahel valides pidanud end ühest või teisest vabastama. Võib-olla ka endale selgeks tehes miks murdus eesti muusika kord nii täielikult, et me pidime edasi minema üht-teist teed, kui kõik meie naabrid ümberringi. Ajalool sealhulgas muusika ajalool on selline omadus, et teda on raske muuta seest on teda kerge alati ümber mõtestada ja oma eesmärkidele vastavalt ümber vormida. See viimane teeb võimalikuks ka selle, et meil on võimalus oma ajalugu pidevalt uuesti mõista. Et mõista, kes me oleme täna ja miks meil on sellised tipud ja just sellised probleemid. Mis muusikasse puutub, siis paljuski sellest küsimusest on mattunud just 30.-tesse. Ja kui vähegi võimalik, siis mõistes seda, mis toimus, siis mõistaksime med seda, mis toimub meiega täna ikka veel.