Algab teine saade sarjas Eesti muusika sajand 20 aastat teel vabariigini kujunemisaeg stuudios on Tiia Järg. 20. sajandi esimesed kümnendid. Kuidas see kõik paistab Eestimaa pinnalt? Kui eesti tärkava ühiskonnaelu veel 1900. aastal oli pinnalt hall ja sisust loid siis leiame ta juba 1905. aasta algul palavikuliselt ärevuses ja teoihas kirjutab Friedebert Tuglas. Eesti soost keskkoolilõpetajate arv oli aastal 1900 kuni 1905 kolmekordistunud. Samuti kasvas enam kui kahekordselt Eesti üliõpilasseltsi liikmete hulka. Kuigi Eesti seltskonnakultuuri tarvidus kiiresti suurenes, ei olnud olud kõrgema koolituse saamiseks eriti kaunite kunstide alal kaugeltki soodsad. Iga konservatooriumis pinu eestlane oli nii-öelda arvel väheneid, sinna jõudis aga veel vähem töötas kodumaal, sest kodumaa suutis seda tööd vaid vaevaliselt tasuda. Meenutame. Johannes Kappel töötas Peterburis ja suri aastal 1907 Saksamaal. Aleksander Läte tõmbus seitsmenda aasta sügisel aktiivsest muusikaelust tervislikel põhjustel tagasi ja sõitis välismaale. Miina Härma töötas 1903 kuni 15 kroonlinnas. Konstantin Türnpu Tallinnas. Rudolf Tobias tuli aastal 1904 Tartusse ja lahkus 1908. aasta algul alatiseks välismaale. Artur Kapp tegutses 1904 kuni 20 Astrahanis. Mihkel Lüdig Peterburis. Uus ajajärk Eesti muusikaelu arengus algab aastaga 1900 mis oli Aleksander Läte Tartusse asumise aasta kus ta oma muusikategevusega alustas intensiivsemaks, aga ühtlasi ka kärsitumaks. Järsumaks läks Tartu muusikaelu atmosfäär aastal 1904 Tobiase Tartusse asumisega. See oli üks kõige produktiivsemalt test ja huvitavamatest aja järkudest, kus läte ja Tobias üheskoos ühise sihi poole tüürisid ja raiusid. Mis oli lühidalt öelduna. Püüa Eesti muusikaelu tõsta kunsti, tasapinnani ja loovas, muusikas omapära otsimine ja talendiisikuline pitseri nõudmine. Nii on kirjutanud Lennart laiman 1924. aastal. Meil on raske oletada, kuidas maailmas toimuv ja toimunu jõuab eestlasteni ja kuidas neid oma tegevuses suunab. Võim mõjutab. Mõnda võiks ju meenutada, mis kultuuririndel aset leiab. 19. novembril 1900 pannakse Tartus toime Eesti esimese sümfooniaorkestri kontsert. Ei julge mõeldagi pingutustele, mida see korraldajalt nõudis. 1902 Eduard Vilde, Mahtra sõda, Amandus Adamsoni Russalka. Et kusagil püssi oma Bellaajemmelisaniga esietenduseni jõuab järsk krabin oma teise sümfoonia valmis teeb. See vist peaaegu ei pruugi ulatuda eesti muusikuteni. Aga Rudolf Tobias kirjutab teise keelpillikvarteti ja Artur Kapp oma soololauludest kõige tuntuma metsateel. 1903 avab Ants Laikmaa Tallinnas ateljeekooli ja see on väidetavalt esimene eesti kunstiõppeasutus. Järgmisel aastal lähetatakse Tartus Noor-Eesti Kirjastus. Artur Kapp on Astrahanis ja Oskar Kallase juhtimisel ja Eesti üliõpilasseltsi egiidi all algab rahvaviiside suurkogumine Eestis. Järgmise kümnendi jooksul pandi kirja üle 13000 rahvaviisi. Ja selles kogumises osales väga suur folk, Peterburi konservatooriumi üliõpilasi. 1905 on Artur Lemba ooper sabina mida mõni aasta hiljem edendatakse rahulikult uue libreto ka pealkirja all Lembitu tütar. Ilmub noorest esimene album. 1906 asutatakse kutselised teatrid Estonia ja Vanemuine. Tallinnas Westholmi poeglastekool. 1907 effide Lenderi tütarlaste kool. 1908 lõpetab Artur Lemba hiilgavalt konservatooriumi esimese sümfoonia, aga 1908 sureb Luihomilius. Mees, kelle juures õppis enamik Eesti organiste. Sureb ka Rimski korsakov. Vanemuisel on oma palgaline orkester. 1909 lõpetab tobias oratooriumi Joonase lähetamine ja kannab selle hirmsa vaevaga Leipzigis ette. Artur Kapp kantaat päikesele. Mart Saar must lind. Karl August Hermann lahkub iga Vuke maadele. Asutatakse Eesti Rahva muuseum. 1910 Mart Saart põhjavaim. Klaveripalas kitsi Missomannovaatorlikkusega veel väga palju aega hiljemgi, peaaegu et ehmatas. VII üldlaulupidu Tallinnas. Kavas ainult Eesti autorite laulud. 1912 asutatakse Estonia muusikaosakonna segakoor. Vilde tabamata ime 1913 Peeter südalinna katku ja esimene fuga eesti rahvaviisi ja rahvalaulu teemale. Estonia kontserdisaal ja teatrimaja avatakse 24. augustil. Ja 1914 suvel algab esimene maailmasõda. 1916 asutatakse Tallinnas Eesti meestelaulu selts ja sinna etteotsa palutakse Konstantin Türnpu. Cyrillus Kreek kirjutab laulu talvine õhtu. 1917 veebruaril. Revolutsioon Estonia teatris on Siuru õhtu. Teatris sellepärast, et kontserdisaal on tsaariarmee, laatsaret. Ja seitsmeteistkümnenda aasta novembris on Eesti maapäev, kuulutab ülimuslikuks omad seadused. 18. aasta on Eesti iseseisvuse manifesti väljakuulutamise aeg. Cyrillus Kreek kirjutab laulu Meie err. Heino Eller alustab ühte klaveripala, mida väga palju hiljem üks tema õpilane nimetab kodumaiseks viisiks. 29. oktoobril sureb Berliinis Rudolf Tobias. 11. novembril lõppenud esimene maailmasõda. Ja 28. novembril algab vabadussõda. Kuidas see ajaloo tõmbetuultes elamine ja olemine eesti muusikale toimib? Ikka läbi isikute ja nende ellu suhtumuse nende elu käigugi võiks öelda, aga ehk veel rohkem selle sisemise jõu kaudu, mis inimesele on looduse poolt kaasa antud. Peatume kergelt ja pisut Miina härmal, kes teatavasti lõpetas teise eestlasena Peterburi konservatooriumi, alustas klaveriklassis, aga läks kähku üle oreli erialale ja lõpetas 1890. aastal. Tegi kontsertreise Saksamaale, kodumaal esines Eestimaa kirikutes suure menuga imetlus naisorganisti vastu, kes ühtlasi on ka esimene professionaalne naismuusik Eestis. See imetlus oli üldine. Aga hilisemad uurijad väidavad Härma oreliga, vaat sisaldasid vaid konservatooriumis õpitud teoseid. Uut repertuaari ta ei omandanud, mis ühe. Orelikontsertide andja puutus kokku kohalike muusikahuvilistega ja vähemalt kolme noort eesti meest. On härma julgustanud astuma Peterburi konservatooriumisse. 1891 Suure-Jaanis, Joosep Kapi poega Arturit Kullamaal Johannes Tobiase poega Rudolf ja 1900. aastal merikülas Narva pasunakooris mängivat muusikahimulist Raimund kulli. Miina härma kell oli elu jooksul palju kokkupuudet kooridega küll lauluseltsides, küll koolides oli koorijuhina väga populaarne ja ilmselt ka sugestiivne. Ega muidu väike. Ester Mägi ütelnud esimeses klassis õpetajale küsimusele, kelleks tahad saada. Et tema tahab saada Miina härmaks. See mulje oli saadud 1928. aasta üldlaulupeolt. Miina Härma looming. Omal ajal laulukoorides väga meelsasti lauldav meloodilisus homofooniline helikeel väga tugeva toimega tänu eesti luuletekstidele. Aga paraku see minna härma. Looming ei edenda eesti muusikat nimetamisväärselt ka siis, kui meloodia eks on rahvaviis minna. Härma rüütab eesti rahvaviisi saksa Pharmooniaga ja nii on tulemus muusikaliselt nigel. Rahvasuus öeldakse nagu sadul sea seljas, kui sobimatud asjad kokku pannakse. Ka olevat käinud Härmat teiste loominguga mõnigi kord üsna meelevaldselt ümber. Isegi Aino Tamme lauldud rahvaviisid, ütles ta. Omaloominguks olevat. Lainet lõi 1901. aastal laulumäng murueide tütar, mida Härma nimetas tõsiselt Eesti esimeseks oratooriumiks. Konstantin Türnpu avaldas selle kohta ajakirjanduses oma arvamust. Ja see poleemika, enne, kui ta väga inetuks kiskus lõppes mõlema ühise õpetaja Johansoni hinnanguga, kes saadud noodi läbi vaatas ja ütles, et teoses on kahtlemata väärtusi, aga oratoorium ei ole see küll täiesti mitte. 1903. aasta suvel siirdus Miina härma kroonlinnakus, andis klaveritunde, kasvatas sugulaste lapsi ja 12 aasta jooksul ei osalenud vist mitte kuidagi Eesti muusikaelus. Tundub, et ambitsioon oli tegelikkusest suurem. Konstantin Türnpu on kolmas eestlaste hulgast. Kellel muusikaline kõrgharidus? Esimene neist kolmest, kes leivateenimispaika, mitte Venemaalt ei otsi vaid koju tuleb muusikapõldu harima. Esimene eestlane, kelle Peterburi konservatooriumis saadud korralikud oskused, orelimängus, soliidne muusikateoreetiline pagas ja erakordselt suur huvi koorimuusika vastu, täpsemalt selle esitamise vastu Berliinis aasta jagu veel üle lihvitud. See kõik leiab rakendust Tallinnas. Organisti koht 92. aasta sügisest Niguliste kirikus ja Niguliste lauluseltsi segakoorijuht. Nigulistes oli saksa kogudus. Kas just üleni sakslastest koosnev, aga saksakeelne, igatahes jõukas küllalt, et oma uuele noorele organistile lootustandvale koorijuhile maksta palka mis meest väärt oli. Lisaks on tulnud pool muusikatunnid saksa gümnaasiumites ja paari aasta pärast Revaler liidelt tahvli meeskoori dirigendikoht. Kas tõltul olnuks muid valikuid eestikeelne kooliharidus, meenutagem, on just Türnpu Tallinna tuleku aastast 1892 välistatud. Isegi algkoolides. Koolid Eestimaal töötavad kas vene või saksa keeles. Ja vene kultuuri suhtes ei tundnud Türnpu mingit tõmmet terve elu jooksul. Seevastu sakslaste intensiivne kultuurielu rahuldas tempul nõudlikku maitset. Muusikahariduse Peterburi riski saab tümpoju põhiliselt saksa haridusega professoritelt Luihhomiliuselt ja Julius Jahansenilt. Kui valikus on nähtud eelkõige pragmaatilisust aga tärkav, rahvuslik vaimuelu Eestis suure ja pikaaegse saksa väsimusega. Kunifoobiani nägi Türnpu tööd Tallinna saksa kogukonnaga, kui rahvuslikele aadetele selja pööramist. Niguliste kirikulauluseltsi segakooriga, mille dirigendiks Türnpu oli ametlikult 91. aasta sügisest kuni 25. aasta kevadeni viib tulemuseni, mida võib ainult hinnata. Niguliste segakoor oli ainus koor Tallinnas, kes regulaarselt esitas vokaalsuurvorme. Solistid telliti Saksamaalt. Kaasmäng oli Tallinna linnaorkestrilt tempu juhtimisel reegliks igal hooajal. Üks suurvorm. Endel utas Mca põhjus. Verdi Reekviem, Bach Matteuse passioon h-moll, missa, Raams, Saksa reekviem, Endel messias, Joosua Beethoven missasholemnis. Suts Matteuse passioon. Seal on ainult osa nimekirjast. Eesti kultuuriruumis kõikide oma kolleegide hulgas. Tundub Türnpu oli parim dirigent kes oli legendaarne ka Kesk-Euroopas ja Põhjamaades. Heliloojana on tümpu peaaegu alati pöördunud eesti luule poole. Ja tümpust kõneldes tuleb meenutada tempu laulude paremik on loodud aastatel, mil ta töötas Tallinna meestelaulu seltsimeeskooriga. Võib arvata. See oli parim meeskoor, mis eestlastel siis olemas oli. Ja nii hea kõlaga, et lükkas nooremat koorijuhid Evald Aava ja Gustav Ernesaksa tulevikus oma koori loomisele. Mõelgem sellele, et kooride olemasolu veel enamgi. Nende musitseerimise suutlikkus on asi, millega helilooja arvestab. Nagu dirigendi ikkagi. Terrigeerimises olin Türnpu muidugi iseõppija. Et me saaks ka kui 20. sajand õpib jäädvustama heli Sist tümpuuni see kahjuks ei ulatu. Aga tema teostega laitmatu toimetulek on ka ja kestvalt keeruline ka praeguste meeskooride jaoks. Ja see on ainuke tõsiseltvõetav mõõt. Tempust. Ta tundis koori eriti meeskoori. Ma arvan, ta tundis ka Niguliste kiriku akustikat paremini kui keegi tema kaasajal. Hinnangut andes inimese tegevusele ei pääse me mööda tegevus ajatingimuste arvestamisest. Tallinna publik sai Surformi kuulamise hariduse, Türnpu kooride edu välisreisidel. Selle võiks skeptik ju küsimärgi allagi seada. Kuigi Riia, Peterburi, Helsingi, Stockholmi, Berliini ja Nürnbergi kriitikute kiitus, kus oli üksmeelselt tunnustav Kõnealustel kümnenditel tõuseb Eesti rahvusliku muusika seisukohast kõige säravamalt esile kaks nime. Rudolf Tobias. Niipea kui ta Tartusse tuleb kogu oma muusikalise energiaga tegevusega interpretina pedagoogina. Aga see aeg on väga üürike. Ja Mart Saar, kellest me teadmised, on tegelikult ju üsna ulatuslikud. Aga pika elu elanud Mart Saarega ei ole isegi teatmeteoste kinnitusel lihtne üheselt nii-öelda toime tulla. Üks levinud raamatust raamatusse korduma kippuv väide, et Saar lõpetas Peterburi konservatooriumi suure hõbeaurahaga. Saare kaasaegsed ei kirjuta midagi lõpetamisest ega hõbe aurahast. Saar astus konservatooriumi oreliklassi augustist 1901. Järgmisest aastast õppis ta kompositsiooni Leadovi ja kolmanda aasta sügisest Rimski Kossakovi juures. 1908. aasta jaanuaris Mart Saar Tartus ja teatab 23. jaanuaril ajalehes elu klaverimängu ja muusikateooria õpetuse jaoks. Võtan õpilasi vastu Tartus promenaadi uuliks number kuus. Selles samas lehenumbris on veel üks väga tähelepanu Vaherilt kuulutus. Nüüd, kus muusikakunstnik herra emmsaar Tartusse on elama asunud, soovitan oma ärasõitmise puhul oma õpilasi temalt muusika tundisid võtta. Tobias. Rimski korsakov suri 1908. aasta 21. juunil. Mart Saar õiendas Peterburis oma viimase eksami oreliklassis teisel augustil 1908. Kompositsiooniõpinguid jätkas saar Leatav juures alles järgmisel aastal. Nii-öelda kaugõppe korras, võib arvata see hõbeaurahajutt pärineda glasunovi hinnangust. Klaazonov, kes istus ära konservatooriumi üliõpilaste kõik eksamid, kellel oli absoluutne mälu kirjutas sellest hoolimata eksamilehele väga põhjalikult oma arvamuse ja selle põhjenduse. Ja ta võis kirjutada ühele viimasele eksamilehele, mis Mart Saare puhul täideti. Võiks lõpetada suure hõbeaurahaga. Auras pole muidugi küsimus oreliklassi diplomonsaareli olemas aga Eesti muusika ajalugu Ko jätab Saarma pikategevusega jälje heliloomingus oma nooremas põlves muidugi ka intenkreedina. Aga sellest ei ole meil ju õieti muud kui ainult mälestused. Saare muusikaline maailmapilt kujunes Peterburis Ida-Euroopa kõige suurejoonelisema pealinnas. Siin oli huvilisele kättesaadav kõik kõige modernsem ja uuendusmeelsem korraliku põhjaga haridus, konservatooriumist ja 1904. aastal Oskar Kallase algatatud rahvaviiside suurkogumine tõukasid saare ja paljud teisedki tema põlvkonnakaaslased muusikud otseses kontakti rahvalauludega, mis viis veendumusele rahvamuusika kasutamise möödapääsmatus vajaduses uue rahvusliku muusika loomisel. Suunav tõuge võis tulla konservatooriumi kompositsiooniklassis Rimski korsakovilt ja tema kolleegidelt, kelle jaoks see probleem oli neil aastatel nakake terav. Iga maarahvamuusika nõuab tema kasutamise korral professionaalses muusikas rahvamuusikast endast tuletatud töötlemismoodust. Rahvuslikku vormi, mis ei satuks vastuollu rahvamuusika olemusega. Ütleb ju Tammsaaregi. Sügav ja intensiivne saab olla mitte võõrsilt laenatud asjus ja aineis, vaid selles, mis meil on kõige põlisemat. Selleks hulluseks on meil aga kahtlemata talupoeg. Saarel on suur ja loomulik huvi modernse ja arhailise sünteesimise vastu. Võimalik, et selle tõttu ta leidis suhteliselt kiiresti ja laialdaselt ka tunnustust. Saaremaa praktilise kunstniku meelega oskas arvestada ajastu nüanssidega. Tunnetas väga täpselt kultuurisituatsiooni tunnet puudutavaid pisiasjus, ei olnud saar sugugi nii ebapraktiline kui olmeliste järgi vahel otsustama kiputakse. Saare kälimees Juhan Aavik ütleb. Rahvusliku heliloomingu pioneer. Ja see pioneer kirjutab väikevorme. Pannu meelse asus. Mina sel alal olen jõuetu ja ei tunne selle järgi ka tungi. Jutt käib orelile komponeerimisest. Minul on kalduvus lühikeseid töid sepitseda ja need tulevad klaveril paremad kui orelil. Saarekirjast Peeter südale juunis 1918. Saare teoste vastu tunneb tõsist huvi Rudolf Tobias. 1907 ütleb tobias tema kohta luuletaja muusikas. Tobias on siis kuulnud Pallo preemi kontserdil kahte Saare soololaulu. Trükis ei ole saarelt veel midagi avaldatud. Ja saare esineb orelikunstnikuna. 1908 kirjutab ajalehes elu keegi anonüümne autor. Saar on kõigepealt helilooja Tobiase kõrval küll kõige huvitavam. Tema saare töödes leiame sagedasti midagi müstilist ja salatuslist. Tal on ka palju soojust ja õrnust, kuna kõik tema paremat tööd kaugel Sabloonist on. Tobias, kes kodumaalt lahkudes oma õpilased muretult saare kätte usaldab näib tema teoste vastu tundvat tõsist huvi. Saare segakoorilaulud 1909 ilmunud leiavad Saksamaal töötava Tobiase toetavat tähelepanu. Ta, kes kirjutab Postimehes koorilaulus piiratud abinõudega tõesti midagi uut luua, ei ole sugugi kerge. Seda enam peame kiitvalt tunnistama, et siin mõndagi on uus ja algupärane mitte ainult üleüldise kunsti mõõdupuu järgi otsustades, vaid ka meie rahva iseärasused mõttes. Igal laulul on midagi ütelda. Saare ja tobias vahelise seose puhul. Ma ütleksin veel kord välja oletuse, millel ei ole senini küll keegi vastu vaielnud et kui tobias oli veendunud, et ta Tartus ei saa enam edasi minna sellel alal, mida ta oli võtnud oma lähemaks kunstiliseks sihiks. Vaimuliku muusika uuendamine, oratoorium et siis otsustanud ära sõita Saksamaale on tobias see, kes veenab Mart Saart tulema Tartusse ja täitma tühjaks jäävat Juhtiva muusiku kohta. Mingit kinnitust meil selle kohta paberil ju muidugi ei ole. Aga et need ühe äramineku ja teised tuleku kuulutused lausa ühte ajalehenumbrisse satuvad lubab niisugusel oletusel ehk välja tulla Lennart Neumann oma artiklis veerunud Eesti muusika ajaloost, mis on kirja pandud ilmselt vabariigi algusaastatel ja ilmunud ajakirjas Looming 1924 kirjutab saare kohta nii. Meie üks huvitavamaist talentidest Mart Saar, luuletaja lüürik, unistaja müstik salajatest sügavustest hõõgavalt luurav tormama fantastilise kõrguste poole, avalikult oma targa, lahtise otsaesise, filosoofia ja leegitseva hinge. Religiooni siteediga tungiva Tobiase kõrval. Kaks tugevat temperament, üks nõidu unistav, uimastav, teine kihutav, selgitav, seletav tobias omis, helides aforistlikult mõtlev, vaimukalt sädemeid pilduv saar pikaldase ümmarguse Maviisi kontuuriga, mõlgutaja. Saare impressionistliku ilmega kompositsioonides leiduva Tyson andsite kuhjatused hirmutasid meie publikumi ära, kes ei jõudnud jälgida saare peent meeleolu muusikat kuid mitte üksi siin, vaid ka saare puht etnograafilised tööd tundusid meie publiku, mille kaua aega võõrastena. Nii et saart, kes nüüd üks meie, võib-olla isegi laialdaselt kõige rohkem lugupeetust kompolistidest kaua aega, kui andeta otsitud, tehtud komponistriks, arvate. Mart Saar on eesti rahvaviisi omapära otsinud, selles stiilis omapäraseid töid loonud kui ka rahvaviisil enesele huvitava kunstilise väljatöötluse andnud. Nii oma fooniliselt kui kapolifooniliselt neid kooridele ümber luues. Saar on meie komponistisest, kes Eestis stiili otsimises ja loomises kõige õnnelikum ja produktiivsem olnud. Meie jutust on käinud paar korda nimi Artur Lemba läbi Peterburi konservatooriumi haridusega eesti muusikuid. Ma mõtlen neid, kes jõudsid diplomini või vähemalt pikema stuudiumi läbi teha on olnud juba päris arvukalt. Paljud lõpetasid oreliklassi. Kappel, Härma Türnpu tobias Cap saar, süda August Stockmann, Mihkel Lüdig. Ja osa nimetatutest jõudsid ka komponisti diplomini. Aga mõnda muud instrumenti õpiti vähemal hulgal. Esimese maailmasõjaolude tõttu Vene seitsmeteistkümnenda aasta revolutsiooni tõttu aina keerulisemateks kippuvate aegade tõttu. Et paljud haridustööd Peterburis lõpetamata, omandati professionaalsed oskused aga diplomini jõutud. Ja mõnigi nendest täiendas oma oskusi hiljem Lääne-Euroopa muusikakõrgkoolis. Pärast esimese ilmasõja lõppu. Aga Artur Lemba oma tuleku ajal pidi jätma Peterburi konservatooriumis küll erakordselt hea mulje. Ta lõpetas 1908. aastal kahel erialal väikese kuldmedaliga millega kaasnes Schröderi firma poolt kontsert-tiibklaver klaveriklassis ja suure hõbemedaliga kompositsiooniklassis. Diplomitööks esimene sümfoonia. See on ametlikult Eesti esimene sümfoonia üldse. Varem on Lemba juba jõudnud valmis esimese klaverikontserdiga ja tema suhtlemine õppejõududega aga veel enam. Tema helikeel meeldisid toonastele Peterburi konservatooriumi õppejõududele sedavõrd et lõpetamise aastast kuni 1920. aastani töötas Artur Lemba Peterburi konservatooriumi õppejõuna ja sai seal ka professuuri. Kui sealt hiljem tegelikult tuli vähemasti pianistina kes Lembat on tundnud, kinnitavad, tal oli looduse poolt väga palju antud. Tal oli erakordselt hea mälu ja tal oli rabavalt hea lehestlugemise oskus. Ta võis noodist kõik 10 sõrmega ära mängida, meda silmalt näkid. Ja see oli ühe professionaalse muusika jaoks loomulikult väga suur voorus. Klaveripedagoogina tundub, Lemba õpetas ainult neid, kes ise väga tahtsid. Ta ei olnud õppejõud, kes metoodiliselt oleks ka keskpärase viisakale tasemele sikutanud. Seda on talle ka hilisematel aegadel mannikud pahaks pandud. Mida Lemba teostest arvatavasti muusikahuvilised on kõik kuulnud on armastuse poeem viiulile ja klaverile. 16.-st aastast teiste teostega on meie vahekord mõistagi üsna hõre. Lemba suhtumine eesti kolleegidesse pärast kodumaale naasmist ja Tallinna kõrgemas muusikakoolis töötamist väljendub Lemba väga rikkalikes kontserdiarvustustes. Otse välja öeldes Lemba muusikaline maitse ei ole uut otsiv Lembam pikem vanamoodne. Ja kui te olete ettevalmistamata pandud mõnda teost kuulama, siis pole ime, kui te ei tunne ära selles Eesti muusikat sest tema mõtlemislaad On väga tema õpetajate nägu. Vene Kolkonnale tüüpiline muusikaarenduse vaadete komplekt. Artur Lemba kõrval peaks teadma ka, et tema vanem vend Theodor ka Peterburi konservatooriumi haridusega Viinis ennast lehvetitski juures täiendanud töötanud Riia muusikakoolis ja ka Petrogradis joota ka 22. aastal Tallinna konservatooriumisse, juhib klaveriosakonda kuni Emmigreerumiseni. Ja selles peres kolmaski laps. Ludmilla Lemba oli tuntud laulja omas aegruumis. Aga see on juba tema, mida me täna ei puuduta. Ühest eesti muusikust peaks kõnealuse perioodiga seoses kindlasti veel kõnelema. Son Jaan Tamm kes jõudis Peterburi konservatooriumisse 1891. aastal ja lõpetas koos Rudolf Tobias. Ega Ta õppis Friedrich Komiliuse metsasarveklassis. Friedrich Humilius oli meile tuttava Luihhomiliuse isa. Vene muusikud räägivad Mihhail pujanovski metsasarve koolkonnast. Meie teame Mihhail pujanovski ja tema koolkond seisab Jaan Tammel õlgadel. Jaan Tamm pidi oma õpingutes nii edukas olema, et ta kohe peale lõpetamist 1897 jäeti Peterburi konservatooriumi õppejõuks. Ja ta oli ka Peterburi konservatooriumi professor. Mitme orkestri solist. Ja mis kõige tähtsam, Peterburi konservatooriumi inspektor. Jaan Tamm sai kindlasti üsna mitmelgi korral aidata oma kaasmaalasi mitmesuguste õppetööks ettenähtud soodustustega. Ma mõtlen eelkõige eluainelist külge. Naasnuna kodumaale õpetas Jaan Tamm Tallinna kõrgemas muusikakoolis, hiljem Tallinna konservatooriumis peale metsasarvega teisi Kask, Pille. Ja kui 23. aastal mihkel lüüdik väga kiiresti Lõuna-Ameerikas, selleks siis ühiselt otsustati, et Jaan Tamm on sobiv Tallinna konservatooriumi direktor ja seda ametit pidas ta kuni oma surmani 33. aastal. Me oleme juba paar korda nimetanud Oskar Kallase nime. Olgu siis mõni pilk täpsustamaks. Oskar Kallas kuulub Anna Haava, Juhan Liivi, Konstantin Türnpu, Eduard Vilde, Ernst Peterson-Särgava põlvkonda. Sündinud 1868 Saaremaal Kaarma köstri pojana asusta Tartu Ülikooli õppima klassikalist keeleteadust. Ta lõi nobedasti kaasa doktor Hurda rahvaluule suurkogumise ürituses. Juba esimesel suur kooliaastal. Samal 88. aastal sai Oskar Kallasest ka Eesti üliõpilasseltsi raamatukoguhoidja. Kallas seadis sellele kogule rahvusliku raamatukogu ülesanded, muretsedes sinna võimalikult kõik eesti raamatud. Hilisemale eesti rahvuslikule arhiivraamatukogule sai aluseks Eesti üliõpilasseltsi üle 10000 köite ulatuv kogu. Enamuses Oskar Kallase komplekteeritud Tatu suur koori lõpetas Kallas 1892. Järgmisel aastal täiendas ta end Helsingi ülikoolis, kus õppis rahvaluulet ja soome-ugri keeli. Järgnevad 10 aastat töötas Kallas Narvas ja Peterburis keelte õpetajana ja seda tööd jätkas ta Tartus kuni 18. aastani. 1901 kaitses Oskar Kallas Helsingis doktoriväite kirja Eestil ÜRO eetilistest korduslauludest olles seega üldse esimene spetsiaalne rahvaluule doktor maailmast. 1903 siirdus Kallast Tartusse ja järgmisel aastal hakkas organiseerima eesti rahvaviiside süstemaatilist kogumist. Kalda soovil hakkas ettevõtmise patrooniks Eesti üliõpilaste selts. Moodustati rahvaviiside kogumise toimkond, mille ainsaks liikmeks oli Oskar Kallas ise. Korjamispõhimõtteks sai viisi koguja, olgu muusikalise haridusega. Sobivaid korjajaid saadi Peterburi konservatooriumi üliõpilaste hulgast. Viisi kirjutaja kõrvale pandi sõnadekirjutaja, kes leiti õpetajate või üliõpilaste seast. Sõnade kirjapanijaid rakendati teisest kogumisaastast. Ja esialgset korjamisjuhendit koostas Ilmari kroon soome muusikateadlane Oskar Kalda näel. Nendest korjamis juhendi aluseks olevatest punktidest äratab tähelepanu. Algus peab kannatlik olema, kuni laulja laulma hakkab. Punkt 10 rütmus peab jõhvi päält üles tähendatama. Kui takti jagu selge ei ole, siis võib see ka ära jääda, kuid nootide ja pauside väärtuse see tähendab pikkuse, peab jõhvi päält üles tähendama. Ei mõista korjaja seda, siis ei kõlba ta korjeriaks. Kallas toonitab vajadust tekste laulmise järgi kirja panna. Tarbe korral võib seda teha ka etteütlemise järgi, aga siis on nõutav selle eraldi äramärkimine. Tõenäoliselt kõneleb siin kaasa kalda isiklik kogemus mis saadud hurda stipendiaadina töötamisel juba esimesel kogumisretkel Virumaal laulmise järgi kirjapandu sai õigem dikteerimisel tekkis alati mitmesuguseid vigu ja puudusi. Korjajaid paluti mitte siit säält viisisid noppida vaid kihelkond kihelkonnalt läbi käia ja uuritav tööpõld puhtaks otsida. Kuni terve eesti keelepiirkond läbi on käidud. Nii seisab esimeses korjamisaruandes. Ka palub kallast täpselt üles kirjutada laulja nimi, aadress ärgitab korjajaid fikseerima ka rahvatantse niiviisi kui tantsukirjeldust ning palub tähele panna, kas eestlastel ei ole ka loodud ehk moonutatud vaimulik ka viisisid näiteks koraali üüritamisega Saaremaal. Soomlastelt olla hulk niisuguseid saadud. Rahakorjamiskulude katteks saadi lõpuõhtutest ja annetustest. Muidugi pidi kallas selleks ohtralt kulutama suud ja sulge. Kogujate töö tasustamisele ei kuulunud. Tasu ei luba olud kahjuks maksta. Seda fraasi peab Kallas korjamisalases kirjavahetuses kasutama sageli. Korjajad said 10 rubla nädalas inimese peale. Sellest oli mõeldud katta ka mõningane hüvitus laulikule. Viin sai ainult mõnes kohas, kus muidu läbi ei saanud, abiks võetud. Loeme kreegi reisikirjeldusest viiendal märtsil 1913. Tosina aasta jooksul kulutati 5500 rubla. Korjamisaeg pidi langema jaanipäevaeelsesse perioodi pärast jaani polnud talu inimesel enam mahti. Suviste tööde tõttu. 12 korjamisaasta jooksul kogunes Eesti üliõpilasseltsi kogusse 13001 139 rahvaviisi 18824 rahvalaulu lisaks mänge, tantse, vanasõnu, mõistatusi, lastelaule, loodus, häälendeid, uskumusi, kombeid, jutte. Kallas pidas piinlikult täpset arvestust kihelkondade ja valdade kaupa kes, kus ja millal käinud rahvaviise ja muud vanavara korjamas. Niisuguse ülevaate olemasolu osutus hädatarvilikuks uute korjajate tööle suunamisel. Üks, kes Kallase korjamistöös tähelepanu äratab, on Peeter süda kes lülitus rahvaviiside korjamistöösse 1905. aastal ja tegi seda tööd kuuel aastal. Üks aasta jääb küll vahele perekondlike sündmuste tõttu. Nii et 1905 kuni 7000 909911 kuni 12 ja see on muusikutest korjate seas omamoodi rekord. 1909. aasta 21. mail teatab Peeter süda Oskar Kaldale, et ta kevadel maikuu lõpuni peab viibima Peterburis. 13.-st 15. juunini on ta Kaastegev Saaremaal laulu pidul kaks nädalat seal vahel kulub proovi peale ära. Nii võiks viiside korjamine sündida pärast heinaaega ja kohe samas palub mõne rubla Bergmanni abirahast saata kui võimalik. Lisades eht südamliku väärikusega. Kui see teid tülitab, siis jätke tähele panemata kõige austusega bee süda. Bergmanni abiraha tolleaegsete üliõpilaste kirjades sageli vaid lühendina p punkt A-punkt oli endise Elistvere valla talupoja, Tartu majaomaniku Taavet Bergmanni poolt 1903. aastal asutatud 500 rublane kapital mis edaspidi annetuste teel sai täiendust ja mis oli mõeldud eesti kirjanduse edendamiseks ja eesti soost õppima noorsootoetamiseks edasi Bjaile protsentideta laenu näol. Seitsmeliikmelisse Bergmanni abiraha. Valitsusse kuulus Oskar Kallas, kes muusika õppureile tarbe korral nõutas tõhusat abi postkaardile süda palvega saata mõni rubla on oogalda käega tehtud. Pliiatsimärkus saatsin 30 rubla pluss 25 kopikat saatmine. Kuulsite teist saadet sarjas Eesti muusika sajand stuudios oli jah järg. Saates kõlasid Peeter süda lina katku ja, ja Mart Saare põhjavaim ning fragmendid Artur Lemba klaverikontserdi esimesest osast ja Heino Elleri sümboonilisest poeemist Koit.