Algab neljas saade sarjas Eesti muusika sajand. Pöördelised neljakümnendad. Stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Eesti rahva kannatuste aasta teine köide Tallinn 1943. Volksrikkude laastamistöö eesti muusikapõllul. Töölismuusikaliidu juhtivaks suuruseks oli Nikolai Schmidt esimesel mail 1940, kui punaarmee istus juba meie maal baasides töölismuusikaliit tähistas siis oma kümnendat aastapäeva kontserdiga, mille kava koosnes eranditult nõukogude vene heliloojate teostest. Siseasjade rahvakomissar Boriss Kumm, Maksim Unt, siseminister, siis kodanik Pärn ja Tibar kelle hooleks oli antud Revale liider. Tahvli säilitamisele kuuluvad varad jäid vahele kuldasimete vargusega. Juunis hakati revideerima eesti lauljate liitu. Vanem nordi, vara, muusikalehtede vanad aastakäigud. Need läksid kõik punaste ajal ahjukütteks üle 800 laulukoori ja orkestri saadeti laiali. Kolshmit käsutas puhkpilliorkestrite pillid kõik Tallinnasse jaotas need miilitsa ja uskondadele ja punaarmeelastele. Bolševikud asetasid muusikale kui propagandavahendile. Suurt rõhku plaaniti Kunstidekaadi Moskvas, see pidi toimuma 1942. aasta alguses. Selleks komandeeriti Eestisse Moskvast kunstide valitsusest Aleksander viiner, kes sattus vaimustusse meie kooride ja solistide tasemest sümfooniaorkestrist ja heliloomingust. Aleksander viiner. Vene lavastaja entsüklopeedia järgi ENSV rahvakunstnik 57.-st aastast oli Estonia teatri lavastaja 1949 kuni 58 ja kapivabadusel lauliku lavastamise eest sai kaviinev Stalini preemia. Mis puudutab Nikolai kol Schmidti 1900 kuni 1964 eluaastat. Tallinna töölismuusika ühingu asutaja, Eesti riiklike kunstiansamblites tegutsenud hiljem filharmoonia kunstiline juht, represseeritud 51 kuni 53. Kolm Schmidti mälestused nendest represseerimistest on äärmiselt huvitavad lugeda trükitud 53.-st aastast Estonia muusika ja kirjandusala juhataja. Hariduselt komponist Artur Kapi kompositsiooni klass 1927. Lähme tagasi aastasse 1940 22. juunil 1940 tuli käsk teha konservatooriumi hoone tühjaks punaarmee majutamiseks pooleteist päeva jooksul, kui kogu inventar lebas tänaval, tuli käsk silmapilk kõik majja tagasi viia. Hoone. Töölismuusikaliidu tegelased asusid siin endale ruumi tegema, vallandati rida õppejõude. Ootamatult kerkis esile Ksenia Aisenstadt, kelle mees oli äkki rahanduse rahvakomissari asetäitja põrandaalune komparteitegelane. Et Aidestatil puudus muusikaline haridus, ei söandatud teda otseselt konservatooriumi direktoriks määrata. Ta pandi asetäitjaks ja kirjade järgi klaveriõpetajaks. Kuna kogu tegutsemisaja vältel teda klaverit aga keegi ei näinud, jäi teadmatuks, kas ta üldse seda pilli mängida oskas. Muide, Ksenia Aisenstadt, hilisema nimega Tobarkovskaja töötas kuuekümnendatel aastatel Tallinna muusikakoolis. Konservatooriumi uue direktori esimeseks sammuks oli kirikumuusikaklassi sulgemine. Edasi tuli käsk orelit konservatooriumi ruumidest ära viia. Vana Rauallatu õppejõududel läks korda selgitada, et nii Leningradi kui ka Moskva konservatooriumis orelit omal kohal ja oreliklassik töötavad. Innukalt asuti tegema ümberkorraldusi konservatooriumis ise elus. Võib arvata, et käiku läksid mingid seniolematud kriteeriumid, mille järgi õppejõud kas sobisid või ei sobinud uue riigikorra jaoks kõrgkooli töötama. 1941. aastal toimus juuniküüditamine juulis Tartus toimuv Kesk ja Põhja-Eestis Nõukogude mobilisatsioon. 33000 meest. Testi tegevväest viiakse Nõukogude Liitu. Punaarmee taganeb nii kiiresti, et Tartu vanglast ei võeta vange. Kaasuvaid tapetakse 192 inimest. Kaasa viiakse küll 425 ja nõukogude liitu. Kas lahkub või viiakse Eesti NSV-s umbes 65000 inimest. Toidukaardi süsteem, normid talupidajatelt, kehv toit. Stalini käskkiri, sõjavangid tuleb võrdsustada reeturitega. Järgmine käskkiri, Stalinilt taganemine võrdub reetmisega. 42. aasta on sõjaajaloo jaoks nii-öelda Stalingradi aasta. 42. aastal asutatakse Eesti riiklikud kunstiansamblid Jaroslavlis. 43 rinne tõmbub teatavasti lääne poole. Vähehaaval, aga siiski. Teheranis otsustatakse liitlaste invasioon Lääne-Euroopas. Nõukogude Liit saab vabad käed ida ja osaliselt Kesk-Euroopast talitamiseks. 43, see tähendab ka soomepoisse. Kellele see huvi pakub, võib lugeda Uno Järvela mälestusteraamatut. 44 Soome sõlmib Nõukogude Liiduga rahu. Porcolobaaž läheb Nõukogude liidule. Nõukogude Liidu väed teevad suure rünnakuoperatsiooni Leningradi all. Eesti omavalitsus kuulutab välja sundmobilisatsiooni ja moodustatakse eesti leegion SS-vägede koosseisus. 44. aasta märtsis pommitatakse Narva ja Narva pommitati tõesti puruks. Narvas jäi terveks peale seda pommitust kolm maja. Üheksandal märtsil on Tallinna pommitamine ja muusika inimesi puudutab see. Mobiliseeritakse mehi, Eesti laskurkorpusesse, Nõukogude Liitu evakueeritud eestlased pannakse võitlema läänepoolselt rindega, mis tähendab, et eestlased võitlevad eestlaste vastu. Siis tuleb operatsioon Narva, mida meie teame hästi sinimägede lahingute nime all. Pikemalt kaldumata poliitilistesse üksikasjadesse sellel keerulisel ajal, 18. septembril kehtestatakse korraks Otto Tiefi juhtimisel Eesti vabariigi valitsus. 22. septembril Nõukogude Liidu väed vallutavad Tallinna. Nõukogude liidus kuulutatakse välja Uus sundmobilisatsioon et saada sõdureid Saaremaa ja Kuurama vabastamiseks novembris. 44. aasta sügis tähendab paljudele põgenemist Nõukogude režiimi eest lahkumist kodumaalt. Ja see puudutab umbes 70 tuhandet inimest. Kui palju neist pärale jõuab, seda ei tea siiamaani mitte keegi. Tagasi tulles juba nimetatud sündmuste juurde. Mõningaid täpsustusi. Oli juttu eesti lauljate liidu likvideerimisest. Siinkõneleja võib kinnitada, et kui järgmiseks tööks teatri- ja muusikamuuseumis oli Artur Lemba fondi korrastamine siis ma leidsin Artur Lemba fondist tema kontserdikavade ja fotode hulgast peotäite kaupa raamatupidamise dokumente, mis kuulusid lauljate liidule. Ja alles hiljem sain ma teada neemel laanepõllu käest, et Muuseumis tollel ajal töötanud peavarahoidja oli öösiti tööl mõtis lauljate liidu pabereid ja toppis neid huupi isikufondidesse. Ja niimoodi suurema osa lauljate liidu pabereid siiski säilitati. Kuigi nad oleks pidanud minema makulatuuri 41. aasta juuniküüditamise kohta. On üks väga kõnekas ja võib-olla ka üllatav lugu. Hugo Lepnurme, kes oli tulnud Tallinnast isa koju dresse võeti küüditamise käigus kinni. Nimekirjas teda küll ei olnud, aga isa, kes kuuldavasti oli seotud kaitseliiduga sai kütitajate käest põgenema ja nii siis võeti tema asemel tema poeg Hugo. Kui küüditatute rong peatus Tamsalus kutsuti Hugo Lepnurme välja koos asjadega. Selgub, et selles samas rongis olnud Rutt Elliaalser oli suutnud ešeloni ülemale selgeks teha, et Hugo Lepnurme on orelikunstnik mitte kaitseliidu asjamees. Ja ime küll, Hugo Lepnurme lasti tulema ja olevat talle öeldud üsna selgelt, et pidagu ta meeles, et nemad ei ole teda kunagi näinud. Augustis mobiliseeritakse Hugo Lepnurme Nõukogude süsteemi poolt võiks öelda. Keegi ju täpselt ei tea, kuidas kunstnike suhtes need broneeringud kehtivad või mitte. Ja väga paljud Eesti muusikud selle mobilisatsiooni käigus teevad alguses läbi, ikkagi, aga karmi oleluskooli. Läbi keeruliste olude jõuab leptomgi Jaroslavli kunstiansamblites kus ta komponeerib, mängib sümfooniaorkestrist Timponeid? Jaa, Kaarel Irdi soovitusel annab Moskvas ja hiljem Leningradis orelikontserte ja toetab Potgeni kliinikust välja saanud Gustav Ernesaksa. Aga see on juba 1944. aasta algus. Ja teatavasti just Moskvas Eesti esinduses kuhu Ernesaks ja tema toetus, esik, Leppnurm, oma elupaigast iga päev tulid selles Eesti esinduses valmik Gustav Ernesaksal muude laulude hulgas. Mu isamaa on minu arm. See on neljas märts 1944. Et Ernesaksa roll Eesti muusikaelus on suur, seda ei kipu vist keegi eitama. Isegi need, kes on kokku lugenud nii-öelda punastele tekstidele kirjutatud teosed Ernesaksa loomingus. Aga meenutagem koju jõudnud Ernesaksale on esimene suur ülesanne rajada riiklik meeskoor. See toimub Kaarli puiesteel konservatooriumi kasutusse antud hoones sest Estonia ja konservatoorium on varemetes. Seitsmeteistkümnendal novembril 44 toimub esimene proov ja esimene laul, millega tööd alustatakse, on Aleksander Läte kost kul laulud eesti keeles. Sellel lauluga alustati ka esimesi kontserte. See oli Ernesaksa tarkus tähistada esimeste kontsertidega Aleksander Läte 80 viiendat sünnipäeva. Ühest väljaandest tahaksin ma siinkohal veel pisut kõnelda, sest selle väikese raamatukese kaanel on kirjutatud Enn heliloojate liit, rahvalikke laule segakoorile toimetanud Gustav Ernesaks. Riiklik kirjastus, ilukirjandus ja kunst, Tallinn 1944. Selles noodiraamatukese siis on 25 laulu. Ernesaksa alt on neid kõige rohkem vist 10, kui ma õigesti mäletan, aga paar-kolm on ka kõikidelt teistelt. Ernesaks, Leppnurm, Harri Kõrvits, Eugen Kapp, Edgar Arro on need autorid, kes sellesse kogumikku oma laule on kirjutanud. Miks me sellest kogumikust peaksime teadma? Esiteks on selles kogumikus esimene laul jää kestma kalevite kange rahvas. Ja kui kuulajal on nüüd meelesse Pealkiri rahvalikke laule segakoorile, siis üllatuda ei ole põhjust. 44. aastal ei ole hümniseadust veel olemas. Selle kogumiku teine laul on Mu isamaa on minu arm. See on selle laulu esimene trükk. Mis võiks vaatlejad kõige rohkem ehk üllatada. Meeldivalt ma loen ette Impressumi lito grafeerimisele antud 24. oktoobril 1944 trükkimisele antud 30. novembril 1944, trükiarv 10150 eksemplari. Noodid ja tekstid on kirjutanud kunstnik Jaan Jensen. Seesama Jaan Jensen, kes 44. aastal, kui RK rahvas sinimägedes tuhk ootas kodumaale päästmist kus RK rahvas leidis võimaluse otsida üles Koidula haud, seda korrastada. Ja Jensen maalis Koidula haual olevale kiviristi soklile. Mu isamaa on minu arm esimese salmi ilusas kootifyftis. Aga tagasi tulles selle väikese nordi raamatu juurde. Selles väljaandes ei ole ainsatki viisnurka, silpi ega vasarat. Seal 44. aasta sügis. Tagasitulles Ernesaksatööde ja tegemiste juurde. Selleks et mõista Ernesaksa vend Osvald oli sõja ajal läinud läände. Noorem vend Eris langes 44. aasta sügisel sinimägedes. Ta naine ja laps arreteeriti. Gustav Ernesaksa naise õemees, doktor Leonhard Mardna oli juba 41. aastal arreteeritud ja viidud Siberisse. Vaadake entsüklopeediat, seal on kirjas, et 1947 kuni 49 on Leonhard Mardna siin Tallinnas ja kui ta on enam-vähem terveks ravinud EKP esimese sekretäri Nikolai Karotamme lüüakse tohter tagasi vangilaagrisse. Need ja muudki asjaolud olid julgeolekule ju väga hästi teada. Ja filharmoonia meeskoori, mis lõpuks 50.-te alguses saab ju ka riikliku nimetuse. Ja on sellise nimetusega vist tõesti ainukene meeskoor terves euroopas. Selle meeskoori dirigent ei olnud kompartei liige. Mis hinda pidi üks mees selle eest maksma, seda me ei saagi teada. Ja kõikide muude tegemiste juurde laulupeod, kooslaulmise, seletamatu toime rahvustundele hoolimata repertuaarist. Ernesaks teadis seda. Kui see praegu öelduna tundub endastmõistetav, siis Peaks vist meelde tuletama, et sõjajärgsel perioodil oli ka arvamusi, et uue võimul tingimustes võib-olla laulupidusid tarvis. Ernesaks laulupidu, need on eestlase jaoks peaaegu et juba sünonüümid. Aga keegi ei pea arvama, et see on olnud liiga endastmõistetav, liiga lihtne ja liiga valutu. 47. aasta laulupidu kannab numbrit 12. 47. aasta üldlaulupeo juht mis minu kätte on sattunud sinna esimestele vabadele nii-öelda puhastele lehekülgedele on kirjutatud. Pühapäeva õhtupoolikul, tollel laulupeol võeti mind kuulajate hulgast vahi alla, viidi pagari tänavale, kus viibisin kaks ööd-päeva kapis mille pindala oli üks korda 0,75 meetrit. Põrand ja kõik prakute vahed olid siis punaseid lutikaid täis. Toodi süüa, aga ei söönud ega joonud selle kahe päeva jooksul. Teisipäeval võeti minult allkiri, et kellelegi ei räägi, kus olin ja mis minuga tehti. Ning siis viidi mind Tartu halli majja kus lõpuks talvel tulekul tribunal mis koosnes ühest juudist, kelle nime ei mäleta Ta ja kahest sõdurist, kes mõistis minule 20 aastat sunnitööd, pluss viis aastat asumist hiljem Holoktaaž, sain Vologda tribunalile veel uue karistuse 25 pluss 5,25 pluss 5,10 pluss viis aastat, mis kõik kokku teeb üks 100 aastat karistust. Selle ülilahkuse eest ei olnud minul muud tribunali eesistuja küsimusele, kas olen karistusega rahul, kui vastata, täiesti rahul, sest suuremat karistust ei oskama kusagilt tahta. Aitäh. Esimesel märtsil 1969 kosel. Ervin Reimo. Helmen Raivo on selle üleelamise kirja pannud oma elu viimasel aastal ta maetud metsakalmistule üsna lähedal. Gustav Ernesaksa hauale on ka tema viimane puhkepaik. Ervin Reimo oli Veljo Tormise tädimees. Kõnealuse kümnendiga seoses tahaksin peatuda veel paaril inimesel, kelle tegemised mõjutasid paljude käekäiku ja võib-olla ka eesti kultuuri saatust. Johannes Semper, kirjanik, luuletaja, tõlk, pedagoog Tartu Ülikoolis. Hariduse ja kultuurielu juht, Loomingu toimetaja tähelepanuväärse muusika. Armastusega. See tähendab tundmisega. Kes selles kahtleb, loeta, kui ainult Semperi kirjutatud nekrolooge Aleksander kreabini või te püssi lahkumise puhul. Semper kui väliskirjanduse vahendaja. Jumalaema kirik standaal punane ja must, Dantes servantes köötajaid, Puškin, plokk, pokaidža dekameroon, Verlen, Roland ja kirjutatud teoste tõlgete ees ja järelsõnad. On aegu, kus see on lugejale ainukene infoallikas ajastu ja kirjutaja kohta. Tuglas. Johannes Semper on mõjutanud eesti esteetilise kultuurid tasapinda. Ja Mart Raudlisab hiljem žanrilise avaruse rekord. Kui palju vaeva ja meelehärmi tõi tekst, jää kestma, kalevite kange rahvas, mida hulk kõrvalseisjaid tahtis ümber teha nii, et värsside loogiline mõte sootuks kaduma kippus. Kas peab lisama, et Johannes Semper oli abielus Aurora Adams soniga pianistiga muusika aja loolasega, kes töötas Tallinna konservatooriumis mõnda aega. Kas peab lisama, et Aurora Adamsoni vend on kunstnikuna tuntud Adamson, Erik ja Tsemperite ellu jäänud tütar Lilian oli Tallinnas konservatooriumis hiljem muusikaakadeemias. Klaveriõppejõud. Võib pahaks panna Semperi kaasaminekut uue riigikorraga. Aga ta on noorest põlvest peale olnud vasakpoolsete vaadetega inimene. Ja kuulunud sotsialistide-revolutsionääride parteisse oli niisugune Eestis olemas, aga sinna kuulus ka Gustav suits. Ja Hans Kruus. Ja põhiülesandeks oli sellel parteil võitlus Eesti iseseisvuse eest. See, et Semper määratakse Nõukogude Eestis esimeseks haridusministriks. See, et ta 22. märtsil oma 50.-ks sünnipäevaks saab nii-öelda kingituseks Eesti riiklikud kunstiansamblid, mille juhtimine on tema töö. See võib olla eesti kultuurile suur õnn. Et seda mõista, peaks mängima mõttega, mis oleks saanud, kui Semperi asemel oleks olnud vähem kultuurne juht sellel asutusel. Ja teine isik, kellest ma tahaksin nende 40.-te aastate ülevaates pisutki peatuda on Vladimir Alumäe. Ka tema tööd ja tegemised kujundavad väga paljuski eesti muusikaharidust. Ja kontsert elu. Alumäel teatavasti lõpetas Johannes Paulseni viiuliklassi 37 andis järgmise aasta sügisel oma esimese soolokontserdi koos Olav Rootsiga oli mõni kuu Karl Fleshi juures Londonis ennast täiendamas ja määratakse Tallinna konservatooriumi korraliseks õppejõuks. Paulseni lahkumine Saksamaale paneb noore Alumäe õlule professori pooleli jäänud jätkamise Tallinna konservatooriumi viiuliklassis. 41. aasta veebruarist. Saba lumest Tallinna konservatooriumi direktori kohusetäitja ja seda augusti lõpuni. Meil toimub evakuatsioon ja sundmobilisatsioon ita. Kunstiansamblites oli meil juba juttu ja kunstiansamblites saavad kokku paljudki endised tuttavad õpingukaaslased kolleegid. Ja kui nad ükskord koju tagasi jõuavad septembris 44 siis pilt, mis neid ees ootab, on meie jaoks tuvastatav ainult fotode kaudu. Eestimaa on täis mürsu lehtreid, purustatud maju, purustatud linna. Alumäe, Tallinna konservatooriumi rektor 1944 kuni 48. Ja siis ta vallandatakse. Ta on veel üks kord rektor 64 kuni 70, aga see on juba hoopis kaugem aeg. Siis kolume ei ole, rektor läheb tal siiski korda oma ammune unistus teoks teha. Alumäe rajab Tallinna muusikakeskkooli 1961. Alumest kui inimesest võib saada natukene täpsemat ettekujutust kui teada tema reaktsioone äärmuslikes olukordades. Kui 44. aasta tormisel sügisel saab põgenemiskatsel raskelt haavata Heljo Sepp siis Alumäe otsustav käitumine päästab sepa elu. Me ei tea, kuidas korraldati. Sepp isegi ei teadnud. Alumäe ei rääkinud, tema ei küsinud. Aga see on alume, korraldus või täpsemalt öeldes Alumäe organiseerimise tulemus. Alumäe saadab sepale Läänemaa rannakülasse appi Nikolai Karotamm, auto, kus istuvad arst ja Karl Leister. 44. aasta sügisel sõda ju alles käib. Me ei peatu pikemalt Heljo sepa elukäigu nendel dramaatilistel kuudel. Haiglas saab ta välja alles kolme kuu pärast. Ja siis me võiksime küsida endalt, mis neid seob? Seda Londonis õppinud andekat Heljo Sepp, noh ja Tallinna viiuldajat Vladimir Alumäe, et ma usun, neid seob Heino Eller, kes 40. aastal tuli Tallinnasse elama, sõbrunes kohe Alumäega. Eller, Alumäe, Sepp, Leister. Nad ajasid Eesti asja ka siis, kui Eesti asja ajamine oli äärmiselt keeruline. Keda need teemad lähemalt huvitavad? Võib lugeda Alumäe 100.-ks sünniaastapäevaks välja antud ninna murdva koostatud materjalide kogumiku Vladimir Alumäe rektor, interpreet, pedagoog. Ja võib nimetada ka siinkõneleja artiklit. Teater muusika, kino 2017, number kuus, inimene, aeg, kõnelemata muidugi varem ilmunud raamatutest. Kas see kõik on tarvilik, mäletada ja teada niisugusi inimesi? Ma ütlen veelkord katsega mõttes mängida läbi olukord, kus nendel kohtadel nendel väga keerulistel aastatel oleksid istunud mõned teised inimesed. See Tallinna riiklik konservatoorium töötas eesti keeles. See ei ole nii endastmõistetav asi, kui meie oleme harjunud seda endastmõistetavaks pidama. Muusikute kaotused ei olnud mitte väiksemad kui teiste erialainimeste kaotused sõjas. Avo Hirvesoo on sellest kirjutanud ja lühidalt öeldes Eesti muusikud kui lugeda professionaalseid muusikuid, konservatooriumi haridusega muusikuid. Eesti muusikud kaotasid oma hulgast kaks kolmandikku. Nad olid vangistatud surmatud, represseeritud või siirdunud emigratsiooni. Peab pidama imeks, et Eesti muusikakultuur sõjajärgses seisundis ei surnud välja, jäi asendanud mingisuguse teisega vaid säilitas jõudumööda oma rahvusliku näo. Kuidas seda nägu püüti ka muuta või suunata? Ei ole siinkohal praegu õige aeg pikalt sellel peatuda. Sest nõudmised, mis langesid kunstnikele, tulid Moskvast. Kuulajad teavad seda kuulsat partei keskkomitee otsust 48.-st aastast Fanomurandeli ooperi suur sõpruskohta meest tegelikult puudutas peaaegu kõiki edumeelseid muusikuid Nõukogude liidus eesotsas Dmitri Šostakovitši ka aga pihta ka kõik väiksemad ja vähemad ametikaaslased. Ja selle valgusel hakati ka liiduvabariikides otsima formaliste rahvavaenlasi ja nii edasi. See, kuidas kirjutada muusikat, mis võimude nõudmistele vastaks ei olnud vist kellelegi liiga selge. Aga toonitati, et rahvaviis on tähtis. Sest kuulus loosungi oli kunst kuulub rahvale. Kuidas rahvaviisiga ringi käia, selle üle oli otsustajatel mitu arvamust. Aga olid ka niisugused heliloojad, kes arvasid, et kui nad teevad rahvaviisist mingi seade ja panevad need seaded süüdiks, et siis nad on peaaegu et eluga pääsenud. Paraku mitte kõiksüüdid ei vii Eesti muusikat edasi. Mõnikord arvatakse, et muusikas on raske ideoloogilist külge üles leida ja pealkiri võib teose päästa. Sõjajärgsel perioodil kirjutatakse nõudmistele vastavat muusikat. See tähendab massilaulud nimetatud rahvaviiside töötlused, tsüüdid, mis on mõeldud laiadele muusikahuvilistele tarvitamiseks isetegevuslased eelkõige kirjutatakse mõned lavateosed. 48, Eugen Kapi ballett Kalevipoeg, 49, Gustav Ernesaksa Tormide rand. Tõsi, kirjutatakse ka sümfooniaid. Ja üllatus-üllatus. Artur Kapp kirjutab 48. aastal sümfoonia number neli, mille ta pühendab leninliku komsomoli 30.-le aastapäevale. Kaarel Ird olevat seda sümfooniat kuulates irvitanud, et Kapi sümfooniat kuulates jääb mulje, et leninlik komsomol on 30 aastat lulli löönud. Nii Eugen Kapi Kalevipoeg kui Artur Kapi neljas sümfoonia kui ka Gustav Ernesaksa Tormide rand, need saavad kõik Stalini preemia. See on tänapäevastes teatmeteostes nimega riiklik preemia. Ei saa muidugi autorid üksinda, vaid kogu lavastusbrigaad on selle preemiaga seotud. Aga aupaiste ja teatud turvatunne võiks jääda mulje langeb autorite peale küll. Aga üks kummaline näide ka heliloojast, kelle nimega kuulaja ei ole väga sageli kokku puutunudki. Artur uuritam, kirjutab 48. aastal klaveritrio nõukoguliku inimese kolm palet klaverile, viiulile, tšellole. See on täiesti tõsine kammermuusikateos. See on ka tänapäeval plaadistatud, aga loomise ajal ei ole ühtegi teadet sellest, et seda oleks suvatsenud isegi ette kanda. Aga sellel Triiul on osadel pealkirjad. Esimene elurõõm, teine ohvrimeel, kolmas San Carlos. Ja helikeel on väga soliidne. Võiks öelda. Aga uuritam oli juba 46. aastal kõrvaldatud igasugustest tegemistest, küll õppetööst konservatooriumis ja küll. Oritame käest ei palutud kunagi vabandust ja tagasi heliloojate liitu teda ka ei palutud. Paljude sündmuste hulgas, mis seda kümnendit ilmestab on veel nimetamata üks, mis ehk tänapäeval on meile harjumuspäraseks ja teatavaks võetud. 46. aastal maetakse ümber Lydia Koidula põrm metsakalmistule. Mis saab Eesti muusika nendest tegijatest kes olid enne sõda ja sõja ajal siiski aga muljetavaldavalt tegutsenud. Kahest tahaksin ma veel paar sõna öelda. Olav Roots, kes Eesti raadio sümfooniaorkestri peadirigendiks sai vastu teist maailmasõda sest Raimond kullil tervis ei olnud enam aga hea. Rootsi haritus Heino Elleri kompositsiooni klass Tartus ja eksternina tehtud eksamilt Tallinna konservatooriumis klaveri ja kompositsiooni alal annavad tunnistust tähelepanuväärsest andekusest. Rootsi tegemistest kõneldes. Juhan Aavik, kes oli üsna juhtiv muusikategelane pika aja jooksul enne Eesti vabariigi kehtestamist. Ja ka Eesti vabariigi ajal, kes oli seotud nii emakooriga kui Tallinna konservatooriumi k. Johan Aavik kirjutab Rootsis elades oma üsna mahuka eesti muusikaajaloo ja seal neljandas osas on lugeda Olav Rootsi kohta. Avalike sümfooniakontsertide kavade koostamisel ei suutnud Olav Roots küllaldase objektiivsusega suhtuda eesti heliloojate ja nende loomingusse. Ta esitas kavades suurendumineerivusega oma lemmikautoreid, seejuures mõningaid teisi heliloojaid kavadest täiesti välja, lülitades see anna püksikuid autoritele positiivse arengulise eelise. Jääb mulje, et Olav Roots ei pidanud Aavikute oma lemmikheliloojaks. Küllap ta dirigeeris ka Aaviku teoseid aga tunduvalt vähemal määral kui Eduard Tubina teoseid. Mida peaks Rootsi pool sellest kümnendist kõneldes Bel nimetama? See, mida roots teeb saksa okupatsiooni ajal Tallinnas juhatades Ringhäälingu orkestrit, mis allub okupatsioonivõimudele nagu kogu raadioroots, tellib eesti heliloojatelt uut muusikat ja kannab selle onoreeritult. Et nagu kirjavahetusest rootsi ja kreegi vahel nähtub. 43. aastal kirjutab kreek oma vokaalteostest orkestriseaded ja see töö saab kreegi poolt ette võetud Olav Rootsi ettepanekul. Nendest orkestri süütidest jõuab Roots Nelly tükiga ette kanda. Ja mitte ainult Tallinnas. Et 44. aasta suvel on sakslastel juba hoopis põletavamaid probleeme kui Tallinna radioorkestrile nootide ümberkirjutamine. Sellest saab kuulaja vististi aru. Kreek saab oma elu suurimat honoradid, mis sest, et nende riigi markadest suurt midagi sõja ajal osta ei ole. Aga isegi saadud nordi paber on tollel ajal suur väärtus. Ja veel paar sõna Eduard Tubin last kellest on ju viimastel kümnenditel olnud palju juttu, too, kellest on võimalik olnud kogu loomingut kuulata. Kuidas elab Tubin üle, need keerulised ajad. 42. aastal valmib Tubinal kolmas sümfoonia mille esiettekanne toimub veebruaris 43 ja Tallinnas 43. aastal veel kaks korda. See on ühele uuele sümfoonia alle, arvestades sõja keerulisi tingimusi. See on vist väga suur asi. Tubina neljas sümfoonia valmib 43. aastal. Aga seda ei saa ette kanda, roots küll mitte, anname Estonia kontserdisaalis. Neljanda sümfoonia esiettekanne toimub aprillis 44 Draamateatris ja siis ka veel mängitakse seda teost press lause Stuttgardis. Sest aprillikuuks kontserdisaal on varemetes. Ühest teosest Tubina loomingus ütleksin ka veel paar, sõnakõmin läheb nagu paljud 44. aasta sügisel. Ja see, kuidas Need põgenikud algusaegadel peavad olmelistes kipsikustes toime tulema, sellest kirjavahetusest võimalik aimu saada. On üks klaveriteos Tubina loomingus, mis kannab kuupäeva, kaheksas märts 1945. Ballaad tšakonni vormis Mart Saare teemale. Seitse Sammeldunud sängi. Teos, mida on õigusega nimetatud üheks suurejoonelisemaks uppuseks eesti klaverimuusikas on kirjutatud ajal, kus Tubinal puudub isegi omaette ruum elamiseks ja töötamiseks. Aga paistab, et see muusika valmib sõltumata objektiivsetest ulmelistest tingimustest. Jääb mulje seda kuupäeva vaadates. Tubin tahab teatud ajaks selle teosega valmis saada. Kes Mart Saare laulu teab, see teab, millistessendidestan jutt kalevipojas. Kaheksas märts 1945. Ma oletan, selle ballaadi üks tekkemõtteid võis olla Estonia põlemise aastapäev. Tubin kaotas Estonia põlemises krati partituuri ja peaaegu et ka neljanda sümfoonia partituuri. Selle sai ta küll raha kapist lõpuks kõrbenult kätte. Ühele heliloojale ei ole need mitte tähtsusetud asjad. Ballaadi kannab ette Olav Roots Stockholmis kuuendal juunil 1945. Ja äärmiselt huvitav. Septembris 46 mängib seda ballaadi Viljandis ja Estonia kontserdisaalis Bruno lukk. Ma ei tea, kuidas sai Bruno lukk selle ballaadi noodi. Üks mu kolleeg, kellega ma sellest rääkisin, oletas, et aga äkki Talle saadeti see postiga. See oli ju noot, seda polnud põhjust ju ära keelata. Sest mingisuguseid muid võimalusi 45. ja kuuenda aasta vahel vist ei olnud. Tubina olulistest teostest neljakümnendatel aastatel olgu nimetatud veel viies sümfoonia, Siimi noormees saab partituuris valmis 46. aasta detsembris ja mille esmaettekanne on novembris 47, Stockholmis. Aga selle sümfoonia kangulejat tuttavad. Liialdamata võib öelda, et see on Eduard Tubina sümfoonia intest ehkuks kõige enam mängitud. Kas sellest sümfooniast on mingisugune programmiline idee, jääb kuulaja otsustada. Tubin ise oma sõnavõttudes oma kirjavahetuses salgab selle otsustavalt maha. Aga seda ei pea võtma täht-tähelt ega tõsiselt. Heliloojad ei lase kõrvalist inimest loomeprotsessile väga lähedale. Sellel dramaatilise kümnendi lõpp võiks öelda, läheb aina dramaatilise maks. 49. aasta 31. detsembril. Surev Raimond Valgre. Küllap ollakse kuulnud ja lugenud, kui armetud. On Valgre viimased päevad ja kui masendavalt kehvad on Valgre matused. 50. aastal sureb Eduard Oja. 50. aastal vallandatakse Tallinna konservatooriumist professorid Cyrillus Kreek ja August Opmann. Töö kaotavad Aurora, Semper, Karl Leister, Hugo Lepnurme, loomulikult. Ja veel mõned teisedki. 51. aastal viiakse Siberisse need lapsed, kes olid 41. aastal küüditatud ja kes olid vahepeal koju lubatud. 52. aastal sureb Artur Kapp. Ja 53. aastal Sergei Prokofjevi Jossif Stalin. Filharmoonia meeskoor. Tallinnas saab nimetuseks riiklik akadeemiline mees Ko. Šostakovitši kirjutab 10. sümfoonia. Eesti NSV-s kaotatakse oblastid. Kuulsite neljandat saadet sarjas eesti muusika sajand. Pöördelised neljakümnendad. Saate autor on Tiia Järg. Saates kõlasid Heino Elleri avarused ja Koit ning Cyrillus Kreegi muusika sakrast psalmid 121 ja 104.