Tere, mina olen Marilyn vastseenin. Ja ma loen luuletuse lossides aparessiidus. Kui see nüüd ära lähed, siis mina enam ei tea, mis keeles mul mõtelda tuleks või kas tuleb hingata kõigepealt sisse ja siis välja või vastupidi. Sa räägid, et sul on siin halb elada. Mõnikord enne koitu näen su kumerad selga, sa istud voodiserval näoga akna poole, käed põlvedel rippu ja ootad, et silmapiirile ilmuks punane viirg. Aga ma tean, et kui sa kord lähed, siis alati loojangu poole. Sa ütled, et meie lugu polegi õieti lugu, sest minu juured saavad alguse sealt, kuhu sinu omad jäägitult kadusid. Nõnda ma kujutangi aeg-ajalt ette, mismoodi siis oleks, kui lugemist tuleks alustada rea lõpust ja raamatule ku jõudes jõutakse algusesse. Ent kõik minu katsed pöörata ümber jooksevad liiva. Ehk on sul tõesti õigus, et meie aeg on otsakorral. Aga kui sa nüüd tõepoolest ära lähed, siis ei jää mulle enam isegi lootust.