Luule. Eestile. Tervist minu nimi on Jan Kaus ja ma loen kojukutsumise teemalise meniatuuri oma raamatust läheduste raamat. Olete alati oodatud. Tule siis kasvõi teiselt mandrilt paikadest kus valitseb aastaringne pilvitus. Linnadest, kus trahvitakse üle muru, kõndimist ning prügi džunglites nende ümber. Tule kas või lõunapoolkeralt ookeanide kohtumiskohast, okastraatidega jagatud maalt tule isegi siis, kui kõrbed ajavad üle kallaste. Inimesed liiguvad ja segunevad, vend ei tunne venda võõras, võõrast jõgedest saavad rentslid veresoontest, jõed. Minu pärast tule kasvõi kusagilt mujalt. Planeetidelt, kus sajab metaanivihma või kus õhurõhk enesetaputuristide kosmoselaevu laiaks litsub. Tule kasvõi läbi vasktorude läbi halli kivi. Oled oodatud ka siis, kui sa ei jaksa või ei julge. Oled oodatud ka siis, kui sa kindlasti ei tule. Kui sa tunned ennast nagu narmendavaks disainitud kott, mis on täis sinu ja su omaste musta pesu ning mis jääb igavesti lennujaamade vahel ringlema. Kui sa tuled, istun aias, naabrimees saeb, naabrimees niidab. Kuulan parasjagu raadiost maailma viimase mesilase häält. Isegi varesed pakatavad. Loen mõttes kolmeni. Ja sekund pärast kolme peaks aiavärav häält tegema.