Luule. Eestile. Tervist mu nimi on Jan Kaus ja ma loen koju saabumise teemalise miniatuuri oma raamatust kaart ja teekonda. Mul poleks selle vastu midagi. Kui mu aknale oleks kleebitud mu tunnete kaart. Mu magamistoa aknast paistab teletorni ülemine vilkuv tuli. See sobiks aknakaardile tuksuma tähistama kohta, kus kohtuvad kõik tänavad. Tuhanded tänava ristmik. Alati, kui sõidan Pirita teed pidi koju, võib maarjamäe tehisküngaste vahelt näha paariks sekundiks teletorni vilkuvat tuld. Mulle on see alati olnud esimeseks lubaduseks, et olen teel parimasse reisi sihtkohta maailmas. On hilja, sina vist magad juba kui muuga, koerte ühendkoorid pole sind ärkvel hoidnud. Poisid on ka juba oma kärsakesed põhku vajutanud. Takso kihutab, pöörab Pirita teelt kloostrimetsa kurvide suunas ja nüüd seisab teletorn uhkelt mu ees. Tervitab mind kogu pikkuses. Ehk vaatad sinagi neid tulesid. Aga ehk seal polegi praegu tähtsust, sest olen kohe kohal.