Tervist olen Paul-Eerik Rummo. Luuletuse pealkiri on mina eesti luuletaja ja see on kollaaž eri autorite luuletuste esimestest ridadest, mis algavad sõnaga mina mingis grammatilises vormis. Aluseks on eesti luule antoloogia 1967.-st aastast. Ma arvasin nõnda. Ma kõnnin hallil lõpmata teel, ma kõnnin hilisel õhtul, ma kõnnin värisevate haabade all. Ma istun all metsas, seal tagamaa loodeäärel. Ma lihtsalt laulan oma lihtsat viisi. Ma lillesideme võtaks meresambal, sugutasin surnud sõnu. Ma neidu armastasin. Ma nägin, tuli pilveks paiskuvat. Ma olen kandiline maamees, olen karjapoisike. Ma olen 40 aastat vana, olen vaga lambatall. Ma olen võõras sulle, täiest, ma palvetan. Ma peaksin seda unustama. Ma pole prohvet ning ega jumal, ma pööran, mättaid, kaevan maad. Minu hambad peavad kõike. Ma seisan mesilas, tarune, massouan merel ja sõuan. Ma tahaksin mängida mägede pääl. Moderetan sind, hommik, ma toetan aknast servalemad, tulen, ma tulen, tee lahti. Uks Ma tulen teie sekka nagu võrdne. Ma tundsin loodust kui torkivat kõrrepõldu. Ma tulin rannale mu juurde. Lained. Ma vaatan, taevast arvata ei oska. Ma vaatlen erakondade solgivedu. Mina ei ole lahtine, hälbinud leht, mina ise, palkan pere, mina jaanijamalle, mina olen pärit Pärnust aasta laada ajal, minu isa ütles mulle, mul isal lapses, rääkis minu koolipidude tüdrukud. Mina ootasin, ootasin. Mu isamaa kui hulkuja mu isamaa nad olid matnud. Mu isamaa on minu arm. Mind järsku haarab päiksevalgus, mind veetleb talve harras rahu. Mind paitades põsest riivad, mu hing on tulvil imesid, mul hõiskab hing. Mu meelel, kuldne kodukotus. Mu ema emad, õmblesid luiged järvele, mu tädil kummut. Mul on seinal kaks jaapani nuku mu isa rukki külvilt tulles voodi heita, dismu, õnnis isa võttis mu musta kuube kanda. Mu noorim õde mängis liivakastis. Mu naine, mu naine, miks naersid nii? Mul iga kord, kui mõtlen sinust ema. Mul meelde tuleb, kauge kevad. Mul mõttes on üksainuke, mul meenub suur ja tumepisar. Mu süda rahutu ning kisub jälle koju. Mu käed, mis teinud kõike muud mul tehas aastatega saanud kalliks. Mulle tundub poeet mulle võõras mu südamesse eal ei mahu, mulle ei ilmu punane kääbus. Minu luule, sina oled minu maa, minu rahva õnn. Mu viimane laul oli õitest. Mind ärge austage. Mul on valus ja häbi.